mai 25, 2006

Liiv on Liiv on Liiv II





















Meie rahva üks esimesi luuletajaid nii ajas, kui ka kohas on Liiv.
Ei saa öelda, et ei oleks suuri luuletajaid tema järel olnud, otse vastupidi.
Kuid selle meele väljendus, nii mõru ja mööduja, selle väljenduse kõige esmasemad ja ürgsemad read on tema kirjutatud. Must lagi, mis meie toal on, seda on kord lubjatud valgemaks, tare tehtud puhtaks ja valgeks vangimajaks, aga puhtaks ei ole saadud.
Tänini. Kes arvavad vastupidist, kes kuulutavad, et nüüd, otse vastupidi, on lagi puhas ja varjud ületatud, petavad ennast ja petavad ka teisi rahvuskaaslasi. Vahel otse teadlikult.
Kuigi selle päris ürg- või vanatetamentlikus mõttes meil prohveteid pole väga olnud, on Liiv ka selle järje peal kindlasti aukohal.
Maltsvet oli enne, siis aga tuli Liiv. Liiv omale kogudust ja jüngreid ei saanud ega tahtnudki. Nagu Johannesed ikka, tema käis oma kõrberännakuid ning koguni keelas oma austamise:
"Mind ärge austage
ei iial iganes!
Üks valus vale mõiste
on liikvel aja sees.

Nad hirmsad on, mu laulud,
ja hirmus mu süda sees,
nii hirmus nagu mu saatus -
ei, mind mitte iganes..."

Ta tahtis, et tuleks tõeline messias, või et see mõeldaks endale välja:

"ja kui neid mehi ei ole,
siis endil nad mõelge,
kõik voorused mõelge kokku,
ei mind mitte tõesti!"

Aeg läks mööda maa ja mere peal, selliseid mehi/naisi ikka väga Eesti sees ja ees ei ole, kes Liivi nõudeid täidaksid. Veelgi hullem on see, et isegi ei juleta mõelda sellise ideaali peale enam.
Meil pole mingit rahvuslikku eesmärki, nii märkis enne oma surma Aino Järvesoo.
Liivi luule prohvetlikku külge ei ole juletud tänini tunnistada, ometi on see tema elus täiesti olemas. Nagu vanatestamentlik prohvet kunagi kõmpis Liiv inimeste kõrbes läbi pikad teed. Kord Tallinna, siis Rapla koos oma imeliku kahetornilise kirikuga, siis Tartu, siis Alatskivi. Kõikjal mure juba enne ees, kõikjal rahutus. Tema haige hinge samastus oma rahva haige hingega on sügavam, kui kriitikud seda näevad.
Liivil on senini oma pessimismis ja valus olnud paraku õigus.
Magav mehike Läänemere kaldal on vahel ennast küll ringutanud, aga 60 aasta hiljem leiab Alliksaar jälle ennast trampimas magajate uneruutudel.
Ja ka nüüd leiad ennast jälle magajate keskel. Vahel lauldakse ennast küll virgeks, seda tehti just enne Liivi, nüüd aga hiljuti, kui vene karu käpa alt vabaneti.
Seejärel aga, Liivi ajal tuli venestuslaine, nüüd meil - euroopastumine.
Liivi haige hing nägi seda selgemini, kui nooreestlased, Tuglas, Suits, ette, sest alateadlikult ta tundis seda hinge paremini. Mõeldavate ideaalkangelaste asemele said Eesti ette nii esimese kui ka teise iseseisvuse ajal ikka aidamehed, omakasumehed. Ideaalkangelase asemel kujutles kadakahing enesele ideaaliks mingi ersatseurooplase ja peab seda oma pühapuuslikuks tänase päevani.
Kuid selle hinge süvakihtides särab rõõm ja loodusearmastus. Sealt ammutab Liivgi oma väge:
"Koidul on kõnesid palju,
tähtedel tarkusi tuhandeid,
tuuledes haigusel rohtu,
lilledes hädadel ohtu,
südamele magusaid sidemeid,
mälestusepidemeid:
kellel nii palju on aitajaid veel -
inime, miks kalk su meel?"

Salamisi oma salanaise, kodumaa loodab Liiv ka looduse, lillesideme abil ühendada:

Ma lillesideme võtaks -
sind köidaks sellega,
sind köidaks sellega ühte,
oh õnnetu Eestimaa!

Ma taevasina võtaks,
võtaks päikese särava,
võtaks eha, võtaks kodu -
sind köidaks sellega.....

Kuidas ka ei ole, sada aastat hiljem on ikka sama seis püsti. Midagi ei ole ei rahva elus ei hinges muutunud. Kõik, mis ehk kunagi saigi endale välja ostetud, on jälle müüdud. Sama orikari õiendab siin ringi, mis sajand tagasi, samad saama - ja omakasumehed. Salanaine on nüüd jälle eurooplusele mehele pandud. Tuleb see iginoor Saara sellest katsumusest süütult välja?
"verehimu ja vaga hinge õhkamine,
vaga õhkamine, nagu lillekõne,
murtud süda ja leinamine,
otstarve ja tarretanud kaalumine,
rumalus ja ebausk,
kõik ühest kellanöörist tõmbavad!"....
Selle rahvusliku kella hääl ja helin on aga täna vist isegi vaiksem, kui siis, kui Liiv Poolamaa kuningapõlvest unistas. Lillesideme asemel jännatakse mingite võõrpuuslikega, lausa himuga. Isegi need, kellelt loodad laiemat rahvuslikku mõtlemist, ajavad enese ära vaid puuslikega jahmerdades.
Äkki ikka tõstaks laeva üles, vaataks, mis seal põhjas on?
Või jäävadki Läänemere lained magavate mehikeste uinuva mõistuse sünnitatud kuritööde üle loksuma?
Üks hea asi on meil Liivist alates siiski alati olemas: luuletajad ja laulikud, kes selle meie rahva meele seisu parajasti ära väljendavad. Kuidas ka meie rahvuse saatus ei kujune, viimane laul sellel rahval ei saa siiski olema laul mustade lagedega toast.
Liivi viimane laul kõlas nii:
Mu viimane laul oli õitest
ja kenast kevadest
ja kena kevade ilust
ja suvest ja sügisest...
Viimase vabaduse poolt loodud viimastel lauludel pole enam lagesid ja muresid ees. Need hoolivad vaid sellest, mis seisab igal inimesel enne varjukujuks muutumist ees:
selle ainukordse ilu äranägemises, mis elus, ilmas, looduses ja sellest laulmises olemas on.

mai 17, 2006

Liiv on liiv on liiv


Tühjade sõnade tähenduste asemele kasvab imekiiresti umbrohi. See teeb üha ettevaatlikumaks ükskõik mis lause lausumise vastu. Nagu mõttetud helid ei moodusta sümfooniat, ei saa mõttetud ja kaunid sõnad üksi moodustada teksti, ometi võib seda aga ükskõik kui hästi simuleerida. Ette mängitakse Bachi Hästi Tempereeritud Klaveri I prelüüdi, taustaks, taga aga ähvadavad Rahmaninovi Cis molli deemonlikud helid.
Tuhande tähenduseta sõna asemele piisab ühest, millel on olemas tähendus ja mille tähendus on olemuslik. Olulise ja ebaolulise eraldamise küsimus on küsimus õige vaate, silmapilgu filtreerimises, oma kavatsuste filtreerimises, oma jutu sõelumises ja siis alles teo tegemises. Teost sünnib eluviis, eluviisist püüdlus, püüdlusest järelemõtlemine ja lõpuks keskendumine. Keskendumata ei ole aga võimalik õieti vaadata ühtegi asja. Nii on see kaheksaosaline tee pigem ring, nõiaring.
Algul on vaja näha. See on see asi. Seejärel on vaja tunnetada: see on olemuslik või ebaolemuslik asi, ühte on vaja tundma õppida, teine tuleb jätta. Seejärel lõpeb objektiga suhtlemise elutsükkel sellega: jah, ma olen mõistnud seda, mida olen lugenud, ma olen omandanud selle, mida tahtsin omandada. Või lõpeb teadmisega:
see objekt ei tee mulle liiga, see emotsioon, kirg, mõte ei saja minu katkisest katusest sisse, selle koha peal on auk parandatud, mõttetused mööda juhitud.
Kõik isiksuse koostisosad valmistavad kannatusi. Kõik. Kõik isiksuse koostisosad sünnitavad ka rõõme.
Rõõmu ja kannatuse õige vahekord isiksuses, meie ebatäiuslikus kehas, selle saavutamine on meie igiliikur. Instinktiivselt soovime kõik palju rõõmu ja vähe kannatusi. Aga teeme ikka nii, et võtame võlgu rõõme ja maksame väga suuri intresse kannatuste laadaplatsil. Ma ei ole nõus Buddhaga vahest ühes: seda janu rõõmu järele ei saa kustutada, ei saa ojale ette ehitada tammi, nii et see ükskord üle ei ujutaks, tammi ei purustaks.
Ojale saab aga juhtida ilusti voolama nii, et oma eluga võiks olla rahul ja mitte suubuda liiva, igava liiva sisse, tühja välja peale.
Ümbritsevat selle ühe, tunnetava, piinleva, kannatava olese ümber ei ole võimalik välja lülitada. Ümbritsevast saab aga valikuliselt võtta söödavat ja kõrvale heita söödamatut. Muuta muutmatut ei saa, tulle viskuda vaid tule enese kutse pärast ei tasu. Tulest kedagi päästa ehk tasub, kartmata kõrvetada saamist. Umbsooks muundatud, tiikideks kujundatud konnatiigid, milleks hedonistlik, nautlemisele suunatud ühiskond kiiresti muutub, peab saama sujuva vooluga jõeks. Meemide ja geenide hälinas ja raevus sünnime meie, nende imelikud klombid universumi tähelaeval ikka ja jälle uuesti, korrates neid samu vigu ja kannatusi, mida meie eelkäijadki. Nende klompide hälin ja raev või helin rinna sees võib nende hääle ikka ja jälle hukutada. Mõnikord aitab see, kui mõne eelmise klombu halinaid võtad vaevaks lugeda.
Mõni kardab selle helina tekitatud hullust hirmsal moel, nägemata, et selle taga peidab ennast ka pääsmine. See hoiab mõistmisest enamuse väga kaugel.
Nad nimetavad ennast realistideks, rabelevad oma laadaplatsil, müües ja vahetades asju, mida niikuinii müüa ega vahetada ei ole võimalik.
Nad on muundanud kõik ahnuse ajel liikuvaks masinavärgiks, mis lõpuks siiski ilma innustuse õlita seiskub.Ahnuse piits on küll väliselt kõige tõhusam, ahnuse ja hädavajaduse piits, milleta pole võimalik elada. Ometi ei saa tema abiga luua või panna inimesi looma. Inimesel peab olema see helin sees ja mingi innustus selle taga, mitte iialgi ei saa selleks olla rahavahetajate seeklid. Vaid hädavajadus paneb helinaga inimesed rahavahetajate orjadeks. Kui tahate oma orjadelt laule, peate neid innustama millegi muuga.
Püramiide ei tehtud ainult piitsa abiga. Neid orjasid pidi innustama mingi ideed kunagi 5000 aastat tagasi. Mis ideed need olid, seda ei suuda meie mõista. Kuid igal juhul ei olnud need seeklid või piits.Ideed, mis innustavad, võivad ja peavad tasapisi kuluma. Inimene ei ole väga tark olend, järelikult ei saa need ideed vähemalt esialgu olla ka väga targad. See teeb nad väga haavatavaks igasuguste unistuste unistajate, uute ideede mõtlejate, vanade ideede ikononoklastide suhtes. Algul innustus neelab unistuste unistajad kergesti. Seejärel innustus nõrgeneb, rahavahetajate võim kasvab, idee sünnitatud kultuurimasin toodab järjest enam nautimisväärset ja järjest vähem sisukat ja selle sohu suubub ka idealistlik alus.
Varsti, pärast 50-ndat irdkoopiat esialgsest ideest seda enam ei olegi või on selle idee juba hoopis teine, esiplaanil mängitakse ikka veel Bachi, taga aga tümitab cis moll prelüüd. Noodid on, aga tähendusteta või irdtähenduseta, tempereeritud klaverit asendab mobiili kiretu ja häälest ära tilin neidsamu kunagi tähenduslikke meloodiaid külvamas neile, kelle kõrvad selleks on juba kurdid.
See on see koht kultuuris, kus tähendused okupeerivad parasiidid, kes peaegu on, kes nagu on intelligentsed, kes nagu on teinud läbi selle masina ja inimest võrdleva Turingi testi. Kaine realist suudab päris hästi mängida usukuulutajat, võib-olla teeb ta seda pareminigi, kuna etenduse ajal ei pea ta ise leiutama teksti. Selle peenhäälestuse äratabajad, need, kellele on olemuslik vahe tempereeritud klaveri ja häälest ära panni vahel, neid enam alles jäänud ei ole. Neid samu meloodiaid mängitakse kui farsse.
Kuna neid vahepeal on siginenud isegi juurde, mõned neist head, mõned aga panegüürika, peetakse ennast eriliselt arenenuks, võrreldes gregoriaani missa puhta meloodilisusega. Kes peksab meie kunagi tähenduslikest vaimsetest templitest need tähenduseta parasiidid minema, kes loob need tähendused uuesti?
Meie tähendustest ja elust jääb lõpuks järgi vaid iseenese vari, ainukeseks lohutuseks ehk see, et realistil jäigi katsumata ja tundmata see helin rinna sees, mis mõnda vaevab ju hällissa. Mõni ei taipa ja ei oskagi leida enesele sobivat hulluse elevandiluust torni, kuhu põgeneda.


mai 11, 2006

Monumentaalmale



Malet mängitakse vahel ka mitte 64 ruudulisel laual, vaid ka avalikus ruumis ja ajas.
Malenuppude asemel on objektideks monumendid või sündmused ja käike teevad võimud, vahel ka sektandid, kellele üks või teine ajalooline isik on kivisse vaja kinnistada või kuupäev kalendris memoriseerida.
Eelmise sajandi monumentaalmale põhistiiliks said kahiavangud ja kahingud käivad tänase päevani seal, kus natukenegi lõhnab rahva iseteadvuse sümbolite järele.
Et aga see alati ei ole efektiivne, et tühjale ruudule või traditsioonilisele kalenderpäevale saab monumendi tagasi istutada, vähemalt siis, kui ajad muutuvad, on leitud paremaid võimalusi.
Aron Nimzowitschi "Minu Süsteemi" abil õppisid ka maletajad mängima positsioonilist malet. Tema poolt leiutatud etturikäikude tähtsus, eriti blokaadi mõiste olulisus on jõudnud ka monumentaalmaletajate avangurepertuaari.
Kui kusagil juba ettur ees on, on palju raskem teda sealt ära liigutada, kuna saab alati viidata "davaite zhivjom druzhno" põhimõttele. Iseenesest see põhimõte oleks hea, kui etturite jaoks sobivaid positsioone oleks piisavalt. Avaliku ruumi ja aja elemente aga ei ole eriti palju ja need saavad täis. Nagu arhitektuurimonstrumitegagi, mis ka ühel päeval vajaksid õhkimist, oleks päris hea idee mõni linn oma tobedatest monumentidest aeg ajalt puhtaks teha ja ehk kõige sügavamale kinnistunud puuslikud alles jätta. Kibe, aga linnaruum vahel vajab uuendamist, näiteks Tartu puitlobudikud võiksid kah olla väga olulised ajaloolised asjad, kuid linna ilule need midagi ei anna,
samas on ka kohata veidraid objekte, näiteks Meelis ja Vjatsko, mis otseselt väga ei häiri, aga natukene reostab küll. Mingil hetkel võib küll mõne objekti teiseldada ära, näiteks panna muuseumi ja kõigil hakkab kuidagi kergem.
Ka kalender vajaks vahel rohkearvulistest kalurite, ehitajate j.t. nimepäevadest puhtakslöömist, tsirkuse ja leiva ihalejate soovid aga ei võimalda seda.
Vahel vajame neid objekte siiski mingil ajel siiski, meie mõttelisi palvetunde on väga vaja. Kuid peamine ei ole siiski kirik, vaid see vaimne tempel, mis rahva hinges juba peab olemas olema. Selle vaimse templi puudumisel ei ole kivi ega kalendripuuslikel tegelikult absoluutselt mitte mingit mõtet. Enamikes usundeis on vaimse templi mõiste väga tähtis: budism, judaism, kristlus. Kui seda ei ole, ei ole ka monumendil ise mingit tähendust, ta on kullatud kuju, seest tühi ja õõnes ja võlts.
Ka meie rahva iseteadvuse tempel, mis oli kunagi olemas, on nüüd varemeis. Ta on varemeis Tartus, Raadil ja teda ei saagi endisel kujul enam üles. Selle asemel tuleb postmodernistlik irooniline irvitus selle lihtsuse ja siiruse asemele, mis Hurda järgijaid oma vanavara kogumisele ajendas.
Meie veel mõne säilinud iseteadvuse ilmingu monumendi püstituse katsed on lõppenud järsu kõrvaldamisega, kohimehed kohitsevad need viibimatult minema.Kalender aga on hõlmatud võõraste sümbolitega täidetud päevadest.
Avalik ruum sigitatakse kiiresti täis mingeid veidraid Vabaduse sambaid ja muid tobedusi. Vahel nad ei häiri eriti ja on koguni lõbustavad. Vahel häirivad.
Monumentaalmale kõige mobiilsemaks figuurideks on aga rändmonumendid. Neid liikuvaid figuure praegu maailmas veel väga ei ole. Kuid hea on, et meil üks juba on olemas. Selle rändmonumendi väärtus on tema mobiilsus ja modaalsus. Mobiilsus seisneb selles, et tema asukoht on seal, kus Soosaarel kunstimuuseum parajasti aetud on. Modaalsus seisneb selles, et pea on asendatav, kui nüüd käed ja jalad ja torso ka oleksid, oleks süsteem täiuslik. Iga päev uus lego objekt uuel asukohal uut usku õpetamas. Ja vahel saab puuduva pea asemele mõelda ükskõik kelle pea.Selle linna ajalugu jääb selle monumendiga seotud rändtsirkus kauaks kaunistama.
Nii et idee on õige, kohati lonkab teostus. Ka minu mõningased pieteeditunded hakkasid mässama ja mässavad senimaani, kui mõtlen, et kas ja kuidas kokku sobib Päts ja Lenin. Omamoodi mihklid olid mõlemad, aga täiesti eri ruumides ja täiesti eri mõõdetes. Nii et ei sobinud see pea sinna otsa, ei sobinud. Kuid Soosaare rändmonumenti võiks rakendada hästi positsionilises sõjas. Kuna veel 30-40 aastat Islandi platsile ühtegi mõistlikku kuju panna pole võimalik, võiks ja peaks Soosaare veoauto sõitma sinna, fikseerima platsi peata kujuga ära ja ootama aega, mil see pea Eestis või mujal sünnib. Siis kas kruvid otsa pea või vastupidi, mälestuse kadumisel selle üleeelmisest omanikust panna kohale mõni väärikam. Praegu sobiks selle pea asemele lihtne ja dekoratiivne lamp Tallinna linnaruumi illumineerima.
Igatahes mitte see, mida leegionärid ikka kas uksest või aknast Eestis püstitada tahavad. Hoidku jumal selle häbi eest!
Kõik kalendripäevad ei ole samaväärsed. Mõned jäävad kergesti meelde, on numeroloogiiliselt tähenduslikud. Selliste fataalpäevade numbrimaagia kütkestab sõjamängude harrastajaid.
Eriti võimsa maagiaga paistab olevat arv 6.
Kolmanda aastatuhande kuuendamal aastal elada ei ole järelikult kuigi ohutu.
Selle aasta sisse jäävad näiteks kombinatsioonid 666 kuupäevadena, või ka
09.09.06, kuna üheksat armastatakse ka kasutada.
Sõjatrummide tümin võib tekitada kiusatuse nendest mõne omadusi kasutada, jääb hästi meelde, tempel kogu eluks. Näiteks 911-ga oli nii, ja kui liita 911 ja veel üks (kahe sündmuse vaheliste päevade arv), saab 11.03.04 (Madriidi terror).
Londoni plahvatuste number oli 07.07.05 ja 21.07.05, veel pole selle kuupäeva omadusi välja toodud, aga kaks seitset ja ka 21. kuupäeva seitsmemaagia siiski hakkavad silma.
Muuseas, kui 11.03.04 le veel 911 liita ja veel 1, saame 09.09.06.
See võiks olla ainult mäng, aga see mäng meeldib sõjamängude harrastajatele vägagi.

Mida teha selle maa riigijuhil, keda need mängud ähvardavad? Või selle maa süütutel kodanikel, kelle elud selle mängu tõttu on ohus?
Loen Iraani presidendi kirja Usa presidendile ja leian selle olevat meeleheitekirja. Sa näed, et sinu maad ähvardab hädaoht ja sa ei suuda midagi teha selle vältimiseks. Tasasus vaid sillutab teed, ähvardused aga jäävad mõjuta, kui sellega ei kaasne reaalne jõud.
Massidele tehakse sinu maast paaria ja sinust paaria, demoniseeritakse igati. Sama saatus oota Chavezi ja veel mõningaid tõrksaid mujal Ladina Ameerikas ka. Sinu maa pommitatakse puruks, varandus tassitakse laiali. Rahvast on õpetatud sinu usku vihkama, kuigi sinu prohvet ei ole millegi poolest halvem kui Jeesus ja isegi peab teada suureks prohvetiks suurte seas. Maalt, mis oma põliselanikud halastamatult hävitas, ei ole oodata halastust, ei ole. Selle maa heasüdamlikelt ehk oleks, aga neid lollitatakse paariariikidest lähtuvate ohtudega igati.
Vaid Putinil on selle vastu julgust öelda, et hunt teeb mis hunt tahab.
Tahaksin väga, et see aasta jääks ajaarvamises üldse vahele või sedagi, et eksiksin. Õnneks ma ei tea, vaid arvan. Õnneks olen ekslik.
Vahest Iraan on liiga suur pähkel ja Chavez parem saak? Mine tea. Neil, kellel näpud sügelevad, need sügelemist ilma välise vastumõjuta ei jäta. Dollar muuseas korrigeerub ja korrigeerub. Pärast märtsi pole see järjest väärtusetumaks paberiks muunduv valuuta oma langust suvatsenud peatada. Aeg ei oota. Laual olevaid variante jääb mõnel järjest vähemaks ja vähemaks, kui tal neid eriti üle ühe üldse seal laual ongi.
Aasta muidugi olematuks ei haihtu ja inimkonna rumaluse kann paistabki olevat jälle täis, on ainult aja küsimus, millal see üle ajab, meie häbiväärseks mandunud demokraatia illusioonid põrmustab ja loob eeldused selleks, et heasoovlikud inimesed valitsema pääseksid röövlite ja jõhkardite asemel.



mai 03, 2006

Vabadusest

















Ei ole teist sellist mõistet, mis tegelikult, oma loomuselt oleks niivõrd laialivalguv, tõlgendatav ühele või teisele poolele kasulikult /kahjulikult. Hegeli "tunnetatud paratamatus" on üks viletsamaid võimalusi üldse. Spinoza vaba inimese mõiste, kes on oma himude ja ihade peremees on mulle vahest kõige paremini sobiv, sest ei seo inimest oludega, aga ei ole nii absoluutset predestineeritud.

Sorokinil on ühena vähestest õnnestunud välja tuua vabaduse valem. See on järgmine:

Vabadus = (Summa (inimese võimalused))/(Summa (inimese vajadused)).

Siin on süntees kahest lähenemisnurgast, sisemisest ja välisest. Vabadus on suhe, meie olude ja meie meeleseisundi suhe.

Vaimlises, ideatsioonilises keskkonnas peab inimene keskenduma oma vajaduste minimeerimisele ja juhtimisele. Võimaluste ruum siin ei ole olulisim.
Nautimisele orienteeritud epikuurlikus tarbimisühiskonnas kasvatatakse hoolega võimaluste ruumi, kuid konsumerismi saatanlik loomus tekitab ka vajadused, seda alati kiiremini, kui võimalused. Turustuse kuldreegel lihtsalt kõlab nii - loo vajadused ja siis rahulda. Järelikult selles oravarattas võimalused on alati väiksemad ja vabadus õieti väikene.

Kuigi see ei ole peamine, teeksin matemaatilise korrektsuse huvides valemisse tunduvaid täiendusi.
Ma jätaksin kõigepealt välja inimese võimaluste ruumist tühiseimad või lisaks neile kordaja. Niisiis:

Vabadus = (Summamärk (tühisuskordaja * võimalus i) üle kõikide võimaluste /
(Summamärk (olulisuskordaja(i) *(vajadus( i)) üle kõikide vajaduste).

Otse loomulikult seebiooperi vaatamise võimaluse vabaduse tühisuskordajaks oleks maailma kõige väikseim arv, viiendat järku väike suurus, mille jaoks ei ole olemas fonti, et seda trükkida.

Järjestamata võimaluste ja vajaduste spämmi keskel elav inimene ei ole aga üldse vaba, vaid hoopis kõige suurem ori - ta ei oska omi himusid ja kirgi valitseda.

Seega Sorokini valemi Spinozalik süntees.

Eraldi tuleks defineerida esmatarbevajadused, need ma jätaksin ka praegusel hetkel kõrvale. On teatud mõttes õige see, et inimene siiski on natukene õnnelikum, kui ta saab valida mitme isanda vahel, saab valida, kelle orjaks ta hakkab, kuid hegelliku kitse vabadust, kes tunnetab köie pikkust, sellist hegellikku vabadust nimetada päris vabaduseks tõrgub meel.

Inimese vabaduse määraks tuleks enam pidada seda aega, millal inimene tõesti on vaba. Jätame enesepettuslikud eufemismid mingist ettevõtja erilisest vabadusest ka kõrvale. Ma olen näinud selliseid enesepettureid liiga tihti ja ise olnud samasugune pettur pikka aega, vähemalt 10 aastat. Muuseas, ka mina pean ennast jälle petma hakkama, lapsed tahavad toitu, riiet ja haridust, aga see on teine teema. See on orjuse teema ja sellega toimetulemise teema, sellel ärgu olgu vabaduse üle arutluses kohta!

Kuid siin jääb õieti väga vähe järele. Avastasin, et tegelen sellise järjekindlal juhul tänapäeval juba selliste asjade jagamisega, mis on ise väga väikesed. Tööaja kõrvale jääb vaba aega, mis väärtuslikult veedetud, väga vähe järele. Kord on vaja tapelda kodus lastega (eufemistlikult nimetatakse seda kasvatamiseks), parandada ühte koma teist, teha remonti, käia ostukäruga mööda ostuparadiise, vaadata Maire Aunastet, Kersnat, Kiirabihaiglat, lugeda päeva- ja erilehti, kiirustada kuhugi superkontserdile. Kõik need jätaksin kõrvale kui tühisuste tühisused ja jääks lõpmata väike suurus sellest ajast, kui mõtled omi mõtteid, pigem/või ei mõtle üldse. Molutad ja vaatad taevasse, seal triivivaid pilvi.
Oma vajadustest oleks sellel hetkel ka võrdlemisi vähe rääkida. Sa ei mõtle midagi, sa ei vaja midagi ja kõik võimalused võivad olla ka imaginaarsed peale vabaduse näha taevast, ilusat, sinist, mõne väikese pilveräbalaga.

See suhe aga on määramatus, sest nulli nulliga jagades saadakse ükskõik missugune arv. Võimalik, et see arv on väga suur, Ackermanni arv A(10,3) näiteks. mida vähemalt minu Pentium 2.4 Ghz tõrgub arvutamast.

Proovige, äkki teie lauaarvuti on parem. (vt. lisa allpool)

Võimalik, et kahte väikest jagades lugeja on nimetaja võrreldes ikkagi väga väike suurus, see pealoleku tunne on vaid virtuaalne, nimetaja on see, mis loeb, ja saadakse väga väike arv, selline, mille võib jätta üldse arvestamata.

Võimalik, et see sõltub täpselt sellest, mida mõtled ja tunned, kui vabaks oled ennast mõelnud ja tundnud.

Taevast alla tagasi tulles avastad ikka ja jälle, et oled ori, sõltumata sellest, kuidas sa seda nimetad. Isand on ori, sest ta sõltub orjadest, kes võivad hakata mässama. Ori on ori, sest ta sõltub isandast ja see võib anda piitsa. Vabastad inimese riigist, saad korporatsioonid. Kaotad korporatsioonid, saad inimese, kes on aheldatud kogukonna, patriarhaalse või matriarhaalse kogukonna, ordu, sekti, liikumise külge ja hoopiski ei taha olla lindprii või ekskommunikeeritud. Kui aga sisemist vabadust lihvima hakkad, märkad, et kui tahes hoolikalt ka oma meelt puhastada, kusagile ajusoppi jääb ikka pisikene räpane iha-, viha- või kadeduseuss alles. Mida rohkem ta-ga tapled, seda vastikumaks ta muutub ja maskeerib ennast lõpuks ära usuliseks tundmuseks, mille järel teda enam mitte kuidagi eemaldada ei ole võimalik.

Orjust võib nagu tolmurulli veeretada ühe või teise aseme alla, teda mitte tähele panna, ikkagi on ta olemas.

Vabadust võib nagu kuldvasika puuslikku kullata nii ja naapidi, puuslikuks jääb ta nii ehk nii. Ilusaks ja õõnsaks, ratsionaalsuse nimel (Goldrati teooriad!) seest tühjaks optimeeritud puuslikuks tehtud, mis taevamannat ei saada.

Vabaduse õieti ainukene kasulik funktsioon on see, et ta teeb orja rahulikuks ja rõõmsaks. Teda õieti doseerides isandad on rahulikud ja magavad öösiti rahulikumalt. Orjad peavad ennast vabadeks ja magavad samuti rahulikult. Piits on seinal, sest kõik orjatööd teostatakse vabatahtlikult, palju suurema viljakuse ja virkusega.

Uinuv mõistus aga mässu ei sünnita. Vabaduse nimeline antidepressant võib vahel küll välja meelitada koletisi, kuid kui viimased jälle on puuri pandud, võib oma unenägudele edasi anduda.

PS!

Matemaatiline täiendus ehk see, kuidas arvutada Ackermanni arve.

Ackermanni funktsioon A(x,y) on defineeritud täisarvude x ja y kaudu järgmiselt:

A(x,y)= y + 1, kui x = 0

A(x,y)=A(x-1,1), kui y = 0

A(x,y)= A(x-1,A(x,y-1)) kõikidel muudel juhtudel.

algajale Ackermanni arvude arvutajale oleksid abiks sellised tähelepanekud:

A(0,y) = y + 1

A(1,y) = y +2

A(2,y) =2y + 3

A(3,y) ja muud säärased arvud jätaksin juba arvutile välja rehkendada ja kui teie kast seda ei tee, ostke omale tõeline arvuti.

mai 02, 2006

Inimnäolise demokraatia võimalikkusest
























Kirjutan neid ridu võrdlemisi kibeda meelega. Elame üsna veidral ajal, kus kõrvuti inimgeeniuse poolt loodud imeliste tehnoloogiasaavutuste võidukäiguga jätkub pidurdamatult meie moraalsete ja sümboolsete intellektuaalsete väärtuste allakäik. Inimene pole iialgi olnud nii lõhestatud kui praegu, heitunud, segaduses, pimestatud sõgedast eneseimetlusest ja täiesti võimetu mõistma oma ühiskonna toimimise kõige lihtsamaidki seaduspärasusi.
Üheks meie praegu väidetavaks suursaavutuseks peetakse millegipärast üksmeeles demokraatlikku valitsemissüsteemi. Ometi on just demokraatlikus süsteemi sisemise ebatäielikkuse tõttu saanud võimalikuks praegune olukord. Just demokraatlikud ühiskonnad kannatavad kõige enam kuritegevuse, eriti aga riigivõimu korruptsiooni käes. Riigivargad on täieliselt okupeerinud ka Eesti valitsuse. Vist praegu veel ületamatuks näiteks riigivargue alal sai meil strateegiliste viljavarude haihtumine Eestist. Haihtus 15000 tonni vilja. Selle viljasalve nõukogus istunud rotid jätkavad oma tegevust. Salv ise kui institutsioon peeti vajalikuks kaotada. Seda tehakse ajal, kui iga tervemõistuslik inimene peaks otstarbekaks hakata valmistuma suurteks kriisideks. Eesti strateegiline kütusereserv on üldse Rootsis. Ma võiksin jätkata kümnete lehekülgede ulatuses selle mülkaks muundunud võimuinstitutsiooni kirjeldusi, kuid seda võib teha ka igas teises demokraatlikus riigis. Ametlikuks doktriiniks saanud korruptsiooni taustal halisetakse aga sellest, kui keegi mõne valgustkartva tegevuse linti võtab. Meie aja kõige ebaeetilisem tegu on huvi tundmine teise inimese tegude vastu, nende jäädvustamine, lindistamine. Nagu kirikulõhe aegadelgi müüakse häbitult eetilisi indulgentse. Riigi esieetikuteks pürivad inimesed, kelle minevikus sooritatud teod ei tohiks sellise tiitli andmist kõne allagi võtta. Aga võimu ja rahaga arvatakse võimaliku olevat saavutada kõike, pesta must valgeks ja valge pesta mustaks. Eksivad need, kes arvavad teistes riikides olevat teistsuguse olukorra! Ei, kaugel Ameerikamaal on võimu korrumpeerimise kõige karjuvamaks näiteks võimu poolt ettevalmistatud terroriaktsiooni läbiviimine New Yorgis. Mõned on ärganud ja julgevad selle üle ka muret tunda. Selle käigus selgub seegi, et massid ei ole enam huvitatud demokraatiast. Ka mina kaldun arvama sama. Ükskõik kui kaunilt kõlav ideaal või püüe jääb kõrvale, kui uksele koputab kriisi aeg.
Ükskõik kui nõme diktaator võib olla massidele meeldivam variant, kui tema valitsuse läbi kaotatakse riigivargus, tagataks turvalisus ja riik hoitakse rahus ning üksmeeles.
Küsimuse ühe või teise süsteemi eelistest saab otsustada vaid rahuliku kooseksisteerimise läbi toimuv konkurents. Mittetoimivad süsteemid hävivad.
Järelikult oleks aeg kriitiliseks analüüsiks ning hinnanguks, mida teha demokraatiaga edasi, kuidas minna edasi ja kas uute Franco-de, aga võib-olla ka Turkmenbashide asemele on võimalik välja pakkuda toimivat ühiskondlikku süsteemi? Et ma pole mitte üksi, tunnistab kasvõi Postimehes Peeter Jalaka kirjutatud essee, mis väljendab samalaadset veendumust: konsumeristliku tarbimisühiskonna kõrgaeg on läbi, muutused on vältimatud. Poliitikud peaksid juba praegu pingutama oma ajurakke ja pakkuma välja edasise arengu realistlikke stsenaariume, mitte ilukõnesid ja iluvisioone.
Selleks, et seda teha, peab aga püüdma kõigepealt mõista ajalugu. Ma vabandan ette, ma ei pretendeeri oma küllaltki põgusate teadmiste põhjal selles visandis mingite põhjalike analüüsideni. Kirjeldan seisu nii, nagu mina seda näen kõigi võimalike vigade ja möödavaatamistega. Vigade üheks põhjuseks on võitjate poolt kirjutatud-moonutatud ajalugu ise, mistõttu selle alla peitupugenud tähenduslikud sündmused ja protsessid on varjatud, peidetud ja sageli tavauurimisele täiesti kättesaamatud.

Uusaja demokraatlik riigikord ja kapitalism tekkisid käsikäes. Demokraatlik valitsussüsteem hakkas maailmas laiemalt levima alates Inglise revolutsioonist. Praeguses maailmas on see enamuses arenenud riikide poolt omaks võetud süsteem. Arhetüübiks sellele on alati olnud Inglismaa süsteem, kuna anglo-ameerika impeerium sisuliselt on olnud juhtvõim ja ülejäänud maad kopeerisid seal arendatud mudelid endale kasutuseks. Totalitarism ja diktatuur ei ole selle aja jooksul ka mitte kuhugi kadunud, vahel on selle valitsusvormil õnnestunud saavutada isegi ülekaal.
Demokraatia on siiski selles võitluses võitjapositsioonil ja järelikult võitjapositsioonilt on kirjutatud ka kõik uurimused demokraatiast.
Täiesti "müstilisel" moel on kõik põhilised kujutlused demokraatia toimimisest ja mittetoimimisest pärit juba 18. sajandist, Rousseau aegadest! Selles veendumiseks võtke ette hiljuti Tiiu Hallapi poolt tõlgitud Jonathan Wolffi "Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse" ning närige ennast sellest läbi. Tegin seda ning mida edasi, seda vähem ma mõistsin seda, kuidas selline süsteem raamatus kirjeldatuna üldse on toiminud. Platonil oli ju täiesti õigus, efektiivne riigivalitsussüsteem see ei saa olla. Isegi ideaalnäide Ateena demokraatiast päädis Sokratese hukkamisega. Tõsi, terve plejaad ajalookirjutajaid püüab just demokraatiaga põhjendada kreeklaste edu küll sõjas või ka rahus. Arvatavasti oli ka kreeklastel demokraatia toimimapanemiseks omad esimesel vaatluselt mitte silmatorkavad mehhanismid. Valima ei pääsenud kõik, vaid võrdlemisi kitsas ring vabu kodanikke. Kogukond oli väike ja seetõttu tagasiside toimiv. Kogukondades olid religioossetel või filosoofilistel alustel kindlad liidrid, prohvetid-preestrid-filosoofid.
Väikeste kogukondade valitsusvormina on demokraatia kõlbulik ja jääb täiesti rahuldavaks valitsusvormiks ka edaspidi. Ka selle valitsusvormi toimimise kirjeldus on adekvaatne. Kuidas aga hakkas süsteem toimima näiteks suures Inglise impeeriumis? Ka Prantsusmaa ei olnud sugugi väike riik, nagu ka Ameerika. Jälgides tähelepanelikumalt ajalugu (detailsem vaatlus jääb tulevikku, praegune kirjutis on visand igas mõttes), näeme, et sellesse demokraatia algusaega jääb ka igat sorti klubide, sektide, loozhide, ordude teke. Kõige varasemaks sarnaseks liikumiseks sai jesuiitlik ordu. Oma tegutsemisefektiivsuse ja tõhususe tõttu said selle ordu poolt rakendatud tegutsemispõhimõtted, eriti deviis "Eesmärk pühitseb abinõu", ka teiste sarnaste liikumise alusteks. Jesuiite kopeerisid vabamüürlased, aga arvatavasti mõjuvõimu taotlevad isikud ka muudes vormides. Tänaseni võime sarnast järgida ka Eestimaal. Shoti klubid, rotarid, üliõpilasseltsid, niinimetatud kodanikuühiskonna institutsioonid kõikvõimalikes vormides sõnades küll ülistavad suurt vabadust, tegudes aga käivat täpselt Lloyola näidatud rada mööda.Viimasel ajal on julgetud küll natukene rohkem "põranda alt" tulla välja, aga mitte igal pool. Riiklikul tasemel on jesuiitlus sisse võtnud ametlikud positsioonid salaluurete ja salateenistuste näol. Järelikult demokraatia kuidagi soosib sellist nähtust, vähemalt ei võitle nendega. Massidele vahel sisendatakse küll ideed avalikkusest, kui aga tõsimeelselt hakkad salaliikumise keelustamisest või avalikustamisest rääkima, jääb jutt soiku. Muuseas, jesuiitlus ise on paradoksaalsel kombel pigem on muutnud oma hoiakuid ja praeguses ajas isegi püüab mõningal määral hoiatada salaseltsluses peituvate ohtude eest.
Miks see nii on, miks demokraatia on täiesti jõuetu ja hambutu nende nähtuste suhtes ja mis imet küll - koguni kiidab heaks neist mõningaid?
Põhjus on lihtne. Rahvas vajab toimivat võimu ja oli vaid aja küsimus, kui ülemineku anarhias ühel või teisel isikul tekkis mõte omavahel, tagatoas kokku leppida. Mudel oli ka ees, Lloyola liikumise hirmutav edu andis võtme tegevuseks. Nõrkade kokkulepete asemel saavad kõige olulisemaks tugevad kokkulepped, tugevad seosed, seltsid ja liikumised. Distsiplineerimatu anarhia asemel raudne distsipliin, ranged tsunftinõuded vastuvõtul. Kirjeldas sedasama asja ju avameelselt Leningi, kui bolshevistliku liikumise edu põhjusi lahkas. Mõned teised, praegused võitjad ei ole nii avameelsed, aga arvata võib, et ilma korrata nende liikumised ei toimi. Ühtne meeskonnamäng saab summutada andekaima geeniuse, kui ta tegutseb üksi. Ja samas ei ole kaitset isikualgatuse eest ometi võimalik iialgi igaveseks hankida!
Seega demokraatia lõi oma esialgse anarhia tõttu olemuslikult enesele kibekähku tagatoad.
Teine iseloomulik nähtus, mis sellega ka kaasnes, oli tõdemus: selleks, et tagatoad oleksid turvalised, on vajalik demokraatia edasikestmine ja arendamine. Kuningaid ja diktaatoreid ei saa kunagi usaldada. Kuningas tunneb vahel ära sellistes seltsides peituva ohu. Siit saame selgituse sellele pidurdamatule, vahel täiesti õigustamatule mustamisele, mille alla ajaloos on sattunud kõik kuningad, eriti muidugi need, kelle teod ei olnudki nii verised. Kasvõi Prantsusmaa viimane kuningas. Demokraatia seevastu on parim kaitse, parim võimalus võimu hoida ja kindlustada. Kõik, mis selleks on vaja, on oskus masse manipuleerida. Massi manipuleerimise üheks vahendiks sai juba tollal ajakirjandus ning on selleks jäänud tänase päevani. On väga iseloomulik, et niinimetatud demokraatlikes riikides tegelikke rahvaalgatusi, isiklikke initsiatiive kardetakse. Neid üritatakse kanaliseerida, suunata kuhugi Hyde Parki, lasta aur välja massimeeleavaldustes, aga olulise ohu ilmnemisel algab alati kisa ja kära sellest, kui suures ohus on demokraatia. See on tõsi, kellegi võim võib massiliikumise sisuliselt toimimahakkamise korral tõesti ohtu sattuda, jutt on täiesti õige. Tagatubade negatiivseks pooleks on kogu demokraatliku süsteemi toimimise ajal olnud lihtne fakt - hämaruses ei paista hämarad teod välja. Järelikult kiusatus on suur neid tegema hakata. Päris liikumise alguses mõistsid seda päris hästi võimurid ise ning suutsid oma kõige paadunumad pojad liikumistest ise välja heita. Kuid Lloyola süsteemi sisse kirjutatud jäik hierarhilisus tagab ka selle, et ühel hetkel ikkagi ühe või teise haru juhtimise usurpeerib pätt. Seega igat sorti variserluse, riigivarguse, valetamise, varastamistega kohtume demokraatlikes riikides palju sagedamini, kui diktaatorlikes. Praegused võitjad püüavad näidata asja küll vastupidisemana, aga ometi just Mussolini suutis Itaalias likvideerida maffia. Demokraatia taastumisega Itaalias tuli tagasi ka maffia. Üks tingib teist. Ometi on demokraatliku süsteemi püsimiseks eliidi, võimurite moraalse taseme küsimus tänini oluline. Kahjuks siin mingeid nihkeid paremusele ei ole toimunud. 18-19. sajandil olid võimumängudes tagatubades osalejad siiski sisuliselt aristokraadid või nende esimese põlve järeltulijad. Nende haridus, moraal ja eetika olid sageli väga kõrged. Nii püsis terve 19. sajandi vältel lihtsalt aumeeste kokkulepe põhiselt Euroopas rahu. Täiesti fantastiline sajand, kus sajandi lõpuks inimesed ei suutnud uneski kujutleda, et neil seisab ees Esimene Maailmasõda. See unelm ausatest, õiglastest, eetilistest tagatoalistest aga on tänaseks hajunud. Kindlasti on see hariduse allakäigu tulem, aga ka selle tagajärg, et täna ei kammitse inimesi enam religioossed pidurid, väärtushoiakud. Eetikat üritatakse küll jõuga hankida, paaniliselt avaldatakse eetikõpikuid, usku üritatakse tagasi tuua kooli. Päästa praegust degenereeruvat võimu see aga enam ei suuda. Liikumistesse ei suudeta enam värvata piisavalt iseloomukindlaid, põhimõttelisi inimesi, lõpuks lõpeb see arvatavalt seniilsete vanurite troonimisega ülal ja täiesti küüniliste "komsomolinoorte" karistamatu varastamise ja laiutamisega alumises kihtides. Seda näeb väga selgelt ka praegu Eestis, protsess on väga analoogiline kommunistlikus parteis toimunule. Jesuiidisüsteemi üheks nõrkuseks on gerontide ajastu saabumine, neid süsteemist minema lüüa on väga raske.
Ka Euroopa tervikuna on sisenemas kafkalikku imperiaalsesse ajastusse, mille kõdunemisele mingi sotsiaalne vapustus tõenäoliselt lõpu teeb. 300 aastat sellist süsteemi on kindlasti väärikas saavutus ja pole üldse võimatu, et veel 50 aastat sellised süsteemipõhimõtted kuidagi toimivad. Oleme siiski praegu jõudnud juba "arenenud demokraatia" ajastusse, mis analoogiliselt "arenenud sotsialismi" ajaga enam ei sisalda idealistlikku usku kommunistliku/konsumeristliku paradiisi võimalikkusse, mis on küüniline, igast otsast lagunev, seniilne, rumal, ennast täis ja otse uskumatult jabur. Selle juures meetodid manipuleerimiseks on saavutanud peaaegu ülima täiuse. Vana masinavärk töötab kui õlitatult. Kogu meedia on saavutanud absoluutse jaburliku taseme. Eesmärgiga masse lollitada on meediariiulitel laiutav sõnnik absoluutne, ühtegi kvaliteetväljaannet sealt juba ei leia. Televiisoris toimub vaid reality show, eetris huilgavad saagimid ja tähismaad.Selle kõrval aga, et inimesed ikka valiksid õieti, üürgab propagandamasin iga tund ka uudiseid inimeste ühast kasvavast elujärjest ja adrenaliiniportsjoni saavutamiseks ka sellest, kui suureks on paisunud terrorioht. Meedia selline totaalne haare ületab isegi mõnevõrra "arenenud sotsialismi" aegade ulatuse, sest siis oli kommunistlikust mölast võimalik ennast suhteliselt kergelt kõrvale hoida. Praegu on erinevalt arenenud sotsialismi aegadest inimestel tööajal vaja meeletult rabada, et üldse elus püsida ja seetõttu propagandast kõrvaleviilimiseks ei jätku lihtsalt aega ega jõudu. Võetakse kuulekalt ostukäru ja veetakse ennast vabal hingamispäeval ostukeskusse hullude hindadega tutvuma. Idee millegi vastu protestida, oma lambaelu muuta tundub aga lausa jabur.
Demokraatliku tagatoalise süsteemi praeguse hävingu üheks põhjuseks on ka karjuv vajadus äärmiselt kompetentsete otsuste järele. Kõik süsteemid muutuvad järjest keerukamateks. Finantsmagnaadid ei saa jagu oma süsteemi keerukustest ja seda ootab arvatavasti kollaps, linnad vajavad toimivat veevärki, internetti, elektrisüsteem. Kõikide nende süsteemide korrashoidmiseks on vaja teadmisi, mitte manipuleerivaid oskusi. Teadlase ja variseri hoiakud on sisuliselt väga erinevaid ja neid on väga raske ühitada. Variserlus on siiski inimese patoloogia, mitte hüve ja selle püsivaks põhjuseks mingi iseloomu häire, näiteks edevus, vajadus olla kogu aega tähelepanu keskmes. See ei võimalda antud isikul oma võimeid täielikult välja arendada. Kõige paremad inimesed, targemad ja ausamad inimesed jäävad paratamatult sellest asjast kõrvale ning järelikult isegi tunnetades õigete otsuste tähtsust ja vajalikkust, ei suudeta neid enam vastu võtta. Vajaksime praegu oma etteotsa mitte manipuleerivaid liidreid, ühe majandusõpiku läbi lugenud libaeksperte, vaid tõeliselt tarku ja kompetentseid inimesi. Neid praegu võimukoridorides ei ole leida, keskpärast fraseoloogiat valdavaid isikuid paraku aga küll.Juttu demokraatiast ja selle varjukülgedest võiks ilmselt jätkata ohtrasti, kuid hea oleks kasvõi mingis esialges vormis osata näidata ka väljapääse. Häid lahendusi mina selle halva mängu juures ei tea. Esimene asi, mida peaks vähemalt üritama teha, on tagatoalised avalikustada, nõuda nende klubide ja liikumiste tegevuse avalikustamist ja keelustada salajased käigud, tagatoalised salakokkulepped. Demokraatia tingimustes aga ei pruugi see väga hästi õnnestuda. Eeldusel, et massiteabevahendid on endiselt tagatoaliste kontrolli all, võim samuti jääb see nõue lihtsalt täitmata. Nimetatud tingimuse saaks kergesti ellu viia diktaator või kuningas, aga see viskaks pesuveega ka lapsed välja, sooviks oleks ju demokraatia, inimnäoline, mitte farsiks muundunud maskiball ellu viia. Järelikult tuleks muuta midagi ka selles farsilaadses valimissüsteemis, tagada, et rahvas ei oleks manipuleeritav. Selle idee idealistlikud elluviijad tahaksid meelsasti näha väljapääsu hariduse tõusus. Natukene selline asi kindlasti aitaks, aga mitte palju. Enamik inimesi ei ole sündinud tegelema poliitikaga.Igaühel on oma funktsioon ja õigete valikute sooritamine, õigete inimeste etteotsa valimine, nende tegevusele hinnangu andmine ei ole kõigile võimetekohane. Isegi kui oleks, peaks selleks olema piisavalt aega, huvi, haritust. Kõike ei jõua ju inimene teha.
Imelik, et kapitalistliks süsteem, nii ülistatud Adam Smithi poolt ja põhjalikult uuritud, põhimõisteks tööjaotus, ei taha kuidagi idaneda riigivalitsemises. Tööjoatust siin ei taheta tunnistada. Osalemist võimuelus peetakse hüveks, mitte moraalseks kohustuseks ning seda hüve ülistatakse lausa vabaduseks. Samasugust suhtumist kohtab valitavate juures, mistõttu kõik tahavad hüvest osa saada. Seetõttu vastutusest ei tahagi keegi midagi kuulda. Ma tahan osaleda hüves, vastutus selle hüve juurde kindlasti ei kuulu. See läbinisti vigane suhtumine tuleks kõrvalda. Tuleks aru saada, et osalemine poliitilises protsesis on ränkraske töö, väga suure vastutusega seotud ja nõuab otse loomulikult sellele tööle pühendumist. Nii valimine, nende kõrvaldamine, kes tahavad vaid hüvesid, õigete valikute tegemine riigielus, kui ka valitav olek ja riigivalitsemises osalemine on suurt kompetentsi, lausa mitut kõrgharidust nõudev tegevus, kust tuleks eelkõige kõrvaldada mittekompetendid. Otse loomulikult on vaja nii valijatele kui valitavatele kompetentsuseksameid. Nõuda mittekompetentselt valijatelt vahetegemist erinevate programmide vahel on sama, kui seda nõuda lasteaialapselt. Järelikult aeg lausa nõuab valijameeste süsteemi: oma riigi põhiliste valitssemisvormide ja viisidega põhjalikult tutvunud inimeste kihi loomist. Selle toimimiseks tarviliku enesetäienduse tagaks riik tasuta, kõik, sõltumata rassist, soost, usust, veendumustest, saavad osaleda valijameeste töös, kui kompetentsuseksam sooritatud. Valijamehed on küll vanast ajast väga sooline termin, kuid loodetavasti mõistavad kõik, et selles töös on võimalus osaleda mõlema soo esindajatel. Valijameeste kompetentsusnõuded ei ole liiga kõrged, seevastu peavad need inimesed andma kasvõi formaalse lubaduse olla pidevalt kursis oma riigis toimuva poliitilise eluga. Selleks peab loodama nendele inimestele kõik võimalused. Tasu valijamees oma tegevusest ei tohiks saada, see hoiaks eemale saamamehed. Igasugune korruptiivsus on rangelt karistatav. Valijameestele peab olema õigus ka oma valitu tagasi kutsuda, algatada oma saadiku vastutuselevõtmine otsuste est, mis on ebaseaduslikud etc...Selle institutsiooni jaoks tuleb luua hästi töötav võrk eksperte, kelle ülesanne on nagu vandemeestele Ameerika kohtus igat sorti informatsiooni ettesöötmine, mis puudutab valitavaid. Ma arvan, et normaalse, funktsioneeriva valitsussüsteemi jaoks ei peaks valijameeste arv olema mitte liiga suur, piisaks umbes mõnest protsendist inimestest, kes pidevalt oleksid tegevad riigi poliitilises elus. Ülejäänud lai mass tuleks selles ülejõukäivast koormast vabastada, vabastades ka meedia nendele uudistele, mis on olulised, mis loevad, mis meie elus panevad mõtlema, filosofeerima. Kuna poliitilistel parteidel kaob vajadus seda sorti spämmi produtseerimise järele, mis praegu ajalehti täidab, hakkavad ajalehed ehk edastama ka inimestele vajalikke uudiseid. Juba praegu teevad seda edukalt blogid. Paari päevalehe monopol ainutõdedele selle läbi kaob.
Teine oluline nõue puudutab loomulikult valitavaid. On täiesti mõeldamatu, et riiki satuks valitsema keskharidusega inimene, korruptant (peaks istuma vanglas), võõrkeeli mitte valdav inimene. Ta peab orienteeruma seadusandluses, võimalik, et mitte juriidilise kõrgharidusega, kuid vastavad juhtimiskursuse läbinud. Need kursused võiksid ideaalis olla samuti tasuta. Nüüd saab hakata rääkima ka tagatoaliste kartellikokkulepete vastastest abinõudest. Kõigepealt peab põhiliste ajalehtede omanik olema rahvas elik maksumaksja riigi kaudu. Kommertsettevõtted võivad eksisteerida selle kõrval, kuid nagu meile on avalik õiguslik televisioon, peavad meil olemas olema ka riiklikud päevalehed, ideaalis riigist sõltuvad vaid välises vormis, vabastatud reklaamist ning korruptantidest. Ka nõue omanikeringi hoidmiseks oma rahva sees on täiesti põhjendatud. Muuseas, hauakaevaja praegusele meediale on nii ehk nii väga hästi käima läinud elektroonne meedia, mis peaaegu kuluvabalt asendab juba praegu propagandistlike päevalehtede õõnsat sõnumit.
Nende väliste abinõude toel on ehk võimalik luua ka mingisugune inimnäoline demokraatia mudel. Praegune mudel, ühel poole tagatoad oma hämarate tegudega, teisel poole manipuleeritav mass ei ole tegelikult eriliselt parem diktatuurist. Tõsi, mõningaid vabadusi see küll loob, oleks kahju, kui näiteks üleminekul diktatuurile kaoksid need vabadused, mis meid siiski aitavad - sõna, koosoleku, ühingute (avalike!!) asutamise vabadus. Aga teisalt loob ta ka riigivarguse, korruptsiooni, ebaefektiivsuse, hüsteerilise meedia, külma hingetu inimtüübi säilitamise ja arendamise, kellel ei ole ei vaateid ega aateid, vaid külma variserlik, aga lühinägelik kasuarvestus sihiks.

Kas selline muudatus, mille ette panin, oleks piisav? Otse loomulikult mitte! Väliste abinõude sihiks võiks olla sisemiselt küpsenud protsessidele abiks olemine, juba kõdunud ja mittetoimiva kõrvaldamine. Meie aja kriis on oluliselt sügavam. Lihtsalt väliste ümberkorraldustega seda muuta ei ole võimalik. Nende muudatuste mõte oleks ilmselt vastavate moraalsete ja vaimsete eelduste küpsemisel paremini toimiv valitsusvorm ka teostada. Seetõttu võib-olla täna on suurema muudatuse eeldamine liialt utoopiline. Kõigil meie aja kriisi mõistvatel inimestel on vaja tõsiselt järele mõelda, kas ikka edu on elu peamine motiiv, kas vabaduseks ristitud orjus on elu peamine sisu ja nautlemine põhiline õnne allikas. See eeldab sisemiste muutuste omaksvõttu. Omada või olla, oleva inimtüübi esiletõus järelikult peab kaasnema nendele muutustele.
Riigivalitsemise muutumisest ei ole üksi kindlasti mingit abi, peavad muutuma ka majandussuhted, vabadused. Riigi võim on täna nii ehk nii vähenev ja seda asendab korporatiivne võim - inimesed on vabad, vähemalt formaalselt riigi institutsiooni loomise osas, täielikult orjastatud aga korporatsiooni poolt. Seega sotsiaalsete suhete võrgustik on nihkunud teisale, orjusel on teine, eufemistlik nimi "uued väljakutsed". Kuid see on juba teine, antud küsimusega kindlasti väga seotud teema, teema vabadusest ja selle praegusest seisust, sisemist vabaduse taasleidmisest ning koos sellega ka globaalsete korporatsioonide haardest väljarabelemiseks, taasleitud sisemise vabaduse täiendamisest väliste piiride muutumise abiga.