Propaganda teaduse rüüs

Pealkiri on muidugi parafraas Tiit Kändleri tänasest, s.t. 29.11.2010 ilmunud konkurendi tõrvamise artiklist
"Meelelahutusest teaduse rüüs". Jutt käib ajakirjast "Imeline teadus", mis ime küll, mulle jättis päris sümpaatse mulje.
Pildil toimiv kooslus aga kujutab Baikali viigerhülgeid. Neil on seal lesilates vähe ruumi ja nii ei vaatagi vanad olijad uutele pürgijatele
merest sugugi nii lahke pilguga, kui sellistelt süüta loivalistelt ootaks.

Selle asemel, et oma konkurenti siis ka tõeliselt kriitiliselt analüüsida, viidatakse üldsõnalistele tõsiasjadele.
Mulle tundub, et teadusajakirjanike populatsioon siin Eestis suurt täienemist ei võimalda. Ka kohalik teadusajakirjade ökosüsteem on haavatav ja
Punase Raamatu abita üldse vaevalt et päästetav. Sõbraliku kollegiaalse toetamise asemel jagatakse üksteisele mükse nagu jõutakse,
teadusuudiste asemel keskendutakse nuputreimisele. Ka Liisa Pasti artiklit ei ole suvatsetud lõpuni läbigi lugeda - seal oli "Imelise Teaduse" kohta tehtud täiesti realistlikku kriitikat, ei ülistatudki taevani kõike.
Üldse mainimata on jäetud asjalik tõlkekonkurent, Geo, kus peale tõlketöö on olemas ka omalugejatele
kirjade vastamine. Isegi National Geographic ei ole pääsenud tõrvatilgutamisest, heidetakse ette kriitikameele puudumist.
NG oktoobrikuu number oli tervikuna pühendatud British Petroleumi käkkidele Mehhiko lahes. Eesti teadusajakirjad sellist kriitilist luksust
enesele lubada ei saa.
Omamaiste teadusajakirjade kuldamiseks aga ei säästeta värve. Minu arvates on omamaisest teadusest kirjutajatel väga hamletlik küsimus päevakorral:
kas jätkata lõputut nuputreimist, või püüda millessegi ka süveneda nende väidetavate miljardite teadusuudiste keskelt.
Võiks oma väite järelduste üle ka mõelda. Kui iga inimese kohta planeedil saab ühe teadusuudise, siis mitu uudist üks keskmine Eesti teadlane peab oma tegevusega
tekitama, et igale Eesti elanikule jaguks vähemalt üks uudis?
Süvenemiseks on vaja aga vaeva näha.
Selle hinnaks on aga kriitiline analüüs, aga kriitilise analüüsi hinnaks võiks olla kellegiga konflikti tekkimise oht. Nii on siin meie teadusest
kirjutajad kogu aeg kahe kalju vahel, süvened liiga palju, ei saada aru ja võid osutuda kriitiliseks, süvened liiga vähe, ei tellita, sest nupukeste
lugemisest on kõigil kõrini.
Peale teadusega enesega suhtestumise on teadusele ammu külge kleepunud huvigrupid, kelle jaoks teadus nagu iga muugi eluavaldus on äritegemise viis.
Äriga käib kaasas propaganda ja võimuvõitlus. Teaduse populariseerija võiks ennast sellest võimalikult kaugele ja kõrgele hoida.
Kahjuks on toimunud vastupidine. NL aegne päris asjalik teaduse populariseerimise kultuur on sageli asendunud huvigruppide võimuvõitlusega.
Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida, üks torgib silma juba praegu - talv on tulekul ja sellega koos ka külmetushaigused ja uued vaktsineerimiskampaaniad juba käigus / käivitumisel.
Sarnaseid huvigruppide poolt sponsoreeritud asju on veelgi. Asjatu oleks omamaistest teaduse populariseerijatelt oodata kasvõi kriitikakübet nende
huvigruppide laiutamise vastu.

Lugejat aga, andke andeks, ei huvita see, kas Eesti teadusajakirjanik juba on kantud teadusajakirjanike Punasesse Raamatusse, ka ei huvita pidevad kinnitused
sellest, kui rahvusvaheliselt tasemel siin on üks või teine teadusgrupp
Üldiselt ei huvita teda ka konkurentide halvustusartiklid ega skeptitsismipuhangud, kus nõia nastjasid ja sarnaseid, või mis veel hullem, rahvameditsiini fänne hurjutatakse. Kui see aur aga suunata teadusest kirjutamisele, võiks juhtuda ökoloogiline ime - kõik selles väikses imelikus konnatiigis saavad süüa ning krooksuda ja vahel võib kodumaisel olla isegi mingi mõte.
Ja mis veel imelik tees, et ajakirjas lõbu liialt laialt on?
Kui teadusest lugemine ja kirjutamine enam lõbu ka ei paku, võiks pillid üldse kotti panna, eriti meil, Eestis.


II

Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis konkreetselt "Imelise Teaduse" esiknumbrist ka natuke.

Mulle oli päris huvitav teada saada, et saurustel olid suled juba ammu ammu enne lendamahakkamist ja kogu sulgede ja alles seejärel lendamise afäär algas
võitlusest õrnema soo soosingu pärast. Nii et isegi krokodillid võivad ajapikku lendama õppida.

Tycho Brache elust käsitlev jutt oli aga liialt pealiskaudne. Minu käsitlemata teemade pinu kõige sügavamates soppides peitub kokkugoogeldatud uurimus selle härra elust, ma ei kavatsegi luua illusiooni mingist originaalinfo tootmise võimalusest, kus üsna veenvalt on linke sellest, et Tycho Brache mürgitati tema enese sohilapse, Taani tollase kuninga Charles IV käsul. On välja ujunud vastava mõrvari personaalne päevik, kus on ära märgitud külaskäigud kuupäevalise täpsusega Brache juurde ja need on Brache juuksekarvadest tehtud analüüsiga kooskõlas - just siis kasvas juuste elavhõbedasisaldus hüppeliselt.
Aga eks tulevik näita, kui Taani uurijatel muidugi ei ole plaanis seda afääri kinni mätsida.
Võimalik, et minugi tegemata tööde pinust tuleb see asi välja kraamida ja blogisse avalikustada.
Ka Vaikse Ookeani mingite saarte meduusitiikidest oli päris huvitav lugeda.

Muud uudised erilist muljet ei jätnud, platseebo kõrvale sain lisaks uue ilusa sõna notseebo, kuid teadjamaile ei ole see uudis. Aitäh nende kolmegi eest.
Hea tulemus seegi, kui ühes ajakirjas on juba 2 pikemat ja huvi pakkuvat artiklit, üks oli üleplaaniline.
Aga nupukeste maaniast ei ole vaba ka Imeline Teadus, nende arvu võiks otsustavalt vähendada.