Läbikukkunud eksperiment II

Jätkan täna "läbikukkunud eksperimendi" teemaga.

Tänases, s.t. 27.10.10 (pean silmas blogipuu lugejaid, nende jaoks ilmub see asi kusagil 29.10.10)Delfis on sellel temal sõna võtnud Nelli Kalikova.
Pr. Kalikova on tunduvalt optimistlikum minu hinnangust ja võiks temaga isegi nõustuda, kuid ta ei paista hindavat piisavalt kõrgelt meie rahva suhtluskultuuri paari omapära.

Nagu ma oma blogipostis välja tõin, peamine probleem, miks nii jätkata ei saa, on huvigruppide nahaalitsemine.
Igasuguses anonüümses portaalis laiutavad kõigepealt ja eelkõige huvigruppide müügiesindajad. Anonüümsus tähendab nende jaoks sama, mis tasuta saadud.
Reklaamipind, mis tasuta saadud, tuleb oma möla täis lüüa ja konkurente tõrvata, palju jõuab.
Kalikova pole seda momenti meie anonüümses foorumis koguni mitte maininud.
Teiseks ei arvesta Kalikova teatud tüüpide esinemist, kes toodavad ülejäänud 30-40% spämmkommentaariumist. Need on stammkommentaatorid omapäraga kirjutada palju ja mõelda vähe. Kui nad lähtuksid võrdse esindatuse põhimõttest, peaks nende hüüatusi olema netis iga kommentaatori kohta 1-2. Kahjuks toodavad nad kümneid arvamusi, enamasti
produtseerides kas uusi anonüümseid pseudonüüme ühe foorumi raames kümnete kaupa või siis jätkates ausamal juhul ühe all, kuid enamasti ummistades kanali läbilaskevõime.
Keegi ei ole selle seltskonna produktsiooni järel enam võimeline sellest mürast midagi mõistlikku välja filtreerima.
Nimelisus või vähemasti püsiv pseudonüüm vähendaks selliste tüüpide produktsiooni mahtu veidi ja neid saaks kiiremini grupeerida, suhtlus ja spämm oleks vähemasti aus.
Aga ka otsustava modereerimiseta ei saa kuidagi, uksele luud ette süsteem, mis kehtinud Saaremaal, meil ammu ei kehti.

Kui me nüüd lahutame maha stammkommentaatorid ja huvigrupid, jääb aga tegelikult väga vähe järele, peaaegu sama vähe,kui Päevalehe kommentaariumis.
Kuid ka siis on see väheste arvamust avaldada soovivate isikute motiivides esikohal ärapanemine. Ma ei ole nõus selle Kalikova doktorandiga, et selliseid oleks vaid mõni %.
Kui ikka saab karistust kartmata ära panna, siis suur % eestlasi nii ka teeb, selle tõenduseks sõitke natuke autoga linnas ringi ja jälgige domineerivaid hoiakud kaasliiklejate suhtes.
Ja just nemad, kellel on kiire, kes on vääga tähtsad ja kellel kohe on vaja halvasti ütelda, just nemad võtavad sõna, nende motiiv on olulisem. Mida sa ikka arvad asjast, kui isiklik huvi on puudu.
Nüüd see näpuotsatäis, mis jääb järele, on tõenäoliselt leidnud enesele muu kanali - näiteks blogid.

Kui ikka veel jätkata sõelumist, siis järelejäänutele tõesti võiks juba vastata nii ja naapidi, saaks juba rääkida sellest, et võiks püsida ka teemas, et võiks oma jutu läbi mõelda, et irdargumentatsiooniga
ei jõua kaugele ....võiks kurta selle üle, et koolis pole meile kellelegi õpetatud vestluse- ja väitluse kultuuri... Kuid see kehtib vaid näpuotsatäie kommentaatorite kohta, kellel oleks mõistlikum
kasutada muid kanaleid ja koonduda mingisse klubisse, vestlus- või väitlusklubi sildi all.

Foorumist on mõtet rääkida aga siis, kui seal osaleb grupp on piisavalt esinduslik. Praegu ei saa foorumit kokku mitte ühegi olulise teema puhul. Kui maha lahutada kõik see spämm,
mida produtseerivad huvigrupid, grafomaanid ja matsid, jääb nii vähe järele, et lihtsam on nendelgi kasutada mõnda muud suhtluskanalit.
Kui näiteks foorumis oleks esindatud peamodereerijana arvamuse autor ise, läheks ka asi tunduvalt paremaks. Aga mingi tava või traditsioon ütleb, et peaarvaja ise olgu kommentaariumis vait kui sukk
ja alles siis, kui teema läbi, haavad lakutud ilmub mõne kuu või aasta möödudes arvaja enda vastulause kunagise röökuri hüüatuse peale...
Lisaks peaks tuima PR tööd tegema ka teiste "arvamusliidritega", et ka nemad võtaksid vaevaks midagi arvata oma kaaskolleegide, "arvamusliidriteks" pühitsetute jutu puhul.
Kõigil tänapäeval on aga enamasti väga kiire. Ise kirjutada võib veel kuidagi, aga teise öeldut mõttega läbi lugeda ja kaasa mõelda ja öelda, selleks aega napib. Nii ongi näiteks delfis nii välja kujunenud,
et arvamusliidreid me kommentaaridest ei leia. On üks grupp seltsimehi, kes muudkui midagi arvab ja teine grupp, kes kommenteerib. Ühisosa on väga väike kui mitte tühi hulk.

Päris mainimata jäi aga suur hall mass muidu väga toredaid inimesi, kelle arvamus võib olla just kõige enam oleks oodatud - neil on ju alles kõik illusioonid, kui Oscar Wildet parafraseerida.
Need on inimesed, kelle arvates ikkagi veel Internet on saatanast. Äärmisel juhul loetakse läbi mõni oluline meil, seegi väljatrükituna, sooritatakse pangamaksed.
Sirvitakse vahepeal väga valitud allikate keskelt valituid artikleid.
Muud allikad kõik valetavad üksmeelselt, moodustades kohutava ja arusaamatu vandenõuvõrgustiku. Iga sellise saidi peal klõpsiminegi on juba omaette kuritegu.
Nii on käinud juba 2 aastakümmetja üsna tõenäolisellt läheb asi edasi kuni "võiduka lõpuni". Aga uus põlvkond teeb ikka nii, nagu Runnel luuletas: nad ei küsigi teie käest enam midagi.

Aga ka mina ei saa välistada varianti, et võtan ja jäängi vait. Vait on jäänud palju kunagi kõvasti kirjutanud isikud, sealjuures on nad enamasti asjalikult kirjutanud.
Vait on näiteks Marvet. Vait on cafferlover, kelle kohta ei saanudki teada (aga ega ma väga ei üritanud ka), kes või mis ta on. Vait on paljud toredad blogijad. Vait on Hõbemägi blogi.
Ka see grupp enesele teadliku kloostrielu valinud isikuid on tasapisi järjest kasvanud.
Ainukese lootusena saab värsket verd just äsja gümnaasiumi lõpetanute seast või siis ikka sellest grupeeringust, kes veel ei ole enese jaoks internetti avastanud.
Äkki võtab mõni neist just täna pähe mõtte, et kaua sa kurbade naeru ikka kannatad ning virutab ka ise mõne munaka kaevu.
Prohvetite aegadest erinevalt ei pea selleks olema patuta.