Rämpskapitalism

Kõik kuld ei hiilga. Andres Arrak on minu üllatuseks kirjutanud päris asjaliku loo sellest, kuidas kaupade kvaliteet on süstemaatiliselt käinud alla ja neid näiteid võiks jätkata ise lõputult.
(

http://www.e24.ee/?id=293268

)
Huvitav, et kvaliteedi etaloniks on sageli Nõukogude ajal !! toodetud asjad, nagu näiteks mõni vana mosse, lada, Pobeda, mõni kell. Ka endal on sarnane kogemus - mina avan konserve nüüd ja edaspidi ainult ühe vana konserviavajaga, mille konstruktsioon ei võimalda viimase katkiminekut.
Aga nõukogude ajal unistasime ju kapitalismist, mis meid nirvaanasse, lausa ülikvaliteetkaupade nirvaanasse pidi viima. Seda nirvaanat aga täna ei ole kuskil pool, on vaid tarbimismaania ja kasvuprotsendid, mis midagi ei näita. Kui, siis vaid igaaastast suurenenud prügisaastet ning rahamullide puhumise intensiivistumist.
Kui nüüd mõtleks sellele tarbimismaaniale mõne teise nurga alt. Mis oleks, kui olekski nii, et minu sandaalid teeniksid mind ütleme 10 aastat, mitte 1! Mis oleks, kui olekski nii, et külmkapp käib korteri nurgas eluaeg, et LED lamp (võiks ka hõõglamp) põleb eluaeg, et ostetud arvuti eluiga oleks 10 aastat, et sokke tasukski nõeluda...
Siis ei oleks teid, armas tarbimisühiskonna ori, aga enam vaja. Või äkki oleks kasvõi teoreetiliseltki võimalik olukord, kus meie istuksime oma kontorites ja vahel ka tööpingi taga mitte 8 tundi, vaid ütleme 6. Et äkki uue kasvava põlvkonna väärtushinnangutesse on ehk tagasi tulnud ka vaba aeg ja töörügamise peale suhtutakse pisut normaalsemalt?
6 tunnine tööpäev ei pruugi olla sugugi nii illusoorne, kui vaid see töötav rahvas kogu ilmas äkki selle peale tuleks ja selle toredatelt kodanlastelt ka välja nõuaks.
Idee on isegi siin Eestis pisut elevust tekitanud, peamiselt muidugi nördimust.
On meile ju tambitud seda lõputult, et hommikul vara üles ja õhtul hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Kui sa ei ole omanik, ei too sa seda rikkust kahjuks mitte oma majja, vaid naabrile, kes sust maasturiga mööda kärutab...
Juba Marx oskas seda märgata, et sinu toodetu, lisaväärtuse, pistab tasku keegi teine.
Ma siiski võtan oma laiskuse ükskord ette ja rügan googles, et üles otsida firma Kellogsi annaalidest vastav näide.
Just majanduskriis 1929-1933 pani selles firmas inimesi mõtlema ja kujutage ette, nad ei teinud inimesi töölt lahti, vaid lühendasid nende tööaega. Kui aga kriis läbi sai, selgus, et väga suurele osale Kellogsi töötajatest see meeldis ja nii kestis see olukord firmas kuni 1980 -ndateni! Ameerika võiks tegelikult juba ammu nautida sarnast elu, aga ta ei tee seda, sest .... orjasid on parem valitseda. Seesama kodanlane kardab tegelikult vaba inimest, aga vaba inimese tunnuseks ongi vaba aeg. Mitte alati raha, vaid vaba aeg, mille puhul on oluline jälle ka valik, valiku jaoks on jälle vaja veidike raha.
Ka Eestis oleks nii mõnigi firma võinud nii säilitada omi töötajaid, aga nad ei teinud nii. Eesti tööandja ajas need inimesed tänavale. Varem või hiljem siirdub neist suur osa välismaale ja oleme jälle inimestest vaesemad ja ühel hetkel seesama tööandja läheb valitsusse kurtma, et tal ei ole tööjõudu, vajame immigratsiooni propageerimist...
Aga tuleme tagasi Kellogsi näite juurde. Peale selle, et toimuvad majanduskriisid, meie mullitava rahasüsteemi paratamatu tagajärg, on iga aastakümme toonud ka uusi tehnoloogilisi läbimurdeid. Varsti tõesti algab robotite aeg, nad juba tõesti koputavad uksele, mitte enam fantaasiraamatute tegelastena, vaid tegelike töötegijatena. Robotpostiljonid, robotpitsapoisid, robothamburgerimüüjad, robot-kassiirid, robotautojuhid... Selle protsessi käivitumisel ei saa ühiskonda senise liberaalse majandusmudeli abiga valitseda. Adam Smithi võlukäsi enam ei toimi, kapitalismi ürgmudelit peab täiustama. Ka ökoloogia nõudmised nõuavad uue majandusmudeli üle mõtlemist, sest auto, mis sõidab eluaeg, saastab siiski vähem, kui 10 autot, mis praegu on normaalne Lääne ühiskonnas ühe pere kohta ära pidada nende eluajal.
Ka arvuteid ei pea vahetama iga 3 aasta takka. Juba praegu võiks kogu sisulise töö nihutada serveritesse, mida tõesti tasuks uuendada sagedamini, meid aga võiks siin teenida lihtne pildinäitur - mind ei huvita, mille pilti ma laua taga istudes näen, kas seda genereerib server või seesama koduarvuti...
Serverite hoolduseks kuluks palju vähem IT inimeste tööd ja vaeva, seal ei leviks nii laialt ka viirused ja nii edasi ja nii edasi...
See jälle tähendaks minu jaoks tõsist probleemi - olen varsti 50 ja peaksin ilmselt hakkama ümber õppima roboteid programmeerima. Ehk saan hakkama, aga igaüks ei saa.
Ja selle jaoks jälle pole Eesti absoluutselt ette valmistatud. Minu äi ja ämm näiteks on noored pensionärid. Mõlemad koondati erinevatl optimiseerivatel põhjustel siit ja sealt ja nüüd nad naudivad vaba aega, mida neil on ohtrasti. Tegelikult jälle võiksid nad ka ühte kui teist teha, kui seda aga jaguks. Aga eriti ei jagu. Nende kodulinna Kunda ehitati hiljuti üks suur tehas.
Selle tehase tööjõuvajadus aga oli marginaalne. Paarkümmend inimest on kõik, mis selle tehase jaoks vajalik, pluss SAASTE, millest Kunda ikka lahti ei saa.
Nii võib Eesti saada ka maaks, kuhu muudkui investeeritakse, et paigaldada siia täisautomatiseeritud tehaseid, lihtsalt soodsate saastekvootide tõttu. Ainuke kasu, mis meile sellest tuleb, on prügi.
Robotid kindlasti ei kujuta iseenesest meile mingit ohtu. See võiks olla kingitus inimkonnale, kõikidele töörügajatele, kes ehk lõpuks saaksid selja sirgu ajada.
Üks asi, meie äraspidine rahvastikupüramiid, saab ehk robotite abiga lahenduse. Minu hooldajaks, kes siibrit vahetama hakkab, on tõenäoliselt robot.
Aga ilma reformita siin läbi ei saa, "vana hea" kapitalism jookseb sellisel tehnoloogilisel tasemel lihtsalt kokku. Isegi totalitaarne Castro rezhiim võib selle paremini üle elada, praegu räägitaksegi Kuubast kui ühest "rohelisemast" maast igat sorti jalajälgede mõttes...
Prügi vähendamine ja tehnoloogia koos võiks niisiis anda meile ootamatult palju vaba aega. Ma ei imestaks, kui mingis imaginaarses tulevikus võiks 5 tunnise tööga päevas oma põhilised asjad aetud saada. Milline õnnistus Kaalude tähemärgile, keda kutsutakse laiskadeks kaaludeks!
Muuseas, vaba aeg ei pruugi tähendada klassikalist logelemist. Unistan juba praegu pensionpõlves mõne matemaatikateoreemi tõestusest, või saaksin lõpuks läbi lugeda kõik raamatud lendtaldrikutest, käies nende jälgi - megaliitehiitisi omal käel uurimas.
Tegevusi jaguks, peamine oleks see, et vaba aja tegevuse eest ei pea tingimata küsima raha.
Nii on sündinud suuri asju, Wikipedia on üks selline imestamisväärne asi, mis Adam Smithi võlukäe mantraga harjunud majandusanalüütikutele on täiesti arusaamatud nähtused. Ka blogism on ootamatu tagajärg, sest tegelikult ei oska ükski majandusanalüütik seda tegevust dollaritesse ümber arvutada!
Kuid tuleksin siiski loo lõpetuseks maa peale tagasi. Kõige esimene asi, millega me ei tohiks mingil tingimusel nõustada, on prügi tarbimine.
Ka minu erialal, IT, võiksime kõik midagi teha. Võiksime näiteks massiliselt üle minna Mac-le, kui see parandaks meie aja kvaliteeti (räägitakse, et parandab, et viiruseid on vähem, alglaadimine on kiirem, töö on sujuvam)
Üldse võiks NÕUDA arvutitootjatelt ja operatsioonisüsteemidelt hetkelist reaktsiooni, mitte lõputuid liivakelli ja turvaauke. Protsessorid on täiesti olemas, puuduv vaid programeerijate ja eelkõige nende tööandjate tahe asju muuta, sest liivakell stimuleerib jua uue arvuti ostu peale mõtlemist?
Miks peaks sokkidele kohe tulema augud. Otsime üles tootja, mis toodab sokke, mis peavad, nagu vanastigi, aastaid?
Miks peab vahetama kohe oma läptopi uue vastu. Pean selle läpi lõpuni, siis, kui tema aeg on ümber - 7 aastat miinimum. Ärgem laskem neid arvuteid pidevalt uuendada uue ja aeglasema tarkvaraga. Siis käivad nad ka 7 aasta järel sama kiirelt, kui soetamise järgselt.
Selliste tarbijahoiakute ümberkujundamise abiga võib saavutada ootamatult palju. Kuid selle järel peab ümber vaatama ka kogu majanduse analüüsimise tarkvara ja seda kahjuks ka Andres Arrak teha ei oska. See illusoorne kasvuprotsent tuleks ammu visata prügikorvi ja asendada see millegi sisulisemaga.
Kuid hea seegi, et selline kriitika varemalt liberaalkapitalismi tulise poolehoidjana tundunud majandusmehe käest ilmutus...