Vastamatu vastus

Ma ei ole Kirjanike Liidu liige ja seetõttu ei ole volitatud vastama Toomas Raudami mõtetele Postimehe kultuuri ja arvamise veerus.

Ma ei ole ka Toomas Raudami väga suur lugeja, kuigi juhuslikult olen nimekaim - nagu ma ei ole ka eesti kirjanduse suur lugeja - kord ei ole aega, siis ei ole ajusid, sest nad on päevatööst IT vallas väsinud ja siis tahaksin lugeda veel ja veel populaarteaduslikku kirjandust küll viirustest, geenidest, neuroloogiast ja astronoomiast.

Seejärel mängin vahepeal ka klaverit ja olen koguni pereinimene.

ning "last not least" - kirjutan juba 5 -ndat aastat blogi, mida kahjuks küll keegi ei ole, aga aega võtab see ikkagi.

Ööpäevas aga on ainult 24 tundi.

Nii et vabandusi on rohkemgi, kui üks ja kõik on täiesti aktsepteeritavad.

Tänapäeval oleks lausa rumal vabandusi mitte leida...

Aga vastamatuse mõiste tegelikult tekitas minus vastukaja, sest mulle tundub, et see on termin, mille järgi jookseb teatud veelahe, mitte ainult Kirjanike Liidus, vaid ka mujal.

See veelahe on süvenenum Põhja Eestis, sest tänase Postimehe järgi Tartus veel ei ole seda vastamatuse muret vähemalt kirjanike seas.

Aga Tartu lennujaama töötajate seas peaks kül tekitama see vastukaja - kas ikka peaks Tartu lennujaamas aktsepteeritama koeri nimega Marcello, või ei peaks?

Mujal ka on, muidu ma ju ei kirjutaks!

Nii kirjeldab oma elu Kivastik ja ma pean teda usaldama, sest TÄPSELT sama juttu ajavad kaks eesti keelde tõlkivat eurotõlki - nad ütlevad kui ühest suust, et Tartus on inimesed avatumad kui Tallinnas ja nii olen ma sellest asjast elu aeg aru saanud.

Tartu on lihtsalt depressiivne, Tallinn on aga absoluutselt väljakannatamatu!

Nii arvas sellest ka Baer, oma kuulsas doktoridissertatsioonis eestlaste endeemiliste haiguste kohta - seal leidus kiidusõnu ainult lõunaeestlastele natukene.

Aga meie, nõukogude põlvkond ikka veel arvame veidi, et meile vastatakse ja see on kohutavalt tähtis. Kui ma kirjutan kuhugi kirja, siis ma tahaks, et vastus, mille ma saan, oleks olemas.

Ma tahaksin ikka veel, et blog.tr.ee toimetus mulle vastaks minu ärakaotatud parooli asjus ja ei saadaks asjatuid automaatvastuseid.

Ma tahaksin, et minu kursusekaaslane ei kirjutaks mulle siis, kui temal on probleem, vaid vastanuks mulle siis, kui mul oli probleem, või ei arvaks, et minu suhe kellessegi kolmandasse isikusse võiks olla eelduseks omavahelistele suhtekorraldustele,

või et noorkirjanik ja blogija leiaks selle võimaluse kolme rea jaoks, kui olen talle kirjutanud, või veel mõni teine endine blogija ei saadaks mulle listikirju, mille peaksin edastama 4 -le suvalisele isikule, kes niikuinii ei vasta, vaid ehk kirjutaks isiklikult, individuaalselt mulle kirja.

Aga kõik on nakkunud endeemilisest haigusest, mille nimeks on vastamatus ja ma ei imesta, kui nad ise kurdavad seejärel selle üle, et nad on üksi. Üksiolek ei ole mingi eriline probleem tegelikult, seda peab ainult teadvustama.

Olen seda teadvustanud kaudselt ka e-elu kaudu, kuna kogen seda iga päev.

Kõik need Raudamid ei vasta mitte iialgi neile, kes neile vahest vastavad ja ei ole tsunftis ja ei kirjutaks näiteks kommentaariumis mitte silpigi kasvõi selle artikli vastuseks. Tekst vastamatusest muuseas e meediasse ei ole pandud, see on vaid kindlatele kasutajatel, vist PM tellijatele määratud.

Niisiis tsunftisisene arveteklaarimine tegelikult selleski mõttes, mul ei ole võimalik sellele isegi viisakalt viidata, trükimeedias ilmumist aga ei pea ma avaldamiseks.

Isegi selles artiklis, kus Raudam kurtis vastamatuse üle, jooksis läbi terav ja väga hästi väljakirjutatud tsunftisuhe: peaks arvustatama ainult neid, kes on Kirjanike Liidu liige, neid, kes kunagi istunud KUKU klubis, neid ja ainult neid.

Nüüd on jõudnud haigus tsunfti sissegi, isegi tsunftis on tekkinud omad suhted ja alamtsunftid ja enam ei vastata valesse sekti kuulujatele. Vanem põlvkond on juba vale sekt, aga ka uuem varsti on, sest saab vanaks ja varem või hiljem iga vastamatus loob uue vastamatuse ja ühel hetkel hakkavad eesti kirjanduses tuleme jutti teosed, kus räägitakse üksindusest. Tegelikult juba praegu tulevad, aga ilmselt tuleb neid veel teatud kogus ja siis kas tuleb vaikus või hakkab midagi muutuma.

Inimene aga ei ole määratud elama vaakumis. Nii ütles mulle üks hea sõber ja ma jagan tema veendumusi. Vaikus on vaid surnute privileeg. Elavad peaksid vastama, või pidama ennast juba praegu surnuteks, või koguni surematuteks.

Aga tänapäeva vastamatuse üheks allikaks tegelikult on mingit sorti liiasus. Kõigepealt on see liiasus tööelus, kus teatud asjadele, näiteks asjade tellimine või potentsiaalse kliendi moosimine, vastatakse rohkemgi kui vaja. Nigeeria neegrite kirjad on ka üheks näiteks, või minu postkastis ilutsevad reisifirmade reklaamid. Teine liiasuse allikas on demokraatia - iga mittevastanud inimene võib öelda, et maailm on laia, mul pole aega, sõnavabaduse ajal on kõigil palju tegemist ja neid, kes nagu võiksid reageerida, on palju. Kui aga neid isikuid on mitu, siis ei reageeri keegigi - jagatud vastutus on vastutamatus ja vastamatus. Nõukogude ajal ei saanud selliste viigilehtede taha pugeda. Enesereklaam aga tapab sisulise hinnangu niikuinii. Sa pead niikuinii ennast nimetama nobelistiks, kui tahad, et tavalugeja su teose riiulist üldse kätte võtaks. Teine võimaluse on kusagil kroonikas mingi sigadusega hakkama saada ja sellest minna kohe kroonika esireporterile teatama. Ja kui oled tsunftis, kroonikute, mitte kirjanike tsunftis sees, saad enesest artikli. Mitte kiitva ega laitva, pigem konstanteeriva - näe, see kirjanik Raudam armastab ennast vannis piimaga üle loputada.

Mine tee endast mingi homofilm, võiks veel olla valik, mõni tegigi nii ja näe, kuidas müüb...

See kohe aitaks, Raudamit ostetaks kõvasti rohkem seejärel või vähemalt klikatakse tema blogi peal. Raudam aga ei taha ennast tänapäeva eluga kohandada, arvab ikka, et teatud tsunftisuhted määravad enam, kui müümise oskused, lihtne PR töö..

Kui ma päris aus olen, siis äkki jookseb kusagilt siit hoopis veelahe pensionärieeliku, pensionäri või noore põlvkonna vahel. Noored ei küsi kunagi vanade käest midagi, kuigi viimased seda ühe enam ootavad. Vanaks saavad aga nemadki ja siis oleks neil, kes veel ära ei ole surnud, hea parastada - ka sina, Jüri või Triin, said lõpuks nii vanaks, et hakkasid tähele panema, kui sinu teost ei arvustata...