oktoober 26, 2010

Pauli meenutades


Just eile tuli ühes seltskonnavestluses jutuks Paul. Enamik olid selle loomakese juba ammu unustanud.
Meie ringis ei ole kombeks uskuda selgelt nägemist. Kes usub, see kukub või arvab vähemalt ennast kukutatavat
viisakate seltskonnast.
Ega mina ka väga ei usu. Aga kui must kass ikka üle tee läheb, kiirendan sammu ja peletan eemale või lasen signaali.
Kaheksajala elukaar ei ole kahjuks väga pikk. Parimad võivad loota kolmeaastast elukäiku.
Täna öösel, 26. oktoobril 2010, Paul suri.

Oraaklite igatsus tuletab meile aga meelde aega, mil selliste käest käidigi nõu küsimus.
See kreeklaste kunagine kuldaeg, mil valitsesidki müüdid, on meile pärandanud hämmastavalt palju tarku mõtteid,
näpuotsaga teadmist ja olümpiamängud.
Sellest näpuotsatäiest on tänaseks kasvanud nii hirmu kui armu tootev masinavärk nimega teadus.
Mõnevõrra asendavad müüte muinasjutud õnnepõlvest, mida teadus juba meile toonud ja veel toob.
Õnn õnneks, aga ka meie elukaar on täna ikka umbes täpselt sama pikk, kui kreeklaste aegadelgi.
Õnnelikuks saab pidada ennast igaüks, kui see ulatub üle sajandigi.
Kaheksajala jaoks oleks see igavik.

Puhka rahus, Paul.




0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home