Miljonimäng ja dr. Watson

Singulaarsus on jõudnud ka Eestimaale. Memokraat Daniel Vaarik on käinud ära vastaval konverentsil, Skype arendaja Jaan Tallinn on mõttest kinni haaranud,

oktoobrikuu Tarkade Klubi number on suurelt jaolt pühendatud singulaarsusele.

Tarkade Klubi numbris tegi iseäranis ärevaks artikkel dr. Watsonist. See on IBM arendusprojekti koodnimetus ja tähistab ka teatud superkolakat, mis sisaldab programme, mis üritavad aru saada inimese poolt inimestele esitatud küsimustest ja nendele vastata.

Watson on antud projektile koodnimeks Thomas John Watsoni auks, kes oli IBM üks asutavatest isadest.

Arendusprojekt kavatseb oma kolaka panna võistlema meie Miljonimängu analoogiga, saates „Jeopardy“ ning üritab seda teha edukalt.

Projekt võeti ette 2007 aasta paiku ja eesmärgiks oli hakata inimese kombel vastama inimese poolt esitatud küsimustele, mitte andma ainult linke. Kui küsitakse isegi viguriga küsimusi, võiks programm neist aru saada. Ime on selles, et senistes proovimängudes on programm saanud hakkama ja teinud ära mitmele staarmängijale.

Loodetakse umbes samasugust edulugu, nagu Deep Blue ja Kasparovi matshis. Edasi ilmselt jätkuks vaikne areng, nagu males praegu on kus lihtsalt leitakse, et on küll arvuti võimeline inimese küsimustest aru saama, ja ühel hetkel, ilmselt 10 – 20 aasta möödudes on dr. Watson lauaarvutil ja mobiilil peal ja peaksime tulemust täiesti loomulikuks.

Saad oma targale mehele taskus esitada intelligentseid küsimusi ja saada ka vastuseid.

Lauaarvutit tegelikult ei peakski sellega koormama, meie küsimuse võiks edastada üle Interneti vastavatele kolakatele ja seetõttu projekt anda vahetut efekti juba mõne aasta möödudes.

Näiteks Express Hotline teenuseid saaks asendada piisavalt intelligentne programm, kellel on olemas piisavalt suur arvutusvõimsus ja juurdepääs andmebaasidele. Usun, et kolakas võiks päris hästi asendada ka dr. Noormanni, kes jälle Delfis puberteediealistele algteadmisi jagab.

Muuseas, dr. Watson peab oma tarkuse praeguse mängu reeglite kohaselt saama oma kõvakettalt, mitte minema seda Internetti luurama. Kuid see on sisuliselt teisejärguline küsimus.

Pisut irooniline on see, et IBM kasutab oma algoritmides ikkagi toorest jõudu ja sisuliselt on just selline kolakas, mida kirjeldab Searle oma „Hiina toa“ argumendis (Chinese room argument). IBM ei pretendeeri selle rakendusega olevat valmis ehitanud mingit intelligentsed imemasinat. Ta on tegemas seda, mida me oma arvutitelt tegelikult juba ammu ootame, olema suhtluseks pisut paremaks disainitud.

Pole ilmselt kahtlust, et suurkorporatsioonide lahingusse viskuvad ka Google ja MS ja Apple. Eks konkurents annab tiivad. Ehk tähendab see ka seda, et suhtlemine arvutiga ei toimu enam enamasti klaveri abiga, vaid pigem hääle ja võib olla ka mõtte jõul. Jah, sellisest mõtte jõul liigutamisest unistas minu üleeelmise loo kangelane Kevin Warwick.

Aga singulaarsuseni on siit ikka veel umbes sama maa minna, kui kuuekümnendatelgi. Pean Jaan Tallinna hinnanguga nõustuma, üldise tehisintelligentsi vallas on progress endiselt olnud väga vaevaline.

Ehk on see isegi hea. Peame kõigepealt, enne päris Ameerikasse purjetamist, tegema teste ja lähireise lähikallastel. Uurime seda, kuidas natukene intelligentsem kast mõjutab meie psühholoogiat.

Uurime, mis saab, kui tõesti leiame ükskord enese köögist askeldamas tehiskoka, kes saab aru lausest, ole hea HAL, viska meile õhtusöögiks midagi pannile!

Ja arvutis leiaksin ma singulaarsuse koha pealt kohe uudise sellest, et Tarkade klubi on sellele numbri pühendanud, või et Memokraat käis Singulaarsuse konverentsil, või veel midagi asjasse puutuvat, kuna olen selle teema vastu ju varasemalt ilmselget huvi ilmutanud.

Kõnetuvastuse osas on rakendused ammu juba olemas ja isegi mina naudin juba kõnetuvastuse eeliseid ühe Nokia mobiiltelefoni üsna algelise rakenduse kaudu.

Programm vahel saab päris hästi aru, kellele ma helistada kavatsen. Aga ta ei saa aru näiteks sellest, kui ütlen: ÜKS ÜKS KAKS, seda funktsiooni pole Nokia insenerid viitsinud mobiilile sisse nikerdada. Tehtav oleks see juba praegu.

Isiklik panus singuaarsuse tulekuks 2010 on ühe trükivea parandamine Vernor Vinge tehnoloogilise artikli tõlkes ja juurdelisatud märkustes - Vernor Vinge peab seal olema nüüd igal pool kirjutatud. Ise olen selle muundumise suhtes mõõdukalt skeptiline, vähemalt minu elueal sellist imet ei toimu. Ja apres nous le deluge, nagu mme. Pompadour olla öelnud...

Ehk aitaks veel mõne tehnoloogilise võtmeteksti tõlkimine, olgu näiteks Feynmani teedrajav loeng nanotehnoloogiast, või siis Drexleri nanomasinate raamatu väljaandmine.

Ja kui leiduks mõni manager, kes kasiinosaare asemel pühenduks siia robotite tehaste rajamisele, koos uurimislaboriga, tervitaksin seda arengut. Ja siis tuldaks ise siia tagasi, selleks

ei pea käima president teadlasi eraldi kutsumas.

Lugege, mida sellest kutsest arvas Tiit Hennoste Sirbis.