Sõjakas Chopin
Vist see sõjapolonees on kõige tuntum Chopini teos, umbes samaväärne tema matusemarsiga - mäletan seda kunagi lapsepõlevast uduselt olevat mingi pikalaineraadiojaama tunnusmeloodia
(kas mitte Majak?).
1939 septembris, siis kui sakslased Poola tungisid, mängitas Poola raadio seda iga päev, kuni lüüasaamiseni. See poolakaid ei päästnud.
Oma poloneese, nii sõjakaid, aga eelkõige traagilisi, hakkas Chopin tõsisemalt kirjutama just Prantsusmaal olles.
Neist kõigist kumab läbi kustumatu koduigatsus. Pariisi kõrgseltskond neid poloneese kindlasti ei vajanud.
Meenub keskkoolis päheõpitud kurb venekeelne luuletus lilledest, mis vaasis närtsivad, tasa langetades õielehekesi...
Luuletus lõppes kuidagi nii, et nõnda närtsivad ka inimesed võõral maal, just nagu lilled vaasis.
(Ma ei leidnud seda enam kuidagi ei mälust ega netist üles)
Selle närtsimisluule juures aga tuli miskitpärast meelde Ristikivi - tema närbumine Rootsi heaoluühiskonna putukametniku ja hobikirjanikuna.
1 Comments:
Tänapäeva saaks nii Ristikivi kui ka Chopin hurjutada, et nad ei oska elust rõõmu tunda ja kohaneda, viimane pidavat emotsionaalset intelligentsust näitama. Pohhuism on moes, teiste murede tühisekspidamine samuti.
Postita kommentaar
<< Home