Harakate ja mobiilide rääkimaõpetamisest

Juba India Kamasuutras oli härrasmeeste tarvilikuks tegevuseks HOMMIKUL igasuguste lindude rääkimaõpetamine, k.a. papagoid ja harakad.
Tänapäeval kodustatud harakaid kusagilt võtta ei ole ja kui olekski, siis peaks neid juba varasest noorusest treenima.
Üks allikas kirjeldab harakate rääkimaõpetamist nii (6):

Te võtke raamat kätte ja uurige kuidas linde rääkima õpetatakse.õpetasin omal ajal kui veel noor olin,haraka rääkima.ja just nimelt raamatust õpitu järgi.
kui hakkad lindu õpetama siis peab olema ruum kus on pime ja mitte ühtegi heli kosta.kui oled saanud sellise ruumi siis iga päev proovi umbes 10-20 min õpetada.istud oma linnuga (kes on puuris) kahekesi ruumis kus on pime ja helikindel ja ütled koguaeg ilusti hääldatult vaid ühte sõna. pikapeale peaks mõjuma hakkama.pime ja helitu peab sellepärast olema et linnul tähelepanu mujale ei koonduks.
niimoodi saab rääkima õpetada varest,noort hakki,noort kuldnokka ja harakat ja loomulikult ronka ka.kindlasti saab nii ka papagoisid õpetada.
proovige!

Ma ei viitsinud väga vaadata ja ei leidnud ka enam eestikeelseid linke, et kas keegi seda õpetust järgis ja mis välja tuli.

Aga seevastu uusi vidinaid tuleb iga päev juurde, mida lõputult kruttida ja mängitada saab.
Üks sihukene, i Phone 4 sai valmis legendaarse Steve Jobsi meeskonnal. (7)
Kes inglise keelest aru saab, minge vaadake see esitlus üle. Saate näitliku õppetunni, kuidas ka teil tasuks turundust teha. Virilalt hapu targutamine konkurentide puudustest ja arvupurude ja tähejorudega eputlemine tulemust ei anna. Jälgige ka Steve KARMAT. Mul ei ole selliste tehnoloogiagurude vastu veel allergiat kujunenud. Need isikud enamasti teevad enam-vähem seda, mida lubavad. IT valdkond pole veel jõudnud niivõrd sügavasse korruptsiooni ja pettuse faasi, nagu ravimitööstus seda on (vrdl. minu tõlgitud Wolfgang Wodargi intervjuud).
Esitluses jutt iPhonest algab jutt umbes 30. minuti peal.

Aga vidin ise 2010 suve standardite kohaselt räägib ka iseenda eest:
Kena korpus,täpselt nii õhuke kui 9.3 mm (!), samas väga vastupidav. Kõige õhem praegu planeedil!
Antennideks on vidinat ümbritsevat 2 raami, mis lähemal vaatlusel on 2, vist isegi 3 osaline, üks osa Wifi, Bluetooth ja GPS jaoks, teine mobiililevi signaalide vastuvõtu standardid. Kogu vidinat aga ümbritseb tugev, optilise kvaliteediga spetsiaalne klaas ning sisemuse kokkupressituse tõttu on akule eelmise versiooniga võrreldes isegi ruumi juurde tehtud.

Ekraan on sellise lahutusega, kus inimese silm enam pikselit parimagi tahtmise korral ei eralda – retina lahutus, “retina display”, 326 pikselit tolli kohta. Inimese silm üle 300 punkti tollis lahutada ei suuda. See võiks tähendada lõpu algust silmi tapvatele uduekraanidele, mis praegu mobiilide seas valitsevad. Ühesõnaga, parim pilt seni tehtud mobiilide seas, mida väljendab siis arvujoru 960 * 640, seda MOBIILI ekraani jaoks. See tähendab aga loodetavasti tervemaid silmi järgmisele küborgide põlvkonnale, sest loetav tekst ei ole karvane.
See ikka veel õnnetult väikese mahutavusega aku (tahaks ju kuid kestvat laetust) suudab vidinat toita umbes päev aega kestva järjestikuse intensiivse töö jaoks. Ooteaega jagub koguni 300 tundi.
Nii et ühest laadimisest keskmise kasutuse korral peaks piisama mitmeks päevaks, ja episoodilisel juhul koguni nädalaks.
Videokaameraid on koguni 2 tükki ja neid saab korraga kasutada. Nii saab edastada korraga pilti nii enda näolapist kui ka sellest, mis sinu näolapi ees tegelikult toimub.
Mikrofone on 2, et filtreerida välja müra. See võiks kõnetuvastuse osas olla oluline.
Mis aga vidina eriti võluvaks teeb, on sisseehitatud GPS koos güroskoobi ja kompassiga ja nii saab kindlasti mängida päris põnevaid mänge, aga puht praktiliselt arendada välja seadme tundlikust viibetele, pööretele ja muudele säärastele asjadele. See võib tuleviku seisukohalt olla väga tähtis, mitte ainult mängimise jaoks. Kaardirakendused ootavad juba praegu kasutamist, turistina, müügimehena, matkajana. Miks mitte Eestis luua selliseid õpperadu ja kohti, kus mobiiliga matkajad siit ja sealt, vastavalt GPS näidule, infot saavad...
Üldse juhivad ka mobiile operatsioonisüsteemid. Google mobiilide juhtsüsteemiks on Android. Apple lahendiks on nüüdseks iOs 4.
Operatsioonisüsteem peaks ühel ja samal ajal hästi toime tulema mitme tegevusega.
Sama juhtsüsteem kehtib ka vidina jaoks nimega iPad.

Ma ei ole veel viitsinud süveneda, aga tundub, et siin on lahendus igat sorti elektrooniliste dokumentide lugemisele. Sa ei suuda enam ennast kinnistada tundideks mingi ekraani taha, isegi hea lahutuse olemasolul. On vaja lugerit, kuhu laduda sisse oma pdf –d ja igasugused muud e- raamatud, raha eest ja muidu saadud. See luger peab olema normaalse lahutusega vähemalt vanema inimese jaoks, sest silmad enam ei seleta. Peab saama kerida teksti suurust kuni 200% peale ja enamgi!
Terminaalide ajastu on neile andnud oma terminaalse matsu!
Kõigi nende vidinate arv, mida Steve on müünud, ma mõtlen väiksemaid vidinaid, mitte Apple arvuteid, ületab juba sellel kuul 100 miljoni piiri ja Apple jätkab oma võidukäiku. Sedapuhku on nagu fööniks tuhast tõusnud Steve ja Billi aktsiad muudkui langevad.

Aga minu uudisvidinaks ei ole veel iPhone 4, vaid hoopis tagasihoidlikum Nokia 2730, üks keskmine tänapäevane mobiil. Ma kaldun arvama, et võlgneme ka siin toimunud kiire arengu eest palju tänu Stevele, kes suutis siin asjad kiiremini käima panna, kui tavaliselt kombeks. Nii hakkasid ka flegmaatilised soomlased enam liigutama, tulemiks parem tehnoloogia, kui ennem oli.
Igatahes oskab vidin pildistada ja mis mulle eriti meeldis:
rääkida ja kuulata eesti keeles!
Eilne hommik kuluski vidinale aadressraamatu selgeksõpetamiseks. Igast sõnatud asjast aru saada veel ei taheta, tuleb aadressraamatu sisendeid hakata kahenimelisteks disainima, et tabavusprotsenti suurendada, aga mingi kooskõla on olemas. Vidin mõne käsu peale isegi helistab sellele, keda mõeldud on ja iga kord vähemalt enne ütleb, mida ta teha kavatseb.
Kõnetuvastuse potentsiaalsed rakendused on kindlasti väga suured. Kasvõi minu kunagise postiljoniameti haltuuratöö kõrvalnähtuseks olid üsna jaburad tabelid, kuhu ja kellele mis leht mis postkasti panna. Ja neid pidi juhendi nõuete kohaselt pimedates trepikodades uurima. Selge see, et umbes ühe kuu jooksul sa kas õppisid /jäid need tabelid pähe (mis oli rangelt keelatud) või jäi post sinu kvartali lugejatele regulaarselt hiljaks.
Aga kui pead kedagi asendama kusagil mujal, siis peab tabelit uurima ja see võtab jälle üleliigset aega …
Seesama iPhone4 võinuks mulle mu küsimise peale, kus ütleksin maja numbri ja trepikoja, sosistada kohe kõrva, kuhu postkasti ja misasi panna tuleks. Võib-olla saaks ta hakkama sellega isegi GPS abiga, ei peagi talle seda numbrit ette ütlema, kus parajasti oled?

Ka kõige tavalisema auditooriumi seadmepargi juhtimine sõnaliste käsklustega ei võiks olla sugugi võimatu.

Aga eriti hakkab kõnetuvastus puudutama tulevikutehnoloogia haru nimega robootika, sest roboti juures ei ole võimalik väga palju hiirega klikkida. See kast peab aru saama sellest, mida humanoid talle öelda tahab, muidu puudub mängul mõte.

Sellel kõigel on ka ähvardav varjupool.
Kui me ei disaini oma ühiskonda kooskõlas oma tehnoloogia arenguga inimlikumaks, muudab tehnoloogia meie elu mitte mugavamaks, vaid hoopis väljakannatamatuks põrguks.
Sellest kirjutas ja kirjutab hästi Marshall Brain: (9,10)
Kaugel ei ole enam üldse see aeg, mil kõnetuvastuse ja muu tehisintellekti abiga suudetakse meie kauplustest üldse müüjad kuhugi välja tõrjuda. Kaugel ei ole aeg, kui robotid hakkavad kõikjal asendama kokki, nõudepesijaid, autojuhte, lennukijuhte, postiljone…
Kuhu need inimesed peaksid minema? Kes neid õpetaks kiirete töötukursuste käigus programmeerima iPhone –sid. Kellele neid tuhandeid programmeerijaid üldse vaja on? Ka seal on vaja sõelale jätta parimatest parimad?
Kuhu me selle inimkarja paneme?
Ammu oleks aeg hakata mõtlema sotsiaalsete ümberkorralduste peale. Ka see kriis andis järjekordse võimaluse selleks.
Miks mitte vähendada töönädala pikkust näiteks 30 tunnini?
USA –s sündis kunagi Suure Kriisi ajal, krõpsufirma Kellogs töötajate seas selline idee ja seal töötati kusagil 1930 -1980 meelsasti 6 tunniste tööpäevadega. Kõik olid rahul, isegi ettevõtjad, kuni lõpuks jõudis kohale mingi Goldrati optimaator ja leidis selle olevat lubamatu.
"Me peame veel rohkem töötama!" ,räägitakse meile loomade farmi juhtide poolt. Ja me töötame ennast ogaraks, et selle niru topeltportsu leiva nimel, mis selle eest ehk saada võib, hävitada oma tervist ja teha oma kaasinimesel töö leidmise võimatuks.
Me oleme isegi oma naised kõik viimseni tööorjadeks teinud ja räägime sellest eufemistlikult kui naise eneseteostusest! Kunagi istusid kõik naised kenasti kodus ja majandusmudel TOIMIS. Et maksta vähem ja panna inimesed ikka tegema rohkem, tuligi kõik naised tööle ajada, kodukohustusi neilt keegi iial seljast ära ei ole võtnud.
Ma ei arva, et me nüüd äkki peaksime kõik naised koduperenaisteks tagasi peksma.
Aga suhtumine sellesse ogarasse töörügamisse peab muutuma normaalsemaks, selline 19. sajandi alguse vabrikumentaliteet on ajast ja arust.
Midagi on selles ühiskonnas väga mäda, sest robotid võiksid tuua meie ellu külluse ja õnne, aga toovad kaasa hoopis massilise nälja.
Spekulatiivne kapitalism pole iial selliste probleemidega korralikult toime saanud ja alati peab nende probleemide lahendamiseks eelnema äge klassivõitluseks nimetatav madistamine. Unistada ju mingist väga suurest rahust töövõtjate - ja andjate vahel võib, praktika räägib hoopis teist keelt.
Robotiseerumine tähendab aga tõsist sotsiaalprobleemi isegi kõige positiivsema arengu puhul, kui töötule lumpenile makstakse välja tema leivaports. Lumpen ei ole enam töölisklass. Tema põhimure on leib ja tsirkus.
Sellele inimkarjale on aga unustatud õpetada, mida peale hakata oma vaba ajaga.
Aga sellises robotite sünnitatud kommunismis on see vahest üks olulisemaid väärtusi inimese elus.
Kõige lihtsam lahendus on sellised inimesed kasvatada narkomaanideks, tele-, arvuti-, tehnoloogiavidinate, igat sorti muude mänguasjade idiootideks. See praegu toimubki.
Ka mina olen ühes või teises vormis kõiki haigusi põdenud ja üks praegu on eriti aktiivses faasis - iphonemaania.
Keerukam oleks inimesed õpetada olema vabad, aga praegu on see vaid unistus. Sellesama koleda 19. sajandi alguse haridusega inimesed olid tegelikult oma mõttelaadilt vabamad ja iseseisvamad, kui meie, 2 sajandit hiljem elanud …

Aga aitab mulle sellest sotsiaalsest ilmaparandamisest praeguseks.
On mis on, aga tehnoloogia teeb meie elu vähemalt huvitavamaks ja lõbusamaks.


Bibliograafiat pica pica ehk haraka kohta:
1. Haraka kohta

http://bestiary.ca/beasts/beast248.htm


2. http://www.poetv.com/video.php?vid=47229
mingi näide veidi rääkivast harakast.

3. http://www.earthlife.net/birds/corvidae.html

4. kus ei toetata müüti harakate ja teiste lindude väiksest ajust
http://scienceblogs.com/grrlscientist/2008/08/magpies_challenge_bird_brain_m.php


5. kus on ka kirjas see, mida härrasmees peab hommikuti tegema:
http://www.gradesaver.com/kama-sutra/e-text/section4/



6. Eestikeelne link harakate rääkimaõpetamisest.

http://www.kodukauniks.ee/index.php?option=com_phorum&Itemid=8&phorum_query=read,12,87435,87491,quote=1




Iphone 4 kohta vaadake Steve Jobs esinemist

7.
http://events.apple.com.edgesuite.net/1006ad9g4hjk/event/index.html



8.
Kodutanumalt iphonest eriti palju teada ei ole, palju asi maksma hakkab ja millal seda üldse näha saab.
http://majandus.delfi.ee/news/tarbija/iphone-4-jouab-eestisse-lahikuudel.d?id=31550269



virilalt tarka targutamist on küll kõik kohad täis.

9 Marshall Braini koduleht.
http://marshallbrain.com/



10 Marshall Braini blogi
http://blogs.howstuffworks.com/2010/06/08/36069/