Unetu öö postitus

On öö ja korralik inimene peaks magama. Aga näe, iga korralik inimene ei maga,
riigikogulasedki teevad tööd.
On omamoodi hea, et harminni toimetamised on kogulasi suutnud millekski motiveerida.
Tõsi, midagi tarka sealt vist ei tule, tõstavad kätt ja kiidavad kõik heaks, mis sellest,
et võiks ju teisiti.
On lausa kummastav, et üheks päevakorrapunktiks oli ka meie meeste missioon Malis.
Olete sellest midagi kuulnud? Kiideti heaks ja pikendati.
Ja lausa selgeltnägija võimetaga Mikk Salu juba arutleb: mehed tulevad Afganistanist ära, nüüd töötud.
On vaja aidata, mis missioonid võiks meid vajada. Palgasõduri, orja, teenri, kannupoisimentaliteet, mis sellest välja särab, on endiselt mulle vastuvõtmatu.
Aga on see minu asi? Nende asi on küll see, mida ma arutlen, vähemalt kusagil serveris on linnuke vahest tänasegi mõtluse suhtes kirja pandud. Kusagil kõrbes Utahis on server, kes sinu eest mõtleb ja sind hellitlevalt vaatleb. Kui terrorimõtted peas, siis enam ei vaatle, vaid tegutseb. Kui aga niisama mõtled, tingimusel, et oskad nii mõelda, et paistad ohutu, siis kaitseb kellegi eest, ainult et ei paista väga välja, kelle eest.
Selle kõige eufemistlik nimetus on kodanikuühiskond. Ma ei oska seda nii eufemistlikult nimetada,
ma nimetaks seda idiootide ühiskonnaks, sinna oleme kaldumas.
Selle ühiskonna peegel võiks olla blogosfäär ja irooniliselt ongi - peale naiste pläma ei ole sealt vähemalt täna midagi lugeda. Kunagi Hundi Ulg kirjutas kadunud inimestest, see oli natuke mõtlemapanev ja hea, et on selliseid vana kooli inimesi, kes ikka veel kirjutavad mõtlemapanevatest asjadest.
Aga teised ainult sädistavad. Mis sellest, et riik on täiega keeratud ....., mis sellest.
Kuidas paremini vorste grillida, eks see on varsti kõige suurem probleem, mis sellest, et võiks mõtlema panna seegi, et jälle on üks astronoomiline punkt inimeste lühikeses oluloos käes.
Aga näe, ei pane.
Aga näen ka seda, et mina ei harju. Loen eneseabiraamatuid, loen seda, et emotsioonid tuleb kuhugi osata mõistuse alla ära peita, loen ja ei harju.
Ei harju ära surmaga, äärmisel juhul selle maise olu lõpuga harjub, aga iial ei harju ära mõtlemise surmaga, selle degenerantsiga, mis siit Õhtumaalt vastu vaatab.
Ei harju eriti ära ükskõiksega, kuidagi ei harju. Harjub ja kohaneb mõne kirglikumaga, isegi siis,
kui ta sinu suhtes on näiteks vaenulik ja kuidagi ei harju tuima ükskõiksusega, näe, ei harju.
Ei harju sellega, et mis see minu asi on. Näiteks see Mali meeste asi. Mis nad seal teevad, võiks vähemalt uudishimust ju küsida - aga näe, dalmaatslased ei küsi, hoopis leiavad meeldiva võimalus venitada. Milleks venitada? ET nägu säilitada? ET välja ei paistaks, et tegelikult ei koti teid, nagu ka kõiki ülejäänusid seal, meie riigi asjad, et ei paistaks välja, et olete seal ülearused, Peteri printsiipi illustreerimise mõttes vaid kohalolijad, ruumitäide ja rahakulutusartikkel...
ja nii edasi ja edasi.
Lõpetuseks ja unelalauluks soovitan kõigile unetuile endiselt Goldbergi variatsioone kuulata. Keegi on kunagi mõelnud ka meiesugustele ....
see krahv, kes need lood tellis, on tänu väärt sajanditeks.
ja endiselt, ma vist varsti panen oma iga jutu lõppu selle - see naiste pläma võiks natuke väiksem olla siin blogosfääris. Ma ei harju selle tibistumisega ka ära, mis siit, blogipuust vastu vaatab.