november 29, 2010

Propaganda teaduse rüüs




Pealkiri on muidugi parafraas Tiit Kändleri tänasest, s.t. 29.11.2010 ilmunud konkurendi tõrvamise artiklist
"Meelelahutusest teaduse rüüs". Jutt käib ajakirjast "Imeline teadus", mis ime küll, mulle jättis päris sümpaatse mulje.
Pildil toimiv kooslus aga kujutab Baikali viigerhülgeid. Neil on seal lesilates vähe ruumi ja nii ei vaatagi vanad olijad uutele pürgijatele
merest sugugi nii lahke pilguga, kui sellistelt süüta loivalistelt ootaks.

Selle asemel, et oma konkurenti siis ka tõeliselt kriitiliselt analüüsida, viidatakse üldsõnalistele tõsiasjadele.
Mulle tundub, et teadusajakirjanike populatsioon siin Eestis suurt täienemist ei võimalda. Ka kohalik teadusajakirjade ökosüsteem on haavatav ja
Punase Raamatu abita üldse vaevalt et päästetav. Sõbraliku kollegiaalse toetamise asemel jagatakse üksteisele mükse nagu jõutakse,
teadusuudiste asemel keskendutakse nuputreimisele. Ka Liisa Pasti artiklit ei ole suvatsetud lõpuni läbigi lugeda - seal oli "Imelise Teaduse" kohta tehtud täiesti realistlikku kriitikat, ei ülistatudki taevani kõike.
Üldse mainimata on jäetud asjalik tõlkekonkurent, Geo, kus peale tõlketöö on olemas ka omalugejatele
kirjade vastamine. Isegi National Geographic ei ole pääsenud tõrvatilgutamisest, heidetakse ette kriitikameele puudumist.
NG oktoobrikuu number oli tervikuna pühendatud British Petroleumi käkkidele Mehhiko lahes. Eesti teadusajakirjad sellist kriitilist luksust
enesele lubada ei saa.
Omamaiste teadusajakirjade kuldamiseks aga ei säästeta värve. Minu arvates on omamaisest teadusest kirjutajatel väga hamletlik küsimus päevakorral:
kas jätkata lõputut nuputreimist, või püüda millessegi ka süveneda nende väidetavate miljardite teadusuudiste keskelt.
Võiks oma väite järelduste üle ka mõelda. Kui iga inimese kohta planeedil saab ühe teadusuudise, siis mitu uudist üks keskmine Eesti teadlane peab oma tegevusega
tekitama, et igale Eesti elanikule jaguks vähemalt üks uudis?
Süvenemiseks on vaja aga vaeva näha.
Selle hinnaks on aga kriitiline analüüs, aga kriitilise analüüsi hinnaks võiks olla kellegiga konflikti tekkimise oht. Nii on siin meie teadusest
kirjutajad kogu aeg kahe kalju vahel, süvened liiga palju, ei saada aru ja võid osutuda kriitiliseks, süvened liiga vähe, ei tellita, sest nupukeste
lugemisest on kõigil kõrini.
Peale teadusega enesega suhtestumise on teadusele ammu külge kleepunud huvigrupid, kelle jaoks teadus nagu iga muugi eluavaldus on äritegemise viis.
Äriga käib kaasas propaganda ja võimuvõitlus. Teaduse populariseerija võiks ennast sellest võimalikult kaugele ja kõrgele hoida.
Kahjuks on toimunud vastupidine. NL aegne päris asjalik teaduse populariseerimise kultuur on sageli asendunud huvigruppide võimuvõitlusega.
Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida, üks torgib silma juba praegu - talv on tulekul ja sellega koos ka külmetushaigused ja uued vaktsineerimiskampaaniad juba käigus / käivitumisel.
Sarnaseid huvigruppide poolt sponsoreeritud asju on veelgi. Asjatu oleks omamaistest teaduse populariseerijatelt oodata kasvõi kriitikakübet nende
huvigruppide laiutamise vastu.

Lugejat aga, andke andeks, ei huvita see, kas Eesti teadusajakirjanik juba on kantud teadusajakirjanike Punasesse Raamatusse, ka ei huvita pidevad kinnitused
sellest, kui rahvusvaheliselt tasemel siin on üks või teine teadusgrupp
Üldiselt ei huvita teda ka konkurentide halvustusartiklid ega skeptitsismipuhangud, kus nõia nastjasid ja sarnaseid, või mis veel hullem, rahvameditsiini fänne hurjutatakse. Kui see aur aga suunata teadusest kirjutamisele, võiks juhtuda ökoloogiline ime - kõik selles väikses imelikus konnatiigis saavad süüa ning krooksuda ja vahel võib kodumaisel olla isegi mingi mõte.
Ja mis veel imelik tees, et ajakirjas lõbu liialt laialt on?
Kui teadusest lugemine ja kirjutamine enam lõbu ka ei paku, võiks pillid üldse kotti panna, eriti meil, Eestis.


II

Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis konkreetselt "Imelise Teaduse" esiknumbrist ka natuke.

Mulle oli päris huvitav teada saada, et saurustel olid suled juba ammu ammu enne lendamahakkamist ja kogu sulgede ja alles seejärel lendamise afäär algas
võitlusest õrnema soo soosingu pärast. Nii et isegi krokodillid võivad ajapikku lendama õppida.

Tycho Brache elust käsitlev jutt oli aga liialt pealiskaudne. Minu käsitlemata teemade pinu kõige sügavamates soppides peitub kokkugoogeldatud uurimus selle härra elust, ma ei kavatsegi luua illusiooni mingist originaalinfo tootmise võimalusest, kus üsna veenvalt on linke sellest, et Tycho Brache mürgitati tema enese sohilapse, Taani tollase kuninga Charles IV käsul. On välja ujunud vastava mõrvari personaalne päevik, kus on ära märgitud külaskäigud kuupäevalise täpsusega Brache juurde ja need on Brache juuksekarvadest tehtud analüüsiga kooskõlas - just siis kasvas juuste elavhõbedasisaldus hüppeliselt.
Aga eks tulevik näita, kui Taani uurijatel muidugi ei ole plaanis seda afääri kinni mätsida.
Võimalik, et minugi tegemata tööde pinust tuleb see asi välja kraamida ja blogisse avalikustada.
Ka Vaikse Ookeani mingite saarte meduusitiikidest oli päris huvitav lugeda.

Muud uudised erilist muljet ei jätnud, platseebo kõrvale sain lisaks uue ilusa sõna notseebo, kuid teadjamaile ei ole see uudis. Aitäh nende kolmegi eest.
Hea tulemus seegi, kui ühes ajakirjas on juba 2 pikemat ja huvi pakkuvat artiklit, üks oli üleplaaniline.
Aga nupukeste maaniast ei ole vaba ka Imeline Teadus, nende arvu võiks otsustavalt vähendada.

november 23, 2010

Sebrad ja krokodillid




Looduses on kõik lihtsam, kui inimeste keskel. Seal on eri liigid omavahel lepitamatus tasakaalus ja vastuolus. Ühe õnn on teise õnnetus.
Jõgi tuleb ületada. Esimesed ja tagaminejad tapetakse. Keskmised üle jõe lähevad.
Meil on jõel patrullivad krokodillid sageli triibulist karva. Nii peab tavasebra omama erilist oskust vahet teha omade ja valede triipude vahel.
Kui sebradel oleks olemas mõistus, ei läheks tõenäoliselt ükski üle jõe. Aga neil, lollikestel, ei ole ju, nende õnneks, sest siis sureksid nad oma
suurest tarkusest kõik nälga, sest teisel poole jõge on rohumaad, siinpool saab toit varsti otsa.

Kes arvavad, et ehk oleks targem tegu tippdirigendi pagendamise ja tipporkestri lagundamise asemel vahetada välja peadirigent Jänes,
saavad allkirja anda siin:
http://petitsioon.ee/kultuuriinimeste-umbusaldusavaldus

Arvatavasti just broilerite poolt on tekitatud ka Laine toetusavalduste koht. Leiate ka selle ja saate teha valiku.
Loodan, et Jänese toetusavalduse teksti sisse on sisse kirjutatud
vankumatu nõue seista eesti rahva säilimise eest ja kõigi üleminek täielikule isemajandamisele, vabanevad rahad aga suunata laste muusikakoolidele.
Milline tippiroonia, võiks mõni hüüda! Ei, see on kogemata väljakukkunud künism ühest enda arust tippblogija tekstist.

Neeme Järvi teistkordse pagendamisega on selgeks saanud tõsiasi, et tegelikult on kõik endine.
Endine sellest ajast, kui Pärti pagendati, endine sellest ajast, kui Järvi siit lahkus.
Muutused on vormiriietuses, vormistamises. ENSV -s kõlbas inimeseks tänavalt proletaarlane, lihtne inimene ja sildiks
kodumaa reetmine. Praegu on inimeseks tänavalt ennast suvaliselt pähetuleva sobiva nimega sildistav parteibroiler.
See joonib alla tõsiasja, et meil on avalikus foorumis toimuvad asjad läbikukkunud eksperimendid seni, kuni igaühe mütsile ei ole
täpselt kirjutatud, kes ta on, mis ta nimi on ja kas ta on piisavalt respektaabel ütlema oma arvamust või ei ole.
Nii et täpp Interneti I peal osutus lihtsalt tindiplekiks. Vabandatatagu vahepealset illusiooni jagamist, nagu meil oleks võimalik vaba arvamustevahetus
või et kuulume kuidagi Euroopasse. See jälle viib mõtted sellele, et aeg oleks selline kord kehtima saada, kus selliseid muresid üldse enam ei oleks.

Lisaksin siia veel kusagilt kommisabast, broilerikisa keskelt ilmutunud kommentaari, mis asja kõige paremini paika paneb.
kellel on pretensione autorsusega, kirjutagu ssekeldaja@hot.ee.


hoi, kaasmaalased! Mina siin! Vaatasin, et Jänes saab miinuseid ja Järvi plusse - panin siis neile kummalegi vastavalt ühe juurde. Teie kiiduväärset möla ei viitsinud lugeda, sest vaadake, mis kell on ja pealegi käib see saaga juba ma ei tea kui kaua. Millal see algas? Aga noh, pole tähtis.

Aga üks kommentaar jäi silma selsamal lehel siin: Robi 23.11.2010 03:08 - tervitan Sind! Tead, uurisin minagi äsja huviga neid julgeid kulturiste, keda oli praeguseks hetkeks kogunenud täpselt 200. Ei rohkem ega vähem. Mitte ühtegi, kordan - mitte ühtegi mulle tuttavat kultuuritegelase nime ma sealt ei leidnud. Esimese kahesaja hulgas julgesid oma nime avalikustada vaid need, keda mitte keegi ei tunne? No hea küll, oma pere või äärmisel juhul küla välja arvatud, aga mõte jääb samaks.

Võib-olla oli esimene, kelle kohta on seal "nimi teada", näiteks Eri Klas? Või äkki Arne Mikk? Kas Voldemar Kuslap jäi mul kogemata kahe silma vahele? Toetas ju rahvas raskel hetkel teda? Kus on iluvõimleja Ott Kiivikase muskel? Kõvad ärapanijad Juur ja Oja on oma allkirjad nii ära pannud, et vist isegi ei leia üles? Kuhu meie armastatud rahvakirjanik Kivirähk alla kirjutas? Või pole nad kultuuritegelased? Kihnu-Virve, muidu hakkaja parašütist ja tuuritaja?

Võtkem ekraanilt tantsivaid ja laulvaid kultuuritähti, kas on keegi neist midagi öelnud või kirjutanud. Tülgastumiseni on üles riputatud seisukohti kuldselt triolt Jänes-Järvi-Siitan. Jah, muidugi, üks kultuuritegelane läks meelest - ansip -, aga see oleks võinud küll kasutada võimalust vait olla. Kas on reäälitisõudjad mingi seisukoha võtnud? Ega ei tea, keda nõia-nastja toetab? Olaf Suuder? Vabariigi sünnipäeval nähtud pikk pingviinide rivi? Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi...

Vaatasin praegu huvi pärast järele, napilt nädal seda saagat ainult ongi ette kantud. Aga kõrvad jooksevad sitavett, nagu oleks juba kuu aega ajusid pestud. Matsirahvas ei rahune, kuldne trio ei lagune ja kultuur ainult mädaneb.

Teise Ilmasõja aegse pastor Martin Niemölleri preestrikraesse aetakse järgmist lausungit, mis ta olevat fašistide kohta öelnud:

Kõigepealt tulid nad juutide järele,
aga ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud juut.
Siis tulid nad järele kommunistidele,
aga ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud kommunist.
Siis tulid nad ametiühingumeeste järele,
aga ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud ametiühingust.
Siis tulid nad mulle järele,
aga enam ei olnud kedagi, kes midagi ütleks
.

Kas usute, et teie olete viimane lahkumissümfoonikuist?

november 21, 2010

Saatuslikud koputused


IA

IB

IIA

IIB

III


Siin mängib neid koputusi Glenn Gould. Esimest kahte osa lausa piinavalt aeglaselt. Kolmas osa on normaalne.Keda huvitab muusikalise fraasi kujunemise köögipool, sellele on see ehk isegi huvitav.
Hästi on tuntav ka vihjamine kitshile nende fraaside juures, mis hr. Gouldile kuidagi ei meeldinud. Mida oleks Uljanov sellise interpreediga peale hakanud?

Tunnistan ausalt üles: Beethoovenist olen ma pärast noorusvaimustust kõrvale hoidunud.
Üheks põhjuseks on kasvõi pilt muusikat kuulavatest revolutsionääridest, sellega seotud vägivallaaktid ja selle vägivalla kajastused selle sonaadi paljudes esitustes. Ma tean, et see ei ole aus, aga ikkagi.

Sellised Beethoovenist sõltumatud tõukejõud on endiselt ametis, kuna Beethooven on jäänud ikooniks ka uue impeeriumi ideoloogide jaoks - “Ood rõõmule” on meie uueks riigihümniks.

Tõeliselt geniaalne on universaalne, universaalne tõmbab aga ligi igat sorti ideolooge. Sõna revolutsiooniline õnnestus külge kleepida koguni Chopinile. Beethooven aga oligi selline, vähemalt väliselt. Tema muusikat ei ole kuidagi võimalik ainult ratsionaalselt tõlgendada. Kui seda teha, siis tabab tõlgendajat ja kuulajat valus maandumine ja pettumus.
Aga kui etenduse eel kõik mustkunstitrikid ära seletada ja lahti leierdada, ei olegi enam midagi vaadata.
Nii ei olegi äkitselt ka siin esimese hooga midagi kuulata. Ehk 3. osa.
Mingi trillerdus. Arpedzo.
Kastreeritud revolutsiooniline ümin …
Kas Gould vihkas Beethoovenit ?
Ei, Gouldi “Tormi” sonaadi nr. 17 esitus samalt autorilt on üks meeldejäävamaid ettekandeid üldse.

Gould ise põhjendas oma teguviisi selliselt:

Tunnistan, et Appassionata Sonaadi populaarsuse põhjendused hoiduvad minust kõrvale.
Oma sellel eluperioodil oli Beethoveni tegevuses peamine mitte motiiviline kidurus. Ta püüdis olla Beethooven … tema upsakaks mõtteks sellel perioodil oli luua mammutstruktuure alusmaterjalist, mis vähem võimekate käes võinuks vaevalt lubada enamat 16 taktilisest sissejuhatusest. Mis puudutab Appassionatat, siis siin on näha egoistlikku pompöössust, trotslikku suhtumist “vaatame, kas ma võiks hakkama saada, kasutades seda viisi veel üks kord”, mistõttu minu isiklikus Beethooveni edetabelis mahub see teos kuhugi “Kuningas Stephani Avamängu” ja Wellingtoni Võidusümfoonia vahele.


Märkuseks:
King Stephen (König Stephan, Kuningas Stephan) oli Beethooveni teos aastast 1811, pühendatud Ungaris, Budapestis ooperiteatri avamisele ja mille teemaks olevat olnud mingi müütiline Ungari kuningas Stephan aastast 1000. Avamänguga koos kirjutas Beethooven veel 9 vokaalpala lisaks ja see kõik on tänapäeval üksmeelselt kuulutatud geeniuse haltuuraks, olleks üheks harvemini mängitavaks palaks Beethooveni loomingus.
Wellingtoni Võidusümfoonia tähistab tänapäeva sõjaajaloos üsna tähtsusetule lahingule 1813 pühendatud teost, seal sai Punapart lüüa ja Beethoovenil oli käsk selle peale üks sümfoonia kirjutada.

Originaaltekst:
“I confess the reasons for the so-called Appassionata Sonata’s popularity elude me. At this period of his life Beethoven was not only preoccupied with motivic frugality. He was also preoccupied with being Beethoven… his conceit at this period was to create mammoth structures from material that in lesser hands would scarcely have afforded a good sixteen-bar intro. And there is about the Appassionata an egoistic pomposity, a defiant ‘let's see if I can't get away with using that tune once more,’ attitude, that on my own private Beethoven poll places this sonata somewhere between the King Stephen Overture and the Wellington's Victory Symphony.”


Kuid siin, nagu ka Gouldi teada tuntud vastumeelsuses Chopini loomingu suhtes on märgata dimensiooni, mida ta ei suutnud või ei tahtnud tunnetada: inimlikult ebatäiuslikku, subjektiivset, ekstaatilist, dionüüsoslikku.

Just nende koputuste ebatäiuslikkuste tõttu on Appassionata võti Beethooveni sonaatide juurde. Seda kõike oleks saanud kirjutada palju rafineeritumaks ja täiuslikumaks. Aga Beethooven ei suvatsenud nii teha. Võib olla vanemas eas see tal õnnestus - on sonaate, millega isegi Gould ja kõik Gibraltari kaljude elanikud rahul on.

Võib olla. See sonaat siin on alasti hinge karje ja seda on teised tõlgendajad aeg ajalt mõistnud.

Appassionata teisi esitusi

Minu lemmikuks on täna Fazil Say:

II

III


2 ajaloolist esitust:


Seni tundub üle aegade kõige kõlavam olevat Frederic Lamondi esitus aastast 1927

I

II



Aga siin mängib 88 aastane Arthur Rubinstein aastal 1975. Mängib viimast korda avalikul kontserdil.Suure mehe üks viimaseid pingutusi kontserdilaval.Miks valis Rubinstein oma kontserdikarjääri lõpetuseks SELLISE teose?

II

III

Tahtsin siia lisada veel ja veel neid linke, kuid siis taipasin, et isegi kõige paadunum revolutsionäär tõenäoliselt ei peaks emotsionaalsele koormusele vastu.

Kuid loodan, et seda lingijoru jätkatakse kunagi kusagil mujal omal moel.

Kuulasin neist mitmeid ja mõned neist on väga head. Mõned millegipärast aga ei ütle mulle midagi.

Hästi mängivad Horowitz ja Richter, aga ka Lisitsa (jah, ka naisrevolutsionääre veel leiab), Gilels, Schnabel, Solomon Cutner jpt …

Osalt nõustun Gouldiga, sest see sonaat ei allu keskpärastele peaaegu üldse. Ja osalt see ongi kitsh.

Aga ta ei ole ka kindlasti mitte haltuura, nagu ülalmainitud avamäng ja võidusümfoonia. Ta on ehe Beethooven kogu oma hiilguses ja ebatäiuses.

Kui ükskord jõuaks kätte see aeg, mil Beethoovenit hakataks käsitlema tavalise geniaalse surelikuna, nagu olid Schubert, Schumann, varemalt aga Scarlatti, võiks nii see sonaat kui ka kõik teised 31 leida enesele uue hingamise.

Viited:

Komistasin päris hea klassikalisest muusikast rääkiva koha otsa -

http://www.classicalnotes.net/classics3/appassionata.html

Beethooveni ülistajatest oleks kõige sisukam Leonard Bernstein.

Kuulake ja vaadake üle kõik, mist ta on öelnud ja dirigeerinud Beethoovenist. Tasub ära.







november 20, 2010

Fantastiline Järvi!

I



II




III





Ehk sobib lohutama tänast natuke lohutut meeleolu see ilus kontsert.
Kõikide köögitüdrukute kiuste on selline ilu ka olemas. Ikka veel.

november 17, 2010

Loeme, palvetame ja kommenteerime



On mis on, aga nüüd on aeg vilepillimängijad paika panna.
Museaalide valvurid juba on paigas.
Lõputu ametnikulaiamine kestab ja isegi õudset lõppu ei paista kusagilt.
Nörritatud avalikkuse hädakarjed vaid kriipsutavad alla ükskõiksuse tolmuladestuste määratut paksust,
magajate uneruutude kõigutamatust, nahahoidjate igikestvat ülijärjepidevust,
õukonnaööbikute õhuõhinavaimustust õnneõuest.

Tunnistan ausalt, ei oska ontlikult ohata.
Võiks koostada pikki ülevaateid toimuvast, linkida ja laterdada.
Võiks kirjutada pöördumisi ja neid allkirjastada.
Võiks arutleda purulollidega kusagil kommentaariumis, kas orkestri ees kättevehkimist üldse on vaja.

Kõik see aga tekitab vaid taustavilet sellele veeveskile.
Ehk jahvatab see veski mingid asjad siiski siledamaks, kõvad kivid kuluvad pehmemaks ja veevulina keskelt
saab vilet edasi tasuta, nagu õnnegi.
Kõigile.

november 09, 2010

Elu pärast muusikat




Meie mõeldava tehisintellekti esimeseks proovikiviks võiks saada mõtestatud aforismide vorpimine.
Näiteks sõnaga "Elu" saab algatada mitmesuguseid aforisme.

Ühed ohtlikumad lisandsõnad võiksid olla "ilma" ja "pärast"- Elust ilma...", "Elu ilma...", "Elu pärast...".
Nii võiks intelligentsust teesklev kolakas peatselt valmis saada lausega:
"Elu ilma muusikata on lihtsalt eksitus."
Singulaarsele intellektiplahvatusele oleks niimoodi tee avatud, sest samamoodi arvas ka Nietzsche. Kirjas oma sõbrale Köselitzile 15.1.1888 kirjutas ta:
"Elu ilma muusikata on lihtsalt eksitus, sekeldus, pagendus."
["Das Leben ohne Musik ist einfach ein Irrthum, eine Strapatze, ein Exil"]

Hoolimata Nietzsche kõikuvast asendist filosoofide populaarsusedetabelis on tema lood mingil põhjusel 20 sajandi lõpuaastatel jälle seniiti tõusnud. Isegi Eestis ilmus
just hiljuti Anne Lille tõlgitud "Tragöödia sünd" ja muidu nukralt filosoofilistes nurgakestes kopitavate teiste mustakaaneliste kõrgüllitiste seas on teos peaaegu välja müüdud!
Eriti just see aforism on hakanud oma uut meemielu elama. Kuna saksa klassikalise filosoofia lugemine ei ole ilma äärmise motivatsioonita lihtrahvale jõukohane, korjatakse üles
esimene enesele arusaadav kontekst ja "heidetakse kõrvale kõik üleliigne". Sekeldus ja pagendus on üleliigsed, jääb järgi
"Elu ilma muusikata on lihtsalt eksitus".
Soovmõtlemine ja telefoniefektid on aforismi laiatarbeliseks kasutamiseks modifitseerinud kujule "Elu ilma muusikata oleks eksitus".
See oleks peidab aga enda taga mõtet, et jumalale tänu, muusika on meil olemas ja meie elu nii eksitus ei olegi, et koos muusikaga oleme
lausa õnnelikud. Nietzsche aforism on saanud väikse tingliku nihke abiga ameerikalikult õnneliku lõpu.

Aga jääme siiski originaalitruuks ja uurime mõtet algkujul.
Mis kontekstid sellele tänapäev võivad külge kleepuda?
Esimene pähetulev kontekst on turumajanduslik enesemüük või reklaam, isegi sellele vastanduvas võtmes.
Nii sobib see erakirjast väljalõigutu motoks küll blogisse või reklaamlehele, eraldades muusikaarmastajate väga erilise sekti osavalt muudest sektidest.
Selline turundusnipp on tegelikult väga kaval, on ju apple kasutajad just samamoodi eraldatud teistest lihtsurelikest ja nad tunnevad ennast niimoodi teistest paremini.

Nii võidaks küll toimida iga teisegi hobiga - mis oleks elu ilma margikogumiseta margikogujate jaoks või kalapüügita kalameeste jaoks?
Elu naisteta aga ei oleks enamike meeste jaoks üldse mingi elu, kuigi paljud väidavad vastupidist.
Mis elu see on?! sõnastab tavainimene selle aforismi pööblile palju arusaadavamas kontekstis ja siin on ring jälle täis, sest
kogu kultuur on Nietzsche jaoks sündinud tarbest pehmendada jõhkrat reaaliat - meie jaoks oleks parim olnud üldse mitte sündida või kui selline asi juba juhtunud, siis kohe surra.
Selline oli sileeni jõhker vastus kuningas Midasele, kui see ettevaatamatult temalt küsis -
"Mis on inimese jaoks parim ja kõigest kõige suurepärasem."
Räägitakse, et Midase lohutamiseks olevat talle kingitud võime muuta kullaks kõik, mida ta puudutas. Sellest aga sündis pigem tüli - ei saanud
ta ju oma ihulisi vajadusi söögi ja joogi järele rahuldada...
Midas tuli seetõttu üleloomulikest omadustest vabastada.

Kui aga ilma juba sünnitud, siis vajame antidepressante. Vanamoodsalt öelduna vajame hädasti joovastust ja unelmaid KUNSTI nime all meile söödetava manusena ning mingis ebamäärases tulevikus tõsikindlaks muunduvaid teadmisi TEADUSENA.
Osiste vahekord selles kokteilis määrab nii mõndagi. Praegu on see aeg, kus esimest viiulit mängib TEADUS.

Mis õigusega ta seda teeb juba Sokratese aegadest alates?
Nii küsib Nietzsche oma "Tragöödia sünnis". Kui paljude jaoks Sokratese aeg oli Kreeka kultuuri kõrghetk, siis Nietzsche arvates oli see juba hävingu algus.
Euripides olevat pannud aluse tragöödia lõpule. Õigeid tragöödiaid enam ei kirjutatud, kõikjale jõudis lõpuks ameerikalik häppi end.
Tragöödia surm sündis sellest, et muusikakunst, kunstidest üks vanimaid ja õilsamaid allutati Apolloni väele.
Muusika ülesandeks jäi vaid illustreerimine.

Elu SELLISE muusika keskel oleks Nietzsche jaoks kindlasti olnud juba õudusunenägu.

Nietzschel õnnestus elada oma elu ajal, mil õhtumaade allakäik oli veel vaid paberil visandatud utoopia.
Muusikast ei pidanud tollal rääkima mitmes erinevas tähenduses.
Kuid märke tulevasest kahestumisest oli tollalgi.
Helilooja elukutse eraldus lõplikult tõlgitseja, interpreedi ametist. Tõlgitsused kivinesid, improviseerimine kadus kontserdilavadelt.
Tõlgitsejate pilk kinnistus üha enam minevikku, kust järjest kõrgemale tõusid paar üksikut "titaani", nagu Beethooven, Mozart, Bach, Chopin.
Asjaolu, et need titaanid esitasid oma muusikat ise sageli vabalt, interpreteerides, iga kord muutes ja tõlgitsedes, aga on unustatud.
Oleviku muusika pidi oma olemasolu õigustuseks muunduma ja kahjuks just see muundumine peletas kontserdisaalist veel enam publikut,
sest "kaasaegsed", "modernsed" heliloojad ei tohtinud või ei tahtnud kirjutada kõrva paitavat muusikat.

Sõda sai läbi ja sellega sai läbi ka aristokraatide sugu. Tänapäeval on aristokraat muuseumieksponaat, elav topis.
Koos aristokraatliku muusikamaitse hävinguga tekkis niinimetatud "kerge" muusika. Esialgu ei söandatud vanade klassikute rüpest liiga kaugele minna
ja selles segaduses sündis nii mõndagi ilusat. Gerschwin. Biitlid. Dzäss. ...
Enamlaste maitse aga jäi ja võitis. See kivistas ka klassikalise muusika, mis elab praegu peamiselt minevikus ja kus kontserdisaalis saame nautida
seetõttu vaid muuseumieksponaate.
Teatud gibraltarlaste jaoks on siiski veel huvitav ka kaasaeg, kusagil üritatakse lahknenud dzässi ja klassikat siduda, elu ei ole muusika seest veel
päriselt kadunud.
Aga tarve vapustava, hingeülendava, vabastava, vaba ja improvisatsioonilise, dionüüsosliku joovastuse järele ei ole mitte kuhugi kadunud.
Teadmiste paisuv sfäär ei päästa meie hingi kuigivõrd. Elame endiselt mitte enam, kui sajand. Sünd ja surm on piinarikas.
Elu ON TRAAGILINE.

Kuidagi tuleks see pagendus katkestada, lunastada sünni pärispatt, sattumus allakäigu aega, sekelduste keskele, sisepagendusse.
Natuke paistab toru lõpus ka valgust:
Inimesed on tüdinenud rämpsust ja imitatsioonist ja julgevad juba küsida puhta toidu järele. Äkki jõuab nende kõrvu ka sõnum puhta muusika võimalikkusest, mis ei ole imitatsioon, illustratsioon, reibas ostu-, töö-, olmehullust süvendav dressuurtümps.

Kaasapandud jutjuubikutest:
Ülal mängib Art Tatum Chopini. Äkki peaks Chopini tänast JUST NII mängima?
All aga kõlab Bachi Busoni Chaconne, mängijaks Helene Grimaud.


november 01, 2010

Sõjakas Chopin



Vist see sõjapolonees on kõige tuntum Chopini teos, umbes samaväärne tema matusemarsiga - mäletan seda kunagi lapsepõlevast uduselt olevat mingi pikalaineraadiojaama tunnusmeloodia
(kas mitte Majak?).
1939 septembris, siis kui sakslased Poola tungisid, mängitas Poola raadio seda iga päev, kuni lüüasaamiseni. See poolakaid ei päästnud.

Oma poloneese, nii sõjakaid, aga eelkõige traagilisi, hakkas Chopin tõsisemalt kirjutama just Prantsusmaal olles.

Neist kõigist kumab läbi kustumatu koduigatsus. Pariisi kõrgseltskond neid poloneese kindlasti ei vajanud.
Meenub keskkoolis päheõpitud kurb venekeelne luuletus lilledest, mis vaasis närtsivad, tasa langetades õielehekesi...
Luuletus lõppes kuidagi nii, et nõnda närtsivad ka inimesed võõral maal, just nagu lilled vaasis.
(Ma ei leidnud seda enam kuidagi ei mälust ega netist üles)
Selle närtsimisluule juures aga tuli miskitpärast meelde Ristikivi - tema närbumine Rootsi heaoluühiskonna putukametniku ja hobikirjanikuna.