Loeme, palvetame ja kommenteerime
On mis on, aga nüüd on aeg vilepillimängijad paika panna.
Museaalide valvurid juba on paigas.
Lõputu ametnikulaiamine kestab ja isegi õudset lõppu ei paista kusagilt.
Nörritatud avalikkuse hädakarjed vaid kriipsutavad alla ükskõiksuse tolmuladestuste määratut paksust,
magajate uneruutude kõigutamatust, nahahoidjate igikestvat ülijärjepidevust,
õukonnaööbikute õhuõhinavaimustust õnneõuest.
Tunnistan ausalt, ei oska ontlikult ohata.
Võiks koostada pikki ülevaateid toimuvast, linkida ja laterdada.
Võiks kirjutada pöördumisi ja neid allkirjastada.
Võiks arutleda purulollidega kusagil kommentaariumis, kas orkestri ees kättevehkimist üldse on vaja.
Kõik see aga tekitab vaid taustavilet sellele veeveskile.
Ehk jahvatab see veski mingid asjad siiski siledamaks, kõvad kivid kuluvad pehmemaks ja veevulina keskelt
saab vilet edasi tasuta, nagu õnnegi.
Kõigile.
posted by Sekeldaja at 12:51
1 Comments:
19 november 2010 00:40:26
Oktoober 27, 2010 1:38 PM Sekeldaja ütles...
"Isegi need vähesed, keda tõesti tasub lugeda, nagu aq, võiksid luua mingi blogi või koha, kus nende mõtted oleksid koos, mingi tõmbetsentri."
Ahah. See on ka huvitav mõtteavaldus. Aga et seesugust nende mõtteid kooshoidvat tõmbetsentrit nad loonud ei ole, siis jüngrid võivad iidse kombe kohaselt oma iidolite laialipoetatud tarkuseterad neil sabas käies ise ükshaaval kenasti jälle üles korjata ja mõttehiiglase auks loodud tõmbetsentrisse kokku kanda. Kui hästi läheb, ehk õnnestub kogunisti suurvaim in corpore ära kodustada ja ühes kohas hunnikuid tegema õpetada nagu kultuursele lemmikloomale kohane.
Samas - nahaparkali kaunid tapeedid olidki enamasti ühe väljaande taga kenasti koos. Enamgi veel, reeglina ka kindlate autorite ja teemade taga. Õnneks ei pidanud Aqualung vajalikuks oma sõnavooluga sama ohjeldamatult teisi lämmatada. Kui nüüd just kahte siin äramärkimist leidnut oma mätta otsast hinnata.
Kusagil märkasin soigumist anonüümia üle, kusjuures nimed ise üldse huvi ei pakkuvatki ja ainult puhas arvamus korda minevat. Kui see tõesti nii on, siis what's the big deal? Milleks nii palju lokku lüüa sellest, kui ebaolulised on nimed ja tellida endale uusi kirjasõpru OMA NIME all kirjutama? Meenutab vägisi kroonilist alkohoolikut, kes kinnitab, et ega teda pudelisildid üüüldse ei huvita, kuid ise samas piidleb silmanurgast, kas kirjas on Linnuse kali või Viru valge.
Rääkida ja kirjutada võib igasuguseid asju, aga kindlus sellest, et loba ka uskuda võib, tuleb sellest, kui kooskõlas see tegevuse ja tegelikkusega on. Kui kooskõla ei paista välja või näib petlik, siis pimesikku võib ju niikaua mängida, kuni peaga vastu seina joostakse. Ega mulle ka ei ole tähtis, mis sekeldaja pärisnimi on. Aga ma ei näe kooskõla. Võib väita anonüümselt, et olen väga tuntud ja kõik võivad mu nime teada saada, kuid fakt on see, et väide esitatakse anonüümselt ja on seostatav ainult pseudonüümiga.
"Isiklikult on mul sellest väga kahju, sest tegelikult ma peaaegu kunagi ei tunne huvi mingi arvamuse puhul arvaja isiku vastu, olgu tal see nimi või ärgu olgu, huvitavad ja hästi põhjendatud arvamused
on aga avalikus ruumis alati teretulnud."
Soovmõtlemine on selle asja nimi. Mõni radikaalsem ütleks otse, et labane vale. Mäletan juhtumit sel sügisel, kus mõned varasemad kommentaarid kohe avaldamisele läksid, kuid ühel hetkel - ootamatult - blogipidaja heakskiitu jäid ootama. Ilmselt olid nii huvitavad ja nii hästi põhjendatud, et tekkis soov neid pikemalt tervitada. Või siis vastupidi? Huvitavuse ja põhjendatusega ei saa mõõta, kui kriteeriumid vaid ühe inimese peas. Mis sekeldajale huvitav, võib asisele tunduda parimal juhul ebahuvitav, halvemal aga segav ja häiriv.
Tervitades
Viimas Sai
Postita kommentaar
<< Home