veebruar 23, 2006

Veel kord Noamist ja Haroldist, Meediast ja Võimust





















Lugesin Noami raamatu „Meedia ja võim” läbi ja jõudsin järeldusele, et võta milline sellesse seeriasse kuuluv raamata tahes, nad räägivad enamasti kõik sama juttu.
(PS! Pildile panin vahelduseks Harold Pinteri, vt. allpool Nobeli loengu linki)
Muidugi on see tõsi, millest Noam kirjutab. Kõige paremini oli sellest asjast, mida ameeriklased tegelikult planeedil teevad, kirjutatud Pinteril, tema Nobeli kõnes. Pinteri kõne teksti jäimegi Eesti ajakirjanduses ootama. Küll aga pidime lugema küllaltki räpakalt ja tüütuseni kulunult, juba NL propagandastampidest teada-tuntud vastulauset.

Pinteri kõne leiate siit:

http://nobelprize.org/literature/laureates/2005/pinter-lecture.html

Kõik on täpselt nii, nii nagu Lippmann kirjeldas ja Noam kirjeldas ja Pinter kirjeldas. Lihtsalt Lippmann on teisel poolel rindejoont asja kirjeldav isik ja Noam on teisel poolel kirjeldav. Nad kirjeldavad täpselt ühte ja sedasama asja.
Mis siis mind selle ja kümnete teiste samalaadsete raamatute ja raamatukeste juures häirib? [ Ärgu selel raamatu trükkitoimetajad minust valesti aru saagu: see raamat oli väga vajalik!]
Ma olen seda oma elus korduvalt näinud. Algul ühe poole mängijana, tõsiselt, siis teise, ka tõsiselt. Jänkistani pesapallimeeskonn fänn mul ei õnnestunud kuigi kaua olla. Pärast WTC kaksiktornide kollapsite asjaolude pooleaastast uurimist see ilus loogiline maailmapilt jälle purunes. Sellest on kuradima kahju, sest see tagas inimese eluks väga tarvilise turvatunde! Tõsi, väga lühiajalise. Üks deemon on surnud, elagu uued! Ameeriklased taipasid kiiresti, et turvalises maailmas ei ole võimalik inimesi sõtta ajada ja tänaseks turvalist maailma enam ei olegi.
Aga kui ei ole pesapallurite fänn, astu siis punti ja kukku kirjutama Rockefelleritest, Bilderbergeritest, Kissingeridest, salanõupidamistest ja salaluuretest oma juttu!
Kui kirjutad hästi, eraldame sulle isegi oma veeru kusagil kollases lehes, võitlevas raadiojaamas. Pärast kirjutad veel raamatugi ja esined loengusarjaga. Nagu kõik sellele teele parimate kavatsustega läinud inimesed on alati lõpetanud just selles punktis. Kirjutavad raamatuid, raamatuid, raamatuid. Saavad veidi rahagi selle eest. Inimesed loevad neid kusagil Moskva metroos, Tallina trollis või New Yorgis, sõidavad tööle, teevad tööd, tulevad töölt ja loevad jälle. Ja ei tee midagi.

Kindlasti ma seda omal moel teen, seda kirjeldust maailmast, aga ma tahaksin kaardistada seda välja, seda kaevikusõja võitlusvälja pisut kõrgemalt. Kahjuks aga on õnnestunud vastasmängijatel üksteise tekste peaaaegu tüütuseni stereotüpiseerida.
Nagu kommunism-antikommunism vastasseisuski kujuneb ka siin tõenäoliselt nii, et kui 100 aasta pärast neid tekste lugeda, siis need tekstid annavad 21. sajandi tegeliku olemusega tutvumisel naeruväärselt vähe tegelikku informatsiooni sellest, mis siis tegelikult toimus! Saame jälle ühe sajandi, mille jaoks ajalookirjutus vist jääbki puuduolevaks, sest tuleviku tsivilisiatsiooni need taplused ei pruugi väga sügavalt huvitadagi.

Peab selgeks tegema, mida siis tegelikult taotleme? Mis võiks olla sellise tegevuse eesmärk? Kas meie ideaalid küll Lincolni, Washingtoni, Adam Smithi või veel mõne ikooni aegadest üldse kannavad? Kas Smithi poolt kirjeldatud idealistlik konsumeristlik mudel on kunagi toiminudki? Kas ürgdemokraatlik mudel on tänapäeval toimiv, või jääb see aeg, mil see veel toimis, Sokratese aegadesse, ja ka siis oli demokraatia hinnaks mürgikarika ära jooma pidav Sokrates?
Võrreldes eelmise sajandi kommunism-antikommunism vastasseisudega on konsumerismi vastaspoole organiseeritus silmanähtavalt puudu. Selle elevandi erinevaid osiseid vaatlevad killustunud vastaspoole parteikesed täiesti erinevatest otstest ja näevad erinevaid asju. Tavaliselt on nad üksteisega vaenujalal. Nad näevad midagi ja peavad seda suureks, selles võib küll kokku leppida. Kuid mis see suur on, mis vormis ta toimib, mis on selle suure vereringe, kuidas ta mõtleb ja talitleb, selles osas kokkulepet ei ole.
Nagu Roomaski oleme jagatud, killustatud ja pidevalt üksteisega tülis. Me isegi peame seda mingiks tohutuks tugevuseks, sest tüli ongi demokraatia olemus, kisklus selle salarelv.
Rooma aegadest on meil aga võimalik ka õppust võtta. Sõjaliselt Roomat ei õnnestunudki võita. Kuid oli üks sekt, (tõtt öelda oli neid päris mitu, kuid üks lõpuks jäi) mis tõi esiplaanile täiesti uued väärtused, inimese sisemise jõu, väärikuse, ohverduse, heasoovlikuse. Varakristlus oleks kahtlemata saavutanud veelgi enam, kui poleks nii palju tapeldud teiste sektidega, kuid sellest hoolimata oli selle maailmavaate kandjate ühendavaks jooneks hoopis teiste väärtuste otsing, hingeliste väärtuste otsing, Tõde ja headus. Kõik see mudel, kindlasti oluliselt teises vormis, peab hakkama tööle ka tänasel ajal. Oleme ilmselt saanud piisavalt targaks, et mitte haruneda erinevatesse sektidesse ja mitte minna karvupidi kokku selle üle, kuidas, mis käega lüüa risti ette.
Peamised jooned, mis peaksid hakkama väljapääsu otsivaid inimesi ühendama, peaks olema tõearmastus, tarkusearmastus ja headusearmastus. Teed selleni võivad olla väga erinevad, erineva ekslikkuse astmetega, kuid kindlasti ei jõua kohale see, kes ei tahagi kohale jõuda. Oma ahnuse konnatiigis krooksudes seda teha ei saa.
Isegi siis ei saa, kui krooksujate koor on kõigest ilma jäetud, mida esipadakonnad omavad. Tegeldes selle võimu kriitikaga peame aru andma, et nende krimitoimikute lugemise järel ei teki mitte kusagile tõde. Tõde on meist viis käiku kaugemal.
Me peame läbi nägema, et ennast jeesusteks tituleerivad võimuhullud ei näe kaugemale, kui kukesamm. Me peame läbi nägema, et nende utoopia paratamatuks tulemiks on võimu lõplik tsentraliseerumine ja sattumine juhuslike, võimalik, et kriminaalsete inimeste kätesse. Me peame läbi nägema, et selle tagajärjeks need riigid, kelle kaudu üritatakse saavutada maailmavalitsust, põruvad ja ühepooluselise utoopia asemel jääb järgi mitu erinevat poolust, kes omavahel võistlevad.
Kusagil mõne aastakümne möödudes saab otsa vandenõulisuse võlu, sellele teeb kas üks või teine imperaator niikuinii lõpu, ta ei saa ju taluda konkureerivaid võime. Võim ei saa olla igavesti eunuhhide kütkeis. ( ma viitan siin Rooma ajaloo teatud etapile pärast imperaator Konstantinust, kus võimu usurpeerisid eunuhhid).
Kusagil sama ajavahemiku jooksul toimub ka invasioon kolmandast maailmast. Nagu Roomaski võtavad võimu lõpuks barbaarsed imperaatorid, kelle päritolu ei pruugi olla indogermaanlane. Ja siis tekib küsimus, et mis edasi? Mida edasi teha, kuhu minna? Ja siis ühekorraga vajatakse neid, kes hakkaksid ratsionaalselt valitsema, vahepaeal lagunud sillad ja hooned, tehnoloogia ja muu teeksid korda, manitseksid täielikult demoraliseerunud kodanikkonda mõistuslikult käituma. See võiks olla kõige hiljemalt kindlasti see koht, kus hakatakse jälle vajama tõde. Mis täpselt selle tõe taga võiks olla, seda näeb siis, kui asuda teele kõrbesse. Egiptuse meepottide juures ja vaaraosid põhjates seda ei saa teha. Järelikult vajame sügavamaid, põhjalikumaid, suurema ajalooperspektiiviga uuringuid. Õnneks selliseid veidrikke on.

Mulle tundus vahel, et peale Spengleri ja Toynbee rohkemaid ei olegi. Selgub, et ikka on. Pimeda kanana komistasin venekeelse kirjanduse ramatupoes Pitirim Sorokini monumentaalteose Social and Cultural Dynamics” venekeelse lühiväljaande (ainult 1000 lk.) otsa ja ilmselt enne Spenglerit katsun ka selle omapärase komi-vene-ameerika (niisiis ugrimugri veri ka sees) sotsioloogi elust ja vaadetest pisut kirjutada. Tundub legendaarne mees olema. Siin on ka üks vene hinge sisemine veetlus – võta mõni vene talumees, õpeta talle tähti taevas ja juba järgmine päev tuleb ta ja teeb tähistaeva kohta märkuse, et midagi on vaja ümber teha. Ka Sorokinit Lääs ei suutnud täielikult integreerida. Tema prohvetlikud vaated ideatsioonilise ehk vaimlise ja meelelise ühiskonnatüübi fluktueerumisest ei olnud just see, mis oleks sobinud.

Kuid Sorokinist lähemalt kusagil järgnevates kirjatükkides.

veebruar 17, 2006

In memoriam:















www.chaplin.ee

Siin saate anda allkirja Mark Soosaare muuseumi kaitseks, tegin seda ise ka päev tagasi. Linnavalitsuse rong on nende eneste arvates läinud, aga näitame neile raehärradele siiski koha kätte. Reliikvias öeldi küll Tallina rae kohta pahasti, kuid pole suurt vahet, kõik raed tikuvad topeltpõhjalise peaga pealinna rae moodi välja nägema. Meil on ju nii suurepärased valijad, kes aidamehi alati on osanud hinnata!
Ma kutsun allkirja andma ka neid inimesi, kes ehk ei ole nii suured Margi fännid. Mõelgem rohkem selle peale, mis toob inimesed Pärnusse ja milliseid inimesi te tahate seal suvel näha? Kas ainult läbustajaid? Või ka neid, kes selle reisi võtavadki ette vaid selleks, et näitust vaadata või teatris käia, kontserdimaja külastada.
Peata Lenin ei meeldinud Pärnu Linnavalitsusele ka mitte. Miks küll?
Palmaru Tallinnas lammutab Sakala keskust, üsna suure tõenäosusega kerkib selle asemele mingi sara. Tartus Palmaru pani paika järgmise sara, lennuraja miljardikroonilinse mälestusmärgi punakotkastele ja kõik neelasid selle rõõmuga alla. Meie kopsikud peavad nüüd kaugpommituslennuvälja plaatide alla ennast ära mahutama. Pärnus Viisitamm müüb maha Chaplini keskuse. Iga päev näeme ajalehes Reiljani õnneliku nägu koos või vaheldumisei Tallinki seppadega, kes Lasnamäele oma lollidemaad ehitavad. Meie suur majandusminister toob Eestile mugavuslipumaa sildi ka õuele. Et ikka xxxx sohkem siia õue peale saaks. See on väike loetelu asjadest, millega ei saa rahul olla.
Eks inimesed suhtu mõnesse asja ka erinevalt, kuid ma kaldun arvama, et aeg annab arutust ja näitab lõpuks igaühele asjade tegeliku seisu kätte.
Soosaare muuseum on ühes reas nendega ja vähemalt Soosaare õnneks on saanud Uue Kunsti Muuseumi kodusaidi peal ka korraliku toetuse, erinevalt ERM-st (mis ei tekitanud peale pealiskaudse sõnamuline midagi), ega ka mõnest muust samalaadest asjast. On sellest abi, ma ei tea. Võib-olla võtaks vemblad, Mahtra on see keel, millest ka sepad aru saavad?
Lollide ja kultuuritute, korruptiivsete ja ahnete inimeste märatsemisele tuleb suuta panna mingi piir. Siis, kui oli aeg, siis kui Rakveres viljasalve topeltpõhjad ilmsiks tulid, siis seda ei tehtud. Kuid kann on saanud täis ja täna joome kõik seda mõrudat vargakarikat. Eestimaal on varsti hea elada vaid väga väikesel kihil mafiosnikel, kelle ülbus rahva orjalikkusest ei vähene.
Ma olen vaadanud, et see varaste punt on õppinud selgeks ka anonüümsuse varjupoole võlud. Kui on vaja ükskõik mis sigadust toestada, siis pannakse klaköörid kirema artiklisabades nii mis mühiseb. See arvatavasti muudab sellise muidu suhteliselt rahuldava rahva arvamisavaldamise meetodi kõlbmatuks. Blogisid klaköörid kunagi teha ei viitsi, seal paistaks rumalus tasapisi liiga välja, ei vea välja.
Nii see maa siin on. Hea ja mõru on iga päev kõrvuti koos, sest vähemalt suusatamine elab üle oma kõrgpäevi.

veebruar 15, 2006

Hüvasti koivad!

















Eile valentinipäeval sõime vist ühena viimastest kordadest kana.

Nali naljaks, aga mida sellisel ajal ikka teha? Nutta ei tasu, see ei päästa küll kedagi.

Nakatunud luiged on juba Rügeni saarel, Läänemeri.

Meie riigikene aga ei tee ega ei oskagi vist teha mitte kui midagi.

Küsida ju siiski võib: milline plaan on olemas selleks puhuks, kui H5N1 linnuliin siia jõuab? Mida siis nüüd tehakse, tahaks näha? Kas samamoodi, nagu selle õnnetu koerakesega sai, et suri ära ja selgus ime küll, 10 päeva pärast, marutõbi loomakese maha murdnud.

Milline seire meil käib, kas on olemas kompetens H5N1 diagnoosimiseks?

Mis plaanid on põllumajandusministeeriumil? Millised soovitused inimestele on laiali jagada nii nüüd kui pandeemia puhkemise puhuks? Kuidas on arstid informeeritud, näiteks perearstid? Kus Eesti keeles saab sellest kõigest lugeda?

Palju on varutud Tamiflud? Kui ei varuta, siis miks, milliste põhjendustega? Kui kiiresti saab varuda seda juurde?

Kuidas toimub ajakirjanduse informeerimine? Kas nii et igaks juhuks ei informeerigi, et muidu külvavad paanikat? Kas jahume edasi prostituutidest, samasoolistest ja karikatuurikonkurssidest? On muidugi hea, et uueks ristikäiguks valmistamist kahe silma vahele pole jäetud. Kuid linnugripp, miks selle teema jaoks on ette nähtud pimetähn?

Kas kordub sama, mis 2000 toimus HIV-ga? Jaanalinnuturvalisus ei ole turvalisus.

Tavalistele inimestele ei jää vist muud üle, kui ajada näpuga järge, otsida üles linnugripiblog, kaevata veel maailma uudiseagentuurid läbi, üritada midagi aru saada viirustest ja oma kasina aruga püüda välja valida kõige ratsionaalsem käitumisjoon.

Ma ei ole kindel, et kõigil jagub selleks aega ja kainet meelt. Ettevalmistamata avalikkus, ettevalmistamata ametkondade hüsteeriline sebimine viimasel minutil aga võib riigi paisata arutusse segadusse, millest on juba väga raske välja tulla.

veebruar 14, 2006

Hääletu alistumine





















Selline pealkiri on muidugi laenatud Magnus Ilmjärve raamatust, kus ta kirjeldas meie rahva ilma püssipauguta vaikset allaandmist stalinistlikule diktatuurile. Tegelikult tahtsin aga kirjutada Epule saadetud kirjast ning lastest ning nende muretsemisest / muretsemata jätmisest. Põrkusin selle probleemiga juba aastal 2000, kui avalikkus esimest korda hakkas veidi häält tegema Eesti rahva vähese iibe pärast. Senini olid iibejutud kõik olnud lihtsalt konstanteerivad, selle probleemi majanduslikule küljele keegi tähelepanu ei olnud taibanud pöörata. 2000 tuli murrang. Olin kui mitte esimene, siis vähemalt esimesi, kes üritas selgeks teha, et vähe lapsi tähendab ka tagurpidi rahvastikupüramiidi ja tõsist majanduslikku põntsu 20 aasta möödudes.
Keegi ei jõua tulevikus järeltulijateta rahvale pensione kinni maksta.
Võimalik, et oli ka nii, et samalaadne idee Eestis (muu maailma kohta ei tea midagi öelda) kargas pähe mitmele korraga. Igatahes see meem hakkas levima ja mõningal määral 5 aastat hädakisa rahva vähese iibe pärast on olukorda väga väga vähe, aga siiski veidi parandanud. Vähemalt on selge, mis meid lähitulevikus enam-vähem ees ootab. Selle asja inimesteni toomise osas võlgneme me kõik väga palju aga Aino Järvesoole.

Kõigest toimunust hoolimata kohtame ikka ja jälle, mitte ainult Eestis, vaid kogu Läänemaailmas hoiakut, nagu laste tegemine on üldse üks suurim surmapatt.

Stereotüüp, mille kohaselt ülerahvastus planeedil peaks tähendama automaatselt ka meile lastest loobumise imperatiivi, on niivõrd püsiv, mitte mingi ratsionaalse argumentatsiooniga mõjutatav, et ma võin juba praegu oma sihtauditooriumi seast vist välistada kõik need inimesed, kes seda argumenti kasutavad. On väga kahetsusväärne, et sellise mõtteviisiga on nakatunud terve roheliste armee, kes ometi väidavad ennast olevat ratsionaalsete lahenduste ja vaateviiside pooldajad.
Lootus siiski sureb viimasena ja ma kordan hästi aeglaselt üle need punktid, mistõttu seline vaateviis on hukatuslik nii Eestile kui ka muudele Lääne riikidele.
Kui meie jätame tegemata rahvastiku taastootmiseks vajalikud lapsed, s.t. sellise arvu lapsi, mis on vajalikud, et rahvaarv jääks enam-vähem samaks, siis tekib siin tööjõukriis, vajadus inimesi sisse tuua. Kuna muudes planeedi nurkades valitseb rahvastiku ületootmine, siis see kriis laheneb kiiresti: s.t. saame enesele siia jälle juurde suure uue kogukonna. Kõige tõenäolisemalt on see kogukond islamistlike vaadetega enamasti, harimata, meie kultuuri vastu mitte huvi tundev, meie suhtes võib-olla isegi vaenulik. Selle kogukonna integreerimine meie ühiskonnaga on äärmiselt keeruline, aeglane, mitmeid põlvkondi võttev ja pole sugugi selge, kes keda integreerib. Pole isegi see kindel, kas integreerumine üldse aset leiab, nagu Jugoslaavias võivad tekkida erinevad kogukonnad, kes ajuti elavad rahus, vahel jälle sõjas. Näited meie vene kogukonnast on päris ilmsed – isegi meiega üsna sarnane rahvas, venelased on õppinud eestlastest midagi pidama ja koos elama vaid nüüd, s.t. mitu aastakümmet pärast migratsioonilainet. Islamistlikud kogukonnad võivad osutuda meile tõeliseks issanda vitsaks eriti praeguses poliitilises kontekstis. Järelikult oleks väga mõistlik neid asjaolusid arvestada ja igati soodustada ja tervitada omakeelt ja kultuuri mõistvate inimeste juurdetulekut, laste tegemist, et vähendada migratsioonisurvet. Ka on meie kultuuritaseme, meie kultuuri säilimine väga tähtis maailmale – selles rahvaste paabeli protsessis, mis ülerahvastus koos muude hädadega tingib, on ainukene väljavedav jõud pisut haritumate kogukondade, kultuurisaarte olemasolu. Järelikult on väga veider nende inimeste süüdistamine, kes lastetutele inimestele loovad tingimused sellel maal stabiilse keskkonna säilimiseks. Mis puudutab Hiinat, Indiat ja Aafrikat, siis seal otse loomulikult tuleks tegelda sündivuse vähendamisega, taastootmise piirist veidi allapoole ideaalis. Just veidi, sest väga järsk vähendamine jälle loob ka seal inverteeritud püramiidid, rahvasteränded ja tohutud konfliktid.
Selgemini ma enam väljendada ei oska. Võin neile, keda see veel ei rahulda, kirjutada veel juurde kaalutlused kuludest. Immigratsiooni tekitatud kaudsed kulud on alati suuremad, et saavutada endine elatustase, rääkimata kõrgemast, kui oma kogukonna laste üleskasvatamine. Võimalik, et need kulud on ületamatult suured ja meie neid ei integreeri, läheb hoopis vastupidi.
Kuidas nüüd suhtuda neisse, kes rändavad välja või sisse. Ma pakun välja, et täiesti rahumeelselt. Epp seal kusagil New Yorgis ei ole mingi erand, minu oma tütar või poeg ei pruugi ka jääda Eestisse, ei saa ju kellelegi tõkkepuid ette panna. Kuid ma tahaksin, et keskmiselt siia tahetakse jääda, seda küll.
Ka võiksime suhtude väga rahumeelselt neisse, kes ei soovi lapsi saada. Kuid selle hetkest peale, kui need inimesed lähevad normaalsete perede õue peale kisama – paljulapseline mõtlematu inimene, miks tegid lapsi, rumal olid, võta meist eeskuju, siis arvestage sellega, et teid lüüakse sealt mitte kõige sõbralikumate sõnadega minema.
Kindlasati oleks normaalseid väärtushoiakuid toetaval ühiskonnal vaja nendele inimestele kehtestada lastetusmaks, et mõningal määral tasakaalustada erinevaid kulusid. Minu pere on 4 liikmeline ja me saame seetõttu, eriti praeguse oripalgataseme juures, enesele siiski tunduvalt vähem lubada, kui kahekesi elades.
Sisserännet võiksime rohkem takistada, kuid seda on väga raske teha riigil, kes igal viisil segab normaalsetele peredel oma järeltulijate üleskasvatamist ja kes on tegelikult EU vasallriik. Praegu ma ei näe mingeid shansse selleks, seega ainukene veel jäänud kaitse on normaalne järeltulijate arv. Kuid eestlane teeb vist küll kõik selleks, et välja surra. Täna on küll nii, et mingit, isegi mõõdukat abi sellelt riigilt oma laste kasvatamiseks ei ole ega ka tule. Seetõttu ei pea ka mina ennast olevat kuidagi seotud oma laste tulevase elukohamaa valikul selle riigiga.
Väga palju sõltub siin sellest, kuidas meie rahval edaspidi läheb. Isiklik õnn ei vääri ohverdust sellisele maale, kus selliste inimeste mälestust, kes selle maa eest võideldes langesid, mõnitatakse. Teatud tingimustel muuseas väärib – kui rahvas on uhke, kui rahvas on väärikas, siis sellise rahva õnne eest ei ole kahju ohverdada paljutki, ma ei tea, kas elu, kuid väga palju. Kuid sellise küla eest minna võitlusse, kus naaber vannub tagaselja ja kirjutab kaebakirju, sulgeb teid, ajab oma maa pealt seenelisi koertega minema, sihukese küla eest ei anna krossigi. Seega see kõik on iseereguleeriv protsess ja kurb on, et me oleme selles bilansis negatiivse poole peal.

Siit järeldus – tehke oma otsus oma isikliku kõhutunde järgi. Ei pea lapsi tegema, ku ei taha, kuid jätke need õnnelikud pered, kus pisipere kasvamas, oma moraalijutlustega küll kohe rahule. Sest laps on eelkõige suur õnn. Täiskasvanud oma igava orieluga, kiitmas omi ahelaid, on tõtt öelda väga sageli võrdlemis igav kuulata.

Mingit sorti teine hingamine tuleb jälle hiljem, pensionäri, vaneemaeas. Siis on jälle huvitav, sest ei pea kuulama kogu aeg hädaldusi tööst ja palgast, kuigi ka siis juba kujunenud steretüüp kogu aeg hädaldada segab tõsiselt.

Ka planeedi must tulevik ei ole sugugi kindel. Ma arvan siiski, et midagi hullemat, kui 20. sajandil, ees ei oota. Midagi ehk ka õpitakse 2. suursõjast. Konfliktid muidugi jätkuvad, sõdu tuleb, taplusi ka, kuid selle kõige kõrval inimesed ka arenevad, saavad targemaks, kukutavad praegused võimurid ja järgnevad põlvkonnad saavad ehk elada ka intressiorjusest vabana, ratsionaalselt ja hästi juhitudd ühiskonna keskel. See ei pea olema ilmtingimata massidemokraatlik, kuid ta peab olema tingimusteta vaba.

See, mis jätkub, arvatavasti ei olegi Õhtumaine tsivilisatsioon, vaid midagi sellest tulenevat ja see on isegi hea. Tsivilisatsioon, kes endast erinevate vastu läheb ristisõtta, siseselt aga ei tegele muuga kui seksi, lõbustuste ja muu tühja tähjaga, vääribki pigem kaastunnet.

Nagu linde ei saa keelata laulmist, ei saa keelata naisi lapsi muretsemast. Nagu planeedil võib olla kokkuvõttes ülearu vett, on seal ka kõrbeid ja on imelik, et niinimetatud rohelised keelavad kõrbetes otsida kaevusid. Mulle jääb selline suhtumine täiesti arusaamatuks. Ma kaldun arvama, et kõik need põhjendused on otsitud, te lihtsalt ei ole siirad, kardate tunnistada, et tegelikult ei viitsi, ei taha, ei oska... Kõik võib olla, kuid jätke normaalsed inimesed on halisemisega palun rahule.

Kõik põlvkonnad on elanud kriise üle ja meiegi pole erandid.

veebruar 12, 2006

Meedia müüt ja Delphi oraakel vox populi
















Jätkan rituaalsete masinavärkide uurimist. See pole enam lihtne, padrik läheb järjest tihedamaks ja erinevalt Kempeleni automaadist ja tema kloonidest, kus tõde lõpuks avalikuks tuli, ei ole aparaadi hammasrataste taha tungimine lubatud. Püüan siiski visandada ühte tähtsamat, demokraatia ja meedia müüdi põhiliste hammasvärkide kujutlusi, nii, nagu nad minu hajusas nägemuses välja kujunenud on ning nii, nagu nad põhiliste meediauurijate enese kirjelduses näidatud.
Esimene vaatlus:
Mis on avalik arvamus?
Lippmanni aruanne. (Walter Lippmann, „The PubliC Opinion”, 1922)
http://xroads.virginia.edu/~Hyper2/CDFinal/Lippman/CH01.html
Õigupoolest peaksin kaevama sügavamalt ja kaugemale, kuhugile Gutenbergi ajastusse, et saada adekvaatselt aru sellest, kuidas Gutenbergi leiutise abiga on õnnestunud inimkonda uuel viisil orjastada. Kuid see võtaks aega ja esimese rehitsemise tulemina midagi tähelepanuväärset, peale ühe ohranka agendi kirjeldatu, näppu ei jäänud. Õnneliku leiuna sattus aga kätte just nimetatud teos ja see hämmastas mind mitmes mõttes. „Avaliku arvamuse” näol on tegemist minu arvates ühe põhjalikuma katsega lammutada meie illusioone demokraatia ja meedia kohta. Lippmanni kuuluvuse tõttu ringkonda, kes aitas Wilsonil kirjutada oma teese Versailles rahukonverentsile ei saanud seda teost ignoreerida ja omal ajal saavutas ta suure tuntuse. Ka praegu on Lippmanni tollase teose populaarsus teinud läbi taassünni. 2001 toimunu järel on hakatud taipama, et 80 aastaga pole maailmas õigupoolest midagi muutunud, et küsimused, mida püstitas Lippmann (ja Platon) on jäänud samaks.
Paljud mõtted on isiklikult läbi tunnetatud. Mõnede ideedega ei saa olla nõus, hr. Lippmann on siiski elitist ja näeb asju läbi oma prillide. See ei muuda selle lammutustöö tähtsust, sest adekvaatseid vastuseid ma pole Lippmannile seni leidnud.
Lippmanni vaadete edasist evolutsiooni ma pole jõudnud jälgida. Ta on olnud ametis ka edasi ja kirjutanud paljut, suri aastal 1974. Praeguse vaatluse hetke ma kinnistaks aastale 1922, siis, kui mees oli veel noor, avameelne, pisut pettunud Wilsonis, lootusrikas tema poolt ettepandud süsteemi täiustustes ja täis kirge olemasolev süsteem põhjalikult lammutada.
Esialgsel pilgul tundub, et järgnev demokraatia- ja meediateooria paistab vähemalt esimesel pilgul väga palju lõhnavat sellesama ma/ulli järele, millega meid õnnistati NL aegadel. Kommunismi teooria ju ka arenes kogu aeg, saades oma hiilgeagadel krooniks teoreetilise suursaavutise nimega Teaduslik Kommunism. Arenenud demokraatia vasteks kommunismiteooria arengus on mõiste arenenud sotsialism. Nii nagu arenenud sotsialismi ei suutnud ma tollal kuidagi endale selgeks teha, ei saa ma aru arenenud demokraatiast ega isegi arenematust. On hea, et Lippmanni raamatu näol leidsin üles samad küsimused, mis mind juba aastaid on vaevanud.
80 aasta hiljem Lippmannist oskaksin ehk veidi seda küsimuste rida täiendada. Pigem aitab see vaid skepsise suurenemisele kaasa.
Platoni koobas
Platoni loomingus kohtab ühte kirjeldust, mis ka meedia- ja demokraatiamasina käsitlemisel on heaks metafooriks tegelikkuse vaatlemisel:
inimesed on aheldatud koopasse, aheldatuna nii, et neil puudub võimalus vaadata koopasuust välja, enda taha, kust paistab valgus. Nad näevad vaid varje koopaseinal, mida nad aga peavad tegelikkuseks, kuna nad on oma koopas elanud lapsepõlvest saadik. Võimalik, et neil ei tule pähegi pead pöörata ja nad ei näekski ka siis seal midagi -tegelikkus on selleks neile liiga hirmutav. Nad on õppinud nägema ja tõlgendama vaid koopaseinale projekteeritud kahemõõtmelisi pilte ja ei suudaks kolmemõõtmelise tegelikkusega midagi peale hakata.
Mõned, pisut leidlikumad neist on õppinud varjukujusid muutma, pääsenud koopas nende taha ja projekteerivad varjusid oma suva kohaselt. Nii saavad need vähesed manipuleerida neist eespool olijaid, koopaseinal omi ja manipuleeritavaid varje jälgides. Ometi ei suuda ka manipulaatorid ise taibata reaalsust täielikult, manipulaatori taga on veel üks kiht manipulaatoreid, selle taga veel, kuid ka kõige taga paiknev tippmanipulaator ei suuda tegelikult tegelikkusega tegelda: ta on liialt hõivatud varjuteatrist, selle loomisest ja selle mõjust teistele, et ta suudaks hetkegi pühendada suurele maailmale oma selja taga.
On üsna kerge selles metafoorses loos leida tänapäevale vastavat. Enamik inimesi on tänapäeval aheldatud sarnastesse koobastesse, omaenese maailmavaate ja piiratuse vangikongidesse. Miks on see nii?
Kas see on olnud alati nii? Paradoksaalsel kombel ürgajal see kindlasti nii ei olnud, suurel määral oli maailm vahetum. Mütoloogiamaailm oli VÄLINE, kogukonna siseste suhete puhul ei vajatud mütolooge, sümboleid, stereotüüpe niivõrd suurel määral.
Suurte tsivilisatsioonide teke, inimeste arvukuse kasv tõi kaasa võimu koondumise väheste kätte ning võimatuse kõikide inimkogukonna liikmetega vahetult suhelda. Sümbolite leiutamisega, kirja tekkega sai võimalikuks kolmemõõtmelise maailma projekteerimine sümbolite keelde. Kuid võimuga suhtlust oli vaja vähe. Seetõttu tuli inimestel koopas käia ja varjukujudega suhelda harva.
Puudus vajadus konsensuse saavutamiseks, kuninga otsused ei kuulunud vaidlustamisele.
Rahva soov suuremaks osalusõiguseks lõi aga vajaduse pikemateks koopaseanssideks.
Selle poliitilise propagandateenistuse rolli maalida võimu teod rahvale vastuvõetavate stereotüüpide keelde võtsid enda peale preestrid. Gutenbergi revolutsioon tõi kaasa raamatute laiema leviku, kiriku institutsiooni kõrvale tekkis veel teine, trükkali, kirjastaja, hiljem ajalehetoimetaja institutsioon, mis tasahilju PR teenistuse funktsioonid enda kätte haaras. Inimesed hakkasid saama laiemalt teadlikuks maailma asjadest, nii nagu tollal neid mõisteti ja see tõi kaasa iha kõrvaldada aristokraatia või koos sellega hakata ka osalema riigi valitsemises: loodi müüt demokraatlikust riigist, kõikide võrdsusest ja vabadusest selles riigis. Kreeka linnriikides valitsenud demokraatia sai ideaaliks. Väikeste kogukondade puhul on demokraatlik valitsusviis võimalik teostada.
Kuid esimeste valgustusaja demokraatidel sai see absoluudiks, aksioomiks, tänaseni kultiveeritud pühaks lehmaks, mida ei tohi isegi kergelt kahtluse alla sättida. Piisab vaid igale inimesele hääletusõiguse andmisest ja juba see tagab ühiskonna juhtimise sujumise.
Ühiskonna asjad võivad esialgu ka viltu minna, kuid ajapikku õpivad kõik nagu võluväel selgeks õiged valikud, omandavad kollektiivselt oraaklivõimed ja tagavad ühiskonna asjade ideaalse juhtimise. Millest selline rahvamasside omnipotentsus on küll tingitud, küsib Lippmann? Esialgu peeti seda instinktiks, umbes nagu Marx ja Lenin jumalustasid oma teoorias klassiinstinkte. Teooria demokraatiast ja kommunismist ongi väga sarnased paralleelselt kulgevad õpetused. Ka demokraatlikus teoorias pidid teoreetikud varsti loobuma ürginstinktidest, mis tagavat õige valiku ja usaldama oraaklirolli rahva ja võimu vahel paikneva MEEDIA kätte. Kommunismis tagas klassiteadvusele õige esituse muidugi mingil imeävel väikesearvuliste intellektuaalide kiht, kes sellega sisuliselt oma klassi ju reetsid. Ka tänaseni peetakse demokraatliku mehhanismi õigeks toimimiseks piisavaks maailma asjasid õieti käsitleva meedia olemasolu. See tagab vox populi-le omnipotentsuse teha õigeid valikuid õigete poliitikute näol ja meie asjade sujumise.
Ometi ei käinud ei kommunismis ega ka demokraatias asjad algusest peale teooria kohaselt. Klassiteadlikkuse asemel ohjeldamatu, barbaarne vägivald, mille tipuks sai stalinism, kuid mis jätkus ka hiljem. Ürgdemokraatlikus Ameerikas aga ei peetud isegi konstitutsiooni sugugi nii demokraatlikuks, see mõeldi demokraatlikuks palju hiljem. Demokraatliku riigijuhtimise asemel juhtisid riiki sisuliselt autokraadid, hiljem aga loodi tagatubade süsteem, poliitparteide süsteem, mis alles mehhanismi tasakaalustas.
Nii et kui demokraatlik instinkt teha õigeid valikuid ka kusagil eksisteerib, ei ole ta vähemalt kaasajal vähegi suuremas kogukonnas/ riigis saanud oma ürgsel kujul avalduda.
Kuid lootus jääb, see sureb ju alati viimasena. Kui ürgdemokraatlikke instintkid praegu ei toimi, siis on see rahva rumaluse süü, selle süü, et rahvas pole veel õppinud demokraatia imevigurite keskel õigeid valikuid tegema? Keegi on usurpeerinud võimu, keegi on moonutanud ürgselt head süsteemi. Nii arvati ka kommunismi kohta, mille Stalin olevat vussi keeranud. Kuid loodetud edu alglätete poole pöördumine ju ei toonud. See ei sega demokraate edasi unistamastt.
Vaatleksime siiski koos Lippmanniga pisut skeptilisemalt sellele unistusele ja katsume selgitada, kas selleks on alust. Vaevalt, et see ürgdemokraadi ürgusku kõigutab, sest instinkt avaldubki jumaliku käe abistavalt toel ja seda ei saa mingi ratsionalismiga põhjendada.
Kuid ratsionaalselt võttes on valijal vaja teha ratsionaalne valik ja selle valiku tegemiseks peab ta saama võimalikult palju adekvaatset informatsiooni. Tal puudub võimalus valitsusjuhi kombel palgata enesele nõunikke, kasutada luuret, kasutada eksperte etc...
Kuid ometi pole keskmise valija ülesanne sellest hoolimata karvavõrdki lihtsam peaministri omast: ta peab ju lõppkokkuvõttes määrama, kes hakkab riiki / firmat valitsema. Kuidas on see võimalik, kui keskmiselt valija ei tee adekvaatseid otsuseid? Kui ütleme 10% on valiku hetkel purjus, juhe on koos, meeleolu halb või muud, ei muuda see tõesti midagi.
Kuid kui keskmisest valijaskonnast 95% ei saa mitte mingil juhul adekvaatsest informatsiooni ja järelikult ei ole võimelised tegema adekvaatseid valikuid, kuidas siis ikkagi see õige valik sünnib? Ma käsitlen kõigepealt hüpoteetilist varianti, kus see sünnibki lihtsalt sellest, et enamasti valijad teavad, keda valida nendele antud informatsiooni põhjal. Edasi kirjeldan asjade tegelikku seisu.
Kuid siis peab arvestama vähemalt järgmiste raskustega:
1 Tsensuur. Selle tsensuuri, mida tegi glavlit, see on tsensuuri üsna kitsas variant. Tänapäeva tsensor on PR tegelane. Kõik informatsioon laekub sealt ja ainult sealt. Kui ta on otsustanud kompromiteerivat mitte avaldada, on üsna tõenäoline, et fakt ei leki.
Me kõik teame praegu isegi veel paremini, kui Lippmanni ajal 1922, kuidas käib tegellikkuse ilustamine, moosimine, rohu rohelisemaks värvimine. Erilisi selgitusi see punkt tegelikult ei vaja.
2 Kontaktipuudus. Enamasti valijal puudub võimalus otseselt kontakteeruda temale vajalike valitavatega, ta peab nendega suhtlema vaid meedia kujundatud imidzi vahendusel. Kuid isegi adekvaatseim meediakäsitlus ei ütle inimesele midagi, kui ta lihtsalt ei tea selle sündmuse lähemat konteksti. Enamik meediauudiseid on sellest klassist, lihtinimesel ei ole piisavalt teadmisti ja kontakte, et enamike sündmuste kontekste hinnata. Enamik infot oli ja jääb inimestele üldse teadmatuaks, vaid väga väikservuline ekspertide rühm oleks võimeline selle info kuidagi integreerima otsuse tegemise süsteemi. Kuid eksperte meedias ei loeta. Nad on liialt keerukad ja mõistetamatud laiale publikule.
3. Aeg ja huvi. Ka kõige geniaalsem inimene ei ole keeruka probleemi üle võimeline otsustama 5 minuti jooksul. Veel vähem saab tal olla probleemi olemusest aimu siis, kui tal ka puudub huvi, võimalus selle probleemiga adekvaatselt ajal tegelemiseks. Meenutame, mis tingimustes meie loome omale välismaailma pilti: sageli hommikul oma põhitööle kihutades, sageli laste kisa kuulates, sageli ülekoormatuna, pärast 12 tunnist tööpäeva. Selles olukorras oma halle ajurakke kasutada ei ole just eriti meeldiv, sest nad on pingelise ja stressirohke päevatööga üsna kõvasti vatti saanud. Pigem vahid mingit seebikat või veedad aega meeldiva keskel, selle asemel, et vaevelda, kas Eesti raudteed tasuks osta või müüa ja mis hinnaga. ja kas majandusminister mitte ei valeta. Erinevalt ekspertidest peab valija otsuse tegema mitte töises keskkonnas, mitte laua taga, ta ei saa grupisuhtlust kasutades luua probleemist eelkuvandit. Ta vaeseke peab aga sellest tegema otsuse, kas Savisaart tasub valida või mitte. Loomulikult valib ta teiste kriteeriumide põhjal, raudtee ost või müük oli ja jääb talle täiesti kõrvaliseks küsimuseks valiku tegemise protsessis. Pealekauba ei ilmuta enamik valijaskonda, ma mõtlen neid, kes sellest hoolimata veavad ennast valima, ka kõige ideaalsemate tingimuste tekkimisel vähimatki soovi millegagi põhjalikumalt tegelda.
Miljonirahva huvi Eesti Raudtee ostude ja müükide vastu näitab alati see, et iialgi ei ületa sellealaste kommentaaride arv 20-t. See on protsendituhandik, kes sellega avalikkusest mingit huvi ilmutab ja seegi huvi on ülimalt pealiskaudne, enamik kommentaare langeb kategooriasse põhk. [ See on nüüd isiklik vaatus kommentaarisabade põhjal, muidugi ei ole see ammendav, kuid piisavalt samanäoline Lippmannni tolleaegsete tähelepanekutega. ]
Valijate huvipuudus ja vajadus keskmise apaatse valija huvi ja häält püüda loob vajaduse teravate, bolshevistlike võitlusloosungite tekkeks, mis tõstavad huvi, tõstavad emotsioone ja seeläbi vähendavad niigi kasinat keskmist mõtlemisvõimet. Teda huvitavad muhammedi karikatuuride alane võistlus Iraaniga, ja kommentaare on 20 asemele 200-2000, kuid Türgi euroliitumine saab 7 kommentaari.
Kuidas siis keskmine publik oma arvamise mingi teema kohta üldse kujundab, kui ta on nii võimetu?
Vastus on selles, et ta peaaegu 99%-ndiliselt järgib stereotüüpe. Kogu valimisprotsessi põhiprobleem on manipuleerimine stereotüüpidega. Kes seda oskab ja kelle käes on selleks vajalik meedia võim, see võidab ka valimised.
Võim sümbolite üle määrab valimistulemid ja selle põhjal kujundatud jah / ei vastused.
Need on need hoovad, mida poliitikud tahes või tahtmata peavad kasutama, kui tahavad valimisi võita. Muidugi võivad nad ka läheneda teist ja hukatuslikku teed pidi, valmistama valijale ette mitmesajalieheküljelisi parteiprogramme, väga põhjalikult, näiteks 2 tundi piinama valimiskõnedel valijaid ettekandega kuritegevusest etc...
Selline poliitik põrub. Teda ei valita. Rahvast ei huvita tõsised probleemid, tõsine arutelu. Tema mõistuse jaoks on vaja stereotüüpe, näiteks seda,et Savisaar on väga paha inimene või hoopis otse vastupidi. Stereotüüpide valmistamine ja ettesöötmine, see on meedia funktsioon ja selle funktsiooni läbi sünnitatud uinuva mõistuse deemonit kasutab ära poliitikute klikk.
Kui ma alustasin aastal 2000 kommentaarisabades käimist, ma poleks sellele arvamusele alla kirjutanud. Ma pidasin rahvast targemaks, arvasin ekslikult, et miljoni inimese seas alati leiab mõne, kes briljantselt valdab probleemi, igal juhul paremini, kui seda teeb keskmine poliitik. Praegu olen ma nähtuses isiklikult veendunud: rahvas ei vali veende mõjul, ta valib autoriteetse võimu sisenduste mõjul, viimane on alati eelisseisundis igasuguste dissidentlike häälte suhtes. Võimul olles on võimalik saavutada võimule sobivate otsuste läbisurumine. Kõik viimaste aastate otsused veenavad samasuguses efektis. Hea avaliku arvamuse manipulatsiooniga saab avalikkuse arvamust suunata sobiva otsuse poolt hääletama. Äärmisel juhul saab tema tähelepanu vangistada ebaolulise küüsi ja ebapopulaarne otsus vastu võtta infosulu tingimustes. Türgi liidetakse EU-ga arvatavasti just sellel moel. Eesti Rahva Muuseum hoolimata vastuväidetest ehitatakse valmis just nii. Viimane lihtsalt võimurite eestlaslikust jonnist. Mina olen võim ja ma teen mis tahan.
Dissidendid ei hakka kunagi võitma avaliku arvamuse küsitlusi, välja arvatud üksikutel väga harvadel momentidel, kui kõigest hoolimata kerkivad esile karismaatilised isiksused, Moosesed, kes viivad rahva läbi mere kõrberännakule. Kuid normaalseisu taastamisel kõik kordub, rahvast poliitiline võim ei huvita. Ka laboratoorsed uuringud kinnitavad alati seda, et 2/3 inimestest on alati võimu poolt, usaldavad ennast võimu hoolde. Katse, kus näitleja imiteeris elektrilöökide saamist ja eksperimentaatorite nõudmiste peale pinget kuni 450 voldini kruttinud katsealused näitas, et 1/3 hakkab lõpuks, äärmuslikel juhtude vastu. 2/3 ei hakka iialgi vastu. Nad teevad eksperimentaatori nõudmisel kõik ära, mis nõutakse, hoolimata isiklikust halvast enesetundest selle järel. See on laboratoorne fakt, mitte vandenõuteoreetiline uskumus. Lugege Cialdini raamatut (Mõjustamise Psühholoogia, lk. 219), kui ei usu.
Kuid äkki saab seda veel muuta: äkki on meediat võimalik ravida, manipuleeriv tegelikkuse käsitlemise viis muuta adekvaatseks, rahvast harides muuta ta oma nõrkustest teadlikuks, panna vastutama, avada demokraatia tegelik jõud?
Absoluutses mõttes on nendele küsimustele positiivsed vastused olemas. Kuid nagu Kristuski peab realistina ütlema: mitte selles ilmas. Utopistina ma peaks seda isegi väga heaks, haritud meediat, tõeluse adekvaatset kajastust ja inimeste adekvaatset arusaamist tõelusest. Selliste inimeste tekkel ja aretamisel me saaksime kindlasti organiseerida ka ratsionaalsema ühiskonna juhtimise süsteemi.
KUID SEE EI SAA OLEMA ÜRGDEMOKRAATLIK!
Selle tõestuseks teeme Einsteni moodi läbi selle liftieksperiendi ja mõtleme, kas see ideaal on üldse mõistlik. Kas ja kellele tuleb kasuks, kui sinu käest iga päev nõutakse ekspertarvamusi küll prostitutsiooni, silla- ja teedeehituse, raudteede arengu ja kõige nende tehtud otsuste põhjal selle üle, keda panna tegevjuhiks, kes firmast hakkab seda juhtima. Paratamatult delegeerid oma otsustuõiguse ja arvamuse sellele, kellel on huvi ja aega. Oma töö tahab tegemist, elu tahab elamist ja ühiskonna asjad korraldamist. Nagu hispaanlased, kes võtavad südamesse iga asja, v.a. enda aetud asja, ei saa sellise juhtimise korral loota ühiskonna asjade eriti sujuvat toimimist.
Valija amet on täpselt sama vastutusrikas, kui valitava oma ja nõuaks pühendumist.
Nii et isegi kui kõik oleksid poliitilise mõtte Mozartid, peab keegi tegema ära musta töö, korjama kokku faktid, tegema valikud. Ülejäänud Mozarti kloonid lihtsalt aktsepteerivad seda tööd ökonoomia tõttu, ajaressursi piiratuse tõttu.
Kuid ühiskonna paindlikuse mõttes oleks selline ideaal kindlasti hea, alati oleks pingilt võtta varumängijaid, vahetada eksperte, vältida korruptiivsust. Õnnetuseks seisab sellise kodanikkonna ja adekvaatse meedia teel ees palju peaaegu ületamatuid takistusi. On täiesti selge, et harimatu inimene ei saa teha adekvaatseid valikuid, konsumerismi ihnuriökonoomia aga hävitab elementaarse humanitaarhariduse aluseid vääramatu järjekindlusega. Järelikult valija tase mitte ei tõuse vaid alaneb. Mida tahta inimeselt, kes maakaardilt ei ole võimeline üles otsima riiki nimega Estonia, millist kompetentsust enesele sobiva välispoliitika valikuks? Kui see haridus on ka omandatud, siis miks peaks iga inimene ennast piinama valijatööga, miks ta seda peaks tegema. Mittte ükski töö ei ole meeldiv, miks peaks seda siis tegema?
Vaid sisendus maailma kokkukukkumisest, kui valija jätab valimata, mõnda inimest veel veidi ergutab, kuid ka siin on omad piirid.
On müüt see, nagu poliitikute tegemiste analüüs oleks just eriti meeldiv tegevus. Enamik hoiab ennnast sellisest saastast meeldeldi kõrvale. Tal ei ole selleks aegagi. Ühesõnaga, ülalloetletud takistused adekvaatse valija tekkimiseks olid, on ja jäävad.
Kuid me ei ole veel jõudnud valija informatsiooni põhilise allika, meedia käsitluseni. Tõsi, mingis ideaalühiskonnas oleks meedia vaja ümber korraldada väga erinevaks praegusest, kuid analüüsime hetkeolukorda.
Hetkeolukorraks on see, et valija on harjutatud pidama meediat objektiivse tõe ülimaks kehastuseks. Ta on harjunud seda „objektiivset tõde” praktiliselt olematute kuludega ostma esimesest putkast ning enamik infot suure kera pealt toimuvate tegemistest kujundab ta sellise sümbolinfo põhjal, niisiis koopalegendi varjukujude põhjal. Kuid meedia ei müü tõde. Ta müüb seda, mis müüb, aga see ei ole tõde, ta müüb uudiseid. Uudised, isegi kui tõesed, ma veel ei ole jõudnud moonutava meedia probleemini, on vaid sähvatused suures pimedas toas. Mr. Smithi kohta saab ainukese ja viimase faktina tema elust teada vaid seda, et ta lõi oma naise armukadedushoos maha. Mis toimus enne ja pärast seda tähelepanuväärset tragöödiat, me teada ei saa.
Me ei saa ka teada sedagi, et samal ajal 10000 teist mr. Smithi ei löönud oma naist maha, leppisid ära ja elavad õnnelikult kahekesi (kolmekesi) edasi. Viimased uudised ei müü, ajaleht aga on teatavasti turumajanduslik ettevõte. Kuna valijate sisse on süstitud teadmine sellise info odavast kättesaadavusest, on neile väga raske sisse süstida ka soovi asja põhjalikumalt uurida, kellelgi kirjutada tragöödia „mr. /mrs Smithi õnneltu elu”. Meedia ei ole päris turumajanduslik uudiste mõttes, kuna uudised ei ole meedia põhiline müügiartikkel. Meedia müüb tõeliselt ainult reklaami ja järelikult ei ole sõltumatu, vaid reklaami tellijate lõa otsas olev. Sõltuvus reklaamiandjast, suurärist tegelikult määrab meedia olema äririingkondade huvide kuuleka väljendaja. Et sellest kontrollist võib väheks jääda, on lisandunud veel surve poliitikutelt, ajakirjanike värbaminie igat sorti seltsidesse ja klubidesse. Igasugusele meediale algab selline surve, blogosfäär on ka selle surve all juba praegu. Uudiste hulgast loetakse vaid selliseid uudiseid, mis on huvitavad, mitte need, mis on õiged. Kuigi fragment puzzlest, mis kujutab prügikasti, võib olla õieti kujutatud, ei ole selle fragmendist võimalik välja lugeda seda, et pildil peab olemas olema ka maja. Seega meedia ei kajasta tõde, tõde ja uudised on kaks ise asja. Peale pildil fragmentaarselt kujutatud prügikasti efekti, mis jätab varju maja, on meedia võimendustegurite probleem teiseks varjatud faktoriks, mis moonutab veelgi tegelikkust.
Oletame, et meedia kujutab õieti mr. Smithi maja, koos prügikastiga, absoluutselt tasakaalustatult. Sellega teeb ta mr. Smithist (või Kohvist) avaliku elu sümboli. Mr. Smithi/Kohvi teadsid seni vaid nii 100 inimest lähemalt ja ta oli sellise suhtega harjunud. Nüüd teab mr. Smithi iga inglane (mr. Kohvi iga eestlane). Ta on avalik nägu ja iga tema tegevus sünnitab kas vihkamist, armastust või kadedust, igat sorti emotsioone. Seega mr. Smithi tavaline igalaupäevane purjutus muutub väga oluliseks osaks tema elust, kuna leiab kajastuse kohalikus kollases kroonikas. Asi, mida oleks pidanud teadma 100 inimest maksimaalselt, seda teab nüüd 100000 inimest ja hoolimata selle uudise tõeväärtusest see moonutab tõsiselt kommunikatsioonisüsteemi, on spämmiks nii mr. Smithi kuia ka nende 100000 elus, kes seda uudist loevad. Mr. Smith võib sellest muutuda haiglaselt edevaks ja tema purjutushood süvenevad, või vastupidi, tõmbuda tagasi kuhugi üksindusse, loobuda üldse millestki midagi arvamast, või isegi kui arvab millestki midagi, keegi ei kuule, sest see on ju see mr. Smith Yorkshirest (mr. Kohv Viinahaualt), kes noh, tõmbab iga laupäeval oma nina lihtsalt täis Kuidas teda saaks tõsiselt võtta? (andku hr. Kohv mulle andeks, ta lihtsalt oli ühel hetkel sellise mr. Smithi rollis, kui keegi veel mäletab)
Mr. Kohvi saab selles olukorras ära kasutada. Ta võib välja vihastada Viinahauale siginineud mustanahalise immigrandi peale, võib vihastada mõne homomeelse suhtes ja tast tehakse kohe paaria. Ta võib vastupidi, sattuda vabadusvõitluse eesotsa, kui on immigrantide suur sõber. Kõike, mida ta teeb, saab nüüd stereotüüpide administreerimises ära kasutada, senini, kui mr. Kohv / Smith müüb. Hetkel, kui ta enam ei müü, taandub olukord normaalsituatsiooni ja meie Smithi /Kohvi ei mäleta enam õieti kedagi. Meedia võimendustegurid sümboolsesse ruumi vajaminevate steretoüüpide istutamise ettekäändel on üle mõistuse suured. Meil on see veel mõistuse piirides, aga kujutlege Ameerikat: seal võib mingi Smith saada ei tea mis juhuse tagajärjel 300 miljoni inimese vihkamise/armastuse objektiks. Uudis tähendab pidevalt midagi uut. See tähendab jällegi, et konservatiivsetele püsivatele väärtused on tagaplaanil. Uue kultuse põhjuseks pole mitte ainult uudiseformaat, vaid ka progress, sealt saadud eduelamused, kuid meedia on uue kultuse üks põhilisemaid moodustajaid.
Lõpetan sellega meedia ja demokraatliku masinavärgi esimese vaatluse.
Inimesed tänaseni ei tunnista, et see masinavärk sellisel kujul ei hakka iialgi toimima ja toimib just nii, nagu Lippmann visandas: avaliku arvamise manipuleerimine stereotüüpide loomise ja suunamise abiga, et ärieliidi teenistuses olev poliitikute klann saaks rataste vahel rahulikult omi käike teha. Ma ei kurdaks, kui see türklane mängiks poliitilist malet hästi, nagu türklane tegelikult mängis. Ta ei mängi malet vähemalt rahva huvide mõttes hästi, vaid lausa hukatuslikult. Igasugune võim korrumpeerib, absoluutne absoluutselt.
Demokraatliku masinavärgi vahele pugenud varjukujude ülbus on jõudnud staadiumini, kui see on hakanud ähvardama elu kestmist kogu planeedil. Nende alusetute ja teostamatute utoopiata põrumise valu tuleb üle elada inimkonnal, kannatused kanda enamikul. Võlad nende mängurite avantüüride eest maksame kinni meie, lihtsurelikud.
Kuidas olukorda võiks parandada, selle alased hajamõtted katsun edastada ülalpool.
Enne seda katsun läbi lugeda näidisena Noam Chomsky saadud raamatu, aitäh, Taaniel.
Seda raamatut saab näidisena kasutada nii selles osas, kus Chomskyl on kaheldamatult õigus, kui ka selles osas, miks selline kisa oli ja jääb paratamatult hambutuks.

Hurraa, Kristina!















Tänasest tuleb mark ümber teha või uus välja anda! Oled nüüd olümpiavõitja.
Imeilus sõit, täielik meistriteos Kristinalt ja kogu tiimilt. Nägite vist isegi Neumannova äramineku kohta ette, Kristina püsis murdosa sekundi täpsusega Neumannova sabas ja võitis imetlusväärse elegantsusega. Tänan, pisar silmanurgas
kulus väga ära. Viimati oli nii hea tunne siis, kui Nool kümnevõistluse kinni pani või Veerpalu võitis.

veebruar 09, 2006

Silditu sildiga



















Selle kirjutise ajendiks sai blogikonkurss ja hardad mõtisklused rahast. Kui hää oleks omada näiteks 10000 krooni auhinnaraha, millest maksta võlgu ja muid kulusid!
Kuid konkursitingimustega tutvumine tõi mulle pisukese pettumuse. Mul puudub silt ja ma ei oska ühtegi valida. NL aegade defitsiit siltide osas kummitab, aga kui olekski silt, siis väljapakutud sildid ei sobi. Isiklik see ei ole, isiklikku elu ma ei ole julgenud siia panna. Naine lööks maha, kui seda suppi, mis ise keetnud, teisi sööma kutsun!
Õnneks tema minu blogi ei loe. Kategooriliselt. Never.
Põhjus on selles, et tema mind näeb läbi. Ma olevat üks suur mull, ütleb ta.
Mina ennast läbi ei näe, ei saagi näha, selleks peab olema kaugkaamera ja ajusse istutatud biokiip. Järelikult mullitan edasi, seniks kuni muutun enese jaoks piisavalt läbipaistvaks.
Puhtpraktiliselt ta ei saakski blogilugemist teostada, kuna koduarvuti on okupeerinud isiklikud jõmmid (5a ja 3a) ja vahel ka Sekeldaja.
Tööalaselt ühe hädakisa ma kirjutasin, kuid see oli rohkem laisklemise kiidulaul, mis välja kukkus. Seega Laisklus võiks küll üheks sildiks olla. Tehnika ka vahel sobiks. Kuuuurijate viperused ja teibiga kleebitud kuumooduli pildid õigustaksid selle sildi kah ära. Nii jätkates sobiks kõik, nagu OÜ registreerimiselgi: panna kirja kõik, mis ilmas olemas on, küll midagi ikka pihta läheb. Tahad fotoblogi, leiad Sekeldaja, tahad tehnikat, leiad Sekeldaja, tahat filosoofiat, leiad Sekeldaja ....kuni mind ära lintsitakse.
Seetõttu käitun väidetavalt jaanalindudele omistatava strateegia kohaselt ja pistan selle koha pealt pea lihtsalt liiva. Aga edetabeli edevus kleebib külge nagu krediitkaardi võlg. Mõtled hardalt, et kontrollid finantse, aga tegelikult avastad, et ettenägemisvõime on enda koha pealt jaanalinnuga sarnane või isegi hullem. Otse loomulikult olen krediidiga täpselt limiidis, s.t. rohkem võlgu ei saa elada. Nii hakkas ka edevus lõpuks ikkagi külge.
See edetabeli maania lõppes (kui?) sellega, et kirjutasin üles raudse reegli mitte käia iga jumala päev seda positsiooni seal kontrollimas. Ja vahel kiikan ikka. Hea, et hoidun mingist loendurist, siis hakkad veel ei tea mida endast arvama. Koht kukub – jälle jama. Koht tõuseb, jälle jama.
Hetkeseis: sümboolne number 13. Veidi õiglasem oleks number 66.
Ühesõnaga, sellised asjad tuleb jätta kus see ja keskenduda sellele, miks kirjutada. Muidu tekib selline kirjutamise kramp, professionaalid nagu Epp Petrone, arvatavsti teavad seda täpsemalt kirjeldada.
Aga sõnasabast kinni võttes ja tõsiselt küsides: miks ma siis kirjutan? Üks vastusest kõrvalepõiklemise tee oleks viidata Väikese Printsi joodikule. Joon, sest on häbi, et ma joon.
Ma arvan, et minul on oma blogi tekkimise põhjuseks segadus. Esialgse segaduse minus on tekitanud maailmapoliitika sigadused, täpsemal uurimisel inimloomuse sigadused. Nii et esialgne probleem on selles, miks maailmas on nii palju valet. Sellest laiemad probleemid, kuna vale on vaid inimese loomuse üks väike osa, on küsimused, mida inimesed usuvad ja miks usutakse valet. Selleks peab hakkama tegelema inimeste sümboolse maailmaga – meemid, stereotüübid, müüdid, uskumused, tingrefleksid. Jõuad järeldusele, et kõikidest müütidest vabaneda ei saa, peab leidma kriteeriumi müüdi headuse jaoks. Jõuad järeldusele ka selles, et ennast ratsionalistiks nimetav inimene on nagu islamifundamentalistki sageli veel jäigemate müütide haardes, oma protseduuriliste reeglite ja stereotüüpide haardes ja see haare jäigeneb, süveneb. Me põhjame islamit, aga omi stereotüüpe ei taha tunnistada. Usume, et ratastega masinavärgi saab malet mängima panna või seda, et demokraatia masinavärk toimib ilma sinna sisse istutatud mängijateta. Selle segaduse oma peas proovin ma mingil määral ära korrastada või kirjeldada. Selline siht või ideaal, isegi kui teostumatu, paneb vaatama veidi kõrgemale ja igasugust olupoliitikat lipsab sisse vähem. Olupoliitika on kindlasti ka tähtis, ei saa olla vait, ku surevad linnud, ei saa olla vait Tartusse kinnistatava lennuraja sümboli osas, ei saa sageli jääda vait. Kindlasti püütakse sellel aastal väga palju teha sõjahüsteeriat, et legitimiseerida planeeritavat sõda. Eestlase tarkuse jäänukid paistavad paljudel peast pühitud. Nii tuleb siia ka sõjapoliitika kajastusi kindlasti, ma ei saa silmi sulgeda, silmad pärani kinni elada. Kuid kuidas ka ei ole, igasuguse sõja tulemused on tühised. I Maailmasõja kõige olulisemaks tulemiks oli Doktor Doolittle lugude valmisnikerdamine kusagil kaevikus. Ülejäänud tulemid olid kõik negatiivsed, tulemiks oli barbariseerumise algus, mida ei ole suudetud tänini peatada. Õhtumaade allakäigu lõppvaatuse algatas seitse kuuli Sarajevos. Kas järgmine vaatus ei ole mitte alustatud nende karikatuuridega? Väärikas põhjendus sõjale, kas pole? Kuid lootma veel peab. Veel saab pöörata võetud vaimset kurssi, kõik ei ole vältimatu. Selle pööramise teeb valulikuks muidugi valetamise lõpetamise vajadus, enesele ja teistele. See pole lihtne, kuna infomüra osakaal maailmas on väga suur. Peamine infomüra tekitaja on meedia ja peamiseks infomüra põhjuseks ei ole mitte informatsiooni üleküllus, vaid puudus, defitsiit, see, et kasulikku tuleb kasutuga varjata.
Informatsioonisõja kõige tähtsaim vahend on suitsukate, valetamine, mimikri.
Üheks põhjustajaks on ka demokraatia miraazh, näilise otsustusõiguse illusiooni hoidmine. Järelikult peab hakkama ennast välja juhatama meedia poolt pakutud prillide haardest. Selle väljajuhatamise üheks teeks on ka blogosfäär, ülevõimendatud mõttetutest uudistest loobumine ja mõtestatute minimeerimine, enesele olulise defineerimine. Suurte sümbolite asemele tulevad väikesed, isoleeritud, kuid inimestele enestele olulised sümbolid ja meemid. Suurmeemid, üle planeedi levivad vähkasvajalaadsed propagandistlikud stereotüübid aga manduvad sisutuks lalinaks, millekski teadusliku kommunismi aegadest tuntud igavaks mögaks, mida keegi ei mõista, ei rääkija ega kuulaja.
Niisiis, sildi valikuga ma hakkama ei saa. Valida enesele sobivat puuri tänapäeva müütidesse müüritud maailmas ei ole sugugi kerge.
PS! Tänasest saab mulle meilida, ssekeldaja@hot.ee .
(sekeldaja@hot.ee hoopis teine persoon, nii et olge hoolikad s-dega).

Meedia ja võim





















http://fotokonn.blogspot.com/2006/02/noam-chomsky-meedia-ja-vim-propaganda.html järgi on Taaniel Raudsepp oma meeskonnaga maha saanud tänuväärt teoga ja tõlkinud Chomskyt eesti keelde.
Kuna mul just oli plaanis teha lähinädalatel Walter Lippmanni „Public Opinion” refereeringut, ei ole paremat võimalust, kui tema ühe oponendi, Chomsky teost kuulutada ja kui Taaniel sõnast kinni peab, seda ka lugeda. Oleksin seda ehk nii ehk nii teinud kasvõi raamatukogu kaudu mõne aja möödudes. Üldiselt ma ei reklaami asju, lihtsalt ühel hetkel võib see muutuda halvaks harjumuseks, kuid ülaltoodud raamatuga lihtsalt peab tutvuma!

Omapoolse soovitusena ma pakuks välja Taanielile võtta ette ja tõlkida ära ka nimetatud kurikuulus Lippmanni raamat. Ei tahaks küll teha ennatlikke järeldusi, kui „Public Opinion” on kirjutatud harvaesineva selgusega ning vähemalt praeguses maailmapildis vastab täpselt sellele, kuidas toimib meedia ja kuidas toimib demokraatia miraazh. Mul on mõned ideejupid, kuidas ehk võiks masinavärgi nimega demokraatia vähemalt osaliselt käima saada, kuid see võib osutuda hilistunuks – enne on võim juba ulatatud kandikul imperaatorile (faktiliselt juba on) ning jääb ära oodata Uue Rooma mandumine, enne kui inimkonnale mingeid paremaid võimalusi saab pakkuda.

Kuid lähemalt Lippmannist juba ülalpool, hilisemate võimalike oponentide, incl. Chomsky refereeringutega.

veebruar 04, 2006

Ringkonnahoie
















Vaadake, nutke, aidake.
http://www.maremark.ee/album/view_album.php?set_albumName=Reostus
Veatult, flawless on ringkäeline keskkonahoie ennast sisse seadnud. Kitsed kärneriteks käiakse jahil keelualal ja keeluajal ja jagatakse sõpradele ja hästi maksjatele lubasid ja neile, kes maksmisel tõrksad, sajab vahel selga ka trahve. Wonderlandi lammaste juures käik tõi kohe mõne keskkonnamehikese kavva teha trahv – keeluajal ei või ju Käo Jaani loodushoiulist projekti häirida lasta.
Kuid suuta kujutleda 15000 tonni vilja haihtumise partei mehi kuidagi teistmoodi ei olegi võimalik.
Kaua võib? Täpselt nii kaua võibki, kui lubatakse.
Tänane punkt I-l, linnud, linnud, linnud hädas mustada masuudist, nõretavad, surevad,
Mingi nigeerlaste/libeerlaste parsa tasane tegevus, merepäästeline molutamine, molutamine isegi siis, kui sodi juba rannas oli (oli ju puhkepäev, planeeritud jahiretki ei saa jätta ära), mõningane sebimine, kui tunnetatakse, et tagumikualune võib muutuda kuumaks (kuid rasvapadi ei võimalda kiiret tunnetust) ….
See kõik on Eesti riik juba pikemat aega. Selle asja kirjeldamine on tüütu ja tülgastav,
vähe andev ja palju võttev, sisemiselt tühjendav. Krimitoimik krimitoimuku otsas, sõnnik sõnniku peal, peaaegu kõik kõrgemad eshelonid mingit imelikku ajutut kama täis topitud. Poliitiline on ekvivalent sõnale kriminaalne. Vahet pole.
Kuigi ka mujal ei pruugi olla palju parem, on selline kõdumine meil õõvastavam, kuna lootsime sellest vabaneda Saime aga asemele veel hullema.
Sellisel ajal ei viitsi enam vihastada. Inimene on tasakaaluline olend, imetaja, püsisoojane. Tema temperatuur ei saa olla püsivalt palavikuline. Selle temperatuuri otsingutel pöörduvad meeled paratamatult sissepoole, või siis millegi vahetu, tajutava, hea poole. Puhastad ära ühe pardi, annetada ringkäelistele hoideaatlejatele veel veidi raha, et nad veel veidi aatleksid, püüdes selliselt oma nõretavat südametunnistust sellest masuudist puhtakse pesta. Kuid ei saa, sest sepad ei lase, aidamehed ei jäta, kupjad muudkui õiendavad.
Tasakaalu otsimiseks peab pöörama pilgu väga sügavale sisse, väga, väga sügavale.
Sealt saab selle toetuspunkti otsa jälle tagasi, kunagisest ajast 5 aastase poisina midagi veel on võtta aluseks. Ka omad lapsed on just selles imelises eas, kus maailmas paha ei olegi, on vaid hea. Pead leiutama möödavaatamise viise sellele kõigele, või võtma mõne plagu, lööma naelaga toika otsa ja mängima lolli, püüdes oma jõuetusest tingitud reostusest jälle eemale saada – ma ju tegin kõik, mis võimalik. Obinitsa kääbaste kaitseks kirjutati allkirju mis mühiseb, see oli küll probleem.
Roheline tee on antud samasooliste kooseluliste katsetele abielu mõistet ümber ristida (neile vababieluline kooselu ei ole sobiv erinevalt valdavast enamusest eestlastest, kellele pulmade jaoks pole kunagi raha ja kui on, siis on juba hilja). Selle peale jagub auru niivõrd ülemäära palju, et lausa imestad – kust küll selline jaks meie pavlovi koerteks kasvatatud avalikkusel ja avalikkuse ees arvajatel. Kui aga kusagil eemal looduses, mererannas, Poolas midagi lömastatakse, pole ei tundlemist ega indlemist kusagil. Kusagil Poolas niisiis kukkus üks värdarhitektuuriline sara kokku. Kujutlege Tartu Linna suurust linnakest, kus ühe sara alla saavad surma peaaegu 100 inimest ja oleks saanud 1000, pisut jäi puudu. Kujutlege ette, et selle peale ei europarlamentäärid ega muud aatlejad ei tee midagi, vaid hoopistükis neavad neid maid ja rahvaid, kes kohe ei kipu abielu ümber nimetama.
Aga mullitamine jätkub edasi. Just seetõttu ei taha enam kuulata ühtegi uudist.
Vaid blogist leiab natukene helgemaid uudiseid. Tiia tulek meie keskele näitab inimese imelist võimet ellu jääda, inimeseks jääda, hoolimata teda ümbritsevate tigeduseigerike järamisest ja ükskõiksusest. Helgusenatukest niisiis meie keskel veel on.
Niisiis väliselt kõik ümberringi tumenemas, halluses, sõjatrummide tüminas.
Võib olla lohutabki see, et kusagil mujal, väljaspool Eestit on veel hullem. Rodeesiamaal näiteks nüüd tikuvad asjad otse vastupidi minema paarikümne aastase seisule: valged, miljonid valged pekstakse oma kodudest välja. Seal aga ei ole naftat ja onu Sam ei tegutse, nagu ei kosta ühtegi paha sõna Hiina poole, kui see maailma kõige rahumeelsemat maad, Tiibetit rüüstab. Varsti tantsitaksegi juba selle suurjõu pilli järgi. Tumedad pilved kogunevad Iraani kohale, väga tumedad. Muret teeb see, et tänapäeva valitsejad peavad selleks kokkus saama avaliku arvamise toe ja selle loomine käib tasahilju juba pikemat aega. Kahe rüüsteretke tarbeks, Afganistanis ja Iraagis oli vaja kaks torni kokku lasta ja ameerika avaliku arvamise lambakari neelas selle alla, mälus läbi ja valis Bushi veel kord presidendiks.
Vahest olekski hea ükskord see nafta kõik välja imeda maakera seest, jääksid rüüsteretkede vähemaks?
Niisiis on selle välise ja negatiivse tasakaalustuseks pöörduda enese poole, lähiümbruse poole, otsida kaevu. Üheks võimaluseks on üles otsidam mõni hea ja tark inimene, teiseks hea ja tark raamat. Näiteks Zeldini “Inimsuhete ajalugu” võin kohe soovitada. See raamata veidi annab lootust, et inimkari tasa, tasa ikka vahel ka targemaks läheb.