Amfiibinimesed

Eestis on kombeks kõikjale sukelduda. Et seda teha, peab omama kõrget kohta, kust suure plärtsuga vette saaks sulpsatada. Nii näeme ka ühte koolipapat sukeldumas suurde kasiinoärisse ja vaid issand jumal ise võib päästa Maarjamaad selle sukeldusafääri tagajärje eest: saar, mõttetut jama täis ehitatud, kahtlaste, ilmselt ka sukeldusharrastustega turistid siit sisse välja käimast, mõned neis sukeldavad või nõustavad meie riigi parimaid esisukeldujaid.

See koolipapa tekitas mus kunagi respekti paari päris toreda moraliseeriva jutluse tõttu ajakirjanduses.
Ühel ilusal hetkel avastasin ma papa tegelemast kaljaprobleemiga. Nõukogude aegne kaljaretsept oli leitud üles ja pandud pudelisse. Ka mina joon nostalgiliselt seda kalja vahel saunapäeval ja anna koguni pojalegi maitsta pärast vihtlemistuuri. Poiss käib muuseas esimeses klassis, seda infoks neile, kellele meeldib moraalseid jutlusi edasi pidada, et neile anda kont kätte. Las järavad, kui tahavad!

Kujutage nüüd ette, et see ülimoralne koolipapa sukeldub peatselt meie veel moraalsemasse kasiinoärisse!
Mingid lõpused peavad olema istutatud nende imelike inimeste külge, sest mina selliseid mõista ei suuda. Seevastu meediakroonikud suudavad ja kuidas veel!
Tegusõna sukelduma on meie kauni keele üheks sageli tarvitatuimaks verbiks saamas ja mis minulgi muud üle jääb, kui algaval töönädalal töhe sukelduda, sest vanasõnagi ütleb vaga vee kohta, et sellel põhja all ei olevatki.
Eilsel keelepäeval sai räägitud palju ja ilusti meie keelest ja selle ilust. Unustati millegipärast ära füüsika - meie riik on ainukene omataoline, kus Einsteini sünnipäeval lipud välja riputatakse!
Füüsikute ja lüürikute vastasseis meie hinges ongi vaid näiline. Iga lüüriku hingesopis peitub unistus kuhugi veel suuremasse sukeldada, kui vaid ainult õnnestuks saada Bingo.
Ja iga füüsiku sahtlipõhjas leiab kindlasti mõnegi kauni lembeluuletuse, kirjutatud parajasti siis, kui näpud parajasti põhjas, jalad aga veel mitte.