See pole see

On hea meel teada, et samal päeval, kui isegi, on siia ilma sündinud Erki Sven Tüür, Urmas Lennuk, Karl Ristikivi ja ……. Luule Tull. Muuseas, kande ilmumisajaks on see saanud eilseks, nagu alati juhtub.

Karli enam elavate kirjas ei ole, ülejäänutele minu siirad õnnitlused. Ristikivi monumentaalne päevik ootab endiselt minu läbilugemist ja siis, ehk järgmiseks hällipäevaks, kavatsen temast ka ühe kirje teha.

On seda väärt kirjanik, palju enam väärt, kui mõni teine oli ja on.

Ennast õnnitleda ei ole ilus ja ei ole ka millegi erilisega ära teeninud. Blogin vahel, aga see pole see, nagu B. ütleb. Natuke klaverdan ka vahel, aga see pole see. Oleks nagu olnud teadur, aga see ka pole see. Laulev revolutsioon koondas minusugused praeguseks muinsuskaitselisest Füüsika Instituudist.

Vahest monumentaalseim saavutis on üks laoarvestusprogramm 100000 reaga. Aga seegi ei ole see, sest mõni on vorpinud miljon rida valmis. Ja programm, kuigi kasutusel, on sisuliselt juba ajaloo kolikambris.

Vahel tahaksin tõestada mõnda teoreemi, aga alati, kui ma midagi olen ära tõestanud, selgub, et keegi teine on seda ammu teinud. Esimest korda komistasin selle otsa 6. klassis, kui matemaatika õpetajale läksin näitama oma ilutulemust. Väitsin tagasihoidlikult, et näe, Püthagorase teoreemist järeldub üldistus suvalise kolmnurga jaoks. Selgus, et see oli koosinusteoreem, mis oli kirjas 10. klassi õpikus ja juba millalgi antiikajal tõestatud.

Siis kunagi Martin Gardner avaldas ühe probleemi. Tõestasin ja unustasin lahenduse avaldamast.

Mõni kuu hiljem minust tõestas sedasama mingi jaapanlane. Oleks olnud ja avaldanud õigel ajal, võinuks saada oma allkirja tulemile. Aga avaldas asja jaapanlane. Jälle polnud see.

Nii et see pole see. Ja kui olekski, ei jõuaks keegi seda kiitlemist ja eneseimetlust ära taluda, mis siis vallandub. Selliseid on ka, eriti kodueestlaste seas, sest enamasti see ei ole see ja see on meie sisse kasvatanud ületamatu kompleksi. Kui see on see ja midagi välja tuleb ja tunnustus ka, siis on ikka see nii see, et eneseimetlus muundub naeruväärsuseks.

Aga õnneks ei ole ma veel madaldunud nii kaugele, et käia ei tea kus kommenteerimas ja õiendamas,

et see ei olegi päris see õige, et päris õige see on hoopis too, seal üle lombi tegutsev, või hoopis kedagi vanast tegijate põlvkonnast…

Kaugel seegi aeg on, mandumine virisevaks vastikuks vanainimeseks.

Nii et ka see polegi see.

Muuseas, viimase laulukarusellil võitis seda laulu esitanud piiga esikoha. Pange tähele, ta võidab neid asju veel! See on küll see, täpselt see ja rohkemgi veel. Et tüdrukul aga oleks eneseusaldust ja suudaks ignoreerida kõiki, kelle arvates see ikka veel pole päris see!

Kelle see on see ja kelle see pole see. Mina võin ennast nende hulka kanda, kelle kohta jäädaksegi ütlema, see pole see. Selliseid on õnneks või ka õnnetuseks, kuidas vaadata, enamik.

Ometi on ka neil, kelle see pole see, õigus sellel planeedil ringi jalutada ja võimalus vaadata tähti.

Nemad seal üleval ei ütle kunagi kellegi kohta, kas see on see, või too on too. Nad on selleks liiga kaugel.