Avatar

Jah. Meeldis, väga meeldis.
Pidin võrdluseks jälle guugeldama eestikeelseid arvamisi, et kuidas teistel on olnud ja leidsin rahva kenasti pooleks jagunenuna.
Mõned arvavad, et lugu peaks tänapäeval olema kuidagi hirmsasti keeruliseks aetud ja tihendatud. Mina nii ei leia. Mõnikord võib lugu olla ka lihtne. Lendas üle käopesa või Tappa laulurästast on ka sellised klassikalised lihtsad ja siirad ameerika lood ja on mulle alati peale läinud.
Mis aga eriti meeldis: see kõik on võimalik. Mitte kindlasti selles vormis, nagu planeet Pandoral, aga eks aastal 2154 on see paremini näha. Tehnoloogiliselt on iga kümnend toonud meile imelikke pöördeid ja vinte ja seetõttu saaks tuleviku mõeldav invasioon kuhugi Pandora peale veelgi võikam olema, kui filmis oligi. Aga me võiksime selleks ajaks moraalselt muutuda ja see muinasjutuline sõnum oligi filmis tegelikult peamine, mitte tehnika. Tegelikult on selge, et olemasolevaga me kuhugi tähe peale ei jõua, praegused raketid on selleks lootusetult algelised.
Aga teise kehasse ülekolimise mõtteid olen juba mõlgutanud ja seetõttu tundub see idee kuidagi hästi loomulik. Võib-olla on see ainuke hea võimalus oma elamise rõõme või piinu pikendada.
Kes aga vahetab välja peamise – kõvaketta, kui see kokku kipub jooksma?
Moraalses plaanis aga resoneerub see hästi ühe sõnumiga viljaringidest, kus olevat öeldud:
OPPONO ASTOS. Jälle seesama fraas, mis ühel teisel viljaringil ühes teises vormis juba esines: me ei poolda pettust. Kui juba laia Universumi minna, siis peab seal mängima ainult ja eranditult lahtiste kaartidega ja tuleks vältida kahjustamist.
See kõik võib olla tähendab seda, et 2154 meid mingi Pandora pealt ei leia. Meid ei lastaks niikaugele jõuda enne, kui oleme suutnud tõendada, et oma planeedil valitseks heaolu ja ausus.
Isegi lihtsate sõnumite vahetamisele ei maksa enne loota, kui petumõtetega kauplemine ära langeb.
Samas nad on siin olemas, nad väljendavad seda meile minu arvates täiesti ühemõtteliselt, aga nad kindlasti hoiduvad vahele sekkumast, vähemalt seni, kuni on selge, et mõtlev osa inimkonnast kõige täiega välja ei sure. Ainult selline tohiks olla ka meie moraal kusagil Pandora peal.
Aga praegune seis natuke masendab oma hirmuäratava provintslusega. Kulutatakse meeletuid summasid ja aega, et desifreerida kosmosesignaale, samas ei taibatab mõne viljapõllu peale vaadata, pidades seda kõike mingiks naljaks.
Meie lihtsates hingedes ilmselt on ette nähtud vaid 2 varianti. Esimene on selline – lendavad kohale hirmuäratavad taldrikud ja korraldavad siin mingi verise tapaorgia, et planeet üle võtta.
Teine on ka, see on umbes selline, et astuvad umbes samasugused olendid taldriku pealt maha, nagu meie oleme ja vahetame vastastikku kasulikke mõtteid. Ja muidugi on nad õudselt vaimustatud sellest hiljuti ahvist evolutsioneerunud olendist ja tema mõtetest ja mõtterikkustest.
Kui kavalad, kui sõnamurdlikud, kui mitmemõõtmelised. Täna näiteks vahiti enamasti jalgpalli ja homme ka vahitakse. Vahepeal lüüakse mõnel, kes teist võistkonda toetab, nina lõhki ja juuakse natuke õlut.
Kolmas võimalus on vist tegelik: me lihtsalt veel ei ole küpsed eelkõige moraalselt ja eetiliselt.
Alles siis tuleb see tehnoloogiline küsimus, alles siis, kuigi ka siin näidatakse meile füüsikat, mida me ei tunne, tehnikat, mille toimimispõhimõtetest pole aimugi ja mõtlemisvõimet, mis meie oma ei tea kui mitmekordselt ületab.
Kuid esimene samm, mida lapsele õpetatakse, on lihtne. Lõpetada petmine. Peamiselt on see suunatud küll eliidi suunas, aga kindlasti väärime me seda eliiti, planeedi valitsevaid juhtoinaid täiega. Kui need äkitselt kaoks, haaraks võimu üsna pea üsna sarnase mõttelaadiga isendite grupp.