jaanuar 20, 2014

Rong see sõitis




















Nagu kõik tublid lapsed, armastasin ka mina seda vahvat laulu rongisõidust, kuigi sõit lõppes õnnetult.
Piilupart oli rongijuht ja jäi magama.
Keegi ei jõudnud õigeaegselt sihtkohta.
Praegu ei tea keegi, mis nende rongidega askeldamise juures üldse sihiks võiks olla.
On vaid teada, et see siht on suur ja suurtes sihtides ei tohi kahelda keegi.

Mina oma häbiks pean tunnistama, et mul ei ole paraku Euroopasse praeguste sissetulekute juures niikuinii asja.
Vahel harva on asja Tallinnasse ja selleks oleks päris asjalik mõte neljarealine tee. Seda me aga jäämegi ootama, sest enne on vaja ehitada see suur raudtee, seejärel tuleb Saaremaa sild ja siis juba tunnel Helsingisse. Viimase projekti ulatus võiks tähistada ka meie riigi lõplikku lõppu, meie luigelaulu, tõelist mausoleumi, rahvuslikku kabelit ikka veel poolel teel Euroopasse.
Ainult Kalevipoja rammu väärt püramiidi ehitus võiks selle projektiga veel konkureerida. Aga enne lõpeb vist jaks otsa.
Arvult väike rahvas oskas pisut liiga suurelt unistada.

Kui saaks korraldada konkurss kõige mõttetumate majandusprojektide osas, mida maailmas tehtud, satuksisd Eesti omad kindlasti esiviisikusse.
Võimalik, et kellelegi on sellest tulu. Näiteks sel juhul, kui ikkagi selle fosforiidiga pihta alata, oleks sellest väga suurt tulu oodata. Mitte meile muidugi. Meile jäävad jäätmemäed ja võimalus Berliini vahet käimiseks.
Ka sellel asjal võiks mõte olla ehk vaid siis, kui Saksamaal ka idaeurooplastest tööjõu buum lahti läheks.
Meil piisab paraku Soomest ja Skandinaaviastki ja ei oleks väga tõenäoline et Saksamaaga nii suure ulatusega orjakaubandus lahti läheks. Liiga kauge selleks.



jaanuar 16, 2014

Progressijätted














See meeliülendav pildike pärineb Ghana vabariigist, aga võiks pärineda ka meilt, kusagilt asotsiaalide elulemiskohtade lähistelt.
Needsamad progressi lipukandjad, igatsorti mobiilid, arvutid, teekannud, põlevad siin leekides ja leegid muidugi eraldavad igat sorti veetlevalt toksilist sodi igale poole. See sodi ka ei jää ainult Ghanasse, vaid levib üle kogu maakera laiali ja jõuab meiegi laste ja lastelaste organismidesse.
Seejärel müüvad ghanalased / hiinlased / meie asotsiaalid selle sodi põletuse tulemina saadud metallid maha, saavad oma nutsu ja tsükkel kordub, uute iföönide, läppide, pesumasinate peal.
Nende sodide tootmise hulga järgi aga hindame meie oma progressi suurust. Näiteks Saksamaa toodab sellel aastal "vaid" 0.4 % rohkem seda sodi (tegelikult ei pruugi, äkki koguni vähem), aga ma lihtsustan asja, ma ei too sisse rahamullide genereerimist, mistõttu mõni aasta võib sodi juurdetuleku tempo olla väiksem ja planeet võib kohaneda (ei saa puhkust, vaid peab kohanema) uue saastetempoga.
Et kapitalism elus püsiks, tuleb saastetempot suurendada!
Mis võib olla lihtsm? Arvuti ärgu käigu su töölaual mitte enam 8 aastat, vaid ainult 3. Iföön vahetugu ühe aastaga. Teekann mingu kohe kuu järel rikki. Kohe käive mitmekordistub, majandus "elavneb".
Et aga seda toetada, vajame energiat. Kõige lihtsam tee on selleks muidugi tuumajaam. Ja ongi valmis uued Fukushimad, et seda "elavnenud" majandust veel ja veel käigus hoida.
Hullem, kui kõige hullem narkomaania.
Siin ei ole enam mingit loogikat ja niinimetatud äriloogika kandjad ei paista huvituvat isegi oma laste tuleviku üle, sest see saast tapab meid kõiki, mitte ainult vaeseid (nagu selle pildi autor paistab mõtlevat).
Kui meil ei ole ette näidata, mis sellist hullumeelset rämpsu ja mõttetuse produtseerimise süsteemi parandaks, siis tuleb see masin (mille ma ristisin kunagi eufooriliselt Adam Smithi põrgumasinaks) maha kanda, välja vahetada, leiutada masin, mis töötaks.
Mõtlemisaineks soovitan lugeda jaanuarikuu Geo-d. See ajakiri on sümpaatne, sest aeg ajalt on seal tunda mingit kriitilist joont, mistõttu avaldati ka lugu elektrooniliste jäätmete teekonnast ja kust võib leida ka loo maffiast ja selle toimimise loogikast jänkide maal.
Muuseas, seal ei olegi maffiast lahti saadud ja ei saadagi - see on võimuritele kasulik, sihuke struktuur, nende oma "kasulikkuse" mõttes, mis paraku mingis pikemas mõttes on ka neile hukatuslik.
Aga kas võib loota Nero laadsete psühhopaatide peades pikemat ettemõtlemist, kui mõni päev ja mingitki kaastundmust või arusaamisvõimet tekitatud valust või kahjust?
Kahjuks mitte.
Oleme oma liigi endeemilise psüühilise häire all kannatavate värdisendite küüsis ja mida varem taipame, et neilt sealt ei tule lahendusi, vaid veel hullemad doosid hullumeelsust, seda parem meile.












jaanuar 15, 2014

Mis ta sõidab mu ees 88 km/h













See ahastushüüe paistab olevat eestlaste kõige suurem probleem ka alanud 2014 -l aastal.
Lahendiks sellele kindlasti on möödasõit (ma ütleks isegi, et nagu trügimine) iga hinna eest, igal aastaajal ja häda sellele, kes ei taipa (või kelle tähelepanu on ehk hajunud veidi) kõrvale tõmmata, kahjuks ka koos sellega sellele möödasõitjale. Aga tõe ja õiguse eest peetav igiammune eestlusvõitlus nõuab ju ohvreid.
Tuhandeid kommentaare, mingi kolmandik neist ka mõistlikkusele manitsevaid viitab sellele, et tegemist peab olema meie rahvuse jaoks üliolulise teemaga.
Nii ta vist ongi ja siit leiame ka oma rahva jaoks kahjuks ebameeldiva diagnoosi eest.
Sügav alaväärsukompleks. Orjamentaliteet. Ori, kes tahab orjapidajaks saada ja veel suurem häda orjadele, kui saabki (Tallinki juhtum). Isegi välismaine palgatud valitseja tundub selle kõrval mõistlikum.
Aega see noor mees / mine tea, nainegi selle trügimisega ei võida. Stressi toob kõigile küll.
Viisakusest ja teisega arvestamisest teel ei ole juttugi. Meenutame sama probleemi puhangut siis, kui me leidsime Justin Petrone koos lastega teepervelt, ainukese mõistliku põhjusena see, et mis ta sõidab siin 88 km/h. Ka politsei pidas seda lausa jaburaks ja pidas "kahtlase" juhi kinni ja leidiski vea - valed juhiload, mis sellest, et varem sellega aastaid sõidetud sai.
Sajad vihased ja parastavad kommid saatsid perekond Petrone eestluse eest puhkusele Ameerikasse ja edu neile sealgi. Puhaku närvid välja, siis saab jälle eestlusega edasi elada. Selline sundabielu mõnikord siiski viib mõne inimese siit püsivalt minema, eriti noore inimese. Igaüks ei taha neid Tammsaare klassikalisi teese enam väga tõsiselt võtta, sest vähemalt 150 aastat on seal kirjeldet ajast mööda saanud...

Ma arvan kahjuks ka vana hegelliku dialektika jüngrina, et me peame sellega leppima, selle kompleksiga, vähemalt aktsepteerides seda kompleksi nii ja teisiti ja ometi olema teadlikud sellest diagnoosist, ainult nii saab siin maal elada.
Mõnikord viskab siiski ka parimatel aeg ajalt üle, eriti kui meie etteotsa roninud nn. "õige kiiruse" valinud lausa sunnivad seda olukorda ülistama. Mis me viriseme selle loo peale liikluses, tõmba teepervele ja ela edasi, mõeldes positiivselt.
Muuseas, Viidingul viskas ka üle, kui mäletate.
Kui aga siin mõnda kompleksides inimest liiga armastama või arvestama hakkad, sõidetakse veel hullemini üle.
Sest mõned lausa igatsevad ja arvavadki, et sina peadki seal teepervel kogu aeg peeglisse vahtima, millal mõni tõsine tegelane jälle tahab kolonnist mööda vurada ja oma oskusi demonstreerida.
Mis ma veel oskan öelda?
Minu arvates Tammsaare on Eesti kirjanduse edukaim haltuura. Ta kirjutas seda teemat 5 köidet üles, kuigi see kõik võinuks mahtuda 1 köite sisse ja midagi võinuks seal veel olla peale vaevanägemisest sündinud sundarmastuse, mis vürtsitatud kohustusliku naabrimehega vägikaika kiskumisega.
"Toomas Nipernaadi" on selles mõttes kindlasti parem, sest seal on huumoriga kirja pandud rohkem, kui sellesse 5 köitesse mahub. Kuid selle loo kirjutas lätlane ja see kohe mitte ei kõlba.
Aga kaua sa kannatad seda alaväärsukomplekside kirjeldusi kirjanduse pähe pakutavana välja?
Ja siis see patriotismipuhangute laine aeg ajalt. Viimati Paul Kerese mälestusturniiri kiirmale variandis uhus selline uudis välja:
Kerese mälestusturniiril lipp valepidi. No mida sa oskad kosta? Aga seda, kes seal mängisid (muuseas, Ehlvest ka mängis), kes võitis, kuidas läks, sellest mitte sõnagi.
Seda uudist treiti riigis, kus viiekroonist ehtis kunagi maletaja Kerese pilt. Aga see meie kroon ongi ajalugu, raha välja petmise ajalugu, nagu iga rahareform alati on. See aga ongi juba teine lugu, kuigi algjuured on ikkagi samad, orjamentaliteet, alaväärsuskompleks, individualism (ei ole ajaloolises mõttes olnud indiviidil tarvidust kokku hoida, elataksegi eraldi, hoidutakse eraldi).


jaanuar 05, 2014

Kaks enese eest põgenemise katset: „Minu Alaska“ ja „Minu Mongoolia“

Olen viimasel ajal hakanud arvuti eest konutamist käsitlema samamoodi, nagu kunagi käsitlesin suitsetamist. Sellest pahest ma  lõpuks sain jagu.
Arvutist ja arvutiajastust nii „jagu ei saa“ – „sundarvutlemine“ jääb ja seetõttu tuleb siin järelejäänud elupäevad suuta vahet teha sellel ajal, mil teed midagi kasulikku ja sellel ajal, mil lihtsalt klikid ebaolulisel uudisepahnal, lootes, et sinu kriitiline mina ei märka enesepettuse katset, enese eest põgenemise katset.
Aga sõltlane ravib sõltlust vaid teise sõltlusega, tema aju on juba nii programmeerunud.
Mõnikord võib ju mõnest sõltlusest kasugi olla, oleme nii ehk teisiti loodud millestki saama dopamiini või mõne teise ajuaine laksu ja seda nautima. Raamatusõltlus tundus mulle sobiv viis arvutisõltluse vähendamiseks ja nii leidsingi ennast jõuluajal Petrone prindi „Minu xxx“ raamatuid lugemas.
Sain neid jõuluajal läbi koguni 4: „Minu Island“, „Minu Alaska“, „Minu Amazonas“ ja lõpuks Roy Strideri „Minu Mongoolia“. Praegu loen sellele järjeks tema „Mongoolia memuaare“. Ja mis huvitav asi veel – enne seda olen ma läbi saanud vist ainult ühe „Minu“ raamatut. („Minu Nepaal“, on võimalik, et eksin, et üks minu raamat on veel, aga aeg on siis selle nime mälust kustutanud ja aitaks vaid virgutav uurimine raamatukaupluse letis ehk)
Tekkis isegi plaan neid „Minu“ raamatuid blogis natuke vaadelda.
Üllataval kombel sattus see plaan heasse kooskõlla „Petrone prindi“ kampaaniaga, kus arvustuse eest saab koguni valida raamatu. (Ma ei salga, Remsu „Minu neenetsimaa“ tundub küllaltki ahvatlev valik.)
Aga esimene impulss oli siiski soov mõista, miks inimesed lähevad igasugustesse imelikesse kohtadesse mingeid imelikke töid tegema, nagu näiteks Alaska koertehändleriks, või veel hullem – Amazonase ürgmetsas kolajaks. 
Ega Mongooliagi mingi väga mugav valik ei ole.
Ja minu vastus vähemalt nende nelja raamatu põhjal oli ikkagi seesama igavene enese eest põgenemine. Tavaliselt tingib põgenemise aga meie põhivajaduse – armastuse mingit sorti defitsiit. Võimalik, et ka midagi muud, uudishimu viigilehena kindlasti kõige ette asetatud. Näiteks „Minu Islandit“ ma ei suuda käsitleda armastusromaanina inimeste vahelise suhte mõttes (kuigi omamoodi armastusromaan on see selle müstilise saare mõttes). „Minu Amazonase“ autor andis oma otsingust aimu vaid vihjamisi, nii ei saa sellest raamatust ka selles natuke sentimentaalses mõttes kirjutada. Seevastu temal (ja ka Minu Islandi autoril) paistis lõpuks armastuse mõttes kõik korda minevat.
„Minu Alaska“ autoril vähemalt selle romaani kestel armastusega kõik korda ei saanud.
Guugeldades (loe allpool) selgub, et nüüd peaks asjad olema mäel...
„Minu Mongoolia“ aga illustreeris üsna selgelt tõsiasja, et nii nagu kristallvaasi ei saa kunagi kokku liimida, ei õnnestu see enamasti juba korra purunenud suhte puhul.

Võtaksin siis arvustada 2 raamatut: „Minu Alaska“ ja „Minu Mongoolia“.

„Minu Alaska“












Maria Kupinskaja raamat on õigusega üks loetavamaid raamatuid „Minu“ sarjast – nii ongi ka minu (laenatud) raamat juba teises laenus, tütar soovib lugeda.
Huvitaval kombel ma Alaskast väga palju ei saanudki teada, pigem rohkem koertest ja kohaliku turismikeskuse „Skagway“ sisemisest elust ning kahe kelgukoerafirma tööle asunud inimestest ja koertest. Aga see ei ole mingi raamatu puudus, vaid hüve, ei saa rääkida kõikidest asjadest korraga, pea keskenduma enda jaoks kõige olulisemale.
Näiteks vastus sellisele lihtsale küsimusele – kas 55 aastane inimene, endine teatridirektor, võib armuda? Raamatust selgub, et võib küll, kui leiab endale hingesugulase. Selliseks sugulaseks sai sellele kummalisele teatridirektor Billile aga ... Maria. Aga hingesuguluse puhul ei loe vanuse barjäärid.
Või siis selline praktiline soovitus – kui tahad teada suhte püsivust, mine kaaslasega reisile. Ja kui siis selgub, et midagi välja ei tule, on ikkagi see pisut parem vahest aastatepikkusest koosolust, kus ikkagi selgub – ei, ei ole koos sellega, keda vajad, hingesugulasega. Nii ma järeldasin liustikul veedetud nädalate põhjal Maria reisipäevikust.
Ja kui isegi selgub, et sobite, siis ikkagi on hea teada, mida teise puhul tuleb arvestada, kus on teise inimese konnasilmad, kus ei tasuks tallata.
Koerad aga tunduvad olema Manni kirg, ta suudab nende hingeelu väga hästi mõista ja üsna tõenäoliselt jätkab oma koostööd nende suurepäraste loomadega. Sageli aga mõistavad need loomad meid paremini, kui meie neid.
Et need targad loomad ei vaja rakendis isegi ohjasid (ja kes suudakski neid välja mõelda), et 10 looma suudavad kooskõlaliselt joosta koerterakendi juhi häälkäskluste põhjal, kõik see tundub mulle näiteks üsna üllatav. Nagu seegi, kuidas 300 koera vahel vahet teha saab. Ka suurte kruuisilaevadega sinnaläinud turistidele oli see üllatavaim tõik.
Samas see koerterakendiäri tundus küllaltki tehtud – vaid paarsada meetrit rada ja tohutu turistidevool päevad läbi mõlemas firmas. Kas need turistid tõesti loodavad selle paarisaja meetri läbimise järel midagi mõista sellest Alaskast, mis seal kunagi oli, selle Alaska kullapalavikust, külmast, traagikast, ellujäämisvõitlustest? Minu Alaska tekitas siiski tahtmise Jack Londoni mõni Alaska alane jutt üle lugeda....
Raamat ise on ilmutatud  juba 2008 (ja nagu laenutusjärjekorrast selgub, väga loetav raamatukogudeski).

Uuematest arengutest:

Nagu guuglist selgub, jätkas Maria oma õpinguid ajakirjanduses ja asub praegu hoopis ... Uus Meremaal. Läks sinna aga raamatu „Minu Alaska“ honorari eest.
Vist juba aastast 2008.


On olnud langevarjuinstruktor, kuigi vist tegeleb seal hoopis videote „mudimisega“.
Praegu vist kasvatab väikest põnni ja vist on leidnud oma „õige“.
Miks ma a ei üllatu, kui edaspidi teada Mann enesele veel tuhat ja üks tööd leiab? Tõenäoliselt on need kõik aga piisavalt kaugel õigusteaduskonnas omandatust…
Võite temast lugeda blogis


Minu Mongoolia, Roy Strider




















See raamat osutus ka mitmekihiliseks põimituseks armastusest, budismist, tingimatust armastusest (Mongooliast toodud bankhar „Häirä“) ja ninjadest. Ninjadeks kutsutakse Mongoolias kullakaevureid, kes enamasti töötavad illegaalselt ja kelle teenitu läheb põhiliselt mingite kahtlaste tegelaste kukrusse.
Nagu me raamatust aru võime saada, Mongoolia riik ei ole praegu „suurem asi“.
Väga sarnane tunne tuleb peale, kui Eesti riigi peale mõelda!
Hoolimata kõigest oli raamatu esimene poole üheks juhtmotiiviks „Lõunaristiks“ kutsutav naine, kes autorile ootamatult ka ennast Mongooliasse reisima pakkus. Ega see nii väga ootamatu ei olegi, Mongoolias on palju huvitavat avastada, näiteks loodus, kõrb, ratsutamine. Ainult et „Lõunarist“ oli autori kunagine eks ja sellest kaotusest ta ikka polnud veel üle saanud, kuigi arvas ennast olevat. Ja algas põimitus, kus naiselik soov endiselt meeldida, kuigi valik on langenud juba kellelegi teisele, viib romaani ühe pingelisema hetkeni – Mongoolia kõrgeima mäetipu Ich Bogdi vallutusretkeni. Ma usun, et seda vallutusretke peale kõige muu tingis soov näidata eksile, vaata, mida ma suudan. Ja muidugi ei osanud Roy ette näha, et tal läheb vaja mitut veepudelit (seal polnudki liustikku), et tal hädavaevu õnnestub pääseda huntide käest, sest liivatorm puhub sõnnikust toituva lõkke laiali ja vaid väike hõõgub tulease on kõik, mida tormi eest saab varjata seal mäe tipus.
Ja sedagi, et kohutav janu viib vahest kriitilise mõtlemise ja ta laskub alla hoopis teist teed pidi (aga äkki see siiski oli õigem, mine tea, hundid seal ümber võinuks jah, võtta oma osa), ja siis eksib ta ära Gobi kõrbesse.
Mingi ime või ingel viib ta oma ekslemises siiski just selle auto juurde, kust ta lähtub ja nii, exupery-likult poolsurnuna ja ilmselt õnnelikumana, kui kunagi varem vaarub ta oma laagrisse.
Tõeline armastaja võtaks oma kangelase vastu, toibutaks ja hellitaks igati. Aga meie kangelannast Lõunarist võtab oma kangelase vastu sõnadega:

„Miks sa niimoodi tegid?“

Jah, miks? Jah, miks mehed vahepeal lähevad naiste peale sõgedaks kätte ära. Keegi ei käse nii teha, keegi ei käse hullul kiirusel ratsutada, mägesid vallutada ja huntidega võidelda, ei käse juu….
Kuid see lause minu arvates pani selle loo paika. Romantilisest sentimendist olid alles varemed ja sedagi vaid meie raamatu autori peas.
Sa oleksid, Roy võinud seal vedeleda ja sind võinuks pista nahka hundid. Kõige selle moraaliks olnuks ikka sama kohtuotsus: „Miks sa niimoodi tegid?“
Ja oma väidetava narkodiileri kohta ei oleks iial nii öeldud, kui ta oleks ehk midagi sarnast olnud võimeline korda saatma.
Tegelikult on see õnn, et loodus ei lase kahel inimesel täiesti suvalistel eeldustel kokku saada ja karistab neid karmilt, kes ikkagi tahavad suvalistel eeldustel kokku saada.
Kusagile tõmbab ta karmi tõkke ette ja ühel hetkel kaugenevad korraks lähedale põrkunud taevakehad üksteisest pääsmatult ja mitte ükski vägi ei ole võimeline tekkinud tõukejõude ületama. Ja see on hea, sest päästab pikaldasest ja veel tapvamast rutiinist kooselu nime all sellega, keda ikka ei armasta, nagu lõpuks selgub või kes ei armasta.
Raamatu teise poole kangelaseks on nagu kompensatsiooniks kutsikas Häirä. Vahest on see seetõttu nii, et inimese ja koera vaheline suhe on alati tingimatu, eriti nende mongoolia bankharite puhul. Ühegi vaese nomaadi koer ei ole läinud rikkuri juurde üle, tema armastus oma peremehe vastu on tingimatu. Koerad ei reeda.
Aga selline tingimusteta truudus tähendab ka seda, et koer on võimeline vermuma oma peremehe nägu. Hea peremehe koera tunneb seetõttu ära, kiusliku peremehe oma ka.
Koeral ei ole niivõrd teravaid sobivuse probleeme oma peremehega, kui mehel ja naisel on. Ja see on hea, sest natuke siluvad meie sõbrad, koerad, meie vajakajäämisi omavahelises suhtes.
Tahaksin rääkida ka Mongooliast, ninjadest, aga see viiks jutu pikale. Tegelikult saab siit raamatust ikkagi palju teada ka Mongooliast ja tema inimestest, muidu ma seda arvustust ju ei kirjutaks. Ainult et ma tõstsin välja selle nurga selles raamatus, mis minu jaoks oli olulisem.
Aga et teada saada rohkem Mongooliast, sobikski ehk edasi lugemiseks Roy teine raamat Mongooliast – „Mongoolia memuaarid.“
Seal enam ei ole traagilisi suhteid eksiga, vaid on juttu ikkagi Mongooliast ja vist jub paratamatusena Strideri raamatutena ka koertest. 

PS!
See raamat on praegu mul käsil ja ma tõsiselt loodan raamatute taga hakata veetma 9 korda enam aega, kui arvuti taga molutades.
"Minu xxx" seeria vist saab selles võitluses sõltuvusega olulise koha.
See ei tähenda küll minu blogi sulgumist, vaid seda, et kui ma arvuti lahti teen, siis ma kirjutangi mingi jutu, mis mulle oluline ja ei guugelda kusagil tühja tähjast linke kokku….
Ja loodan ikka oma marsside lugudega ka edeneda. Lihtsalt kutsun kõik üles mõttetult arvuti taga molutatud aega otsustavalt kokku tõmbama ja alati aru andma: aga mida erilist sa siis selle molu taga täna ära tegid?


jaanuar 04, 2014

Perutava hobuse aastast



Kui astrolooge ustuda, siis tulevat üsna peru hobuse aasta ja see perutamine algas minu jaoks peale juba siis, kui Mao aasta pole veel lõppedagi jõudnud. 
 Elame aga endiselt kristlikus kalendri järgi ja seetõttu soovin juba ette ära kena perutamist selle sinise (jah, selgub, et ka sinihobuseid on olemas!) hobu seljas. 
Algab see alles 31 jaanuaril! Mulle lubatakse igatahes tundeelus Ameerika mägesid.... (Kaalud). Nojah. 

 Mööduva Mao aasta kahtlemata tähelepanuväärseim sündmus oli NSA nuhkimise ulatuse lekkimine ja maailma uimane, kuid siiski veidigi ärkav reaktsioon sellele. 

Näiteks on praegu kirjutanud vähemalt 250 teadlast alla soovile nuhkimist vähendada. 

 Tahaks loota, et see sinine peru hobune suudaks midagi ära teha meie täieliku kiibistumise ja nüristumise vastu. 
Mu varasematest kirjutistest Interneti kohta kumab sageli läbi mingit sorti optimismi meie tehnoloogiate suhtes. 
Vähemalt ei ole nad minu lemmiktehnoloogiat – Internetti pääsenud õõnestama või ei suuda seda teha, sest müütilised häkkerid üle kogu maailma suudavad seda mängeldes tõrjuda ....nii ma arvasin. 

See kõik oli muidugi ilus unistus, soovmõtlemine. 
Peame enesele tegema selgeks ehmatava tõe – tehnoloogia on inimestele vahest isegi hullem vaenlane, kui jõhker sund piitsa või vangilaagri abil. 

 20. sajandist alates ei ole inimkonnale tulnud juurde mitte ühtegi tehnoloogiat, mis meid oleks kuigivõrd aidanud meie orjuse vastu. Orjus on süvenenud kõigist vabadusekõnedest hoolimata igal tasandil. 
Nüüd on nad siis suutnud mehhaniseerida ja tõeluseks teha KGB märja unenäo – kõik post, kõik info, kõik mõttevälgatused kontrolli alla. 
Kõigepealt lasti notsukesed ettepuistatud õlgede abil puuri sisse ja siis .... puur kinni. 
Mind ei rõõmusta teada NSA kvantarvuteist, ei rõõmusta. Võite ka (peavoolu kohaselt uuesti ) kuunduda või marsinduda, ENESE eest ei pääse keegi. Inimkonna ENESETEADVUSE madal tase on loonud olukorra, kus meie eesotsas on psühhopaadid ja nende terror. 
Nagu illustratsiooniks näeme Põhja Koreas inimesi ka istuvat mingi elektroonika taga ja ikkagi vaevleb seal pool rahvast kusagil vangilaagris ja kes midagi valesti teeb, see tulistatakse kiiresti surnuks. 
Jõhkraim Tshingis Khaani despotism ühendub suurepäraselt tehnoloogiaga, mitte mingi tehnoime ei tee inimest teiseks kui ta on. 

Ehk see siiski vaikselt mädandab ja muudab – nüüdseks peab olema väga, väga puudeline inimene, kui see sind ja sinu eneseteadvust ei häiri. 
Kuid neid puudelisi jagub ja tuleb vist protsentuaalselt juurdegi. Totu Kuul lollide saare mehhanism toimib paremini kui mistahes GULAG-id. 

Aga ometi toimeb samadel võrgusõlmedel, kus jälgimisvõrgustik, selts inimesi, keda me võime kutsuda vaimlejateks. Näiteks Semir Osmanagich kaevab välja Bosnia püramiide. Tahaksin sinna jõuda juba sellel hobuse aastal ise asju üle vaatama. Lihtsalt internetipiltidest ja tekstidest ei piisa. 

Kõik see viitab õnneks sellele, et despootidele ja hälvikutele ei leia lihtsalt piisavalt käsilasi, selle kõik võib võtta linti ja robotite abil toimikutesse jagada, aga toime tulla 7 miljardiga, kui nad kõik võtaksid ette ja hakkaksid natukenegi mõtlema, lülitaksid teleka välja, kaoksid Internetist ja näguderaamatust metsa või mõne vana raamatu taha, taastaksid inimeseks olemise võlu, kõik see kukuks neil ikkagi kolinal kokku. 

Üheks kollapsi kiirendajaks, aga ka võimalik, et hävitavasse kuristikku tõukajaks on meie keskkonna häirivalt kiiresti halvenev seisunud. 
Kuid saab loota, et kriis toob hädas esiplaanile inimkonna säilinud terve mõistuse riismed. 
Vahepeal kogutud karma tuleb aga läbi elada. Keskkond on seisus, mistõttu minu järelpõlv ei saa eeldada omale paremat tervist või suuremat õnne, kui meil oli. Meil oli tervis ja vahest mitte nii hästi toimiv meditsiin. Neil on juba saasta täis keskkond, mitmeid põlvkondi ja järjest täiustuv ja rohkem parasiitseks muutuv meditsiin, sest ka see on SUUR ÄRI. 

Nendest asjadest aga ei ole pääsu. Kui ei oska omale etteotsa panna inimesi, kes käituksid tervemõistuslike peremeestena, on tulemuseks paratamatult ülimalt ohtlik kriis. 

 Selle kriisi lähtealused aga kindlasti on vaimset laadi.