Vihmapiiskade fuuga

Muusikapalade sünnilugude juures saab täieõiguslik osaline olla vaid Jumal.

Meie - surelikud - saame vaid aimata teise samasuguse oletatavaid mõtteid ja tundmusi ja sedagi vaid sedavõrd, kuidas meie vaate- või kuuldepunkt ulatub helilooja vaate- või valupunktini. Helilooja staatuseni on inimeste keskel küündinud vaid vähesed. Veel vähematel juhtudel on looja loomingus tõepoolest tunda jumalikku kätt.

Ratsionalism on selliste imede analüüsiks leiutanud oma surimaski. Meloodia koosneb eelkõige nootidest. Need tuleb õieti ritta panna. Poeem koosneb tähtedest, millest saavad sõnad, sõnadest laused. Laused tuleb õieti järjestada, nii et tekiks riim. Nii lihtne see ongi.
Poeedi ülesanne on produtseerida riime. Matemaatiku ülesanne on tõestada teoreeme. Helilooja kirjutab palu.

Üks Poola aforist kirjeldas matemaatiku definitsiooni väga lihtsalt ja arusaadavalt: Matemaatik on automaat, mille ühte otsa kallatakse sisse kohvi, teisest otsast aga tulevad välja teoreemid.
Selliste lihtsate tõdede mõistmiseks aga peab neid palu või luuletusi, teoreeme või pilte piisavalt palju vaatama, mida saavad lubada vaid kriitikud või teaduse ajaloolased. Seetõttu ei saagi tavalised inimesed sellistest asjadest kuidagi aru ja leiutavad ikka igasuguseid omi lugusid loojatest ja sellest, kuidas miski asi olevat sündinud ja mida nad selle kohta kusagilt küla pealt on üles korjanud.

Vahel loetakse selleks biograafiaid ja sealt jälle otsitakse taga armukesi, mida geenius on pidanud. Või, erandjuhul - armukest, kes järjekordse geeniuse pidanud ja siis hüljanud.

Siis võrreldakse mõnda pala või sellest tekitatud meeleolu ja konstrueeritakse sellele juurde loodusvaade või olukord, mida poeet või helilooja läbi elas, kui lõi.
Mõnel armukesel on eriline anne osutuda fataalseks. Selliseks sai Chopinile George Sand, kummalisel kombel enesele mehenime võtnud andekas Prantsuse naiskirjanik.

Siin pildil on nende peresõber Delacroix kujutanud Sandi ja Chopini veel koos. Pilt on küll tänaseks pooleks lõigutud - Chopini kujutav jupp Louvres, Sandi kujutav Ordrupgaard-Museum-is. Aga arvutiajastu digitrikkidega on nad nüüd jälle kokku häkitud

Saatuse tahe tõi selle paari nende mesinädalateks 1838/1839 Hispaania saarele nimega Mallorca.
George Sandile võib julgelt omistada Mallorca avastamise esmaau turistliku vaatamisväärsusena, mida ta ka oma romaanis „Talv Mallorcal“ taga nõudleb.
Tollal oli see Vahemere saar küll väga maaliline, aga üsna mahajäänud Hispaania provints. Kohalik rahvas, põhiliselt talupojad, hiilgasid rumaluse ja ebausuga. Süüa pidi Sand sageli ostma kaudselt vahendatuna, temale otse talupojad omi kalu ja muud kraami normaalhindadega ei müünud, sest ta suvatses oma tütre panna põlvpükse kandma ning ei käinud missal.
Chopini tiisikushaiguse tõttu aeti nad Mallorcal viibimise algul armastusväärse sinjoor Gomezi majast minema ja nad leidsid oma pelgupaiga hüljatud kartuuslaste kloostris Valldemossas.
Samal ajal, kui saare asunikud ei hiilanud tollal just külalislahkuse ja vaimsusega, oli ja on saar tänaseni oma ilu ja kliima poolest suvel lausa paradiis.
See on tänaseks teinud sellest kindlalt sissetoova turismiobjekti ja kohalik kogukond, kui see seal eksisteeribki, on kusagile mägedesse tõrjutud eksiili - seltskond, kes neid turiste teenindab, ei ole tegelikult kohalik.

Aga sügisel ja talvel olud muutuvad ja saar võib mähkuda paduvihmade alla. Teed muutuvad läbipääsmatuiks, taevas lohutuks, paradiisist saab äkitselt põrgu.
Tõenduseks mõned tänapäeval tehtud võtted ja pildid Mallorcalt, kui taevataadil ei ole just kõige paremad päevad…









Nii võib see kahepalgeline loodus seal peegeldada ka Jumala enda kahte palet ja nii võis see tunduda ka seal elavatele kartuusia munkadele Valldemossa kloostris.

Keda see kartuuslaste elu rohkem huvitab, otsigu ja vaadaku ära film „Great Silence“. Eks minagi loodan selleks kunagi aega leida, sest nende kaitsepühaku Bruno mõttelaad tundub mulle hingelähedane, eriti see vaikusearmastus, mida meie elus peaaegu üldse enam ei ole.
Selleks ajaks, mil Sand kloostris oma perega pelgupaika otsis, olid kartuuslased sealt küll läinud, aga selle kummalise askeetliku ordu vaim elas oma elu salamisi edasi.

Chopini haigus aga talvel 1838 / 39 süvenes.

Imetlusväärne ja hirmuäratav loodus, nürimeelsed kohalikud, haigus, kloostri kummaline vaimsus ja geeniuse kujutlusvõime – need kõik kuidagi toimisid koos, et sünniksid kõige kaunimad ja hirmuäratavamad, kõige eksistentsiaalsemd teosed Chopini loomingus.
Aga surmahaige elu ongi eksistentsiaalne, tiisikus aga oli tollal surmatõbi (ja võib-olla varsti jälle on), ravimatu ja etteaimamatu Jumala karistus eelmiste elude pattude eest…

Üheks selliseks mõistatuslikuks heliteoste kogumikuks on tema prelüüdid. Neid on üldse 27 ja neist 24 on Bachiga analoogse süsteemi järgi kokku pandud ühte kogumikku numbriga 28, igast helistikust üks (kurb ja rõõmus). Neist prelüüdid numbritega 2, 4 ja 15 peaksid olema Mallorcal kirjutatud.
Prelüüdiga 15 - vihmapiiskade loo sentimentaalse interpretatsiooniga - see kirjutis algas.
Tegelikult aga räägib see prelüüd rohkem surmast ja ei tohiks seetõttu olla nimetatud prelüüdiks, vaid hoopis fuugaks, põgenemiseks surma eest.
Kuulakem võrdluseks selle prelüüdi erakordselt kaunist Busoni esitust, mis juba natukene on eksistentsiaalsem.








Sand ise kirjutab selle ja teiste Mallorca prelüüdide saamisloost oma raamatus
„Histoire de ma Vie“ nii:
Seal lõi ta oma kõige kaunimad lühikesed muusikapalad, nimetades neid tagasihoidlikult prelüüdideks. Need on meistritööd.
Mõned neist loovad kujutluspildi munkadest ja neid saatvaist leinalauludest, kui nad surid; mõned on melanhoolsed ja mahedad; need loodi tundidel, mil valitses päike ja tervis, mil kostus laste rõõmurõkkeid akna alt, kaugeid kitarrihelisid, linnulaulu rõskest lehestikust ja vaadet palistas väikeste kahvatute roosiõite helk lumel.
Mõned jälle on mornilt nukrad, hellitades oma kõlaga kõrvu ja lõhestades südant.
Üks neist loodi ühel lohutult vihmasel õhtul ja see toob hinge määratu masenduse.
Jätsime ta sel päeval maha hea tervise juures, et minna koos Maurice’ga Palmasse laagri jaoks tarvilikke kaupu muretsema.
Vihma sadas ladinal ja kõik ojad ajasid üle kallaste; suutsime tagasiteel keset uputust läbida 3 ljööd 6 tunniga. Jõudsime koju keskööks, ilma jalavarjudeta, ilma kutsarita, enneolematute ohtudega rinda pistes.
Arvestades meie haige ärevust, pidime sundima end kiirustama. Nii tõesti oligi - ta mängis pisarates oma imelist prelüüdi, püsides mingit sorti rahunenud meeleheite tardumuses.
Nähes meid sisenemas, tõusis ta karjatades püsti. Siis ütles ta hullunud ilmel ja kummalise hääletooniga: "Ah, ma olin kindel, et olete surnud."

Kui ta oli ennast kogunud ning ta nägi, mis seisundis me olime, sai ta veel enam haiget, manades enda ette ohtusid, mis meid varitsesid. Nagu ta mulle pärast pihtis, nägi ta seda kõike unenäos ja ei suutnud seejärel enam eraldada reaalsust unest. See muutis ta unelevalt rahulikuks ning nõnda, poolunes, mängis ta klaverit, kujutledes end surnuna.

Ta nägi ennast uppununa järves, rasked ja jäised veepiisad kukkumas rütmiliselt rinnale.
Kui ma viitasin tüminale, mida veepiisad rütmiliselt katusele trummeldades tegid, eitas ta olevat seda üldse kuulnud. Ta koguni solvus, et ma tõlgendasin tema loodut imitatiivse harmooniana, protesteerides kogu oma vaimuga selle akustilise imitatsiooni lapsiku tõlgenduse vastu, ja tal oli õigus seda teha.
Tema geniaalne vaim oli täidetud looduse müstiliste helidega, mis aga olid muundunud muusikalise mõtte subliimseteks kujunditeks ning seda mitte väliste helide orjaliku imitatsiooni läbi.
Selle öö looming oli kindlasti täis kloostri katusel trummeldavaid vihmapiisku, aga tema kujutluses ja laulus muundusid need taeva pisaraiks, mis langesid südamesse.

Seda lõiku lugenuna tundub mulle Grigori Sokolovi pidulik, missalaadne "Vihmapiiskade prelüüdi" esitus peaaegu ainuvõimalikuna:





Ka teised Mallorcal loodud prelüüdid ei ole helgemad. Kuulakem näiteks kasvõi A minoor prelüüdi (nr 2) kahte esitust Bergmani filmist "Sügissonaat", mida filmi järgi pidanuks mängima tütar ja ema, näitlejateks Liv Ulmann ja Ingrid Bergman.
Tegelikult on mõlemad esitused klaverile mänginud Käbi Laretei, Ingmar Bergmani pikaajaline elukaaslane.




Või prelüüd 4. Siin valisin välja Alfred Cortot esituse.




Ka üks Chopini mustand, vaevalt kolmveerand minutit kestev, mille vormistas prelüüdiks nr. 27 muusikaajaloolane Jeffrey Kallberg ja esmaettekanne toimus alles 2002, on Mallorcal kirjutatud....




Eks lugeja ise kuulaku neid prelüüde ja nokturne edasi ja otsustagu, kelle esitus sobib talle isiklikult kõige paremini.

Tänaseks on Valldemossa kloostrist ja selle õhustikust alles vaid mälestus ja sellest on vermitud standardne turismiobjekt - reliikvia.
Sama Pleyeli klaver, mille äravedu osutus mõttetuks suurte tollimaksude tõttu, troonib nüüd seal muuseuminurgas ja hardunud turistid, pea veel pohmas ööklubide ja baaride lõbustusist, voorivad sealt mööda, kohusetundlikult fotografeerides kohta, kus suur geenius lõi ja piinles.
Mallorkalaste jaoks on Sand ja Chopin endiselt välismaalased, kellelt või kelle mälestuselt tuleb kõvasti raha sisse kasseerida.