Saatuslikud koputused

IA

IB

IIA

IIB

III


Siin mängib neid koputusi Glenn Gould. Esimest kahte osa lausa piinavalt aeglaselt. Kolmas osa on normaalne.Keda huvitab muusikalise fraasi kujunemise köögipool, sellele on see ehk isegi huvitav.
Hästi on tuntav ka vihjamine kitshile nende fraaside juures, mis hr. Gouldile kuidagi ei meeldinud. Mida oleks Uljanov sellise interpreediga peale hakanud?

Tunnistan ausalt üles: Beethoovenist olen ma pärast noorusvaimustust kõrvale hoidunud.
Üheks põhjuseks on kasvõi pilt muusikat kuulavatest revolutsionääridest, sellega seotud vägivallaaktid ja selle vägivalla kajastused selle sonaadi paljudes esitustes. Ma tean, et see ei ole aus, aga ikkagi.

Sellised Beethoovenist sõltumatud tõukejõud on endiselt ametis, kuna Beethooven on jäänud ikooniks ka uue impeeriumi ideoloogide jaoks - “Ood rõõmule” on meie uueks riigihümniks.

Tõeliselt geniaalne on universaalne, universaalne tõmbab aga ligi igat sorti ideolooge. Sõna revolutsiooniline õnnestus külge kleepida koguni Chopinile. Beethooven aga oligi selline, vähemalt väliselt. Tema muusikat ei ole kuidagi võimalik ainult ratsionaalselt tõlgendada. Kui seda teha, siis tabab tõlgendajat ja kuulajat valus maandumine ja pettumus.
Aga kui etenduse eel kõik mustkunstitrikid ära seletada ja lahti leierdada, ei olegi enam midagi vaadata.
Nii ei olegi äkitselt ka siin esimese hooga midagi kuulata. Ehk 3. osa.
Mingi trillerdus. Arpedzo.
Kastreeritud revolutsiooniline ümin …
Kas Gould vihkas Beethoovenit ?
Ei, Gouldi “Tormi” sonaadi nr. 17 esitus samalt autorilt on üks meeldejäävamaid ettekandeid üldse.

Gould ise põhjendas oma teguviisi selliselt:

Tunnistan, et Appassionata Sonaadi populaarsuse põhjendused hoiduvad minust kõrvale.
Oma sellel eluperioodil oli Beethoveni tegevuses peamine mitte motiiviline kidurus. Ta püüdis olla Beethooven … tema upsakaks mõtteks sellel perioodil oli luua mammutstruktuure alusmaterjalist, mis vähem võimekate käes võinuks vaevalt lubada enamat 16 taktilisest sissejuhatusest. Mis puudutab Appassionatat, siis siin on näha egoistlikku pompöössust, trotslikku suhtumist “vaatame, kas ma võiks hakkama saada, kasutades seda viisi veel üks kord”, mistõttu minu isiklikus Beethooveni edetabelis mahub see teos kuhugi “Kuningas Stephani Avamängu” ja Wellingtoni Võidusümfoonia vahele.

Märkuseks:
King Stephen (König Stephan, Kuningas Stephan) oli Beethooveni teos aastast 1811, pühendatud Ungaris, Budapestis ooperiteatri avamisele ja mille teemaks olevat olnud mingi müütiline Ungari kuningas Stephan aastast 1000. Avamänguga koos kirjutas Beethooven veel 9 vokaalpala lisaks ja see kõik on tänapäeval üksmeelselt kuulutatud geeniuse haltuuraks, olleks üheks harvemini mängitavaks palaks Beethooveni loomingus.
Wellingtoni Võidusümfoonia tähistab tänapäeva sõjaajaloos üsna tähtsusetule lahingule 1813 pühendatud teost, seal sai Punapart lüüa ja Beethoovenil oli käsk selle peale üks sümfoonia kirjutada.

Originaaltekst:
“I confess the reasons for the so-called Appassionata Sonata’s popularity elude me. At this period of his life Beethoven was not only preoccupied with motivic frugality. He was also preoccupied with being Beethoven… his conceit at this period was to create mammoth structures from material that in lesser hands would scarcely have afforded a good sixteen-bar intro. And there is about the Appassionata an egoistic pomposity, a defiant ‘let's see if I can't get away with using that tune once more,’ attitude, that on my own private Beethoven poll places this sonata somewhere between the King Stephen Overture and the Wellington's Victory Symphony.”

Kuid siin, nagu ka Gouldi teada tuntud vastumeelsuses Chopini loomingu suhtes on märgata dimensiooni, mida ta ei suutnud või ei tahtnud tunnetada: inimlikult ebatäiuslikku, subjektiivset, ekstaatilist, dionüüsoslikku.

Just nende koputuste ebatäiuslikkuste tõttu on Appassionata võti Beethooveni sonaatide juurde. Seda kõike oleks saanud kirjutada palju rafineeritumaks ja täiuslikumaks. Aga Beethooven ei suvatsenud nii teha. Võib olla vanemas eas see tal õnnestus - on sonaate, millega isegi Gould ja kõik Gibraltari kaljude elanikud rahul on.

Võib olla. See sonaat siin on alasti hinge karje ja seda on teised tõlgendajad aeg ajalt mõistnud.

Appassionata teisi esitusi

Minu lemmikuks on täna Fazil Say:

II

III

2 ajaloolist esitust:

Seni tundub üle aegade kõige kõlavam olevat Frederic Lamondi esitus aastast 1927

I

II

Aga siin mängib 88 aastane Arthur Rubinstein aastal 1975. Mängib viimast korda avalikul kontserdil.Suure mehe üks viimaseid pingutusi kontserdilaval.Miks valis Rubinstein oma kontserdikarjääri lõpetuseks SELLISE teose?

II

III

Tahtsin siia lisada veel ja veel neid linke, kuid siis taipasin, et isegi kõige paadunum revolutsionäär tõenäoliselt ei peaks emotsionaalsele koormusele vastu.

Kuid loodan, et seda lingijoru jätkatakse kunagi kusagil mujal omal moel.

Kuulasin neist mitmeid ja mõned neist on väga head. Mõned millegipärast aga ei ütle mulle midagi.

Hästi mängivad Horowitz ja Richter, aga ka Lisitsa (jah, ka naisrevolutsionääre veel leiab), Gilels, Schnabel, Solomon Cutner jpt …

Osalt nõustun Gouldiga, sest see sonaat ei allu keskpärastele peaaegu üldse. Ja osalt see ongi kitsh.

Aga ta ei ole ka kindlasti mitte haltuura, nagu ülalmainitud avamäng ja võidusümfoonia. Ta on ehe Beethooven kogu oma hiilguses ja ebatäiuses.

Kui ükskord jõuaks kätte see aeg, mil Beethoovenit hakataks käsitlema tavalise geniaalse surelikuna, nagu olid Schubert, Schumann, varemalt aga Scarlatti, võiks nii see sonaat kui ka kõik teised 31 leida enesele uue hingamise.

Viited:

Komistasin päris hea klassikalisest muusikast rääkiva koha otsa -

http://www.classicalnotes.net/classics3/appassionata.html

Beethooveni ülistajatest oleks kõige sisukam Leonard Bernstein.

Kuulake ja vaadake üle kõik, mist ta on öelnud ja dirigeerinud Beethoovenist. Tasub ära.