mai 13, 2009

Kurbus on hea ja lihtne tunne




"Kurbus on hea ja lihtne tunne - kas seda maksab karta" -
nii kirjutab Anne Lange "Tõlkimise aabitsas", mille hiljuti raamatulaadalt ostsin.
Ta kirjutab sellest ees/saatesõnadele pühendatud E tähe rubriigis.
(Kõik teised tähed olid ka väga huvitavad lugeda, nagu alati on huvitav lugeda väga häid oma ala valdavaid inimesi sellest kõnelevat viisil, mis ei tundu üldsegi üleolev)
"Kui kaante vahele köidetakse üksnes tõlge, on tõlkija jätnud kasutamata võimaluse lugejat suunata. Et ta ise pole vestlust alustanudki, on ta ka kaitstud mittemõistmisest johtuva kurbuse eest. ..."

Ma mõtlen, et seda mõtet eessõna kohta kõlbab rakendada ka Interneti, s.h. kommenteerimiste ja blogimiste suhtes. Üle hulga aja on tehnika progress loonud olukorra, kus inimesed äkitselt avastavad, nad saavad midagi öelda ja nad tegid ja teevad seda päris agaralt. Ehk ei tee nad seda enam võib-olla mitte nii agaralt, kui 9 aastat tagasi, aga siiski. Päris tavalised inimesed arvavad igal pool midagi, muidugi ka raamatute ja kunsti kohta. Aga need Eesti päris kunstiinimesed ja tõlkijad ja kirjanikud on jäänud sellest kõigest kuidagi väga irooniliselt kõrvale. Nad kirjutavad küll paberlehele artikleid, mis lõppkokkuvõttes arhiveeruvad e-kujul. Olles aga alustanud vestlust, ei osale nad kuidagi enam selles, jäävad vait. Pärast aga ollakse solvunud, miks vestlusest midagi välja ei tulnud. Võib-olla olid ka need inimesed solvunud, kes kommentaariumi hõlmavad. Praegu enam mitte, sest seal on põhiliselt tühi ruum alles jäänud. Kellel oleks midagi öelda, on juba päris vait ja tühja koha on sisse võtnud peaaegu asjasse mittepuutuv punt inimesi, kellele see on kas mingi eneseekspositsiooni kanal (sõltumata artiklist või vestluse algatajast, kellelt aga kunagi mingit järge ei tule), või lihtsalt väljaelamise koht. Nii on foorumeist saanud parimal juhul müra tekitaja.
Aga selle kurbuse eest ennast niiviisi kaitsta siiski ei ole võimalik, seda saab vaid peita, peidetuna aga see ei ole hea ja lihtne tunne, vaid otsib omale väljundit. Vahel on see seletamatu raev sellesama kommenteerija suhtes, kes ometi on vaid teine pool ja keda võib-olla häirib just see dialoogilisuse eiramine.
Nii jääb lõpuks see teine pool ka vait või kirjutab mingisuguse nõmeduse valmis, ja see vaikus ei ole ei hea ega valges mõttes kurb.
See kommenteerimine ja blogimine on toonud muidugi ilmsiks lihtsad asjad: eestlane üldiselt ja keskmiselt ei oska vestelda ja ei pea seda mingiks väärtuseks. Välja arvatud võib-olla need, kes vestlust alustades on edaspidi lihtsalt vait, s.t. ametlik kirjaeliit. Aga seda ei saa me nende käest vist kunagi teada.
Ka tuleb lugeda täiesti läbikukkunuks ideed anonüümsest kommenteerimisest - ei tule eestlasel ka sellest midagi välja. Mõnel teisel rahval tuleb, eestlasel mitte.
On vaja teada nimesid, vähemalt portaali omanik võiks neid teada ja on vaja vastutusi ja ka liikluspolitseid. Ometi on ideel anonüümsusest kui vestlusest algne tähendus olemas, sa võid minna kohvikusse, või tänaval kõnetada kedagi ja sa saad astuda dialoogi sulle tundmatute inimestega, nad oskavad ja tahavad seda teha.
Kahju, et selline viis kõnetlemiseks ei kõlba, et sul peab olema nimi ja frakk, et sind üldse kuulda võetakse. Kui siiski?
Et vestlus on oskus, nagu pillimäng, seda peab eraldi selgitama. Pillimängu suhtes võiks võrdluseks tuua need õnnetud klaverid (millest ühe päästsin oma füüsikakabinetti kunagi) kusagil koolide võimlates, riidehoidudes ja sööklates, mis (praegugi vist) seisavad ja ootavad, leidmata mängijat, ammugi häälestajat. Ainukesed, kes seal oma "meisterlikkust" näitavad, on koerapolkade mängijad. Tirilimpapaa tirilimpapaa ... see koerapolka aga mitte kunagi ei arene edasi, selline plõnnataja jääbki seda polkat taguma igavesti. See pillimäng ei vii mitte kuhugi, nagu ei ole mitte kuhugi viinud meid ka kommenteerimise kombe sissetoomine Internetti.
Blogimine ehk viib, kuna blogijal on tekkinud teatud vastutus. Sa ise oled selle kokku pannud ja sa vastutad selle eest veidi, sul ei ole kaasvastutajaid kusagilt võtta. Päris koerapolkat ei tahaks siia üles riputada, vähemasti mitte iga päev ja inimesed näevad selle ära ka - iga päev üks ja seesama koerapolka, siis nad enam seda ei loe ja siis ei ole sellel üldse mingit mõtet.
See koerapolkade komme aga ei ole alguse saanud kommenteerijaist. Selle kombe on idandanud meile meediainimesed ise.
Uskuge või mitte, aga nad teevad seda täiesti tõsiselt. Inimesed, kes peaksid olema aastaid õpetust saanud, kuidas midagi öelda või kirjutada, ei oska kätt klaveri juurde saades tegelikult mitte midagi muud kui plõnnatada ja ta saab selle eest isegi raha ja kiita. See on õpitud abitus, sest ma ei usu, et nad täiesti õpetusest ilma on jäänud - mingi arusaamine legatost ja staccatost, fortest ja pianissimost ehk on ometi olemas?
Kuid häda on selles, et premeeritakse õpitud abituse, õpitud rumaluse eest.
Ma ei hakka siin pikalt kirjeldama "parimaid" koerapolkasid meedias. Neid on liiga palju ja need ei lõpe iialgi otsa. Kes küll võtaks ja selle klaveri kaane kinni virutaks, päästes vana hea eesti keele edasise reostuse eest?
Muuseas, vanaaegseid koerapolkasid kõlbas isegi kuidagi mängida - vanad EV aegsed meemid olid ilusad - näiteks käojaan või leheneeger. Meie kaasaegsed, enda arust teravmeelsed ütelused ei kõlba isegi külakõrtsis kasutada, olgu näiteks see äraleierdatud "stardipakett"

mai 01, 2009

Leitud lugu



(Ülal on haarav lugu sellest, kuidas Bernstein noori muusikuid "dresseerib", aga kevadest, volbrist ja sarnastest asjadest).

Kuna mingi viirus rüüstas minu postkasti ja mozilla tuli ümber installeerida, ilmus minu postkastist lagedale palju selliseid asju, mille olemasolu ma poleks osanud kahtlustadagi. Olin nad unustanud sama süüdimatult, nagu ma olen unustanud selle suure ja siira tunde, mille ajendiks kunagi ühe teise noormehega arveid klaarisime, või sellegi emotsiooni, mis ajas mind vihastama ühe eesti esiluuletaja peale, ja mis vastusena päädus uue suhteroimana.
Kõik hajub ja ununeb ja taastärkab, sest midagi ei ole uut siin päikese all, ei ole ja ei tule.
Niisiis see lugu ja järg pärast seda lugu tuleb jälle teises kirjas, et eraldada mind, mis kunagi mõtles nii, ja seda mind, kes praegu siin ringi jalutab.

Me võime ennast lahti kiskuda Maast ja selle pinnast ja üritada distantseeruda sellel elavatest kahejalgseist. Kuid siis avastame ennast kosmosest, vaakumis.
Vaakumis ei saa inimene elada, ta pole selleks loodud.
Tuleb alla tulla ja hakata öökimistarbest hoolimata filtreerima söödavat söödamatust, rämpstoitu normaalsöögist, joodamatut joodavast.
Kusagil Euroopas pidasid sõjardid nõu ja seda tulid uudistama mingid meeleavaldajad. Sellest on jõudnud meieni kuuldused Madlide ja Jüride käest - fuih, millised karnevalikostüümid, fuih, kes küll panid hotelli põlema...
See on nüüd see osav asi, mille eest saavad raha kolmetähelised. Või selle eest, et kui mõni ajakirjanik arvab, et ei kuku need tornid niisama tulekahju tagajärjel kokku, peab keegi hakkama vorpima fuih milline tobedus stiilis hüüatusi ja vahelehüüdeid.
Või see loomakaitsjate lugu. Millised pahad olendid on loomakaitsjad ja võib-olla ongi nendega koos ühes mestis ka näiteks hm... sotsioloogid, venelased, juudid, ufod, kes iganes.
Kogu see jura on meid ümbritsenud I Maailmasõja lõpu aegadest alates, kui valitsema pääsenud toapoisid heitsid eneselt viimsed aristokraatliku väärikuse sugemed ja noblesse oblige loosungit asendavad abinõud, mis eesmärgi pühitsevad ja eesmärk on vaid võim ja sadulas olemine iga hinnaga.
Sa ei pääse sellest, kui keerad lahti uudisenupu või koperdad läbi säästumarketist, sealt vaatab see vastu ostuhullusena, hullu lehma laadse veidra tõvena, või mõne filmi staari elutust elust tehtud uudisnuppude reana.
See kõik on totrus, nagu slava kpss kunagi igal katusel vastu vaatamas, aga ometi on see reaalsus, hoovad, mida kasutatakse, on reaalsed, sa näed ja hõõrud silmi ja imestad, miks inime peab sellist lolli juttu suus ajama telekapurgis või raadiumi seest, aga sa saad aru, et selle jutu ajamisel on oma hind, selle eest ta müüb ennast. Mida vähem ta selle sees oma aju tõeliselt pööritab, seda parem, sest kusagil võiks see jura ometi vastu hakata.
Sa mõtled, et on pääs sellest, kui keerad ennast luulelainele, aga ei. Ka seal on kriis toonud hoovused ilmsiks, millest ei pääse: ka seal tuleb ennast müüa ja täna on pakkumisel kirjanike liit.
Kõik pakuvad ja müüvad ennast nagu jõuavad ja jaksavad ja ilulemisel on vaid veidi kõrgem hind, ka hädaldushüüete turundamisel peab teadma omi nippe.
Võib osutuda, et vähesed, kellelt veel võib kuulda veidigi maa peal olevat juttu, on paavst ja dalai laama, aga ka matemaatikud. Nad räägivad nendest asjadest, mida ei saa müüa ja suhu pista, jumalast, hingest, surmast, aga ka naturaalarvudest.
Ülejäänute puhul tuleb kahtlustada mingit sorti hullust, sest kõike ei saa müüa, üldse mitte midagi ei saa müüa, sest rahal ei ole väärtust. Müümine on kõige nõmedam vaimne müüt, kõige orjastavam olek, varju varju kummardamine

Milles erinevus? Ma ei tea?
Minu naabritädi, 88 aastat vana, maeti hiljuti ja sellest hoolimata ma mõtlen ikka seda tädi sellesse piimajärjekorda, mida me külastasime koos laupäeviti. Tema ehk mõtles ennast jälle sellesse aega, kuhu me kõik ennast mõtleme - aega, kui ta oli 6 aastane, või aega, kui ta oli 20-ne. Minagi mõtlen ennast ikka veel ekslikult tudengiks ja kargleks rõõmuga koos nendega linna pääl, aga aeg ei luba enam oma väärikusest allapoole astuda. Või veel ei luba?
Midagi ei muutu. Needsamad kirjanikud, kes olid pakkumisel see mõni aeg tagasi, kui ma neist ja paavstist, dalai laamast ja loomakaitsjaist heietasin, käivad ja esinevad täna siin ja seal, loevad luuletusi ilmast ja toredaist inimesist selle pääl.
Ühest koolist peksti nad välja, sest üks luuletaja luges loost kellestki Kaljust, kes armastas lapsi, liigagi palju...
Ja selle eest tahavad nad eluaegseid stipendiume saada??
Kas Alliksaar on kusagil teiselt planeedilt pärit - see tema mõttejupp - võitlus mõtte kvaliteedi eest? Või see idee, et räägitakse tegelikult vähe ja mõeldakse väga palju, kontsenteeritult ja seda, mida mõeldud, ei käia karjumas küla peal.
Kuigi ma olen paljuski mõttes nende inimestega, kes täna talguid peavad, ei suuda ma midagi teha talgute korras, vähemalt mitte midagi sellist, mis eeldab mõtlemist. Seetõttu ei jõudnud ma ennast sellele lainele mõelda ja ei arva, et vaim tuleb peale käsu korras, talgute kaupa. Ma ei tea ka mingit imevahendit, mis need mõtted transformeeriks millekski käegakatsutavaks, seetõttu mõtlen oma mõtteid edasi ikka omas tempos, nagu mu aju seda võimaldab. Tempo, rütm, selle kadumisel ei tule loost midagi välja, seda ma tean. Seda vana tõde käime koos õppimas Tartu II Muusikakoolis, koos Tõnisega, kes lõpetab varsti lasteaia ja muusikakooli eelkooli.
Iga sorti PR-i saab teha talgutena, saab näida ja mitte olla. Muusikat nii teha ei ole võimalik. Kardan, et ka mõtlemisega on nii, et mõttetalgute asemel tuleks käitada protsess, pidev tegevus, iga hommikune rituaal, kõik inimesed võiksid hommikul mõelda näiteks 15 minutit ja midagi sellest üles täheldada. Siis ma usuksin käsilolevatesse talgutesse veidi enam.
Kuid tahaksin kasvõi talgutöö korras tõesti tähelepanu juhtida, et keegi paneks tõkkepuu ette laiutajatele hariduses. Üks selline laiutaja seal ees vehkleb, Tõnis Lukas ja kui jõuaks pärale tema enese kirjutatud artikli pealkiri - haridusreform on VAID PROPAGANDAMULL (tema jaoks, meie jaoks on sellel ka maised, ilmalikud tähendused), oleks hästi.
See mees saab hakkama vist sellega, millega ei ole hakkama saanud kadakad enne teda - meie rahvusele lõpliku kabelimatsu väänamisega. Sest seni, kuni elab küla, elame meie ka. Aga küla lammutamine on see, kui pannakse kool külas kinni ja seda see Lukas täpselt teeb. Ärge laske peibutada ennast selle vennikese ilusatest kõnemullidest - üle saja koha Eestis jääb ilma oma keskkoolist, kui Lukasel lastakse lõpuni tegutseda. ja see ei ole lihtsalt koht, kus inimesed saavad käia paberiasju ajamas, seda võib ka kaugemalt ajada. Haridusasju ei saa ajada kaugelt, kool on igapäevane tegevus ja iga noor lapsevanem võtab selle teadmiseks: oma elu mingi maakohaga seostamine ei tule tal enam kõne alla, kui selle tagajärjel tema laps saab olema teise sordi inimene, kes peab kooliharidust omandamas käima kusagil 30-40 kilomeetri kaugusel.
Selleks ehk ei pea osalema kusagil talgutel, et tulla mõttele, 30-40 km. kaugusel koolis käia on fundamentaalselt erinev sellest, kui kool on oma ukse ees.
Ja selleks ka ei pea osalema, et aru saada, et vähendades gümnaasiumiharidust saavate laste arvu 2 korda tähendabki seda, et meil hakkab olema veel enam seltskonda, kellest ei ole lootagi selle äratundmist, mis vahe võiks olla Konnulal ja Alliksaarel, kui ta Konnulalegi üldse pihta saab, ka see vend võib talle osutuda intellektuaalselt liiga suureks pähkliks. Ärgu Konnula sellest inetust võrdlusest solvugu, aga tal tõesti on siiski ka veel veidi arenguruumi jäänud!
Lõpuks tahaks m kõiki, kes selle ekraani taha on sattunud ja seda heietust lugenud, peksta välja oma klaveri tagant välja, sest kevade on käes!
Päikest, ka kõigile neile, keda on jäetud või kes ise jätavad!