Neetud üksindus

Peeter Saari võtab kokku oma mõtted meist ja UFO-dest Postimehe arvamuseloos: http://www.postimees.ee/?id=242235

Praegune teadus hindab Universumi vanuseks 13.7 miljardit aastat. Maa vanus võiks olla 4.6 miljardit. 9.1 miljardit aastat enne igasugust Maad oli süttinud ja kustunud miljardeid ja miljardeid tähti (tähtede arv pregu on Saari järgi 10 22 nulliga, aga see on vaid hinnang) ja igaühe ümber neist võinuks tekkinud olla planeedisüsteem ja elu.

Minu jaoks on Fermi paradoks uurimisprogramm, üks kimp radu, mis inimkonnal enne ükskõik mis sorti hinnanguteni jõudmist tuleb läbi käia. On selge, et see paradoks ilmselt on näiv, et parema ja täpsema uuringuprogrammi tagajärjed võiksid selle paradoksi näilist vastuolulisust leevendada.

1. Me enamasti vaid arvame, et meil on mingid väga ultrahead vaatlusriistad olemas. Tegelikult ei ole, kuigi nad päris kiiresti muutuvad paremaks. Üks eelarvamus, mis astronoomia arengut mõnda aega kinni hoidis, oli veendumus, et õhu moonutusi ei saa vaatlustel arvesse võtta, et õhu moonutustegevust ei saa kompenseerida. Nüüd selgub, et saab küll ja EU planeerib ehitada juba 42 m. diameetriga adaptiivoptikaga varustatud teleskoope.

Ka kosmoses võiks hõljuda palju enam teleskoope ja muid mõõteriistu, kui neid seal praegu on. Kui hoolega vaadata, siis ikka leiab ka ühte koma teist.

10 aastat eksoplaneetide otsimist on andnud praeguseks 443 leidu. Järgmine kümnend toob kindlasti juurde tuhandeid ja siis võib juba kindlamalt öelda, kui harv on Maa sarnase planeedi olemasolu - ei mitte liiga kuum, ei mitte liiga külm, peal palju vett, vahest ka geotektoonika toimimas.

2 Et korralikult hinnata aga elu tekkimise võimalikkust hüpoteetilisel Maa sarnasel planeedil, peaksime paremini mõistma elu tekkimise müsteeriumi.

Ei saa öelda, et me seda hästi oskame. Elu tekkimise teooriad on õieti alles tekkimas.

Kas elu on läbi kosmose võimeline levima, ühelt planeedilt teisele, ühelt planeedisüsteemilt teisele?

Marsilt siiajõudnud meteoriit nagu tõendaks seda veidi, et on.

Kas elu teke on väga harv juhus või on see peaaegu seaduspärane protsess mingil Maa sarnasel planeedil, kusagil geotermaalse kuumaveesüsteemi sees?

3. Kui nüüd aga elu on tekkinud, siis tekib küsimus, kas elu arengu edaspidiste astmete puhul on nende läbimine seaduspärasus, loodusseadus, või pigem suur bingo. Et kui algul on lihtne bakter, siis pidi tekkima veel fotosünteesi oskav bakter, seejärel pidi tekkima eukarioot, seejärel hulkraksus, seejärel palju muudki, et kas kõik need üleminekud on lihtsalt ühed väga harvad sündmused, praktiliselt imed Universumis või on see mingi seaduspärasuse väljendus?

Meil on küll olemas Darwini evolutsiooniteooria, kuid ikkagi laiutavad loodusteadlased just võtmemomentidel käsi, kui nende käest ausalt küsida - kas see, et tekkisid hulkraksed organismid on suur juhus või seaduspära?

Nagu ajaloolasedki sageli teevad, kirjeldatakse toimunud, kirjelduste järgi aga ei saa vastata küsimustele, mis tõenäosusega see saanuks toimuda kusagil teise tähesüsteemi peal, näiteks Gliese 581 -l. Teaduse väärtus on aga tema ennustusvõimes, rääkigu teadlsed mida tahes sellest, et nende ülesanne ei ole hiromantia. On küll. Ratsionaalne hiromantia ongi teadus.

Kui arvata, et kõik on väga seaduspärane, siis selle järgi aga peaks tsivilisatsioone olema meiegi Galaktikas tõenäoliselt sadu.

Kui aga arvata, et iga aste eeldab teatud väikest ülemineku tõenäosust, siis võib lõpptulemiks olla praktiline 0: elu tekkimine Universumis ehk on küll tõenäoline, aga ühes galaktikas kooseksisteerivaid tsivilisatsioone tõenäoliselt ei ole või on see veelgi suurem ime.

Kui aga nii, siis pole ka imestada tulnukate puudumise üle. Mis mõtet on lennata miljardite valgusaastate taha ei tea mida otsima?

Sellisest mõttekäigust on lähtunud näiteks raamat "Rare Earth". See oli populaarne mõni aasta tagasi ja nüüdsel hetkel, seoses buumiga eksoplaneetide leidmisel, on selle mõttekäigu populaarsus jälle langenud. Põhjuseks on nende juba leitud planeetide suur arv ja tõenäosus, et Maa-suguse planeedi leid ei pruugigi olla väga suur haruldus, isegi meie lähiümbruses, mõnekümne valgusaasta kaugusel.

Aga 10 aasta pärast võib olukord olla teine, kui näiteks leitud juba 100000 jagu planeete ja ikka on puudu selline Maaga vähegi sarnanev süsteem.

Praegu aga me kindlasti ei tea vastust, kui tõenäoline ikkagi on Maa sarnaste planeetide leidmine meie Galaktikas.

4. Meist palju arenenumad tsivilisatsioonid kindlasti ei suhtle enam raadiosagedustel, see argument vaevalt et on pädev. Aga mingisugune entroopia, mingit sorti protsessid võiksid paista ikkagi kaugele ära, kui see arenenud tsivilisatsioon kogemata ei muutu mingiks miniatuurse sipelgapesa sarnaseks. Selliseid tuvastada ilmselgelt ei ole meie võimuses, otsida nõela heinakuhjas.

Nii võib arvata, et meid käsitletakse siiski pigem mingite küülikute tasemel olevate huvitavate olenditena ja mida sa ikka räägid jänesega?

Siit aga tekib nõue sellest puurist vabanemiseks muutuda ka eetiliselt vastuvõetavaks olendiks, minna lihtsalt evolutsiooni mudelilt - söö ja paljune, võitle omasugusega - üle millelegi mõistlikumale?

Sõltumata paradoksi lahendamisest oleks selline eetiline üleminek igal juhul hädavajalik. Senine liberaalturumajanduslik eetikavaba spekulatiivne kapitalism ei ole kindlasti selleks sobiv süsteem.

Teadus peab eemalduma positivistlikust mudelist ja tõenäoliselt hakkama otsima vastuseid ka religioossetele küsimustele, - mis on hea ja mis on halb, kuidas elada vähemalt vastuvõetavat elu?

Selles mõttes religioosse ja teadusliku piiri hägustumine on ainult tervitatav.

Juba ammu oodatakse teaduselt midagi muud, kui vaid faktipuru. Kui teadlased pistavad endiselt pea liiva nende küsimuste ees, vastavad nende asemel inimeste probleemidele religioossed gurud ja selle eest ei ole pääsu.

Inimese elu mõte ei ole orjamine, rabota, töö. Juba täna on eeldused inimene rabotast, tööst selle endisel kujul vabastada, sest palju või peaaegu enamik operatsioone teevad tulevikus ära robotid.

Aga mida hakkab see inimene siis peale, mis motivatsioon tal on elus elamiseks, mis tegevust talle pakkuda?

Tegelikult kas siit kõik algab või lõpeb - võib olla ei talu selle kõige mõttetust tegelikult välja ükski mõtlev olend.

5. Varem arvas teadus ennast jumalaeitajate leeri. Ühel hetkel, kui ikkagi võtta tõsiselt mõtet kõige arengust ja jälgida inimkonna praeguseid arengutendentse, tekib mõte: inimene ise võib ka muutuda jumalasarnaseks, hakata mõtlema miljard korda enam, hakata elama praktiliselt igavesti või vähemalt 10 korda kauem, vabastama ennast rutiinist, igasugusest.

Kui see ei saa teoks 1000 aastaga, siis miks mitte 1000000 aasta jooksul? See aga on ikka veel vaid hetk, silmapilgutus Maa ja Universumi eluloos.

See aga tekitab jälle sama probleemi - selle eest ei saa põgeneda lõputult: me peame tegelema jumalasarnaste olendite probleemidega juba ette, isegi siis, kui mitte üheski Universumi nurgas neid ei ole, sest meie endi areng viib meid selle staatuse omandamiseni varem või hiljem.

Mis takistab meie arvuteid veel miljard korda kiiremaid tehteid tegemast, kvantarvutite põhimõtteid kasutamast? Juba praegu aga ületavad meie endi loodud arvutite mõned omadused meie neuronite võimet informatsiooni töödelda märkimisväärselt.

Jumalalaadsel olendilt aga tõenäoliselt tõesti ei ole vaja sellisel äärmuslikul viisil kehtestada, nagu inimolendid isekeskis seda teevad. Selline heatahtliku olevuse olemasolu on ikkagi võimalik, see on usk, mitte teadus ja ometi ei saa ükski teadlane seda ka eitada. Parim, mis ta saab teha, on pugeda positivismi kaitsekilbi taha, aga see tähendab jälle hea ja halva probleemide eest põgenemist, viimane jälle seda, et seda lahendagu religioossed gurud.

Jumal ise teab, kas need vastused, mida meie gurud meile pakkuma hakkavad, on mõistlikud. Teadlased võiksid üritada vastata, aga nad ei tee seda oma usu tõttu, et see on võimatu.