Milleks tulla tagasi?

Pildil on saidilt http://www.stat.ee/public/rahvastikupyramiid/ kopeeritud pilt 2033, äärmiselt optimistliku variandi puhul,
kui Eestis emigratsioon ja immigratsioon on ilusti tasakaalus (mis on utoopia) ja naise sündimuskordaja, s.t. eesti keeles öelduna laste arv naise kohta
läheneks kahele. Ka see on utoopia vist.
Isegi siis on näha, et sellise ultraoptimistliku stsenaariumigi korral on püramiid valepidi. Eestlane on hääbuv rahvakild.
Kui aga arvesse võtta emigratsioon, saame ilmselgelt veel kurvema püramiidi.

Igasugused kõnekoosolekutel ja lõunasöökidel räägitakse regulaarse järjekindlusega üsna kõrgelennulisi sõnu. Praegu on päevakorral tagasituleku teema. See teema oli kunagi päevakorral ka Suur Saksamaal, Nõukogude Liidus ja Kuubaski.

Nendes maades mindi ära üsna konkreetsetel põhjustel ja ka tagasitulekukampaaniad ei olnud

väga edukad.

Kahjuks on oma kodanikest tühjenemas ka kogu endine Idablokk. Ma ei ole viitsinud guugeldada, aga nähtus vajaks põhjalikku analüüsi,
kui üldse ollakse ka tegelikult huvitatud oma rahvastikupüramiidi laastavat protsessi kasvõi natukene mahendama.
Eestis sellised analüüsid praktiliselt puuduvad. Erandiks, kahjuks mitte eriti meeldivaks, tuleb lugeda Raul Eametsa kultiveeritud arvamust: jutud suurest emigratsioonist on suures osas liialdatud. Üsna lobeda manipulatsiooniga õnnestubki tal "näidata", et aastatel 2004 - 2006 töötas keskmiselt välismaal 15-20000 eestlast. Tema enese kahjuks puudulik andmebaas teda ei heidutanud, nagu ka see, et 2004 ja 2006 arvud erinesid tugevalt, tegemist oli kasvava trendiga, mis peaks praegugi veel jätkuma, mistõttu keskmine ilmselgelt vähendab tegelikke arve.
Rohkem ametlikke hinnanguid ma ei tea ja kedagi ei tundu see teema ka eriti huvitavat. Üleskutsete esitajatel võiks olla siiski huvitav teada, kui paljusid see kutse üldse puudutab.
Kutsujal lasub ka teatud vastutus. Meil peaks olema tulijatele ka midagi pakkuda, näiteks tööd. Praegusel masu ajal aga töökohtade rohkuse üle just kurta ei saa.

Võib isegi tekkida hüpotees, et masu jätkudes tekib pigem täiendav vastupidine tõmme maadesse, kus kriisiga saadakse kiiremini ja paremini hakkama.
Väga paljud pered võivad olla meie olematute töötutoetuste ja muud abirahade tõttu lihtsalt sundviskes. Tahad süüa, otsi tööd ja tööd leiad välismaal.

Olen kohanud ka hinnanguid, mis arvestavad Eesti enese ettevõtjate kapitalipaigutusi. Selguvat (võin eksida, aga küsige siis mõne eksperdi käest täpselt järgi), et ettevõtjate kapital voolab Eestist välja. Järeldus oleks, et peale inimeste tagasikutsumise kuluks ära ka kapitali tagasikutsumise üleskutse. See oleks veidi mõttekam, kuna kapital loob töökohti.

Pikemas perspektiivis aga ei ole protsessi võimalik enne tasakaalustada, kui ka siin hakkaks arenema tehnoloogia ja innovatsioon. Viimastega aga ei ole meil kõige paremad lood. Paremaks võiks minna aga siis, kui ülikoolide kiratsemisele tehtaks lõpp, hakataks maksma ülikooli õppejõududele ja ka töötajatele konkurentsivõimelisemat
palka. Ka keskastme haridustöötajd virelevad ja jäävad endiselt virelema alla keskmise palkade küüsis. Ei näe ka siin nihkeid paremuse poole, masu on palgad külmutanud või vähendanud ja palkade tõusmise peale ei juleta mõeldagi.

Praegus hinnangu järgi on tegemist niisiis järjekordse katteta veksliga. Katet ei aita sellele vekslile tekitada üleskutsed suuremale patriootlikusele, sest ka siin me pigem kaotame
iseolemise ja iseotsustamise volitusi, kui neid juurde saame. Meie raha on nüüd juba hääbuv olevik. Meie poliitilised õigused kahanevad, võrreles Brüsseli ametkonna õigustega.
Erinevalt Nõukogude Liidust ei ole Baltimaad Euroliidu eesrindel, pigem suhtutakse meisse kui odavasse provintsi. Kuvandid tiigritest ja muudest loomadest ei suuda seda suhtumist
väga murda. Vähe muudavad tõsiasju ka siia rajatavad kasiinosaared, need pigem kinnistavad meie Ida Euroopa kuvandit.

Kui aga siia üritada sisse tuua kõrgtehnoloogilist tootmist, võiksid olud muutuda.
Järeldus on vist see, et Eesti, kui ta tahab demograafia ja demograafia reaalsust murda, peaks praegu panustama otsustavalt innovatsioonile ja tehnoloogiale, seda kordades enam, kui seni tehtud. Pideva kiratsemise õhkkonnas oleme määratud hääbumisele, mistahes lõunad ja üleskutsed ei muuda seda protsessi murda.

Huvitav, et valvekommentaatorite arvates on parimaks vahendiks äraminejate sõimamine prussakateks. Orjahingede loogika aga hoopis kiirendab meie väikeriigi provintsialiseerumist.
Ausalt öeldes on mingigi tasakaalustava protsessi käivitamiseks väga vähe aega. Kui me ei tegutse otsustavalt sellel aastakümnel, siis muutub peaegu olematuks teõnäosus, et meie
hääbumistendentsi saab murda.