Progressiusk

See kirjatükk sündis tegelikult Wanda Landowska raamatut "Music of the Past" sirvides, kuigi olen sarnaseid mõtteid ka varem mõelnud. 
Lihtsalt seal suhtuti kerge kaastundega nendesse inimestesse, kelle arvates muusikas toimuvat muudkui tohutu progress (seda juba sajandeid, kõik eelkäijad tuleb ju paisata põrmu), see suhtumine kuidagi kainestas ja samas toetas neid kõhklusi ja kahtlusi meie progressi suhtes. Nii pidasin vajalikuks oma mõttejupid selle üle hoida eraldi ja siis eraldi loos rääkida vana aja muusikast nii, nagu Wanda seda nägi.


Kõigepealt ma kindlasti ei eita seda, et ajaloos on toimunud asjade parenemist. Kõige ilmekamateks tõestusteks sellele on näiteks antiikse Rooma ja meie tehnoloogia võrdlus, kus siiski roomlaste loodu meie omale mitmes mõttes alla jääb. Ka kombestik erineb märgatavalt -gladiaatorite võitlused vahest enam iial ei taaselustu.

 (See ei puuduta aga ehitiste kestvust, roomlaste suurehitised kestsid sajandeid..., tähelepanelikul uurimisel on ka muid kohti, kus roomlased MEILE ära tegid)

 See tükike evolutsiooni või progressi aga on toimunud meie eludega võrreldes määratult pika aja vältel. 
Järelikult peaksime progressi üle mõeldes vaatlema küllalt pikki ajavahemikke.

 Lühiajalisi "plahvatusi" arengutes peaksime aga käsitlema väga ettevaatlikult, vaadeldes nähtuste kõiki külgi ja hinnates ka hävingut, mida meie "progress" on kaasa toonud. 

Mõnikord võib plusside ja negatiivsete asjaolude bilanss olla isegi valepidi. 
Nii järgnes Rooma impeeriumi allakäigule küllaltki pikk aeg, kus kindlasti märgatavad arengut edasi ei toimunud. Kui aasta 1000 saabumisel ei oldud võimeline seda isegi märkama lihtsal põhjusel - enamikes kohtades puudus korrektne ajaarvamine, siis ilmselt ei saa väga rääkida arengust. 

Ajaloolased on muidugi hoolsad üles täheldama kanaleid, mida mööda teadmine, tehnoloogia ja teadus kuidagi säilis, arenes ja lõpuks jälle "päevavalgust" nägi, kuid nad väga meelsasti ei tähelda samamoodi üles hävinguid. 
Progressi juurde peaks kuuluma alati täiendav sõna, mis täpsustab, mille progressi inimene silmas peab. Senini olen ka mina progressi all mõelnud TEHNOLOOGIA progressi. 

Kui aga minna mõttes teiste "progressiliikide" juurde, siis on tulemused lausa ebamäärased või äärmiselt vaieldavad. 

Mõelgem näiteks mõiste "moraalne progress" üle. Jälle ma väga ettevaatlikult ühinen Dalai laama arvamusega, et mingi progress on siiski toimunud. Kuid kindlasti on see liiga vähene, et võidurõõmsalt hõisata. 

 Ehk õnnestus see tehnoloogia arengu hindamisel, kuigi ka siin ei võeta meeleldi arvesse miinuseid, moraalse arengu hindamisel saame olla ülimalt mõõdukad. 

Kui areng õnnestub ja me säilume, me ei hävita planeeti, võib mõne sajandi möödudes inimeste elukvaliteet olla tänasega võrreldes märgatavalt parem. 

 Kuid ikkagi ei kao kuhugi see häiriv "KUI". 

Võrrelgem end Bhutani riigiga, ühe vähese vanaaegse elukorralduse säilinud näitega ja lugegem üle Gunnar Aarma reisiraamat. Võib tõdeda, et sealsed inimesed tunduvad õnnelikumad, kui meie siin oma vidinate keskel. 

Kui tehnoloogia aga, kuitahes võimas, ei ole inimestele võimeline kinkima õnne, siis milleks see askeldamine, küsiksin lausa budistlikult? 

Sellelt, inimesekeskselt vaatekohalt lähtudes tuleks arvesse võtta kõik progressi mõeldavad liigid, eriti just moraalne progress ja alles siis, kõikide liidetavate kaalutud kokkulugemisel saaks midagi öelda arengu kohta. Kas toimub allakäik või ülesmäge minek, kuigi väga vaevaline? 

Selle kaalutud kokkulugemise juurde aga me ei saa kutsuda eelmiste põlvkondade inimesi, kellel oleks ehk ka väga oluline sõna öelda "progressiivsuse" kohta. 

 Stefan Zweig näiteks võiks olla üks inimene, kaitsmaks oma "Eilset päeva". Selle raamatu läbilugemist julgen soovitada. 

Tibusid tuleks üldse lugeda sügisel, nii peaksime oma tehnoloogiate võidukäikude järel ootama üsna arvestatava aja, näiteks 1-2 põlvkonda, et öelda, jah, see oli progress, edu, tõi kaasa asjade märgatava paranemise. 
Kuigi, ma  kordan, ma ei eita, Rooma aeg võrrelduna meie ajaga annab meile olulisi plusspunkte, oleme progressiidee kütkeis, sest oleme unustanud - Rooma impeeriumi hiilgusele järgnes äärmiselt masendav tagasilöök. 

 Ka praegu tikume unustama Spengleri ennustusi ja eeldama, et kõik see võidukäik jätkub. Juba põgus 20. sajandi ajaloo analüüs aga ütleb, et kogu sajand, võrrelduna 19. sajandiga, ei ole toonud sellist määratut edu, nagu näiteks Jules Verne eeldas. 

 Sotsiaalses mõttes olid 2 maailmasõda, totalitaarsed diktatuurid ja nüüd reaalsuseks saanud interneti totaaljälgmine kõike muud, kui progressiivne areng. 

 Hm, ja kuidas seda üritatakse tänaseni ikkagi kujutleda kuidagi progressiivsena! Sõda arendavat tohutult tehnoloogiat, nagu ka totaaljälgimine. Milline impuls arvutite arendajatele, hoida kõigel silma peal! 

Totaalne ajuloputus televisiooni, raadio, nüüd Internet kaudu kindlasti ei ole ka suur saavutis, nagu ka sõltuvuslikud suhted nende meediumidega. 

Võib olla toimus tohutu edasiminek elueas? Jah, natuke toimus, aga järjest enam oleme oma elu kestel krooniliste haiguste küüsis ja tarbime ohtralt tablette, makstes kümnist meditsiinitöösturitele. 

Äkki tuleb otsida edu võtit teadmiste kasvus? Jah, teadmiste kasv tõesti on toimunud, ainult ... et mitte indiviidide lõikes. Need teadmised on pilla palla laiali Internetis, raamatukogudes, kõrgteadurite peades, kõrgtehnoloogilistes laborites, militaarsetes postkastides... ainult et see keskmine indiviid, olgu näiteks kasvõi krüptograafiakorüfee, ei saa ennast lugeda kuidagi targemaks, veel vähem moraalsemaks, kui 19. sajandi aadliteadurid näitena. 

Nii et kogu teadmiste kasv on vaieldamatu, ainult et kas nende baasilt aretatud tehnoloogiavidinad on meid teinud õnnelikumaks? 
Mobiil on meile antud selleks, et tööandja saaks meid 24/7 tööasjade taga hoida, nagu ka arvuti. 
Arvuti kõigele lisaks on toonud kaasa virtuaalsõltuvuse, mis ei ole inimeste depressioone, ootusi ja lootusi rahuldanud. 

Töö intensiivsus tõus tähendab aga stressitaseme tõusu ja see ei tähenda tervise ja õnne kasvu. Toodame järjest rohkem mõttetuid mänguasju, mis pealekauba on programmeeritud minema rikki, sest muidu käive kaob. 

Adam Smithi põrgumasin on käivitunud ja toodab iseenese kasvu, s.t. mõttetute, tarbimisväärtust peaaegu mitte omavate asjade kasvu, mis kaotavad selle vähesegi kiiresti. 

 Näiteks vanasti võis ühe saapapaariga kõndida aastaid. Praegu on see ulme. 

Järelikult tuleks teadmisi rakendada mingis muus mõttes, mitte selle põrgumasina käigushoidmise mõttes, vaid inimeste õnne ja rahulolu püsivuse ja kasvamise suhtes. Aga seda praegu kapitalism kindlasti ei tee, ta on leiutanud enese käigusolemiseks järjest hullemaid meie õnne ja rahulolu, meie isiksusi laostavaid asju. 

Nii et teadmiste kasvust ei piisa, need teadmised tuleb rakendada inimkonna heaolu vankri ette, seda aga me ei ole suutnud, nagu me ei ole suutnud üles ehitada ratsionaalset majanduskorraldust. 

 Seni, kuni see puudub, on väga küsitav rääkida progressist, sest see majanduskorraldus võib hävinedes kaasa tuua Rooma impeeriumi hääbumisega võrreldavad või koguni veel hullemad nähtused. 

Teadmiste kasvu ebameeldiv kõrvalnähtus on ressurside kiire avastamine ja ülikiire ammendumine. See on toimunud mitmel pool, kõige hävitavam on toimumas meie silmade all - nafta, kivisöe ja gaasi varudega. 
See, et agooniat saab pikendada veel 1 põlvkonna võrra tegelikult asja ei muuda. 

 Meie järeltulijad küsivad nõutult - kust sai selline ühepäevaliblikamentaliteet tulla? Oleme röövimas oma laste tulevikku! 

Ressurside ammendumise kõrval on näha meie soovimatus ja sageli võimetus oma tehnoloogia jääkproduktidega toime tulla. Tohutu keskkonnasaaste on praegu suurim oht meie pikemale õnnele. 

 Seetõttu võib järgmine põlvkond meist olla märgatavalt õnnetum, sest tal pole kõige tähtsamat - tervist. Seda saab tagada vaid puhas keskkond. 

Kõik 20. sajandil avastatud tehnoloogiad, mille auks on kirjutatud loendumatuid ditürambe, on nüüdseks kaasa toonud tohutu hulga negatiivseid kõrvalnähte, mis võivad pigem need saavutised ise muute negatiivseteks, vaid sajandipikkuse jõupingutusega elimineeritavaks, et siis jälle kusagilt nullpunktist alustada. 

 Kindlasti on siin esipositsioonil TUUMATEHNOLOOGIA. Pommide vorpimise maania on pisut järele andmas, kuigi uutelt tulijatelt võib oodata igasuguseid üllatusi. 

 Seevastu maania tuumalõhustuse abil vett keema ajada ei kao kusagile, tuumajaamu on maailmas 400 ringis ja tuleb juurdegi. Isegi Eestimaa konservatiivid on maha saanud pärliga - tuumajaam olevat paratamatus ka Eestile (Mart Helme). 

 Tuumaavariid aga saastavad kohutavalt, neist hirmsaim oli kindlasti Fukushima. Ka üldine radiatsiooni tõus on kaasa toonud enneolematu vähiepideemia. Selle ravi pole aga meditsiinitöösturid ikka üles leidnud. Pole selge, kas seda väga tahetaksegi, sest vähk on pikaajaline haigus ja seetõttu vähihaige meie perverse sotsiaalse süsteemi puhul tööstusele hea lüpsilehm, nagu ka teised kroonilised haigused. 

Keemia suured "edusammud" on nüüdseks samuti kainenenud teadmiseks, et oleme leiutanud 100000 uut ühendit, millest enamik suhtes pole selge, kas see meid, inimesi, kahjustab või mitte. Ja kui kahjustabki, mis siis? Peaasi, tootku kasumit. 

Väga ilusad näited keemia edukäigust on elementide plii, elavhõbed ja fluori väärkasutused... 

Kohe kohe oleme jõudnud kainendusstaatiumi ka genoomikaga. 
 Õnneks hüüdjad hääled kõrbes on siiski suutnud ka mõne riigi juhte veenda - Venemaa on juba kaalumas GMO saaduste sisseveo keelustamist. 

 Interneti kainestumine aga toimus alles hiljuti, pärast Snowdeni paljastusi. 

Maailma uimane reaktsioon sellele on hea indikaator sellele, kui lähedale oleme jõudnud 1984-s ja "Heas uues ilmas" kirjeldatule, need mõlemad raamatud nimelt täiendavad teineteist. 
 Teatud psühhopaatidele terendavad just nende kahe asja sümbioos silmis. Väga totalitaarne kontroll, aga Totu Kuul lollide saarest tuntud hollivuudi ajuloputuse elementidega ühiskonnas. 


Nii ei ole ma peaaegu ühegi 20. sajandil arendatud põhitehnoloogia suhtes jõudnud selgele lõpptulemusele, et sellest tehnoloogiast üldse mingit kasu on sündinud. 

 Enamikel juhtudel võimalik kasu on inimeste pikajalise õnnetunde suhtes vaadelduna veel väga kaugel. Äriliselt aga tehnoloogia toob sisse isegi siis, kui ta meile õnne ei too. 

 Ma parem ei räägi totaalselt põrunud majandusmudelitest, mille hiilgavaim saavutis on eksponentsiaalselt paisuv rahasüsteem, veel vähem ajupesuteaduste "võidukäigust". 

 Kõige selle juures saadab meid tehnoloogiautopistide mantra: 

 Kohe, kohe, saabub õnn, areneme veel kiiremini kui varem, jõuame veel kõrgemale, kaugemale, kui eile. 


Kui aga tehnoloogilise progressiga on asjad küsitavad, hoolimata arvude, mahtude ja paljude kvantiteetide suurest kasvust, siis lausa negatiivne on toimunud kultuuris, kirjanduses, muusikas. Vähemalt ei saa siin muud täheldada, kui moodide vaheldumist ja seda sageli kvaliteedi hinnaga. 

Lisaks kõigele muule valetatakse eliidi poolt rahvale rohkem kui kunagi varem. 
Seda enam ei pea häbenema, kui midagi häbenemisväärset ongi, siis see "salastatakse" ja reeturitest vilepuhujad pannaks pikaks ajaks kinni. 
 Häbeneda ja karta tuleb hoopis siis, kui sa ei taha valetada ja kaasa ulguda psühhopaatilises seltskonnas. 

Lambad aga vaatavad seda ükskõikselt pealt. 

Jõuan oma mõtetes paradoksaalse tulemuseni: selleks, et saavutada parenemist inimeste eludes, on vaja progressiusust loobuda ja asendada see realistlikuma PROGRESSI VÕIMALUSESSE uskumisega. 

 Ma usun, et järgnev sajand võib saada kaalukeeleks arengu VÕIMALUSELE. 

 Kui, ikka see KUI, kui me saame omale ratsionaalsed valitsejad, mitte praegused psühhopaadid, ratsionaalse majanduskorralduse ilma intressita, ressurside põhise majandusmudeli, karmi keskkonnakontrolli, karmi korruptsioonivastase võitluse, kui me suudame oma moraalsed väärtused jällegi panna õigetesse proportsioonidesse, kui me hakkame jälle hindama üldiste teadmiste tõusu taustal ka kultuuri, kunsti ja ilu ning individuaalne teadmiste rikkus ja huvi tõuseb inimese arendamisel esile, kui ... kui .... kui 

Peaksime väga selgeks tegema, et meie arengus on olemas ka regressi võimalus ja vastutustundetu käitumine, ka lihtne ükskõikne passiivsus on parim tee selle võimaluse realiseerumiseks. 

Seda aga tuleks iga hinna eest vältida.

Antropotsentrismi paine

Progressi oopiumilaadne mantra on alati olnud kõikide valitsejate igapäevane tööriist. See on peamine põhjus, miks nende ideede üle mõtlemine, kontroll ja kriitika on alati olnud maha surutud. Kui aga me ei ole võimelised realistlikult hindama olukordi, siis uimast väljumine ei ole võimalik.

Üheks uimas hoidmise kangeimaks vahendiks on tänasele inimkonnale antropotsentrism, mis suurepäraselt toetab ideed, et niivõrd suurepärane liik, jumala äravalitud seltskond, sellel lihtsalt peavad asjad üha paremaks minema.

Idee poolest võiks religioon toetada veidi erinevaid mõtteid, kõrgemate jõudude funktsioon ei ole ainult meiekeskse maailma arendamine. Kahjuks nii ei ole. Mina, mina, mina, see kõik tuletab meelde väikese lapse absoluutset egoismi oma vanemate suhtes. 

Aga praegu on küsimus selles, et väike laps on kasvanud pätikalduvustega poisiks, kellele miski ei ole püha.

"Sikud võtsid tikud ja panid mere põlema!" - ehk mäletate Kornei Tsukovski prohvetlusi tema lasteraamatust...

Jumalad paistavad olevat taevas sellistele olendeile vaid selleks, et nendega kaubelda, kaupa teha, oma sugu paremale järjele upitada ja vale sugu põrmu paisata.  Nii ei ole midagi imestada, et Maa meie algsetes kujutelmades kõige keskpunkt oli.

Kui tuli niinimetatud Koperniku revolutsioon, sai Maast küll täiesti tavaline planeet Päikese ümber tiirlevana, kõik muu aga, see "meie, meie, meie" mantra, see jäi samaks ja läks ülbemakski. Jumalat polnud üldse enam vaja, looduselt enam arumande ei paluta, kõikvõimsaks vahendiks nende andide anastamiseks on teadus.

Iseloomulik, et progressiidee lisas "meie" mõistele täiendi: "meie just siin ja praegu."

Just praegu, eks, käib enneolematu arvutiseerumine, elektrifitseerimine, kuhugi minemine.. ja kõik eelnevad põlvkonnad on õnnetus seisukorras meiega võrreldes, sest nad, näete, ei ela praegu, vaid veidi õnnetumal ajal, nimelt eile.

Ometi võiks see ennast täis, täiesti arutult ennat kõige keskele toppiv antropotsentrism loogika ja tänapäeva teaduse mõjul vähemalt veidi kaineneda.

Vaatleksime näiteks meie praegust Universumi pilti ja lugu sellest, kuidas meie siia ilma saime.

Teame või vähemasti oletame, et praegune Universum (sest keegi ei oska midagi mõistlikku öelda selle musta augu sisese elu kohta enne seda suurt plahvatust või pauku) sai alguse Suurest Paugust. 

Kõik praegune mateeria lendas ühest punktist laiali ja teeb seda tänase päevani. Väga kuumadest osakestest lõpuks said aatomid, tekkisid tähed ja vast juba planeedidki, tähed kogunesid galaktikateks ja galaktikad galaktikaparvedeks, ja kõik see lendab laiali tänase päevani...

Päike aga, meie ematäht, sündis vaid umbes 4.6 miljardit aastat tagasi ja on tänaseni meie kodugalaktika üsna tavaline täht.

Päikesega koos tekkisid planeedid, s.h. Maa ja Kuu ja kuidagi kohe päris alguses tekkis Maale bakteriaalne elu. Algas evolutsioon ja nüüd kõnnime siin ringi meie, vaevalt 6000 aastat on aga meil midagi tsivilisatsiooni taolist olemas olnud.

Kes oskab natukenegi rehkendada, sellele võiks tunduda imelik, et selle suure pildi juures eeldab üks ennast harituks pidav inimene peaaegu automaatselt, et me tundume siin Universumis elavat peaaegu üksi.

"Rare Earth" on üks raamat, kus seda pilti vahest kõige loogilisemalt esitletakse ja ma olen nõus, sellise loogika kohaselt on selline maailmamudel küll vähetõenäoline, aga võimalik.

Kuid enamik harituid inimesi ei pea siin isegi tarvilikuks mingi loogika rakendamist ja nii ei tunne sarnast raamatut siin Eestis tõenäoliselt mitte ükski meie antropotsentristliku maailmapildi kaitsjatest.

Veidi vähem ülbe, aga ometi meie imikulaadses seisundis oleva inimkonna ultraegoismiga heas kooskõlas olev arusaam võtab möönda, et üsna  tõenäoliselt me päris üksi ei olevat, aga elame teistest tähtedest niivõrd kaugel, et mitte kellelgi ei ole tulnud pähe mõtet siia vaatama tulla, kas siin ka keegi elab, seda MILJARDITE aastate keskel.

Miljarditest aastatest saab lahti nii, et eeldamegi, tsivilisatsioon on mingi immanentse seaduse mõjul nii lühiajaline nähtus, et üle 10000 aast ei kesta. Meie imikukeskele ilmavaatele see ei mõju, meil jääb aega veel paar tuhat aastat siin laamendada....ja tunnetada paratamatust - niinimetatud vabadust - nii jätkates nii lähebki.

Järgmine "kindel võimatus" oleks valguse kiiruse barjäär ja vajadus lennata tuhandeid aastaid siiapoole, et lähemalt vaatama tulla, kes siin elavad.

Ainukesena jääb võimalus meid jälgida mingi ülivõimsa teleskoobi abiga. See on õnneks piisavalt ohutu -  siis ei tulda meid ju kunagi koloniseerima.

 Siin mängib hästi kaasa meie süükompleks. Tegime ju üks null ära indiaanlastele...

Selle teleskoobi vaatluste põhjal  saadavad kauged tsivilisatsioonid meie poole teele aga omi sõnumeid (ja meie saadame vastu).  

Projekt Seti minu arvates ongi püsti pandud sarnaseks lollitamiseks, mitte tõsiseks tööks, et leida tõeliselt intelligentseid eluvorme Universumis.

See tegevus on piisavalt ohutu ja alati saab ju öelda, et midagi ei ole leitud, isegi kui leitaks.

Sest järgmine mure ei ole antropotsentristlikul inimesel mitte see, kuidas väärikalt võtta vastu külalisi, vaid see, et jumala eest ei tekiks paanikat ja selleks tuleks üsna tõenäoliselt iga kontakt kohe maha vaikida.

Pean neid vaateviise piisavalt rumalaiks, et pigem eeldada, et planeedi praegune eliit tõenäoliselt teab, me ei ole üksi, meid jälgitakse tähelepanelikult, aga ta ei soovi seda endiselt avalikustada.

Meie praegust külaliste vaikimine aga võib esimesel pilgul tunduda küüniline.

Lähemal järelemõtlemisel on see ainuvõimalik käitumine.

Iga piisavale tasemele arenenud mõistusele on päevselge, et nende kohustus on mitte vahele segada, vahelesegamine on mõeldav vaid äärmiselt võimalusel, siis kui tõesti on võetud tikud ja pandud "meri põlema". 

Eriti seda praegu, kui piisavalt hästi on näha võidujookas teadmiste nimel, mis kõik omakorda on allutatud soovile saada oma käsutusse hästi kõrgtehnoloogiline kaigas, mida teisel ei ole.

Praegu on see valitsejate soov pöördunud oma kodanike vastu, kes tundub, kujutavad neile suurimat ohtu ja keda peab ülikõrgtehnoloogilise serveri abil kõrbes jälgima.

Samas on meile kõigile antud  võimalus mõista: me tõesti ei ole üksi, me peame loobuma oma enesekesksest maailmavaatest.

Seda tehakse igal aastal küll viljaringide, küll mõne "kogemata" ülesvõetud tähelaeva puhul ja seda tunnistavad meile ka monumendid minevikust.

 Isegi meie MAA, KUU ja PÄIKE on ülikõrge arengutaseme saavutanud aednike poolt paika pandud oma mõõdetega. Vaadake minu sellealaseid kirjutisi ja lugege läbi raamat "Kes ehitas Kuu".

Kardan, et veel mõni põlvkond suudab lasta enesele pähe määrida sellist kitsast, ahnet, enesekeskset maailmavaadet. Paratamatu areng siiski toimub, tõsi, valulikumalt, kui seda tahaksime.

Meie teha oleks, et see sujuks ilma suuremate kataklüsmideta ja selle eelduseks oleks jälle realistlik maailmapilt, ka selle suhtes, mida oleme saavutanud, mida võiksime saavutada ja mille eest oleme praegu vastutavad