jaanuar 16, 2010

Täpp Interneti I peal




See jutt hakkab jooksma ümber täpi meie Internetti tähistava i ümber.
Üle sellest ikkagi ei pääse, isegi siis, kui arvaja arvab ennast sellest üle olevat.
Ennegi on tühistest täppidest tüli tõusnud.

Täna on tüli tekitajaks tühised kommenteerijad, keda märgatakse ja siis jälle ei märgata täpselt samamoodi, nagu kord jälle märgatakse tühist täppi i -le lisada, siis jälle mitte. Kuidas parajasti tuju tuleb.
Kui aga seda täppi ei ole, siis jääb täiusest ikkagi midagi puudu. Suur I täppi ei tahagi, väike aga ei oska ilma täpita kuidagi olla ega astuda.
Päris ilma täppidetta tekste ei peeta iialgi trükikõlbulikeks.
Soovimatutest täppidest aga tuleb vabaneda, soovimatu täpp tuleb siis sulest välja, kui tinti liiga paksult pannakse.

Nagu soovimatute lastegagi sageli juhtub, ei oska nad kuhugi kuuluda.
Kord kodustatakse nad ajalehesabade alla. Seal on nende ülesandeks reklaami müümiseks vajalikke hiireklikkide rohkendamine ja võimul olevate klikkide võimu suurendamine.
Siis pekstakse nad sealt saba alt jälle minema ja nad peavad jälle oma kuuluvust, identiteeti, ID-d taga ajama.

Aga see tabamatu IDentiteet, see, kellega oled võrdne, paneb paika sellegi, kellest oled üle ja sellegi, kellest oled väiksem.
Sellest hõbevarast aga jääd kohe ilma, kui tahad midagi öelda, sest esimeseks ülesandeks oma identiteeti omavale on ikkagi alamale märku anda, et sa oled ülem ja ülemale märku anda, et sa ei tahagi ülemaks pürgida, vähemalt mitte veel praegu. Millegi ütlemiseks ei jää siis lihtsalt aega ega ruumigi üle.

Kuuluvuseks tuleb olla kuulekas, aga kuulekas arvaja ei suurenda klikkide rohkust ja nii ei rohkenda võimurite võimu.

Miks aga ikkagi kirjutatakse või peidetakse kuhugi alla paremasse nurka ära signatuur?
See ei ole kuulumise märk - ärge ajage kõike kogu aeg segamini! See on selle märk, et sa oled olemas, see on selleks, et see jutt oleks pidev, jookseks millegi ümber, et sa eristuks ja sind tuntaks ära, et sa ei ole liiga lihtne lammas, vaid looja Looja loojakarjas.

Üks täpp tähtedel jaluks ja ees, täiendamaks tähtede tähenduse tähtsust.

Sildid:

jaanuar 12, 2010

Paanika õhutamise uurimisest



Pildil: Wall Streeti paanika 1884.)

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on kutsumas jaanuaris kokku nõupidamise, et uurida ravimitootjate mõju WHO otsustele seagripi osas.
Ka meil Eestis jooksis see uudis läbi.

vt.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/seagripp/euroopa-noukogu-parlamentaarne-assamblee-kahtlustab-ravimitootjaid-paanika-ohutamises.d?id=28426491

Vaadake ka kommentaare selle kohta Herkelilt ja Habichtilt ( IMHO mitte midagi eriti ütlevad)

http://www.tarbija24.ee/?id=210611


Seoses sellega intervjueeris Bruno Odent uurimise ühte algatajat, Wolfgang Wodarg-i.
Intervjuu tekstid on toodud järgmisel linkidel:
Ingliskeelne tõlge:
http://www.theflucase.com/index.php?option=com_content&view=article&id=2506%3Ainterview-with-wolfgang-wodarg-in-lhumanite-in-english-translation&catid=41%3Ahighlighted-news&Itemid=105&lang=en



Prantsuskeelne originaal:
http://www.humanite.fr/2010-01-07_Societe_Grippe-A-L-implacable-requisitoire-du-depute-Wodarg

Allpool tõlkisin selle teksti ka eesti keelde.
PS! Kindlasti ei ole tõlge perfektne, sest ma pole professionaal, ka ei ole Wodargi kui küllalt proffesionaalse ametniku keelekasutus just kerge pähkel läbi närida.


KOKKUVÕTE (minu tehtud)

Neile, kellel pole väga palju aega, üritan anda mõningase kokkuvõtte.
Niisiis WHO poolt vastuvõetud otsused on väga oluliselt mõjutatud ravimifirmade poolt, sest WHO võtmepositsioonidel istuvad ravimifirmadega väga tihedalt seotud isikud - sisuliselt müügiesindajad.
Probleem algas gripi osas juba 2005-2006, kui töötati välja plaanid, mida teha linnugripi pandeemia korral. Nendes plaanides sisaldus rahvusriikidele kohustus osta ära kõik vaktsiinitootjate toodang. See praktiliselt elimineeris riski ravimitootjate poolt ja võimaldas võita "jackpot", kui peaks puhkema pandeemia.
Selle jackpoti võitmisega nüüd siis peaasjalikult tegeletigi, võttes vastu mais 2009 pandeemia sellise definitsiooni, mis võimaldaks pandeemiana käsitleda iga tavalist haiguspuhangut. See, et haigusesse suremus peaks ületama keskmist taset, seda enam pandeemia definitsioonist alates 2009 mai sees ei ole.
Pandeemia väljakuulutamisel kasutati väidet, et inimestel puudub võime välja arendada immuunsust selle gripi vastu. See ei ole õige, sest vanemad kui 60 aastased inimesed praktiliselt ei põe seda grippi. Järelikult nad mingil viisil on juba saavutanud selle immuunsuse. Hoolimata sellest on vanurid tänaseni riskigrupis sees.
Wodargi hinnangul on seagripi puhul tegemist täiesti tavalist tüüpi gripiga. Selle gripi vaktsiini pidanuks sisse integreerima tavalise hooajalise gripivaktsiini sisse, kasutades vana, klassikalist ja äraproovitud tehnoloogiat, kus viirust kultiveeritakse kanamunade peal.
Kuid vaktsiinitootjad läksid teist teed. Soovitati 2 vaktsineerimist, mida varem pole tehtud ja lisaks veel "tavalise", hooajalise gripi vastu vaktsineerimist. Seagripi vastu sai kasutada vaid varemalt valmis patenteeritud vaktsiine.
Nende vaktsiinide puhul kasutatavad adjuvante ei ole piisavalt testitud. Lisaksin - Pandermix vaktsiin kasutab adjuvandina elavhõbedaühendit tiomersaali, mis võib tekitada autismi (eriti suures ohus rasedad, lapsed).
ERITI TÄHTIS!!
Novartise poolt kasutatud obta flu vaktsiini valmistamisel aga kasutatakse viiruse kultiveerimiseks bioreaktoris kasvatatud rakukultuure. Rakkude kiire paljunemise tagamiseks on need rakud vähirakud.
Ohtu, et selle vaktsiini sisse võiks sattuda nende rakkudega paratamatult kaasas käivaid ohtlikke kantserogeenseid proteiine, on täielikult ignoreeritud. EMEA peab seda ohtu vähetähtsaks.
Ühesõnaga, vaktsineerimise kaasmõjuks võib inimesel välja areneda VÄHK!
Hoolimata sellest Saksamaa eksperdid hindasid neid riske olulisteks ja vastav vaktsiin on KEELUSTATUD Saksamaal!! Mujal Euroopas, k.a. Eesti, ei ole selle vaktsiiniga vaktsineerimisele seatud mingeid takistusi!

Wodargi hinnangul peaks praegust patentide süsteemi vaktsiinide tootmisel muutma. Ei saa lubada, et lihtsalt selleks, tagada teatud monopoolse grupi õigused ja võimalused teenida hästi suurt raha, ohverdadakse tuhandeid inimelusid.
Vaktsiinide tootmist ja vaktsineerimise organiseerimist peaksid kontrollima rahvusriigid.


Intervjuu tekst:

Endine Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei liige Wolfgang Wodarg on arst ja epidemioloog. Euroopa Nõukogu Tervisekomitee liikmete poolt toetati ühehäälselt tema soovi moodustada uurimiskomisjon, et uurida ravimifirmade rolli seagripi puhangu käsitlemisel WHO ja rahvusriikide poolt.

Sellega seoses intervjueeris Wolfgang Wodargi Bruno Odent.



Mis tekitas teis kahtlusi, et uurimislaboratooriumid on mõjutanud gripp A suhtes vastuvõetud otsuseid. (tõlkija selgitus - Gripp A ehk seagripp selle artikli kontekstis)

Wolfgang Wodarg. Oleme silmitsi suurte rahvuslike institutsioonide põrumisega, kes peaksid hoiatama riskide eest ja tegutsema juhul, kui pandeemia tekib.
Aprillis, kui Mehhikost tuli esimene hoiatus, olin väga üllatunud numbritest, millega WHO õigustas pandeemia väljakuulutamist. Kahtlus tekkis kohe - arvud olid väga väikesed ja häiretase väga kõrge. Enne, kui haigete arv jõudis tuhandenigi, käisid juba jutud sajandi pandeemiast. Pandeemiatase kuulutati kõrgeimaks, lähtudes faktist, et viirus oli uus. Aga gripihaiguse tunnuseks on muunduda väga kiiresti, koos viirustega, mis iga kord muunduvad uuteks vormideks, koos peremeeste vahetusega, olgu selleks loom, inimene, etc...
Selles pole iseenesest midagi uut. Igal aastal ilmub seda tüüpi uus gripiviirus. Tegelikult ei olnud põhjust lüüa häirekella sellel tasemel.
See sai võimalikuks vaid seetõttu, et mai alguses muutis WHO oma pandeemia definitsiooni. Enne seda kuupäeva ei piisanud ainult sellest, et haigus puhkeks paljudes maades korraga, vaid ta pidanuks tooma kaasa väga tõsiseid tagajärgi, koos surmajuhtumite arvuga, mis oleks kõrgemal tavalisest keskmisest tasemest.
See aspekt kaotati uues definitsioonis, jättes ainsaks kriteeriumiks alles vaid haiguse leviku kiiruse. Ka väideti, et viirus on ohtlik, sest rahvastik ei olevat võimeline saama selle haiguse suhtes immuunseks. See aga oli selle viiruse puhul vale, sest ilmnes, et üle 60 aastaste inimestel olid juba olemas antikehad. See tähendab, et nad olid olnud juba kontaktis sarnaste viirustega. Aga need olid inimesed, keda soovitati vaktsineerida kiiresti.
(tlk. !).
Asjaolude seas, mis tekitasid minus kahtlusi, olid niisiis ühel pool see soov lüüa häirekella. Teiselt poolt aga mitmed kummalised faktid, nagu näiteks WHO soovitus vaktsineerida kaks korda. Seda polnud enne iial juhtunud. Selleks polnud mingit teaduslikku põhjendust.
Tuli ka soovitus kasutada ainult spetsiaalseid, patenteeritud vaktsiine.
Ometi ei olnud põhjust, nagu seda oli tehtud igal aastal, mitte lisada spetsiaalseid antiviraalseid H1N1 osiseid hooajalise gripi vaktsiini, täiendades seda.
Seda ei tehtud, sest eelistati kasutada patenteeritud vaktsiinimaterjale, mida arendasid suurlaboratooriumid, et olla valmis puhkevaks pandeemiaks.
Sellisel viisil toimides ei kõheldud ohtu sättimast vaktsineeritavaid inimesi.


Mis ohtu?


Wolfgang Wodarg. Selleks, et saada vaktsiinid valmis kiiresti, kasutatakse mõnedes vaktsiinides adjuvante, mille mõjusid ei ole adekvaatselt testitud. Teiste sõnadega, taheti kasutada absoluutselt ainult neid uusi patenteeritud tooteid, selle asemel, et arendada vaktsiine vastavalt traditsioonilistele tootmismeetoditele, mis on palju lihtsamad, usaldusväärsemad ja vähem maksma minevad. Selleks puudus meditsiiniline põhjendus. See toimus vaid turustamise huvides.

Kuidas võiks sellist asja keegi õigustada?

Wolfgang Wodarg. Et seda mõista, peaksime pöörduma tagasi linnugripi episoodi juurde 2005 - 2006. Just tollal defineeriti uued rahvusvahelised plaanid pandeemiaolukorras toimimiseks. Need plaanid arendati välja ametlikult, et tagada häire korral kiire vaktsiinide valmimine. See viis läbirääkimistele ravimifirmade ja rahvusriikide vahel. Ühelt poolt lubasid laborid valmisolekut, et arendada vaktsiinide valmistamist, teiselt poolt lubasid riigid, et nad ostavad need kõik ära.
Pärast seda kummalist tehingut ei saanud farmaatsiatööstus enesele mingeid majanduslikke riske, kui hakkas tegelema uute vaktsiinide valmistamisega ning oli kindel, et saadakse kätte jackpot juhuks, kui puhkeb pandeemia.


Kas te pole nõus diagnoosidega ja isegi gripi A potentsiaalse tõsidusega?


Wolfgang Wodarg. Jah, see on tõesti normaalset sorti gripp. Ta ei põhjusta kümnendikkugi surmadest, mida põhjustab klassikaline sessoonne gripp. Ainuke asi, mis luges ja mis viis suure paanikakampaaniani, mida me nägime, oli see, et see oli laborite esindajate jaoks kuldne võimalus. Nad teadsid, et nad saavad kätte jackpoti, kui kuulutatakse välja pandeemia.

Need on väga tõsised süüdistused, mida te esitate. Kuidas sai säärane protsess võimalikuks WHO sees?

Wolfgang Wodarg: Rühm inimesi WHO-s on väga tihedalt seotud ravimitööstusega.

Kas uurimine Euroopa Nõukogu poolt hakkab samuti töötama selles suunas?

Wolfgang Wodarg. Sooviksime heita valgust kõigele, mis puudutab seda kohutavat intoksikatsioonioperatsiooni. Sooviksime teada, kes otsustas, milliste teaduslike tõendite põhjal, ja kuidas täpselt ravimitööstuse suutis mõjutada otsustamisprotsesse. Ka on aeg käes vähemalt meil hakata esitama nõudmisi valitsustele. Selle komisjoni uuringu eesmärgiks on, et tulevikus ei oleks enam seda tüüpi valehäireid, et inimesed saaksid toetuda rahvuslike ja rahvusvaheliste institutsioonide analüüsile ja ekspertiisile. Viimased on praeguseks diskrediteeritud, sest miljonid inimesed vaktsineeriti vaktsiinidega, mis kujutavad endast võimalikke riske tervisele. See ei olnud vajalik.
See kõik avas ka võimalused maksuraha märkimisväärseks raiskamiseks.


Kas teil on konkreetseid arve selle raiskamise ulatuse kohta?

Wolfgang Wodard. Saksamaal oleks see 700 miljonit eurot. Kuid on väga keeruline saada teada täpseid arve, sest ühelt poolt räägime vaktsiinidest, mida müüakse teistele maadele ja enamik firmasid ei suhtle sellel teemal, tingituna "ärisaladuse" printsiibi respekteerimisest, mis puudutab koguseid lepingutes rahvusriikidega ning seoses kõikide kahjutasunõuetega, mis nendes sisalduvad.

Kas Euroopa Nõukogu uuring tegeleb ka ravimifirmade lobbitööga rahvuslikes terviseinstituutides?

WW. Jah, me uurime selliste institutsioonide suhtumist, nagu Robert Kochi Instituut Saksamaal või Pasteuri Instituut Prantsusmaal, kes võiksid tegelikult nõustada oma valitsusi kriitiliselt seisukohalt. Mõnedes maades teatud institutsioonid on nii talitanud. Näiteks leidus Soomes ja Poolas kriitilisi hääli, kes arvasid, et "meil ei ole vajadust selle järele "...

Kas pole nii, et selline kohutav planetaarne intoksikatsioonikampaania sai toimuda, sest ravimitööstus omas oma esindajaid ka kõige suuremat mõju omavates maade valitsustes?

Mis puudutab ministreid, siis tundub see mulle ilmne. Ma ei suuda mõista, kuidas spetsialistid, väga vilunud inimesed, kes tundsid gripihaiguse probleeme väga põhjalikult, ei märganud, mis toimus.

Mis siis juhtus?

WW. Minemata nii kaugele, et möönda otsest korruptsiooni, milles eksisteerimises olen kindel, on laboritel olnud palju võimalusi mõjutada otsuste kujunemist. Väga konkreetne näide on Klaus Stöhr, WHO epidemioloogiaosakonna juht linnugripi ajal, kes seetõttu valmistas ette ülalnimetatud plaanid pandeemiaga toimetulemiseks. Vahepeal on ta saanud ravimifirma Novartis tippjuhiks. Sarnased seosed eksisteerivad Glaxo, Baxteri etc.. ning mõjukate WHO liikmete vahel. Need suurfirmad omavad "omi inimesi" bürokraatiaaparaadis ning seal nad tõmbavad vajalikke niite, et õiged poliitilised otsused oleksid vastu võetud. Tõtt öelda sellised, mis võimaldavad maksumaksjatelt välja pumbata maksimaalse hulga raha.

Ehk aitaks teie uuringu õnnestumine kaasa sellele, et kodanikud mõjutaksid valitsusi nõudma nendelt suurtelt rühmitustelt aruandluskohustust?

WW. Jah, teil on õigus, see oleks selle uurimisega seotud suur eesmärk. Riigid saaksid sellest abi, et vaidlustada lepinguid, mis on sõlmitud, ütleme, mitte sobivatel tingimustel.
Kui saab näidata, et see toimus firmade mõju all, siis võiks neid mõjutada küsida tagasimakseid.
Aga see on vaid asja finantsiline külg, seal on ka inimlik külg, inimesed, keda vaktsineeriti vaktsiinidega, mida ei oldud korralikult testitud.

Mis tüüpi riske võtsid ise seda teadmata need terved inimesed, keda vaktsineeriti?

WW: Jällegi, vaktsiine arendati liiga kiiresti ja mõningaid adjuvante ei olnud piisavalt testitud. Aga on veel tõsisemaid riske: Novartise poolt arendatud vaktsiini toodeti bioreaktoris, kasutades vähirakke. See on tehnika, mida pole tänase päevani veel iial kasutatud.

Miks seda tehti? Ma ei ole ilmselt küll ekspert, aga kuidas saab teha vaktsiini haigetest rakkudest?

WW. Tavaliselt kasutatakse kanamune, mille peal kasvatatakse viiruseid. Meil on vaja tegelikult töötada elusrakkude peal, sest viirus ei saa paljuneda teisiti, kui sellisel moel, seetõttu ka antiviraalset materjali ei saa teha teisiti. Aga sellel protsessil on suur puudus, sest see on aeglane ja selle jaoks on vaja palju kanamune. Tehniliselt on see pikk ja keerukas protseduur. Teine potentsiaalselt suurepärane tehnika on kasvatada viiruseid elusrakkudel bioreaktorites. Selleks on vaja rakke, mis kasvavad ja jagunevad väga kiiresti. See on sarnane protseduurile, mida kasutatakse jogurtikultuuri kasvatamisel, mida samuti tehakse bioreaktoris, aga selles kontekstis on rakk nii üles reguleeritud omas keskkonnas ja kasvu poolest, et ta kasvab nagu vähirakk. Ja just nende kiirelt paljunevate rakkude peal kasvatatakse viirust. Aga et valmistada vaktsiini, peab viiruse eraldama rakkudest, kuhu neid paljunema pandi. Nii saab juhtuda, et vaktsiini tootmisprotsessi käigus jääb preparaati jääk vähilaadsetest rakkudest, sama moodi, nagu seda juhtub tavapärase vaktsiini valmistamisel kanamunadest. Aga me teame, et klassikalise gripivaktsineerimisele võivad esineda kõrvalnähud nendel inimestel, kes on allergilised albumiini suhtes, mida leidub munavalges. Ei saa välistada, et need proteiinid, vähirakkude jäägid, mis esinevad bioreaktori poolt toodetud vaktsiinis, võivad genereerida vaktsineeritud isikul vähi. Kui tahetakse toimida tõeliselt hoolikalt, peaks enne selle toote turulelubamist olema 100% kindel, et sellised efektid oleksid tegelikult välistatud.

Ning seda pole tehtud?

WW: Seda ei ole tehtud. EMEA (Euroopa MeditsiiniAgentuur) on institutsioon, mis toimib Euroopa Majanduskomisjoni egiidi all peakorteriga Londonis. Ta annab lubasid vaktsiinide turuletoomiseks Euroopas. EMEA andis selle toote kommertsialiseerimiseks rohelise tule, väites, et selline tootmisviis ei olnud väga "märkimisväärne" risk.
Siin Saksamaal erinesid mitmete ekspertide arvamused märgatavalt selle riski suhtes, samuti on olemas sõltumatu ravimiinstitutsiooni hinnang, mis hoopis hoiatas riski eest ja esitas oma vastuväited. Mina võtsin neid hoiatusi tõsiselt. Uurisin seda juhtumit ja sekkusin Riigipäeva (tlk. Bundestag) Terviskomitee kontekstis, mille liige ma olen. Nii ei saa seda vaktsiini kasutada Saksamaal. Andsin teada, et ma kindlasti ei ole sellise vaktsiiniarendamise tehnika vastane. Aga kõigepealt peab olema tagatud totaalne garantii, et see pole kahjulik.
Nii ei kasutata seda vaktsiini Saksamaal, kus valitsus lõpetas lepingu Novartisega.


Mis on selle vaktsiini nimetus

WW: Obta flu

Kas võib väita, et teistes Euroopa maades, nagu Prantsusmaa, võib seda toodet kommertsialiseerida ilma probleemideta?

WW. Jah, see toode on saanud loa EMEA-lt. Seda saab kasutada kõikjal Euroopa Liidus.

Milliseid alternatiivseid lahendusi te esitate, selleks et vältida seda tüüpi uusi skandaale?

WW. WHO peaks olema läbipaistvam, nii et me teaksime selgelt, kes otsustab ja mis tüüpi suhted organisatsiooni liikmete vahel eksisteerivad. Seda peaks kontrollima vähemalt üks valitav kogu, mis võiks olla võimelina toimima kriitiliselt ja kus igaüks saaks väljendada oma arvamusi. Selline avalik rutiin on äärmiselt vajalik.

Kas pole küsimuse all teise süsteemi loomine, mis suudaks selle probleemiga toime tulla.
Tegelikult on see ju kõikide planeedi kodanike ühine hüve, kes siin ringi jalutavad.

WW. Kas me saame edaspidi lubada vaktsiinide tootmist ja vaktsineerimise korraldamist usaldada organisatsioonidele, mille eesmärgiks on teenida võimalikult suurt raha?
Kas pole vaktsiinide tootmine midagi sellist, mida riigid peaksid kontrollima ja valmistama? Ma arvan, et sel põhjusel peaksime loobuma vaktsiinide kohta kehtivast patendisüsteemist, mis võimaldab teatud ringkonnal vaktsiini tootmist monopoliseerida.
See valik nõuab tuhandete inimelude ohverdamist, lihtsalt selleks, et tagada neid monopoolseid õigusi. Teil on õigus, selline mõttekäik on saanud mulle ilmseks.

Intervjuu tegi Bruno Odent.

Sildid:

jaanuar 03, 2010

Head uut Tiigri aastat!



Olen nagu laiskadele Kaaludele tavaline, uusaastaõnnitlustega veidi halla peale jäänud. Saab nagu veel soovida küll, aga ...
Seetõttu otsustasin veidi ennast ületada ja panin püsti juba Tiigri aasta õnnitluse.
Tuleb välja, et saabuv aasta on Tiigri taktikepi all kulgev.
See toimub küll alates veebruari keskpaigast. aga tähtis on varakult valmis olla.
Sest see loom nalja ei mõista. Vähemalt on ta lemmikloom kõikidele apokalüptilistele horoskopistidele ja aeg ajalt on nende ennustustest ka midagi täkkesse läinud.
Ise olen sama aasta loom ja seetõttu endale sellest midagi hullu ei karda. Peaasi, et elu jälle lõbusamaks ja huvitavamaks muutub.
Lõbusat, meeldejäävat ja huvitavat Tiigrit ja miks mitte tervet kümnendit teilegi,
blogilugejad ja tegijad!

Nüüd veidi nuttu ja hala ka lisanduseks:
Et juba on toimumas suured üllatused, nähtub Päevalehega toimunust. Selgub, et Päevalehe toimetajad on tegelikult otsustanud korstnasse kirjutada tuhanded arvamused, möödunud aegadest, tõsi, enamik neist paarikümne staarkommenteerija kirjutatud.
Ka mina olen sellesse tapeeti aastate jooksul oma tagasihoidliku panuse andnud ja pidasin oma suures lihtsameelsuses oma sõnavõtte enesele aeg ajalt olulisteks.
Ma ei tea, mõnikord, eriti näiteks Evi Arujärve veergude taga, või ka vahel mujal, võis seal leida isegi midagi kaasamõtlemisväärset.
Päevaleht oli muuseas ainukene koht, kus tõesti ka toimus modereerimine: kui ma ikkagi leidsin mõne absoluutselt ebasobiva (ebatsensuurse) kommentaari, siis sellest teatamine toimis, erinevalt näiteks Delfist, kus võidki ebasobivatekst tekstidest teatama jääda.
Aga nüüd selgub, et kõikide sõnavõtjate ID-de asemel laiutab tekst "tuvastamatu kasutaja". Ometi on kasutajad ennast tuvastanud, erinevalt delfidest ja muudest kohtades oli online kommentaatoritel komme kasutada kogu aeg püsivaid pseudonüüme.
Registreerisin endale koguni kasutajanime, aga kuna minu aastaid kasutatud nime peale oli väike "konkurss" ja selle oli üks isik hõivanud, siis kasutasin kasutajanime ssekeldaja. See ei meeldinud mulle eriti ja nimetatud ühe s -ga sekeldajat ka kusagilt välja ei ilmunud. Nii allkirjastasingi oma teateid kas Sek. või Sek(eldaja) -na ja ei pidanud seda suureks mureks - ka teised tegid umbes sama moodi. Solidaarsus maksab ka midagi ja sisselogima ma ei hakanud. Aga igaüks teadis niikuinii, et kui kirjutaja allkirjastas enda aq. na, siis see tähendas ühte päris tarka inimest, kes varemalt kirjutas oma pseudonüümi pikalt välja, Aqualung-na.
Nüüd aga saime me kõik teada, mida ajakirjanikud TEGELIKULT mõtlevad nendest inimestest, kes neile oma muredest mingis vormis kirjutavad, lugejakirjadena, kommentaaridena, niisama.
Selline avameelne arrogantsus on isegi tervitatav, vähemalt ei pea pikalt hakata seletama, miks ma oma rahva vaimueliidist suurt midagi ei pea.
Tema kõige suuremaks mureks interneti ajastul on ikkagi vaid see nime probleem, kaugemale pole jõutudki.
Terve kümnendi on meie ellu sisse murdnud selline asi nagu Internet ja endiselt peab 99% meie kirjainimestest võimalikuks tuhandete inimeste ühistegevuse ignoreerimist või alavääristamist.
Aga sa võid seda kirjutada sinna ja tänna, suurele seinale ja plangule võid kirjutada. Internet on selline asi, mida ei ole olemas või kui ta on olemas, siis on ta vaja kibekiirelt ära reguleerida. Nii ei mõtle mitte mingi bürokraat, iga keskmine eesti intelligent või selleks pürgija mõtleb nii.
(Mina mdx on pean ennast väikest viisi tehnopaadiks, see on natukene teine tõug.)
Nii tulidki siis Päevalehe omad ka mõttele kommentaarid lihtsalt ära kaotada, ühe IT poisi sõrmeliigutuse abiga. Seda sellise rafineeritud vormis, et võtame pealkirjad ära, kas pole teravmeelne, eksjuu.
Ega Päevaleht ainukesena nii ei toiminud.
Ühel ilusal päeval näiteks Postimehe kommentaarid kadusid ära Google indeksist.
Ei, kommentaarid olid alles, ainult 3 kuud, aga indeksisse nad ei jõudnudki. Ja 3 kuu pärast oli JOKK.
Isiklikult ma ei ole siiski midagi olulist kaotanud - minu e - elu on toimund suurelt jaolt blogis ja soovitan kõigil nii teha.
Teadku teisedki, et kõik avalikud foorumid, mida eesti meedia mingi aeg peab, on selline asi, et täna on ta olemas ja homme on sealt mingi näpuliigutusega kõik arvamised kadunud kui vits vette.
Blogi ei asenda kahjuks avalikke foorumeid ja ainuke võimalus on leida mõni blogija, keda tõesti väga paljud inimesed loevad ja algatada mõttevahetusi seal.
Kurvaks teeb aga see, et eestlased ei oska hinnata oma avalikku ruumi, eriti need, kes juhtumisi vastutavad selle korrashoiu eest. Ei ole osatud hoida ei mereranda, ei järverandasid, nüüd ka mitte avaliku foorumi pidamise kohti.
Igale poole tara ette, võõras, ära tule, sa pole oodatud.

Et Päevaleht kogemata kombel sai aga maha solvanguga, selle peale härrased ei tule. Hästikasvatatud inimesed ei tule enam sinna kohta, kust neid on minema aetud ja soovitan teistel ka sama teha, sest teie arvamised kaovad sealt varem või hiljem kindlasti jälle ära, ei maksa teha enesele mingeid illusioone, et kui olete paipoisid, iga asja peale aga muudkui logite oma ID kaardiga sisse, et siis kindlustate oma koha e-arvamiste parnassil.
Ma pean oma arvamisest lugu ja ei lähe seda välja ütlema sinna, kus selle peale pehemalt öeldes lihtsalt sülitatakse.
Muuseas, Postimees sai need kodutud nüüd omale ja ma tahaksin näha, mis sellest supist välja tuleb, sest seal on alanud karm olelusvõitlus.
Lohutuseks aga möönan, et kommentaatorite kümnend tegelikult ongi möödas, uus kümnend on rohkem blogijate päralt, sest nõuab süvenemist.
Lihtne leheneegrite oopuste peale reflekteerimine on oma aja ära elanud, tuleb lõpuks saada vaimselt sõltumatumaks.
Aga avaliku foorumi pidamise probleem endiselt on püsti ja ilmselt tähendab see seda, et mingi elfikeldri taoline kohta peab üle elama renessansi, sest sellist mõttevahetuste pidamise kohta tegelikult on vaja.
Millal hakkab Eesti kultuurieliit tõesti mõtlema ja elama dialoogireszhiimis?