oktoober 20, 2010

Läbikukkunud eksperiment


Mul ei ole eriti meeldiv enesele tunnistada, et olen mõnes asjas eksinud:
Anonüümne kommenteerimine ja suhtlemine tuleks Eestis ametlikult kuulutada läbikukkunud eksperimendiks.
Mulle kindlasti võidaks ette heita, et ka sina, Brutus, sest lobisen siin ka pseudonüümi all.
Täpsustaks siiski, sellist püsipseudonüümi all esinemist ma ei pea anonüümsuseks. Igaüks, kes vähegi huvi tunneb, leiab kiiresti ja kergesti üles, kellega tegu.
Eks veidi hoiab pseudonüüm selle eest, et kui guugeldada minu nime all, saab vajalikku infi minu tööalase elu kohta
(ja leiab kohe üles ka vastava sõimurubriigi, seda vist peab lugema internetiaja paratamatuseks).
Vabaajategevus nimega sekeldamine - blogimine on jälle ilusti eraldi rubriigis ja nii ongi hästi.
Ka postkast kommentaaride jaoks on eraldi ja kui ikkagi lähemalt minu toimetamiste vastu huvi tunnete, kirjutage ssekeldaja@hot.ee le OMA NIME all.
Vastan kindlasti.

Ka selline anonüümsus, kus toimetusele või foorumi moderaatorile on inimese nimi teada, on minu arvates täiesti normaalne ja ainuke häiriv
asjaolu on ehk see "hüüdnime" valik. Aga ka seda võtke kui arvutiajastu paratamatust, küborgide ajastul peab iga normaalne inimene minema
kaasa teatud mängulisusega, see ei ole tingimatu pahe.

Samas selline pseudonüüm, mille puhul isik teadlikult väldib oma andmete avalikustamist, enam ei toimi Eesti oludes.
Kui päris täpne olla, siis ei ole selline anonüümsus siin eriti hästi kunagi toiminud, kuid praegust seisu võiks iseloomustada sõnaga
agoonia.
Laiemalt on see kindlasti sõnavabadust tabanud halvatuse või haiguse üks sümptomeid, aga ma ei laiendaks siin teemat.
Mis on häda sõnavabadusel laiemalt, sellest peaksin setitama omaette loo. Pealekauba see oleks juba globaalprobleem,
anonüümne ajusurm praegu suurelt jaolt on meie väikse ja väiklase rahva lokaalprobleem.

Et mitte minna pikale, sõnastaksin kohe põhiteesi. See on lihtne:
Anonüümse kommunikatsioonikanali toimimiseks peab nii kirjutaja kui ka lugeja kinni pidama nõudest olla anonüümne, nõudest olla aus ja nõudest olla viisakas.
Anonüümne, ebaisikuline, ebaisiklik, nimeta peaks olema foorumis isegi oma ime all esinev isik, rääkimata isikust, kes on valinud enesele sellise saatuse.
Viisakus sellest suhtest tegelikult järeldub, aga selle nõude tähtsuse tõttu meie rahva jaoks ei saa selle nimetamisest üle.
Kuid viisakusest ei piisa. Kõik isiklik tuleks foorumis jätta tagaplaanile ja keskenduda probleemile, milleks see foorum algatatud on.
Mulle meenub kunagisel soome keele kursustel algatatud meetod - kõik kursusel osalejad said enesele hüüdnime, virtuaalidentiteedi ja pidid kasutama seda,
kuigi mõned üksteist tundsid. Mõned jälle ei tundnud. See tekitas ootamatu vabadusetunde ja mänguga mindi meelsasti kaasa.
Mulle selline keeleõppe meetod meeldis.
Nii võinuks minna ka foorumitel. Kuna keskendutakse ainult probleemile, isiklikke märkusi välditakse hoolikalt, siis julgetakse ka rohkem välja käia oma arvamusi
ja seda arvamust toestavaid argumente. Tulemina võiks foorumil välja kooruda isegi probleemi lahendus või vähemalt kaardistus.
Ei loe see, kas vahetad mõtteid akadeemiku / poliitiku / ärimehega. Loevad arvamused ja neid kaalutakse hoolikalt, iga klauslit vaagides.
Samas on foorum kahjuks äärmiselt tundlik asi. Igat sorti isiklik kallaletung, või teemast möödarääkimine, või ka see, kui keegi arvab ennast olevat
foorumi peremehe, mitte külalise, usurpeerides selle kanali, lõpeb foorumi sisulise põrumisega.
Hellat Rumvolt, väga asjalik liiklusekspert sõnastas selle liikluse jaoks lihtsalt:
Jätke oma ego tagaistmele!
Kahjuks nii meie liiklus- kui ka foorumikultuur erineb arenenud maadest selles suhtes oluliselt. Õigemini öeldes vohab kultuuritus, kuigi see mingi uudis muidugi ei ole.
Analoogiat liiklusega saab jätkata veel mitmel moel. Nõudest olla viisakas järelduks liikluses suurem turvalisus, samas iga viisakusetus võimendub, paistab kaugele välja ja
tekitab stressi väga paljudele liiklejatele, mitte ainult kahele juhile, kes omavahel jagelevad.
Paradoks on selles, et näiteks supermarketis ei näe ma kedagi järjekorras vahele trügimas. Ma ei näe ka üksteisele vopse jagavaid kodanikke. Liikluses näen ma neid asju iga päev,
iga teine juht peab oma kohuseks sulle jagada kas "sõbraliku" vopsu või trügida, sest liikluses lugevat ju kiirus!
Suurtel kiirustel lõpeb see sageli traagiliselt.
Ka foorumil osalejaid on tavaliselt rohkem kui 2. Ebaviisakus tekitab stressi mitte ainult kahele konfliktiosalisele. Paljud eelistavad foorumist lahkuda.
Samas ma tean liikluses paljusid juhte, kes on väga positiivses mõttes anonüümsed, ebaisikulised, aga abivalmid. Nad ei rõhuta, siin sõidan mina,
annavad teed, näitavad seda teistelegi, mõistavad, et teised peab täpselt samaoodi jõudma probleemideta punktist A punkti B. Iidne teeliste omavahelise
lävimise kultuur võiks laieneda ka foorumitele.

Sellest hoolimata oleks anonüümse kommenteerimisega asjad veel kuidagi kulgenud, sest inimeste suhtluses lõpuks ikka hakkab toimima iseregulatsioon,
kui seda kanalit ei oleks üles leidnud HUVIGRUPID.
Ükskõik ku suure egoga isikud tüdivad tavaliselt teemast kiiresti või harjuvad inimesed nende vähestega ära. Huvigrupp aga ei tüdine oma huvist kuidagi.
Tema huvi on püsiv ja selle huvi teostamiseks on kõik abinõud pühad. Algas see nähtus poliitikast. Lihtsa "Keskerakond paha IRL hea" tüüpi nääkluse tasemelt ollakse
nüüdseks jõudnud täieliku paranoiani, sest keskerakonnale suunatud sõimu leiab isegi astronoomiauudistes.
Agressiivse huvigrupi tõttu on tavaliselt välistatud igasugune diskussioon ka KE kirjutajate artiklite sabades, laiemalt sageli ka sotsiaaldemokraatide arvamusavalduste järel.
Praeguseks on keskerakonna vastane sõim laienenud, huvigrupid on hakanud modereerima juba igasugust väitlust.
Näiteks võiks tuua presidendi kutset tulla koju kajastanud uudisenupud.
Välismaale läinud ja oma äramineku põhjustest avameelselt rääkinud inimesed satuvad kohalike "moderaatorite" tigeda rünnaku alla. Neid ei huvita isegi see, et võib -olla
just nende tigedus ja hoolimatus võib olla selleks viimaseks piisaks nii mitmelegi perele, kes praegu töötuse küüsis virelevad.
Sotsiaalselt teravatest probleemidest rääkimine on selliste psühhohuligaanide poolt muundunud tabuteemaks ja üsna tõenäoliselt ei leia me sarnaste teemade tagant
enam peaegu üldse avameelseid arvamusi. "Mida sa avaldad oma mõtteid, tasuks teatud huvigrupi valvespämmija sõim!" mõtleb enamik ja jätab ütlemata selle,
mis hingel vaevab.
Aga ega ka muud teemad valvespämmarite eest ei pääse. Teatud kärarikas grupp seltsimehi, kes allkirjastavad ennast skeptikutena, peavad oma kohuseks alati sõna võtta,
kui jutt läheb religioonile, meditsiinile, teadusele. Isegi kuundumised, kauged kvasarid ja identifitseerimate lendobjektide puhul võib kindel olla, et mõni valvespämmar kindlasti
haugatab.
Just siin kerkib päevakorrale ka aususe probleem. Poliitiliste väitlejate tase nimelt on nii madal, et mingeid kavalaid valesid ei viitsi ükski sõimleja enesele välja nuputada.
Teadusuudiste puhul nii ei saa. Väiksed kavalused kuluvad marjaks ära. Tundub nimelt, et skeptikute ringis on defitsiidiks kvalifikatsioon. Tahaks nii väga äsada nüridale vaktsineerimisvastasele,
aga mis puudu jääb, on teadmised, meditsiinialased, vahel ka üldhariduslikud. Aga kes neid kontrollib? Ega ometi vaktsiinivastane hüsteerik seda ole võimeline tegema?
Nimetame ennast teadustegijaks, võtame pseudonüümi teadusemees. Võiks tegelikult kutsuda ennast küll voorimeheks, kui selle pseudonüümi alla varjunud psühhohuligaani väljaütlemisi lugeda.
Aga leiab inimesi, kes lähevad selle õnge ja hakkavadki tõsimeeli arvama, et teadlased ongi sellised, et see on nende eripära.
Teaduslike vaidluste puhul aga ei ole ilma aususeta mõtet üldse millegi üle väidelda ja esimene nõue aususe osas oleks oma kredentiaalide täpne tunnistamine.
Me võime kõik osaleda GMO alases vaidluses, aga mul peab olema täpselt selge, milliste kredentiaalidega isikutega on tegu. See on vajalik ka väite vormistusel, mingeid väga detailseid argumente
ei tasu välja tuua tavalise gümnaasiumiharidusega inimesega väideldes, ülikooliharidusega isikult võiks juba eeldada geeni mõiste tundmist...
Alati ei tähenda eriettevalmistus mingeid erilisi eeliseid, pigem platseerub kaasaegse bioloogiharidusega isik paratamatult rohkem uuendusemeelsete poolele.
Aga see võib olla väga suur viga, sügavalt usklik inimene võib näha probleemis olulisi tahkusid, mida teaduse ja progressi uinutavad mantrad on teisi takistanud nägemast.

Füüsik ei ole detailideni kodus keemiku tegevusvallas, isegi kaks naabertoa teadlast samas instituudis ei ole teineteise tegemistega detailiselt kursis. See aga tähendab, et avalikus väitluses
peavad mõlemad pooled teadma, mis tasemel ja mida täpselt tuntakse ja millele viidatakse.
See kõik on meie teadusrubriike saatvate valvespämmarite tegevuses puudu. Ausalt öeldes ei ole ma leidnud sealt seltskonnast kedagi, keda teadus ka tegelikult huvitaks.
Ausalt öeldes nad ei kvalifitseeru. Tegelikult on skeptitsismi turusolkimine kindlasti vähendanud huvi teaduse vastu ja sellest on tõsiselt kahju.
Hea, et veel ei ole jõutud ära solkida klaverimängudest kirjutamist. Kaugel seegi päev on, sest Puna Hiina tahab maailmavalitsust ja siis on vaja, et tema pianistid oleksid kõige kõige,
kujutlen juba jutjuubis lang langide taha vaimustunud hüüdekommentaatoreid tekkimas ja maha mandunud degenerandid stiilis karjeid näiteks Kempffi esituste juures.

Julgen arvata, et normaalsed, teaduse vastu tegelikult huvi tundvate isikud ei avalda nende uudiste taga oma arvamusi.
Tegelik huvigrupp on tõrjutud kõrvale, selle huvigrupi asemel on foorumi kaaperdanud nn. skeptitsism. See ebamäärane poliitiline liikumine kärab alati valjuhäälselt siis, kui ravimifirmadel on vaja mingeid uusi kampaaniaid läbi viia, või ka WTC tornide alases foorumis, või Estonia foorumites, ... igal pool, kus on ohus ühe väga võimuka seltskonna huvid. Selle tegevuse maskeerimiseks aga etendatakse suuri teadusesõpru, sõimeldakse meeleldi religiooni teemadel ja osutatakse näpuga nõiavitsa vibutajate peale. Viimast tehakse aga erilise entusiasmita.
Aga huvigruppe on teisigi, üks selline käremeelne grupp kärab juba augustist alates sellst, kuidas samasooiharatele igal pool liiga tehakse. Feministide trumm ei väsi ka iial.
Märkasin alates kevadest veel ühe võimuka huvigrupi teket. Selle tüüpesindajaks on teatud tüüpi anonüümkommentaator nimega bi2. Selle seltsimehe käremeelsed sõnavõtud saadavad näiteks alati kõiki
Poola lennukikatastroofi asjaolude uurimisest pajatavaid nupukesi.
Nii et huvigruppide monotoonne tümps on sooritanud meie kommenteerimisfoorumite suunal oma kogupaukudega suure teene: need foorumid on nüüdseks üsna ajusurnud.

Ma ei välista, et anonüümse kommenteeerimise traditsioon kuidagi ärkab ellu, natukene mõttevahetust võib leida mõne blogija kirjutiste tagant ja need on tavaliselt alati mõõdukad ja seetõttu
huvitavad, nauditavad lugeda. Näpuotsaga oli seda mõttevahetust vahel ka päevalehe anonüümses kommentaariumirubriigis, mis aga keerati kinni.
Ma ei välista ka seda, et harjutakse ära oma nime kandma. Selle nähtus puhul aga kaotame kindlasti palju inimesi, kes lihtsalt ei saa oma arvamust välja öelda oma nime all.
Kuid kui isegi inimesed võtavad ID kaardiga sisseloginult sõna, siis kaob ära arvamuste ja mõtete spontaantsus Kui ma tean, et minu vastas on ajalooharidusega professor, või kirjanik,
algavad teatud tsunftisisesed mängud ja nendesse ei ole võhivõõrastel ei mõtet ega tahtmist oma nina pista. Anonüümselt ei saa konkreetseid arveid klaarida, see aga hoiab mõttevahetuse taseme
üle teatud läve, selle koha peal, mis võib tõesti ka avalikkusele huvi pakkuda.
Muidugi arvatakse vastupidi: mind keegi ei tea ei tunne, nüüd võib anda nagu süda kutsub ...

Sageli ei oska analüütikud välja pakkuda antud maa arengutaseme jaoks sobivaid indikaatoreid. Vahel kasutatakse indikaatoritena seda, kuidas näevad välja selle maa WC -d.
Samas mõttes võiks hakata mõõtma liikluskultuuri või anonüümste väitluskultuuri foorumites. Kardan, et meie arengutaseme indikaator ei tule siin kõrge. Internetis võib meil osaleda küll
väga suur hulk inimesi, aga kui neil inimestel on omavahel vaja vahetada mõtteid, siis seda lihtsalt ei osata ega taheta viisakalt teha, seda ei peeta mingiks väärtuseks.

Seda tüüpi nähtused võib mahutada tinglikult nimetuse alla: avalik ruum ja sõnastada asja ka teisiti: avalik ruumi see suhtluskanal on kaaperdatud huvigruppide poolt.
Seda kaaperdust valvavad aga parimini rumalad ja õelad ja seni edukalt.
Isiklikult on mul sellest väga kahju, sest tegelikult ma peaaegu kunagi ei tunne huvi mingi arvamuse puhul arvaja isiku vastu, olgu tal see nimi või ärgu olgu, huvitavad ja hästi põhjendatud arvamused
on aga avalikus ruumis alati teretulnud.














4 Comments:

Blogger Hundi ulg said...

Samas ei Sa eitada seda, et see pikaleveninud ja ikka veel arenev eksperiment on oluline ja analüüsimistvääriv materjal psühholoogiateaduse edendamisel.

oktoober 21, 2010 3:39 AM  
Anonymous Anonüümne said...

DELFI lingilt sattusin siia. Muidugi võib nõustuda sellega: "Anonüümne kommenteerimine ja suhtlemine tuleks Eestis ametlikult kuulutada läbikukkunud eksperimendiks". Ilmselt pole ühiskond veel küps (st. haritud või "loomalik intelligent" :-) puudub) - aga see ei käi ainult Eesti pihta.

Muuseas, Venemaa on asja palju paremini lahendanud - seal ikka anonüümsena ei pääse ka ajalehe sabas löögile. Eks seepärast vist SRÜ inimesed rus.delfis laiutavadki.

"Isiklikult on mul sellest väga kahju, sest tegelikult ma peaaegu kunagi ei tunne huvi mingi arvamuse puhul arvaja isiku vastu, olgu tal see nimi või ärgu olgu, huvitavad ja hästi põhjendatud arvamused
on aga avalikus ruumis alati teretulnud".

Siin pigem vastupidi - mõnd kommentaari lugedes mõtlen küll: mos seda inimest vaevab? Kas on tal halb lapsepõlv olnud? Kas on koolikiusatu? Kas on vanemad nürimeelsed rikkurid? Jne., jne. ...

oktoober 24, 2010 11:27 PM  
Anonymous Anonüümne said...

jama ajad, Sekeldaja.
Kas on inimest (meil Eestis) kellel Aq. ja nahaparkali kommentaarid mööda kylge maha jooksevad?


"Siin pigem vastupidi - mõnd kommentaari lugedes mõtlen küll: mos seda inimest vaevab? Kas on tal halb lapsepõlv olnud? Kas on koolikiusatu? Kas on vanemad nürimeelsed rikkurid? Jne., jne. ... "

Loed vist sotsiaalporno rubriiki kuuluvate artiklite kommentaare?

oktoober 25, 2010 12:40 PM  
Blogger Sekeldaja said...

Isegi need vähesed, keda tõesti tasub lugeda, nagu aq, võiksid luua mingi blogi või koha, kus nende mõtted oleksid koos, mingi tõmbetsentri.

oktoober 27, 2010 1:38 PM  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home