Punase pliiatsi sündroom
Eesti marsib hoogsalt samasuguseid ämbreid mööda, kui muu Euroopa juba ees teinud.
Nüüd on jõutud punase pliiatsini. Valgustusajastu formaalloogika enam ei kehtivat.
Nii väidab Jaak Aaviksoo, füüsikadoktor. Maailma enam selgeks ei õpi, unustame punase pliiatsi,
see kõik toob vaid psühhotraumasid.
Aga selle peale ei mõtle keegi, et mõnel inimesel võib tekitada eluaegse trauma punase pliiatsi puudus.
Ei ole olnud kellegi käest küsida, kuidas on õige öelda, kirjutada, kuhu koma panna ja kuhu panemata jätta.
Vahel on ka asi olnud selles, et ei ole olnud mahti. Mõtled, küll jõuad suure inimesena kõik järgi katsuda, küsida,
targaks saada.
Nii olen mina näiteks eluaeg probleemi ees, kui mul on vaja kellegagi suhelda inglise keeles. Mitte suuliselt, siis saame alati
hakkama, vaid kirjalikult. Olen üks selliseid, kelle kodukoolis õpetati saksa keelt.
Pole hullu, elukestev õpe aitab, mõtlesin ka mina kunagi ja sättisin sammud rahvaülikooli poole. Kahjuks rahvaülikoolidega
on aga just see häda, et nad enam traumasid inimesele ei tekita. Pole võimalikki, sest mida sa traumeerid täiskasvanud meest punase pliiatsiga, tal ju pikk töö- või õpipäev seljataga.
Nii veeretasin ennast umbes 3 aasta jooksul läbi rahvaülikooli kursuste ja mul ei ole õpetajatele midagi ette heita. Selle raha
eest tegid nad maksimumi - õpetasid rääkima. Aga kirjutamise kohta mäletan vaid paari tööd, kus mul tõesti veeti punase pliiatsiga
jutid ette. Läksin seejärel veel Ülikoolis õppides lootusrikkalt saksa keele osakonnast inglise keele osakonda üle. Veel hullem. Seal loeti tollal ainult Morning Stari
ja sellega sain ma ise päris kenasti hakkama.
Siis tuli kandidaadieksamiks valmistumine ja jälle ei olnud ühte asja kusagil: punast pliiatsit. Ma sain suurepäraselt oma lobeda lobisemisoskusega
hakkama, kuigi laulev revolutsioon ja marksistlikud dialektikud (praeguseks on nad ümber kvalifitseerunud heideggerlasteks) kandidaadiks saamise võimalused nullisid.
Nüüd, mõni aasta tagasi, reklaamis Ülikool oma töötajatele võimalust oma inglise keele oskust täiendada.
Hakkasin käima kursustel, kus soovisin, et keegi tõesti laseks mul lõpuks ka midagi inglise keeles kirja panna.
Tulutult. Täpselt sama lobisemise sündroom jätkus ka seal ning olin sunnitud aja raiskamise katkestama.
Ma pole endiselt leidnud minu rahakotile sobivat kohta, kus keegi võtaks ette ja rakendaks
minu peal punast pliiatsit.
Küllap päris korralikel tasulise õppe kursustel ikkagi leiaksin ka punase pliiatsiga õpetaja üles. Kuid see kõik maksab päris palju raha, palju rohkem,
kui niisama lobisemise kursused maksaksid. Ja enamik muuseas otsib enesele just lobisemise kursusi, mõeldes käituda põhimõttel, et parem ikka,
kui paljas vesi.
Aga paljas vesi ei tekita vähemalt illusioone millegi oskamisest, lobisemise kursused aga tekitavad.
Kuid mul ei ole nii palju raha. Ajad, mil punane pliiats võinuks olla minule suureks abiks, on nüüdseks jäädavalt möödas.
Pean edasise elu hakkama saama punase pliiatsita, või siis ise selgeks tegema, mis õige, mis väär, tohutu energia ja tahtepingutuse hinnaga, või
koguma kokku üsna palju raha, et saada lollist Jukust tõesti keelt valdavaks Juhaniks.
See on ka see põhjus, miks ma ühel kevadel leidsin ennast Miina Härma ukse taga, tütar käe kõrval.
Seal oli neid lapsukesi veel, kokku umbes 170 ringis, kes kõik tahtsid Härmasse õppima asuda.
Minu tütar ei pääsenud sõelalt läbi, jumal sellega. Praegu näeb ta vaeva kohalikus gümnaasiumis, mille inglise keelel ei paista ka väga midagi häda olevat, aga
puudub .... süvaõpe, s.t. tundide arv siiski ei ole piisav, et keelt vabalt valdama saada.
Aga ma mõtlen tänase päevani, mis takistab Tartu linnas leida need paar kooli, kus umbes 170-200 last saaksid juba 1. klassist alates inglise keele süvaõpet,
sellist korralikku, traumeerivat süvaõpet, punase pliiatsi ja hinnetega süvaõpet.
Ma mõtlen tänase päevani, mis eestlaste peamine probleem selle Härma kooliga pole mitte see, et kõik ei saa inglise keele süvaõpet, kes tahaksid, vaid
see, miks need mõned, kes marjamaal, seda saavad. Miks seda ära ei keelata, käib päevast päeva üks ja sama virin ja kui keelataks, oleks õnn kõigil jälle õuel.
Ma arvan ennast endiselt väga vanamoodsate inimeste kilda. Ma usun ja seda toetavad ka viimase aja ajuuuringud, et inimese aju on äärmiselt konservatiivne moodustis.
Kui talle midagi väga vaja ei ole, ta ei omanda seda ja selleks, et see asi oleks vajalik, on paratamatult vaja tekitada stressi.
See jälle võib viia ületamatu vastumeelsuseni antud aine suhtes. Sellise köietantsuga peab hea õpetaja oma õpilaste juures päev päevalt tegema.
Kui ei tule välja, siis julgustama. Kui harjutakse liialt kergelt läbi saama, siis kurjustama.
Seda on head õpetajad sajandeid teinud ja ma ei oska punase pliiatsi asenduseks tegelikult midagi head pakkuda.
Isegi kui peita ära punane värv ja lükata traumad edasi täiskasvanuikka, on need traumad, mida saab Juhan, juba palju tõsisemad, kui need,
mis tekitatakse Jukule. Raske treeningul ja kerge lahingus, õpetanud Suvorov.
Isegi nüüd, tulevase singulaarsuse ajastul, kus faktide ülesleidmine on kerge, on nendest suurt osa, vahest veel suuremat, kui enne, vaja hoida peas.
Baashariduseta inimene on Internetis täiesti abitu olevus, sest teda lükatakse ja tõmmatakse ühele ja teisele poole reklaamstereotüüpidega
ja antakse abiks hea hulga hirmu, rõõmu, lõbu, ärevuse ... j.m. emotsioone.
Punasel pliiatsil on veel üks oluline funktsioon: inimesele peab tagasi andma tema tahte. Senini on igasugune võim üritanud enamasti inimese tahet pärssida,
tema eneseusaldust õõnestada või vastupidi, liigse kiitusega luua kergmanipuleeritav olend.
Korrektne tagasiside sinu tegevuse edusammudest ja vigadest on vältimatult vajalik, et tahet toetada uue ülesande õppimisel.
Kuid ka ülesanne peab olema selleks sobilik. Õppimisharjumuste kujundamiseks ei sobi seetõttu eriti hästi dialektiline materialism või heideggerlus.
Seevastu aritmeetika, grammatika, muusika, geomeetria, joonistamine - need kõik on alad, mis on õpitavad või vähemalt tagasisidestuvad.
Noor saab nendest alati kindla, struktueeritud tagasisidestuse. Arvutab valesti, kirjutab suure ja väikse tähe valesti, ei pane komasid, kõik need asjad
on selgeks õpitavad ja tulemiks on nürinaadsed pedagoogikriipsud harjutuste vihikus või puhas leht, tunnustus millegi äraõppimisest.
Kui aga laps joonistab midagi valesti, näeb ta seda ise. Talle ei ole vaja punast pliiatsit näitamaks, et ta joonistab valesti või õieti, tal kas tuleb välja või ei tule,
et kas see on see või pole see. Joonistamine, muusika ja luule on isehäälestuvad oskused, siin õpetaja ja õpilase kunstitunnetus toimivad koos, aitavad kaasa
õige tagasisidestuse tekkimisele.
Kui me haridusest lõikame välja need klassikalised jupid, mis on selgeks õpitavad, siis me hävitame mõne aastakümnega mitmetuhande aastase õpetamise kogemuse.
Õpetamise algastmel me mitte ainult ei võiks olla konservatiivsed, me peame seda olema. Mida muutlikum on keskkond, seda konservatiivsem peab olema baasharidus.
Matemaatika baasmõistete õppimine on erinevalt Aaviksoost mind küll varustanud arusaamisega, et maailmamõistmise teatud osiseid ON VÕIMALIK SELGEKS ÕPPIDA.
Tõsi, mitte päris.
Sama usu kinnituseks on ka muusika õppimisel selgeks saadud laulud. Laulu ka on võimalik selgeks õppida. Ka mitte päris.
Nagu mõnda teoreemi saab selgeks õppida, on küllalt ka neid teoreeme, mis õppurile veel jõukohased ei ole.
Nagu mõnda laulu võib laulma õppida, on mõned sellised, mida laulma ei õpitagi.
Alpinismis on ka mäetippe, mis on võetavad, ja neidki, mis veel võetavad ei ole. See ei tähenda aga seda, et need üldse vallutatavad ei oleks.
Kui Juku õppimatuse tõttu Juhan lihtsalt midagi ei teaks, poleks katki midagi. Anna Juhanile raamat ja ta õpib kunagi õppimata õppetüki selgeks.
Asi kahjuks on palju, palju fataalsem:
Õppimatajätmise tulemiks on teadmatus oma teadmatusest, võimetus oma võimete piire adekvaatsel tajuda.
Iga õppimatuse parandamise hinnaks on kümne, kui mitte sajakordne jõupingutus, seegi sageli asjatu. Ka õpetajateks tituleeritud isikud saadavad meid ainult koolis ja
täiskasvanuna tuleks õpetamise teenust juurde osta juba täie raha eest. Ka eksimine, õpilaste puhul nii inimlik, sageli enam täiskasvanute omavahelistes mängudes nii kahjutu ei ole.
Me võime küll ennast paremaks lohutada "elukestva õppe" alla maskeerunud meelelahutuse tarbimise abiga, nagu mõni teine lohutab ennast alkoholi tarbimise abiga targemaks, kui ta tegelikult on.
Täiend ja ümberõppel saab suhelda, seksida, lõbutseda ja täiendada. Õppida seal enamasti ei õnnestu.
Nüüd on jõutud punase pliiatsini. Valgustusajastu formaalloogika enam ei kehtivat.
Nii väidab Jaak Aaviksoo, füüsikadoktor. Maailma enam selgeks ei õpi, unustame punase pliiatsi,
see kõik toob vaid psühhotraumasid.
Aga selle peale ei mõtle keegi, et mõnel inimesel võib tekitada eluaegse trauma punase pliiatsi puudus.
Ei ole olnud kellegi käest küsida, kuidas on õige öelda, kirjutada, kuhu koma panna ja kuhu panemata jätta.
Vahel on ka asi olnud selles, et ei ole olnud mahti. Mõtled, küll jõuad suure inimesena kõik järgi katsuda, küsida,
targaks saada.
Nii olen mina näiteks eluaeg probleemi ees, kui mul on vaja kellegagi suhelda inglise keeles. Mitte suuliselt, siis saame alati
hakkama, vaid kirjalikult. Olen üks selliseid, kelle kodukoolis õpetati saksa keelt.
Pole hullu, elukestev õpe aitab, mõtlesin ka mina kunagi ja sättisin sammud rahvaülikooli poole. Kahjuks rahvaülikoolidega
on aga just see häda, et nad enam traumasid inimesele ei tekita. Pole võimalikki, sest mida sa traumeerid täiskasvanud meest punase pliiatsiga, tal ju pikk töö- või õpipäev seljataga.
Nii veeretasin ennast umbes 3 aasta jooksul läbi rahvaülikooli kursuste ja mul ei ole õpetajatele midagi ette heita. Selle raha
eest tegid nad maksimumi - õpetasid rääkima. Aga kirjutamise kohta mäletan vaid paari tööd, kus mul tõesti veeti punase pliiatsiga
jutid ette. Läksin seejärel veel Ülikoolis õppides lootusrikkalt saksa keele osakonnast inglise keele osakonda üle. Veel hullem. Seal loeti tollal ainult Morning Stari
ja sellega sain ma ise päris kenasti hakkama.
Siis tuli kandidaadieksamiks valmistumine ja jälle ei olnud ühte asja kusagil: punast pliiatsit. Ma sain suurepäraselt oma lobeda lobisemisoskusega
hakkama, kuigi laulev revolutsioon ja marksistlikud dialektikud (praeguseks on nad ümber kvalifitseerunud heideggerlasteks) kandidaadiks saamise võimalused nullisid.
Nüüd, mõni aasta tagasi, reklaamis Ülikool oma töötajatele võimalust oma inglise keele oskust täiendada.
Hakkasin käima kursustel, kus soovisin, et keegi tõesti laseks mul lõpuks ka midagi inglise keeles kirja panna.
Tulutult. Täpselt sama lobisemise sündroom jätkus ka seal ning olin sunnitud aja raiskamise katkestama.
Ma pole endiselt leidnud minu rahakotile sobivat kohta, kus keegi võtaks ette ja rakendaks
minu peal punast pliiatsit.
Küllap päris korralikel tasulise õppe kursustel ikkagi leiaksin ka punase pliiatsiga õpetaja üles. Kuid see kõik maksab päris palju raha, palju rohkem,
kui niisama lobisemise kursused maksaksid. Ja enamik muuseas otsib enesele just lobisemise kursusi, mõeldes käituda põhimõttel, et parem ikka,
kui paljas vesi.
Aga paljas vesi ei tekita vähemalt illusioone millegi oskamisest, lobisemise kursused aga tekitavad.
Kuid mul ei ole nii palju raha. Ajad, mil punane pliiats võinuks olla minule suureks abiks, on nüüdseks jäädavalt möödas.
Pean edasise elu hakkama saama punase pliiatsita, või siis ise selgeks tegema, mis õige, mis väär, tohutu energia ja tahtepingutuse hinnaga, või
koguma kokku üsna palju raha, et saada lollist Jukust tõesti keelt valdavaks Juhaniks.
See on ka see põhjus, miks ma ühel kevadel leidsin ennast Miina Härma ukse taga, tütar käe kõrval.
Seal oli neid lapsukesi veel, kokku umbes 170 ringis, kes kõik tahtsid Härmasse õppima asuda.
Minu tütar ei pääsenud sõelalt läbi, jumal sellega. Praegu näeb ta vaeva kohalikus gümnaasiumis, mille inglise keelel ei paista ka väga midagi häda olevat, aga
puudub .... süvaõpe, s.t. tundide arv siiski ei ole piisav, et keelt vabalt valdama saada.
Aga ma mõtlen tänase päevani, mis takistab Tartu linnas leida need paar kooli, kus umbes 170-200 last saaksid juba 1. klassist alates inglise keele süvaõpet,
sellist korralikku, traumeerivat süvaõpet, punase pliiatsi ja hinnetega süvaõpet.
Ma mõtlen tänase päevani, mis eestlaste peamine probleem selle Härma kooliga pole mitte see, et kõik ei saa inglise keele süvaõpet, kes tahaksid, vaid
see, miks need mõned, kes marjamaal, seda saavad. Miks seda ära ei keelata, käib päevast päeva üks ja sama virin ja kui keelataks, oleks õnn kõigil jälle õuel.
Ma arvan ennast endiselt väga vanamoodsate inimeste kilda. Ma usun ja seda toetavad ka viimase aja ajuuuringud, et inimese aju on äärmiselt konservatiivne moodustis.
Kui talle midagi väga vaja ei ole, ta ei omanda seda ja selleks, et see asi oleks vajalik, on paratamatult vaja tekitada stressi.
See jälle võib viia ületamatu vastumeelsuseni antud aine suhtes. Sellise köietantsuga peab hea õpetaja oma õpilaste juures päev päevalt tegema.
Kui ei tule välja, siis julgustama. Kui harjutakse liialt kergelt läbi saama, siis kurjustama.
Seda on head õpetajad sajandeid teinud ja ma ei oska punase pliiatsi asenduseks tegelikult midagi head pakkuda.
Isegi kui peita ära punane värv ja lükata traumad edasi täiskasvanuikka, on need traumad, mida saab Juhan, juba palju tõsisemad, kui need,
mis tekitatakse Jukule. Raske treeningul ja kerge lahingus, õpetanud Suvorov.
Isegi nüüd, tulevase singulaarsuse ajastul, kus faktide ülesleidmine on kerge, on nendest suurt osa, vahest veel suuremat, kui enne, vaja hoida peas.
Baashariduseta inimene on Internetis täiesti abitu olevus, sest teda lükatakse ja tõmmatakse ühele ja teisele poole reklaamstereotüüpidega
ja antakse abiks hea hulga hirmu, rõõmu, lõbu, ärevuse ... j.m. emotsioone.
Punasel pliiatsil on veel üks oluline funktsioon: inimesele peab tagasi andma tema tahte. Senini on igasugune võim üritanud enamasti inimese tahet pärssida,
tema eneseusaldust õõnestada või vastupidi, liigse kiitusega luua kergmanipuleeritav olend.
Korrektne tagasiside sinu tegevuse edusammudest ja vigadest on vältimatult vajalik, et tahet toetada uue ülesande õppimisel.
Kuid ka ülesanne peab olema selleks sobilik. Õppimisharjumuste kujundamiseks ei sobi seetõttu eriti hästi dialektiline materialism või heideggerlus.
Seevastu aritmeetika, grammatika, muusika, geomeetria, joonistamine - need kõik on alad, mis on õpitavad või vähemalt tagasisidestuvad.
Noor saab nendest alati kindla, struktueeritud tagasisidestuse. Arvutab valesti, kirjutab suure ja väikse tähe valesti, ei pane komasid, kõik need asjad
on selgeks õpitavad ja tulemiks on nürinaadsed pedagoogikriipsud harjutuste vihikus või puhas leht, tunnustus millegi äraõppimisest.
Kui aga laps joonistab midagi valesti, näeb ta seda ise. Talle ei ole vaja punast pliiatsit näitamaks, et ta joonistab valesti või õieti, tal kas tuleb välja või ei tule,
et kas see on see või pole see. Joonistamine, muusika ja luule on isehäälestuvad oskused, siin õpetaja ja õpilase kunstitunnetus toimivad koos, aitavad kaasa
õige tagasisidestuse tekkimisele.
Kui me haridusest lõikame välja need klassikalised jupid, mis on selgeks õpitavad, siis me hävitame mõne aastakümnega mitmetuhande aastase õpetamise kogemuse.
Õpetamise algastmel me mitte ainult ei võiks olla konservatiivsed, me peame seda olema. Mida muutlikum on keskkond, seda konservatiivsem peab olema baasharidus.
Matemaatika baasmõistete õppimine on erinevalt Aaviksoost mind küll varustanud arusaamisega, et maailmamõistmise teatud osiseid ON VÕIMALIK SELGEKS ÕPPIDA.
Tõsi, mitte päris.
Sama usu kinnituseks on ka muusika õppimisel selgeks saadud laulud. Laulu ka on võimalik selgeks õppida. Ka mitte päris.
Nagu mõnda teoreemi saab selgeks õppida, on küllalt ka neid teoreeme, mis õppurile veel jõukohased ei ole.
Nagu mõnda laulu võib laulma õppida, on mõned sellised, mida laulma ei õpitagi.
Alpinismis on ka mäetippe, mis on võetavad, ja neidki, mis veel võetavad ei ole. See ei tähenda aga seda, et need üldse vallutatavad ei oleks.
Kui Juku õppimatuse tõttu Juhan lihtsalt midagi ei teaks, poleks katki midagi. Anna Juhanile raamat ja ta õpib kunagi õppimata õppetüki selgeks.
Asi kahjuks on palju, palju fataalsem:
Õppimatajätmise tulemiks on teadmatus oma teadmatusest, võimetus oma võimete piire adekvaatsel tajuda.
Iga õppimatuse parandamise hinnaks on kümne, kui mitte sajakordne jõupingutus, seegi sageli asjatu. Ka õpetajateks tituleeritud isikud saadavad meid ainult koolis ja
täiskasvanuna tuleks õpetamise teenust juurde osta juba täie raha eest. Ka eksimine, õpilaste puhul nii inimlik, sageli enam täiskasvanute omavahelistes mängudes nii kahjutu ei ole.
Me võime küll ennast paremaks lohutada "elukestva õppe" alla maskeerunud meelelahutuse tarbimise abiga, nagu mõni teine lohutab ennast alkoholi tarbimise abiga targemaks, kui ta tegelikult on.
Täiend ja ümberõppel saab suhelda, seksida, lõbutseda ja täiendada. Õppida seal enamasti ei õnnestu.
posted by Sekeldaja at 15:26
3 Comments:
Provokatiivselt vastadnuses soovitaksin Sul postituse tekst tõlkida iseseisvalt inglise keelde.
P.S. Ma ei ilgu ega irvita. Oma "raudtee" inglise keele olen saanud praktikas, ka kirjakeele.
Väga hea lugu. Ainuke puudus oli pikkus, sama oleks saanud vast ka lyhemalt ära öelda?
Omalt poolt nöuanne - leia kirjasöber!
Mind aitas see väga palju. Kahjuks on ta nyyd läinud teispoolsusse ja teist temasarnast pole enam leidnud, pole otsinudki.
Sellega ma olen küll nõus, et meie põlvkond (varsti pea 50) ei oska muidu, kui vette visatuna midagi selgeks saada. Ega muud paremat ei oskagi täiskasvanutele soovitada.
Aga see kõik oleks kõvasti lihtsam, kui sul oleks olemas lastetuba, kus seda oleks õpetatud.
Postita kommentaar
<< Home