jaanuar 20, 2009

Ühe laadalise tähelepanekuid kultuurist




Pildil on kunstnik Kustodijev kujutanud Shaljapinit kusagil nepi ajastul laadal, 1922. Kas Eesti kultuurieliiti ootab ees sama võõrandunud, pagulase elu-olu internetilaada palaganis?

http://www.bestpriceart.com/vault/kustodiev5.jpg

(See vene ooperikultuuri suur ikoon siiski eelistas nõukougude laadale lääne oma pärast 1922 )

Tiit Hennoste provotseeringule kultuuriinimeste Internetti saamiseks,

"Eesti kultuuriinimesed pole osanud internetiajastusse sisse elada", EPL 03.01.2009

http://www.epl.ee/artikkel/453907

, tuli vastuseks seni vaid üks kirjutis - Berk Vaheri
"Kas Internet päästab kultuuri", Ärileht 14.01.2009

http://www.arileht.ee/artikkel/454989

(kusjuures kiidan Hennoste plaani südames heaks).

Olin ja olen jätkuvalt seda meelt, et meedium on sõnum ja selles kontekstis oleme seebiks keetmise protsessis vaid molekulid. Internet keedab ja keedab ja sellest ei pääse. Järelikult oli ja on Hennostel õigus. Tema näide, Sofi Oksaneni looming oli ka hea näide, positiivset eeskuju sisendav.

Kuid Berk Vaheri vastukõne siiski tõstatas, kasvõi kaudselt, ühe probleemi:

Kas see, mis seal Internetis juba on, võimaldab selle kolimise valudeta, teeb vaimuaristokraatia integreerumise uue prolekultuuriga võimalikuks?

Mul on riiuli all selle integreerumise kohta suhteliselt valus näidis - kogumik "50 aastat Nõukogude kunsti". See on nüüd ühe olnud aja näidis ja järelikult valutult vaadeldav.

Aga erapooletu pilk ütleb, et ega selles nõukogude kunstis midagi väga ilusat ei olnud, et see oli üks suur põrumine. Põrumise põhjuseid on ajaloolased küll otsinud ja leidnud- ohjeldamatu vägivald, barbaarsus, terror, aga ka variserlus, mis proletaarlasele jättis mulje, et tema tehtu ongi kultuur.

Kas Interneti üleminekuga saab olema samamoodi: keedab seebiks toimiva organismi? Valutu see protsess ei ole ka absoluutselt parima juhu puhul. Üks põlv kultuuri võtab üle teise põlve ikka vägivaldselt ja hoolimatult.

Ja kui ka ei võta, on vägivaldsus ja hoolimatus vana põlve privileeg ja noorperele ei antagi sõnaõigust - tema põlvkonna olemise ja teostumise võimalused lihtsalt luhtuvad.

Ülemineku intensiivsus võib tekitada vana kultuuri poolt loodu järelhelenduse efekti. See ei ole paha - nii on jõudnud meieni Platoni aegse Kreeka mõttekultuur.

Sellest kultuurist endast aga on hiljem järel vaid suur, täiesti must, ilma ühegi väljuva valguskiireta must auk, mille ainsaks rolliks tegelikult on jäänud oma tühjusesse imendada selle ümber tiirutavaid objekte ja subjekte, igaveseks imetlema vana kultuuri hääbumist.

Me ei saa iial teada, mis oli. Mis enne Platonit tegelikult oli?

Kui aga võtame teadmiseks, et meil tuleb oma saatusele ikka külla minna, siis mis on selleks parim roll? Kas olla kannataja, rüütel, rüütli tentsik, prolekirjanik?

Viimaste õueõnnes praegu küll kellelgi kahtlust pole. Võtke ja vaadake - lugemisnäidised google kaudu võtavad silme ees kirjuks. Blogid plõksuvad, igal minutil ilmuvad uued kanded, iga järgmise minuti sees on eelmine unustatud. Suurte staaride kolumnide all käib püsiv sagimine, mis religioossete motiivide ilmnemisel võib võtta tuhandeid kommentaare hõlmava mõtte(tuse)maratoni mõõtmed. Äraaetud hobused kantakse maha ja kõige võikamad täkud jätkavad talgutööd.

See on nüüd see muld, millesse meie Oksanenid peaksid juured ajama!

Mõni teos just nii saabki teoks, kusagil keldris kellegi vanaaegse Meistri käe all, oma Margarita armu ajel. Ühel ilusal päeval on see kultus.

Selleks ajaks on uue aja uus tramm lõiganud ümber ka uute internetipoeetide pead ja kehad jälle selleks mullaks, millest nad võetud.

Kes aga on see ütleja, millise keldritoa aknast paistab valgus -

trammijuht, konduktor või Ellotska?

Niisiis, üleskutse ajast hoolimata võtta ette ja siiski proovida - elevandiluust torni ehitada ka Interneti viljastavasse keskkonda. Ega see nii väga lihtne ei pruugigi olla, laadaplatsi putkade keskele midagi sellist üles ajada, aga see vähemalt säästab vaikimisest.

Sildid:

jaanuar 02, 2009

Igüks olgu ise oma õnne sepp



Hea, et TV eile õhtul vanad klassikud üles otsis. Radetzky marss, Armastus apelsinide vastu ja Helisev muusika koos õnnevaluga on asjad, milleta ühte uue aasta esimest päeva enam ette ei suudagi kujutleda.

DO RE MI siis sellest suurest muusikalist ja kõigile parimat selle lauluga!

Selle aasta ilu või edu sõltub igaühel ikkagi vaid sellest, kui ilusaks selle suudate mõelda-laulda-tõlgendada.

Kui jumal ukse sulgeb, siis kusagil avab ta akna!

Inimene on optimistlik loom, tema mõtteaparaat ei ole võimeline funktsioneerima normaalselt ilma positiivsete ootuste-eelduste-nägemusteta. Unenägude seletamine enesele sobivas vormis seetõttu oli, on ja jääb. Nii puurisin ja uurisin minagi oma õnnevalu uue tehnoime, LED taskulambi abiga vannitoa seina peal sobivaks ja leidsin sealt sobivaid märke sellekski, et blogitegevust edasi arendada.

Kui seda virinat vaid vähemaks saaks!


Aga ega see ei sega oma sõnu söömast järgmise rea peal -

nii väikeseks virinahakatuseks:

Kellele meeldib tähte närida, DO ei ole siin üldsegi DO koha peal, vaid seal, kus peab meie süsteemis olema SI. Muusikali versioonis olevat DO olnud ikka C koha peal, aga
filmiversioonis suudeti see ära nikerdada SI-ks.

Mulle tekitas see järgiklimberdamisel tõsist peavalu. Kõigile, kes Maria laulu järgi püüavad tooni paika saada, peab hoiatama - lähete pool tooni mööda.
Aga anglo-ameerikas süsteemis do ongi ujuv asi, nagu meie maal jälle on need jo-d, leed ja miid. Ja si asemel on neil seal Ti.
Olen sellest kõigest veidi kompetentsemaks saanud eelkooli muusikaõppuri pärast. Tõnis sellest veel enesele mingit peavalu ei tee. Kunagi olid rütminimetusteks samm, jooksen, seisan, hüppan - nüüd on needki teised, ta, taa ja ti-ti ja tiri tiri süsteemid.

Nii on lihtne asi võimalik päris segaseks ajada.

Kust aga do re mi fa sol la si pärit on.?

Sellisest ilusast laulust:

Utqueant laxis

resonare fibris

Mira gestorum

famuli tuorum

Solve polluti

labii reatum

Sancte Ioannes

(Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod.)

Ja veel üks palve - kellel on link või koht DO RE MI laulu eestikeelsetele sõnadele - võite siia lisada, mina seda Internetist tuhrates ei leidnud. Kui ise tavalisse raamatukokku satun, püüan
selle asja korda ajada!

Sildid: