Mis ta sõidab mu ees 88 km/h

See ahastushüüe paistab olevat eestlaste kõige suurem probleem ka alanud 2014 -l aastal.
Lahendiks sellele kindlasti on möödasõit (ma ütleks isegi, et nagu trügimine) iga hinna eest, igal aastaajal ja häda sellele, kes ei taipa (või kelle tähelepanu on ehk hajunud veidi) kõrvale tõmmata, kahjuks ka koos sellega sellele möödasõitjale. Aga tõe ja õiguse eest peetav igiammune eestlusvõitlus nõuab ju ohvreid.
Tuhandeid kommentaare, mingi kolmandik neist ka mõistlikkusele manitsevaid viitab sellele, et tegemist peab olema meie rahvuse jaoks üliolulise teemaga.
Nii ta vist ongi ja siit leiame ka oma rahva jaoks kahjuks ebameeldiva diagnoosi eest.
Sügav alaväärsukompleks. Orjamentaliteet. Ori, kes tahab orjapidajaks saada ja veel suurem häda orjadele, kui saabki (Tallinki juhtum). Isegi välismaine palgatud valitseja tundub selle kõrval mõistlikum.
Aega see noor mees / mine tea, nainegi selle trügimisega ei võida. Stressi toob kõigile küll.
Viisakusest ja teisega arvestamisest teel ei ole juttugi. Meenutame sama probleemi puhangut siis, kui me leidsime Justin Petrone koos lastega teepervelt, ainukese mõistliku põhjusena see, et mis ta sõidab siin 88 km/h. Ka politsei pidas seda lausa jaburaks ja pidas "kahtlase" juhi kinni ja leidiski vea - valed juhiload, mis sellest, et varem sellega aastaid sõidetud sai.
Sajad vihased ja parastavad kommid saatsid perekond Petrone eestluse eest puhkusele Ameerikasse ja edu neile sealgi. Puhaku närvid välja, siis saab jälle eestlusega edasi elada. Selline sundabielu mõnikord siiski viib mõne inimese siit püsivalt minema, eriti noore inimese. Igaüks ei taha neid Tammsaare klassikalisi teese enam väga tõsiselt võtta, sest vähemalt 150 aastat on seal kirjeldet ajast mööda saanud...

Ma arvan kahjuks ka vana hegelliku dialektika jüngrina, et me peame sellega leppima, selle kompleksiga, vähemalt aktsepteerides seda kompleksi nii ja teisiti ja ometi olema teadlikud sellest diagnoosist, ainult nii saab siin maal elada.
Mõnikord viskab siiski ka parimatel aeg ajalt üle, eriti kui meie etteotsa roninud nn. "õige kiiruse" valinud lausa sunnivad seda olukorda ülistama. Mis me viriseme selle loo peale liikluses, tõmba teepervele ja ela edasi, mõeldes positiivselt.
Muuseas, Viidingul viskas ka üle, kui mäletate.
Kui aga siin mõnda kompleksides inimest liiga armastama või arvestama hakkad, sõidetakse veel hullemini üle.
Sest mõned lausa igatsevad ja arvavadki, et sina peadki seal teepervel kogu aeg peeglisse vahtima, millal mõni tõsine tegelane jälle tahab kolonnist mööda vurada ja oma oskusi demonstreerida.
Mis ma veel oskan öelda?
Minu arvates Tammsaare on Eesti kirjanduse edukaim haltuura. Ta kirjutas seda teemat 5 köidet üles, kuigi see kõik võinuks mahtuda 1 köite sisse ja midagi võinuks seal veel olla peale vaevanägemisest sündinud sundarmastuse, mis vürtsitatud kohustusliku naabrimehega vägikaika kiskumisega.
"Toomas Nipernaadi" on selles mõttes kindlasti parem, sest seal on huumoriga kirja pandud rohkem, kui sellesse 5 köitesse mahub. Kuid selle loo kirjutas lätlane ja see kohe mitte ei kõlba.
Aga kaua sa kannatad seda alaväärsukomplekside kirjeldusi kirjanduse pähe pakutavana välja?
Ja siis see patriotismipuhangute laine aeg ajalt. Viimati Paul Kerese mälestusturniiri kiirmale variandis uhus selline uudis välja:
Kerese mälestusturniiril lipp valepidi. No mida sa oskad kosta? Aga seda, kes seal mängisid (muuseas, Ehlvest ka mängis), kes võitis, kuidas läks, sellest mitte sõnagi.
Seda uudist treiti riigis, kus viiekroonist ehtis kunagi maletaja Kerese pilt. Aga see meie kroon ongi ajalugu, raha välja petmise ajalugu, nagu iga rahareform alati on. See aga ongi juba teine lugu, kuigi algjuured on ikkagi samad, orjamentaliteet, alaväärsuskompleks, individualism (ei ole ajaloolises mõttes olnud indiviidil tarvidust kokku hoida, elataksegi eraldi, hoidutakse eraldi).