märts 19, 2008

Kas ühe ajastu lõpp?




Üritan mitte enam lennata tulle - reageerida ja parandamatult üle reageerida kes teab mis sigaduste või riidude peale maailmas või Eestis. Erandi teen vaid nendele juhtumustele, kus küsimuse all on midagi olemuslikku.
Ajastu lõpu kuulutajaks pühitsetud Leedo kohtuasi praegu rahuldab seda tingimust. Pimedad kanad leiavad alati tera või kirve või mõlemad.
Gutenbergi ajastu lõpp on ammu toimumisel. Vahekord ühe aja loojangu ja uue koidiku vahel on aga õhkõrn, nagu ehal ja koidul.
Maitse ja meelelaad määravad, kas seda tunnetada loojangut vaadeldes või koitu oodates.
Seda tähistavad sündmusedki on tekitatud ideoloogide või rahvaluule poolt, nagu Aurora kahuripauk.
Suurte revolutsioonide keskel elutsevatel väikestel inimestel jäävad need tähelepanuta ja asenduvad oma personaalsete kahuripaukudega.
Minu isiklik E ajastu algas 23 aastat tagasi, kui avastasin ennast kummalist 8 kilobaidise mälumahuga kasti programmeerimast ja see suutis ühekorraga teha kõike seda, mida varem tuli teha käsitsi - võtta voltmeetrilt termopaari näitu, mõõta takistust, printida andmed perfolindile ja kujustada seda ühe imeliku ostsillograafilaadse riistapuu ekraanil.
Järgmised üleminekud tulid kui pandeemilised haigused
Elasin üle haiguse mängida mänge, mida praegu lasteaia vanem ja kooli noorem rühm mängivad (mängukoobas).
Elasin üle haiguse avaldada oma arvamust netiportaalide veergudel.
Jäin ellu.
Kuid kas me suudame tänapäevast maailma ilma nende haigusteta ette kujutada?
Kõik haigused tuleb läbi põdeda. Neist ei ole pääsu.
Praeguse e-revolutsiooni üle toimuva lahingu keskmesse on paisatud imeliku tähistusega objekt nimega netikommentaator. Võitluse objektiks on üsna tähtsusetu riituse toimetamise viis: kuidas lüüa risti ette kommentaari allkirjastamisel. Kas nimega või nimetult? Ning lõpuks, kas süüdlane pole mitte telefon ise, mille kaudu sõnum edastatakse?
See sümboolne valik määrab, millisesse ühiskonna osasse keegi ennast kujutleb - staatusega või staatuseta.
Nimi on tegelikult staatuse sümbol. Nimega tähistame oma turvalisusetaotlust.
Nimetu, ekskommunikeeritu, lindprii on vagabundi sümbol, rändjutlustaja tähis ning temaga ühinevad alati teised samalaadse vagabundid.
See seltskond ei pruugi alati olla kuigi meeltülendav.
Kuid sisuline algab siiski sellest seisuste sõjast, mitte tühisest risti ette löömise kombest.
Kas need ise risti ette löövadki, kes selle üle kõige tulisemalt vaidlevad?
Kuidas me ennast ka ei kutsu, lõpuks on see ikkagi vaid nimetu nimetamine. Olen Odysseus, Outis, Nimetu, Mr. Nobody. Olen vaid teeline.
Laev Uude Ilma ei ole meie ajastu lõpu ainukene tähistaja. Laev peegeldab aga lootusi, mida ma ikka veel sellele üleminekule asetan. Selles ajas on leida muudki, näiteks moraalsete väärtuste langust, korruptsiooni, kuritegusid, lagumist, lootusetust.
Kuid ilma sellise laevata poleks meie tsivilisatsioonil mingit lootust uuele sünnile.
Võrreldes Rooma ajaga oleme eelisolukorras, kuna tehnoloogia toob iga päev meie ellu midagi sellist , mida see varem ei sisaldanud.
Ka keskaja lõpul oli midagi samalaadset toimumas. Õudsed sõjad, vennatapud, mürgitused ja tühine mandumine koos laevadega, mis purjetasid Ameerikasse ning sellest tekitatud staatusesõdadega (lugege Huizingat, väga lohutav!).
Sellisel ajal ei saa keegi olla väga kindel oma olukorra püsivuses. Pigem saab kindel olla vaid vana viisi jätkamise hukatuslikkuses.
Kuid oma moodi ilus ja poeetiline on jätkata rüütlivõitlusi. Nii võib jäädvustada ennast koguni kultuurilukku.
Nii ongi lahingusse puhta ajakirjanduse eest viskunud ka sulerüütlid!
Vaevalt, et vanal meedial mingeid muid võimalusi üldse üle jääbki: tuleb juba varakult otsida paberajakirjandusele sobivaid nišše, mis võimaldaksid pimedad ajad üle elada.
Haritud inimeste tunnetele apelleerimine on selles sõjas hea võimalus.
- võiks hakata täitma vahepeal minetatud rolli - olla tõrvikukandjaks, valguse toojaks pimedusejüngrite keskel.
Madalatele ja rumalatele instinktidele mängimine ei saa uues turusituatsioonis olla enam edukas - paberajakirjandus ei suuda kuidagi konkureerida kollasuse poolest e-ajakirjandusega. Leheneegrid jäävad siin lihtsalt lootusetult hiljaks. E-neegrid on selle ja teise kuuma punkti ammu kajastanud, läbi mälunud ning mass unustanud, kuniks leheneegrite kõrgtoimetatud tekst seda kujustada püüab.
Seni on kahe neegritõu kahevõitlus põnevalt tasavägine, kuid juba on märke, et kollase ajakirjanduse rüütlite vägi hakkab nõrgenema.
Häda aga ajab leheneegrid äkki sellesse kaevu, kuhu ammu sülitatud! Otsitagu üles konspektidest need tõed, mida "tõeline" ajakirjanik peab järgima, otsitagu üles pööblile mõistmatu rüütlikoodeks.
Tänase aja meediavõitluste rüütliromaanid tõotavad tulla tükk maad põnevamad klassikalise ajastu rüütliromaanidest, kuna uue ajastu rüütlite toimetamistesse on lisandunud kõrgvõimu kõrkidele aegadele tundmatu element - inimlik nõrkus.















märts 14, 2008

Pii päev




Kristjan Jaak sündis matemaatiliselt põneval kuupäeval, vähemalt ameerika kirjaviisis kirjutatuna: 3.14.1801
Veel põnevam on see, et samale kuupäevale oskasid oma sünnid sättida nii Albert Einstein (1879) kui ka poola matemaatik Waclaw Sierpinski.
20 aastat tagasi, 1988 tähistati aga esimest korda tõsiselt pii päeva San Franciscos.
Idee algatajaks oli füüsik Larry Shaw.
Ameerikas on tavaks saanud sellel päeva korraldada võistlusi pii auks ja hüvanguks pii numbrikohtade meeldejätmisel.
See võiks ka meil saada väärikaks traditsiooniks! Mitte midagi ei keela ära ühel ja samal päeval pidada nii oma ilusa keele päeva, kui ka sellele ilusale ja põnevale matemaatilisele konstandile pühendatud pidu.

Hakatuseks toon veel kord ära (Ramanujanile pühendatud kirjutises on see juba olemas) pii esimesed 767 numbrikohta, kuni Feynmani punktini.

π = 3.

1415926535897932384626433832795028841971693993751058209749445923 0781640628620899862803482534211706798214808651328230664709384460 9550582231725359408128481117450284102701938521105559644622948954 9303819644288109756659334461284756482337867831652712019091456485 6692346034861045432664821339360726024914127372458700660631558817 4881520920962829254091715364367892590360011330530548820466521384 1469519415116094330572703657595919530921861173819326117931051185 4807446237996274956735188575272489122793818301194912983367336244 0656643086021394946395224737190702179860943702770539217176293176 7523846748184676694051320005681271452635608277857713427577896091 7363717872146844090122495343014654958537105079227968925892354201 995611212902196086403441815981362977477130996051870721134999999

Nii et üllatusena ei ole Feynmani punkt mingi kvantmehhaaniline koht universumis, vaid koht pii numbrite jadas, kus esimest korda esineb KUUS üheksat.
Tõenäosusteooria järgi peaks see olema pi algusest üsna kaugel, tegelikult aga tulevad need üheksad 762-ndast numbrikohast kuni 767-nda komakohani.
Feynman olla selle kohta visanud nalja ühel loengul, märkides,
et pii-d meelde jätta ei olegi nii raske, piisab esimesest 762 st komakohast,
et edasi öelda üheksa, üheksa, üheksa, üheksa, üheksa, üheksa ja nii edasi...

Kuidas aga seda numbrirodu kergemini meelde jätta?

Igal rahval, välja arvatud eestlased, on selleks olemas teatud salmid ja lausungid, mis memoriseerimist kergendavad:

Piirdume inglastega ja albaanlastega:

Inglise füüsikatudengeil on käibel selline fraas:

How I need a drink, alcoholic in nature, after the heavy lectures involving quantum mechanics!

(pärast kõvat kvantmehaanika loengut vajan hädasti jooki, kuna olen olemuselet alkohoolik).

Albaanlased on pii jaoks välja mõelnud sellise fraasi:

Kur e shoh e mesoj sigurisht

(kui ma seda näen, jätan selle kindlasti meelde).

Seni ületamatuks saavutuseks pean luuletust "Near a Raven", Edgar Allan Poe Kaarna (Raven) auks kirjutatud 1995 Mike Keith poolt.
Vähe sellest, et iga sõna kodeerib ühte pii märki, kuni 740-nda komakohani - see luuletus üritab sarnaneda ka Kaarnaga üldmeeleolus ja värsistuseski!

Kui sõna pikkus on 10 märki, tähistab see 0-i, pikemad sõnad märgivad ära 2 komakohta.

Poe, E.
Near a Raven

Midnights so dreary, tired and weary.
Silently pondering volumes extolling all by-now obsolete lore.
During my rather long nap - the weirdest tap!
An ominous vibrating sound disturbing my chamber's antedoor.
"This", I whispered quietly, "I ignore".

Perfectly, the intellect remembers: the ghostly fires, a glittering ember.
Inflamed by lightning's outbursts, windows cast penumbras upon this floor.
Sorrowful, as one mistreated, unhappy thoughts I heeded:
That inimitable lesson in elegance - Lenore -
Is delighting, exciting...nevermore.

Ominously, curtains parted (my serenity outsmarted),
And fear overcame my being - the fear of "forevermore".
Fearful foreboding abided, selfish sentiment confided,
As I said, "Methinks mysterious traveler knocks afore.
A man is visiting, of age threescore."

Taking little time, briskly addressing something: "Sir," (robustly)
"Tell what source originates clamorous noise afore?
Disturbing sleep unkindly, is it you a-tapping, so slyly?
Why, devil incarnate!--" Here completely unveiled I my antedoor--
Just darkness, I ascertained - nothing more.

While surrounded by darkness then, I persevered to clearly comprehend.
I perceived the weirdest dream...of everlasting "nevermores".
Quite, quite, quick nocturnal doubts fled - such relief! - as my intellect said,
(Desiring, imagining still) that perchance the apparition was uttering a whispered "Lenore".
This only, as evermore.

Silently, I reinforced, remaining anxious, quite scared, afraid,
While intrusive tap did then come thrice - O, so stronger than sounded afore.
"Surely" (said silently) "it was the banging, clanging window lattice."
Glancing out, I quaked, upset by horrors hereinbefore,
Perceiving: a "nevermore".

Completely disturbed, I said, "Utter, please, what prevails ahead.
Repose, relief, cessation, or but more dreary 'nevermores'?"
The bird intruded thence - O, irritation ever since! -
Then sat on Pallas' pallid bust, watching me (I sat not, therefore),
And stated "nevermores".

Bemused by raven's dissonance, my soul exclaimed, "I seek intelligence;
Explain thy purpose, or soon cease intoning forlorn 'nevermores'!"
"Nevermores", winged corvus proclaimed - thusly was a raven named?
Actually maintain a surname, upon Pluvious seashore?
I heard an oppressive "nevermore".

My sentiments extremely pained, to perceive an utterance so plain,
Most interested, mystified, a meaning I hoped for.
"Surely," said the raven's watcher, "separate discourse is wiser.
Therefore, liberation I'll obtain, retreating heretofore -
Eliminating all the 'nevermores' ".

Still, the detestable raven just remained, unmoving, on sculptured bust.
Always saying "never" (by a red chamber's door).
A poor, tender heartache maven - a sorrowful bird - a raven!
O, I wished thoroughly, forthwith, that he'd fly heretofore.
Still sitting, he recited "nevermores".

The raven's dirge induced alarm - "nevermore" quite wearisome.
I meditated: "Might its utterances summarize of a calamity before?"
O, a sadness was manifest - a sorrowful cry of unrest;
"O," I thought sincerely, "it's a melancholy great - furthermore,
Removing doubt, this explains 'nevermores' ".

Seizing just that moment to sit - closely, carefully, advancing beside it,
Sinking down, intrigued, where velvet cushion lay afore.
A creature, midnight-black, watched there - it studied my soul, unawares.
Wherefore, explanations my insight entreated for.
Silently, I pondered the "nevermores".

"Disentangle, nefarious bird! Disengage - I am disturbed!"
Intently its eye burned, raising the cry within my core.
"That delectable Lenore - whose velvet pillow this was, heretofore,
Departed thence, unsettling my consciousness therefore.
She's returning - that maiden - aye, nevermore."

Since, to me, that thought was madness, I renounced continuing sadness.
Continuing on, I soundly, adamantly forswore:
"Wretch," (addressing blackbird only) "fly swiftly - emancipate me!"
"Respite, respite, detestable raven - and discharge me, I implore!"
A ghostly answer of: "nevermore".

" 'Tis a prophet? Wraith? Strange devil? Or the ultimate evil?"
"Answer, tempter-sent creature!", I inquired, like before.
"Forlorn, though firmly undaunted, with 'nevermores' quite indoctrinated,
Is everything depressing, generating great sorrow evermore?
I am subdued!", I then swore.

In answer, the raven turned - relentless distress it spurned.
"Comfort, surcease, quiet, silence!" - pleaded I for.
"Will my (abusive raven!) sorrows persist unabated?
Nevermore Lenore respondeth?", adamantly I encored.
The appeal was ignored.

"O, satanic inferno's denizen -- go!", I said boldly, standing then.
"Take henceforth loathsome "nevermores" - O, to an ugly Plutonian shore!
Let nary one expression, O bird, remain still here, replacing mirth.
Promptly leave and retreat!", I resolutely swore.
Blackbird's riposte: "nevermore".

So he sitteth, observing always, perching ominously on these doorways.
Squatting on the stony bust so untroubled, O therefore.
Suffering stark raven's conversings, so I am condemned, subserving,
To a nightmare cursed, containing miseries galore.
Thus henceforth, I'll rise (from a darkness, a grave) -- nevermore!

Lõpuks üleskutse programeerijaile: äkki viitsiks keegi kodeerida ja siis netti üles riputada pii memoriseerimise kontrolliks mingisuguse miksikese pealt tuntud pranglimisega analoogilise vidina. Siis saaksid parimad mälumängurid ennast testida, kas nad jõuavad kohani,
kus saaksid uhkelt öelda.

üheksa, üheksa, üheksa, üheksa, üheksa, üheksa, ja nii edasi....

Ise olen ajapuudusest (loe laiskusest) selle tänaseks tähtpäevaks tegemata jätnud.

Ja üleskutse poeetidele:kirjutada midagi "Near a Raven"-le ligilähedast kaunis eesti keeles, jäädvustades oma nime nii eesti keele kui pii ajalukku.
Kauneim oleks, kui see osaliseltki saaks teoks veel tänase tähtsa päeva jooksul?

Lõpuks Pii neile, kes rohkem meelde jätta ei viitsi.

Kõikides praktilistest situatsioonides piisab ümbermõõdu saamiseks sellest, kui korrutada dimeeter KOLMEGA (ka Piibel ja Talmud on sama usku).

Edasijõudnud kasutagu murdu 22/7 ja eriti nutikad 355/113, hiinlastele hästi tuntut lähendit.

LINGID:

1. Pii päevast:

http://www.exploratorium.edu/pi/

2. Memoriseerimie nõksudest:

http://www.freewebs.com/howtomemorizepi/

3. Pii poeesiast

a) Mike Keithi pikk luuletus
"Near a Raven "...

http://users.aol.com/s6sj7gt/mikerav.htm

tema kodulehekülg, kus veel mõnda huvitavat leida, incl raamatud

http://users.aol.com/s6sj7gt/mikehome.htm#toc

vrdl. Poe originaalpoeemiga

http://www.heise.de/ix/raven/Literature/Lore/TheRaven.html

"Kaarna" Eestikeelsed tõlked on olemas, kuid netist ma neid ei leidnud. Otsige, raamatuogust leiate!

b) Muid luuletusi

http://www.eveandersson.com/pi/poetry/

c,d ... Jätkake ise googlega pi poems teemal.

4. Pii kohta ühte kui teist huvitavat ja harivat

a)

http://personal.bgsu.edu/~carother/pi/Pi1.html

b) http://www.mobot.org/education/megsl/pi.html

ja nii edasi ja nii edasi.

5. Feynmani punkt:

http://mathworld.wolfram.com/FeynmanPoint.html


Sildid: , , , , ,

märts 13, 2008

Eestlase üürike õnn



Eelkoolis oli mu üheks suureks sõbraks poiss nimega Alesander. Ta oli juba siis väga isepäine ja sattus sageli hulkuma, isegi eelkooli jõudis ta ülenädalati.

Juba I klassis läksid meie teed lahku, Aleksander ühel päeval enam meie klassi ei jõudnud, vist ema läks naaberalevikku elama. Või pandi poiss erikooli. Tavaliselt need erid lõppevadki eriga, sealt tagasi tulla on raske.

Vist, mul on väga hägused mälestused sellest ajast.

Hiljem olen aga tast kuulnud, et Sass hakkas varastama, sattus ühte ja teise kinnipidamisasutusse, ühesõnaga, meie teed läksid lahku.

See saatuslik veelahe saabki alguse väga vara, 6.-10 aastaselt, I - IV klassis. Ühel hetkel väikeses peas mingi krõps ja see määrab ära saatuse.

Hiljem kinnistab ühiskond nüri järjekindlusega juba valikut ja sellest välja tulla on väga raske..

Kui seda krõpsu ei käi, jätkub ordinaarne elu. Saad enesele korraliku siivii korralikust valmisriite poest, viigitud pükste, triiksärgi ja lipsuga.

Kui sul on juba sünnist saat hõbelusikas suus, lisandub veel kikilips ja dzhentelmenikaabu.

Eile tekkis ordineeritud kodanikel üle mitme aja võimalus telekapurgis kohtuda ühe noormehega, kes nagu Nurejev omal ajal, julges hüpata ennast sellest GULAG-st välja.

See "hüpe" jäi lühikeseks ja juba tund hiljem pärast vestlust telereporteritega viib noormehe tee tagasi sinna, kust ta põgenes: Soome ülivanglasse.

Voitkat mängima Martin ei hakanud, meie ühiskond ei ole siin väga oluliselt erinev GULAG-ist, selles mõttes, et sa ju ikkagi ei pääse välja.

Arvatavasti rääkis Martin vanglakohtlusest - asja provotseerisid tegelikult vangivalvurid ise, pannes noormehe 2 ööpäevaks alasti kartserisse.

Siis aga toimus meie väikekodanlaste jaoks uskumatu asi: Martin põgenese esimese inimesena sellest turvavanglast, oma koju, naise juurde Paidesse.

On hea, kui romantilisel kangelasel on kodus selline naine, kes oma printsi koju ootab.

Igalühel sellist polegi.

Nii et ilus romantiline lugu, kahjuks kurva lõpuga. Tee viib tagasi sinna, kust tuligi, erilise erielu juurde. Ka muud aspektid lähivaatlusel kainestavad pilti. Kõrvaltvaatajale võib see valvuritele ärategemine olla huvitav ja põnev vaadata. Kui aga sul ujulas prillid ära virutatakse, sa nii ei mõtle.

Äkki see ärahüpe siiski vabastab midagi selle mehe sees ja pärast teenitud karistuste kandmist saame omale veel ühe "halli hundi", kes ise, vabal tahtel pöörab ära, tagasi normaalsesse, väikekodanlikku maailma, välja teenima ciivid viigipükste, triiksärgi ja lipsuga.

märts 10, 2008

LambiTV



Kellele SeaTV-st juba villand, võib ümber spetsialiseeruda

moodsale tehnoloogiale: vaadata kaamerat, mille peategevuseks on pildistada

ühte tagasihoidlikku hõõglampi:

http://www.centennialbulb.org/cam.htm

See lamp on väikeste vaheaegadega põlenud juba 1901 -ndast aastast

ja ei kavatse veel kustuda. Kaamera, mis seda imet jälgima pandi, pidas 3 aastat vastu.

Erinevalt tänapäeva hõõglambist, mis vaevalt 1000 tundi täis hingitseb, on selle eluiga varsti juba niisiis

vähemalt 100 * 365.25 * 24 = 8766600 töötundi.

Väärika saavutus möödunud sajandivahetuse inseneridelt!

märts 09, 2008

Kuidas kinkida naistele lilli?



Eesti on üks kummaline maa. Tegelikult tähistatakse praegu naistepäeva palju usinamalt, kui valentinipäevi . Meie ametlik doktriin aga peab seda natukene vanamoodsaks pühaks, mis eelmise ajastu ideaalidest sünnitatud.
Ka mina ei ole mingi erand - ostsin oma kaasale nii lilled ja raamatu olulistest naistest planeedi ajaloos.
Eilne naistepäev kulges nii kiirelt, et ei jõudnud isegi blogikirjutist valmis.
Kuid naiste teema meie elus on niivõrd oluline, et hilinemine ei ole õigustus.

Soome-ugri omapärana pole meil kunagi olnud teravat vahetegemist mees- ja naispoole vahel. Selle vahetegemise saime omale selga alles kapitalismiajal.
Nii Krõõt kui Andres olid ühesugused töörügajad Vargamäel.
Kas meie mehed oma küljeluusid kunagi nõrgemaks sooks on pidanud? Vaevalt, nad on selleks liialt praktilise meelega.
Nõrgemaks sooks tuleks täna pidada hoopis mehi, kes seda aga mingi hinna eest tunnistada ei taha.
Kui seda aga ausalt teha, võiks see taastada mõistliku tasakaalu mõlema soo hüvanguks.
Paradoksaalselt on naised on oma mõjujõu ja tarkuse omandanud just seetõttu, et on pidanud tegema töid, mida mehed enesele kohaseks ei pea.
Nii meditsiinis kui hariduses on ju enamuses tegevad naised. Ka kirjandus, kunst ja luule on alad, kus mees ei pea enam viisakaks enesele leiba teenida. Isegi kui ta seal vireleb, annab ta väga selgelt mõista, et enese ja maailmaga ta rahul ei ole.
Või peab ju ka kuidagi leivale tulema ja vaimsete väärtuste teenimisega on seda raske saavutada.
Võimu- ja ärimaailmas naistel praegu ülemvõimu veel ei ole. Kuid see aeg ei ole kaugel, kuna meie ärieliidi "kultuur" on olematu, äriplaanid kisuvad kõik kiiva ja paljalt korruptsiooniga ei ole võimalik neid puudujääke kompenseerida.
Mehelike ja naiselike väärtuste kõverad Prokrustuse sängid on naistele niisiis suuresti kasuks tulnud.
Kõik ei ole siin aga sugugi kuld, kuigi hiilgab.
Meie maailm vajab rohkem kui kunagi varem soorolle ja tööjaotust. Kõik tsivilisatsiooni hüved põhinevad tööjaotusel. Iga liigutust peaks tänapäeval tegema just see inimene, kes sellega kõige paremini hakkama saab. See tööjaotus peaks siiski olema paindlik nagu sipelgapesas.
Iga sipelgas peab olema kasvõi põhimõtteliselt võimeline üle võtma kaassipelga tegevuse.

Ajalooliselt on naiste üheks vääramatuks rollieeliseks lapsed.
Lastest ammutavad naised oma elujõu ja elutarkuse. Nii oli, on ja jääb.
Lähisuhte olemasolu ema ja lapse vahel on midagi sellist, mis meestel pole saavutatav.
Miks siis nii paljud naised selle eelise on minetanud?
Miks me taotleme võrdset vastutustundetust?
Vastutustundetus ei ole mehele mingi hüve, vaid karistus.
Naistel on vastutustunne sünnipärane Meestel tuleb see kõik alles omandada.
Naine peab vastustundetuks saamiseks pingutama. Mees peab vastutustundlikuks saamiseks väga palju õppima.
Naise saaks siin olla mehele toeks ja õpetajaks. Tema lähisuhe oma lastega võiks olla abiks mehe mõistuse kojutoomisel. Igal lapsel peaks olemas olema ema ja isa ja see võiks olla meie ühiskonna ideaal. Ideaal ei saa alati teoks, kuid kujundina, mäetipuna peab ta olemas olema.
Kummaline, et kõige suuremat vaenlast inimese teostusel, tema vääramatut pärisorjust, peetakse tänapäeval eneseteostuseks.
Töö ei ole kunagi ja ei saa kunagi tasakaalustatud inimese lõplikuks eneseteostuseks, kuidas me musta valgeks ei võõpa.
Kas te ütlete, et tundke ennast nagu omal tööl? Ei, te ütlete: "Tundke ennast nagu omas kodus!"
Oma ühiskonna suureks saavutuseks peame naise vabastamist kodu orjusest, tema eneseteostuse allika asendamist korporatiivse pärisorjusega.
Meile kõrvadele on seda veel veidi võõras kuulda kuna meie naised on alati rüganud tööd teha ja ei oska seetõttu sellest "vabanemisest" ka õiget rõõmu tunda.
Selle saavutuse tagajärjena saab selle palga, mis varem pidi maksma mehele, et ta oma pere koos naise ja lastega ülal peaks, jagada pooleks ja maksta võrdselt vähem.
Kuna planeedil on ka ülerahvastus, ei pea laste jaoks midagi jätma - laste sünnitamine arenenud maailmas on ju patt.
Nii kaevab "arenenud demokraatia" iseenesele hauda, kuna arengumaades on inimesi ülearu ja nad tahavad kõik siia jõuda. Nad ei küsi palkagi niigi palju, kui meie küsime ja on nõus kõik ebameeldiva töö meie eest ära tegema.
Kuid ühel päeval nad valivad siin enesele uued juhid, kes enam ei küsi meie järele.
Midagi ei ole katki, kui need juhid on meie pärandist niipalju õppinud, et ei korda meie vigu ja on oma traditsioonilist vaadet piisavalt arendanud.
Kui. Meid võib ees oodata väga veider aeg, kus koraan ja terahertsilise sagedusega arvutid eksisteerivad koos.

Kuidas ikkagi siis tänapäeva naisele kinkida lilli?

Kõigepealt tuleks mehel teostada üks väärikas lohetapp, meie soo vääramatu õigus ja kohustus. Et tõestada, et oled mees, pead näitama seda lohe haardes vaevlevale neitsile.
Tänapäeval ei ole sellest aga enam küll. Peale rüütlivõitluste tuleb tõestada ennast ka vaimsel alal, teostada veel üks nähtamatu lohetapp - tappa vaimse laiskuse lohe iseenese sees.
Selle mitmepäise lohe hävitamine võib olla vägagi keeruline. See võib päädida omaenese pea kaotusega, nagu Püha Jürigagi lõpuks juhtus.
Hea on, kui see pea vormiliseltki säilib. Koljuluus peituva aruraasu kaotust oma südamedaami nimel õnneks veel häbiväärseks ei loeta.