juuni 06, 2018

Ema kirjutatud lapsepõlvemeenutus




Täna saab aasta ema lahkumisest.
Avastasin ema ühte kaustikut sirvides ühe lehekülje, kus ta kirjutab oma lapsepõlvest.

Selles kaustas oli mitmesuguseid ülestähendusi, aga enda elust ema rohkem ei ole kirjutanud.
Aga kõige elavamad, ilusamad ja püsivamad ongi lapsepõlves üle elatud hetked. Kõik ülejäänud tee paistab ükskõik mis punktist vaadates üsna lühike ... ja ei tundugi enam nii tähtsana. 
 Siiapoole eesriiet jäänutele tundub hiljem kindlasti, et oleks võinud rohkem neid mälestusi kirja panna, või et oleks võinud võtta mõne jutu isegi linti ja nii edasi ...
Aga see vist on peaaegu alati nii, et neid mälestusi jääb puudu - kui inimene just ei juhtu enesele elatist teenima ise kirjutades. Isegi siis jääb kõige tähtsamaks lapsepõlv - näiteks Tuglas kirjutas minu arvates ka kõige paremini ikkagi oma lapsepõlvest.

Siin on siis see ema kirjapandud lehekülg tema kaustikust:


Minust

Olen sündinud ahviaastal Jäära tähtkujus 29.03.1932 Laheda valla kaunimas külas Pragil.
Pragi oli minu kasvukohaks kuni kooliminekuni 1940. aastal.
Need aastad olid kaunimad ja muretumad minu elus - looduslikud kooslused - mägi, jõgi, üle mäe minnes laskusid alla sohu, kus talunikud olid kaevanud linaleotiigid - lapsele kõik huvitav ja kaunis.
Mida minu kodust näha ei olnud, olid metsad. Pragi küla oli ridaküla, igal pool olid põllud.
Külarahvas oli tore. Kuna isa oli valla käskjalg ja postimees, oli talle valla poolt ette nähtud postitalu, kus me elasime.
Valla inimesed käisid paljud ise meie pool posti järel, kaugematele taludele viisid posti kohale minu vanemad õed.
Õppisin venna Koidu najal ja abil lugemise ruttu selgeks. Lugesin hoolega tollaseid ajakirju, mida vallarahvas oli tellinud. Mõned ei viinud posti nii ruttu ära ja sain neid lugeda.
Meie kodu õhkkond oli haruldaselt hea - ema oma töökuse ja puhtusearmastusega kasvatas ka meis töökust. Isa oli nendel aastatel väga rahulik - tööd oli vanematel palju, aga elu oli üldiselt hea, ka poliitiliselt rahulik.
Nendel minau lapsepõlveaastate lõpul - u. 1936 - eraldati meile Mustajõe külla 12 hektariline metsatükk.
Metsa mahavõtmine oli tohutu töö, onu August tuli ka appi. Mets võeti maha ja keset krunti hakati ehitama maja. 1939. aastal võis juba suviti seal elada. Talu oli ehitatud kindla plaani järgi, kahekordne elamu ja laut-kelder-tõllakuur ja teisel pool õue heinaküün. Puukuur ja kaev asusid otse köögi ukse vastas.
Uus elu erines vanast väga palju.
Kuhu sa ka ei vaadanud - igal pool oli mets.
Ühes suunas vaadates oli ka üks talu.
Maa oli lausik, kände täis. Seda hakati harima kändude vahelt. Aegamisi juuriti kände ka välja.
Ma ei harjunud seda kodu oma koduks pidama.
Algasid keerulised ajad - MRP leping, venelaste sissetulek, sõja algus, minu kooliminek Tilsi kooli, mis asus minu uuest kodust 5 km. kaugusel. Kõik need sündmused tegid ka koduse elu rahutuks ja pingeliseks. Maja teine korrus jäigi pooleli. Isa läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke.
Niisuguses närvilises ja keerulises olukorras lõppes minu kuldne lapsepõlv.
Kui ma meenutan oma lapsepõlve, siis tulevad ikkagi meelde Pragi külas veedetud muretud lapsepõlveaastad.
Olen nõus Schmidti ema kirjutatud pühendusega oma kodumajale

MINU KODU OLI NII VÄIKE JA UKSEPIIT NII MADAL, AGA MA EI OLE LEIDNUD TEIST NII ARMAST PAIKA ILMAS.

märkus: See on võetud Eric Schmidti kirjutatud raamatust „Jumalaga Naissaar”

Nii ma siis käisin Tilsi koolis 7 aastat.
Tee viis algul läbi väikese metsatuka, siis üle suure põlluvälja - umbes 1 km. Sellele järgnes pikk metsatee - umbes 1 km.
Sealt edasi tulid Tilsi küla talud, Kõrbjärv, puiestee teisel pool järve viis mäest üles ja jõudsimegi Tilsi mõisasse, kus mõisa viinaköögis meil kool asus. Maja oli kivist hoone, võlvitud kelder oli maja all. Kõige huvitavama oligi kelder. Klassiruumid olid väikesed, aknad väikesed.
Tilsis asu ka lastekodu, kust käis päris palju lapsi meiega koolis koos.
Koolis käisime tavaliselt mitmekesi - alul oli Eha, Hans, Koit ja mina.
Hiljem suuremad lahkusid ja väiksemad õed-vennad tulid asemele. Kui mina lõpetasin kooli, siis käis minuga koos EVI, TIIU ja MINA. Lõpuks lisandus Maret.
Koolitee oli pikk, kevaditi ilusate ilmadega võtsin tihti raamatu ette ja lugesin kõndides - kahju oli raisata aega niisama.
Metsad jäidki minu saatjateks ja vastuvõtjateks kogu hilisema elu jooksul kuni abiellumiseni.
Talveõhtuti, kui tulin töölt, mõtlesin tihti, et ma heameelega kõnniksin ennem rohkem maad, kui aga saaks minna ilma metsast läbi minemata. Kuid seda ei saanud teha, igast küljest tuli meie poole tee, kuid kõik läbi metsa.
Tookord oli suur hirm huntide ees. Ükskord üks hunt isegi jälitas mind - ema nägi värskel lumel hundijälgi ümber maja.
Ma mõtlen selle hundi peale tänuga, et ta mind ellu jättis.
Kole oleks surra hundi hammaste all.


juuni 02, 2018

Kas Hallo Maailma õpetamine parandab inimesi?



















Ma ütlen ausalt, et ma ei lugenud artiklit põhimõtteliselt edasi pealkirjast. Mu elu on iga totruse peale raiskamiseks liiga lühike.
Sellest hoolimata raiskas see pealkiri oma äärmise totruse tõttu mu aega ja seda ma nüüd siis kasutan siin ka teie aja kulutamiseks ja kaasamõtlemiseks - provotseerimiseks -
pealkirjas oli nimelt deklareeritud kavatsus hakata vangidele programmeerimist õpetama.
Ikka see automaagiline programmeerimine, mitte neurokirurgia või tavaline matemaatika, mis võiks ka inimkonda parandada.
Mis võiks olla parem ravim kriminaalsete mõtete peatamiseks kui see, et
reaalarvude hulk pole loenduv? Seda tõestas Cantor ja teda peeti isegi matemaatikute seas hullumeelseks.
Aga see õilis Python parandab absoluutselt iga aju ära. Kui ikka teab, mis asi on muutuja ja eriti seda, mis on muutuja skoop - no enam ei tule pahasid mõtteid pähe, ei tule ...psühhopaatide tervendamise nõiavits leitud!
Ka ametnikele taheti kunagi ja tahetakse jätkuvalt püütonit ajudesse toppida, ka lastele tahetakse (seal isegi oleks mõte sees, sest koos matemaatikaga see natuke korrastaks mõtlemist, kui heita kõrvale see neetud utilitarism).
Samas utilitaarses mõttes ei ole programmeerijate defitsiiti ega ka ei tule lähemas tulevikus, pigem jääb neid varsti üle, sest AI tõrjub hea hulga mõttetut tühja tööd kõrvale, näiteks ekraanivormide kiirvorpimine ja vana kaardivägi peab minema teenitud puhkusele, kui uut paradigmat omandada ei suuda.
Võib - olla toob see kaasa ka selle, et mõttetu koodiläbustamise kõrvale hakkavad jälle tekkima kohad, kus on olemas ka selline asi, nagu koodi kvaliteet.
Selleks võib -olla on jälle vaja tarbijaid harjutada mõttega, et programm ei peagi olema kurguni täis mingeid saladuslikke exception teatisi ja muud säärast. Et kasutaja jaoks võiks autoga sõit olla lihtne asi. Paned auto käima ja sõidad. Ja probleeme ei tohiks PEAAGU ÜLDSE OLLA.
Mitte nii, et iga nurga peal pead helistama autohooldurile või selgeks saama (avatud tarkvara puhul) iga mutri keeramise iseärasused ....
Aga see selleks, see vangide mõtete parandamine Pythoni läbi on midagi väga messianistlikku ja religioosset.
Arvutiala on endiselt religioosne ala koos sellega kaasnevaga - tigeda sektantlusega, kohutava bluffardusega ja nii edasi ja edasi ...
Aga mis ma siin ikka targutan.
Õige kodeerija peaks lähtuma põhimõttest, et tuleb pidada lõuad ja teenida edasi.
Võib -olla aitaks mõningaid mässumeelsemaid ka kontori nurgas kükitav vana kriminaal motivatsiooni mõttes?