Päev pärast 101010

Olen hakanud virtuaalkriitikuks, s.t. virtuaalelus toimunu kriitiliseks analüüsijaks. Selle tunnistuseks ja initsialiseerumiseks lugesin läbi 2 netikriitika alast raamatut:
Jaron Lanieri "We are not the gadgets" ( "Me ei ole vigurid") ja Nicolas Carri "The Shallows: What the Internet is doing to Our Brains".
Pakun, et Shallows võiks selles kontekstis tähistada Madalikke või madalikul olemist. Et oleme virtuaaleluga virtuaalmadalikul.

Lugesin, vaimustusin veidi, mõtlesin veel ja siis jäi pikem jutt soiku. Seda keegi niikuinii ei loe.
Peamiseks argumendiks kriitikute vastu on reduktsionismi viletsus. Kriitikud alahindavad kahejalgsete võimet oma mänguasjadega kohanduda. Seesama inimene, keda nutab taga Lanier ja kelle suurt süvenemise ja raamatulugemise oskust nutab taga Carr on uskumatult leidlik, et arengusuunad ahnuse kasuks pöörata, lubagu tehnoogia mistahes pudru- ja piimajõgesid või ähvardagu prohvetite maailmalõppu.
Carri argumentatsiooni põhiliine vaata Akadeemia 12, 2008 või otsi netist, pealkiri "Kas google muudab meid lolliks". Ma olen selles osas temaga nõus, muudab küll, aga mis teha?
IMHO tehnoloogilise siirde seda faasi saame adekvaatselt jälgida vaid siis, kui suudame uurida sümbiootilist suhet, mida rahamaailm avaldab tehnoloogiamaailmale.
Mingi totalitarismiideoloogia all võiks praegune virtuaalsiire anda hoopis teistsuguseid tulemeid. Mingis budistlikus ühiskonnas jõuaksime aga ootamatult lähedale nirvaanale, mis lähemal vaatlusel
aga ei osutu selleks, milleks näib.
Praegune siire võiks tähistada pärdiku ja prillide valmi järgi vändatud seebiooperi järgmist seeriat. Pärdik juba teab, et talle on prillidest kasu, et nende abiga võib mõni saada rikkaks ja mõned saab teha vaesemaks, kui nad seni on olnud. Puruks ta neid ei loobi, pigem on prillid kui kultusobjekt, mille ümber käib agar askeldamine.
Prillide tegeliku rakendamiseni jõuame ehk alles siis, kui pärdikute asemel otsustavad prillide kasulikkuse üle veidi arenenumad isendid.
Demokraatlik rahamaailm selliste isendite trooniletõusu aga ei võimalda. Vana hea feodalism võimaldaks,seda väga lihtsa päriluse teel ja isegi impeeriumi mudel vahel annab selleks shansse.

Mis aga saab singulaarsusest? Olin ju kunagi agaralt tõlkinud ja blogis avaldanud Vernor Vinge vastava essee ja olnud selle vaimustunud jüngergi.
Jünger ma vaikselt ehk olen edasigi, ainult et singulaarsuse tärminite osas olen veel skeptilisem, kui enne. Mina sellist imet ei näe, ei näe ka minu lapsed. Näen ehk küll tehnoloogiliste vidinate
jätkuvat paljunemist ning ehk vahetab minu siibritki juba robotkäsi.
Kuid see on veel väga kaugel isegi elueast 200 eluaastat koos samaväärse IQ-ga, rääkimata oma aju ülekolimisest tehiskeskkonda, rääkimata selle tehisaju äkitsest intellektualiseerumisest.
Ka nanotehnoloogilised muinasjutud SUURES OSAS jäävadki veel muinasjuttudeks.
Lanieri kriitika singulaarsuse osas on enamasti tabanud märki.
Kuid isegi juba sellel hetkel, kui google hiidaju kasvõi kõige algelisemal tasemel hakkab meie eluülesandeid lahendama ja analüüsima, kujutab see aju meie enese eksistentsile äärimselt suurt ohtu ja ka võimalust.
Selle, väga madala IQ -ga tehisaju genereeritud ohtude ja võimaluste keskele jõuan küll randuda. Seal aga peaks inimkond aru pähe võtma ja testima kasvõi 100, koguni 500 aastat kõike seda, mida enesest
võimekama aru aretus võib kaasa tuua. Autoga ei minda ju ometi sõitma, kontrollimata pidureid. Tehisajusse suhtutakse aga täpselt nii. Mida rohkem seda uhkem! Kas selle mõtlemissüsteemil on aga olemas
pidurid, ei huvita esialgu mitte kedagi.
Juba praegu on näha, et meie ja meist aretatud intelligentse homunculuse (või ka üliinimese, superhiire, ämblikolendi)
vahele mahub väga palju vaheetappe. Esimene mure saabki olema umbes imbetsilli tasemega robotitega, kes sellest hoolimate meilt meie töö ära võtavad.
Juba see asjaolu nõuab radikaalseid sotsiaalseid ümberkorraldusi, liberaalne kapitalism nende ülesannete lahendamiseks enam ei kõlba.

Keda huvitab salapärane pilt blogiloo alguses, siis see on üks uks või värav kusagil Peruus. Amaru Muru nimeline preester olevat konkistadooride eest seda väravat kasutades lahkunud.
Mine tea, äkki ta tuleb koos ei tea mis tulnukatega seda mööda kunagi tagasi inimkonna põlve uueks looma ja piirud kahelt otsalt ka meie orirahva jaoks löövadki lõkendama.