Vaikus süveneb

Kummaline, aga järjest lärmikama, agressiivsema ja rumalama melu tõttu tikuvad inimesed, kes ju võiksid rääkida vastukaaluks, hoopis vait jääma.

See loob lärmajatele illusiooni nende karistamatust võimutsemisest ja otsekui karistuseks paneb pätid tegema asju, mis sellele paraadile paratamatult lõpu teevad. Siis, kusagil kloostrite sisemuses tärkavad jälle mingid uued võrsed, et kõik korduks jälle ja jälle.

Säärane aeg vajaks oma Juvenalist või Boschi ja küllap mõni selleks ka tulevikus osutub. Salakogudused aga jätavad vähem nähtavaid jälgi just selle vaikusetarviduse tõttu.

Praegu on jälle sarnane koht ajaloos, uus , Veevalaja ajastu, mis vajaks sarnast meest jutlustajaks, kui kaks tuhat aastat tagasi.

Tõsi, tal peab olema ka koht, kus teda kuulataks.  Tollal oli rändjutlustaja sõnavõttudel ikkagi mõju ja need kujutasid endast ohtu. Muidu poleks sündinud seda võigast draamat, mis ometi ühele usule aluse pani.

Selle usuga pole alati väga hästi läinud, sest ta pole teiste uskude ja hoiakutega hästi läbi saanud. Kristusel tema jüngrite pattudega siiski seos puudub, tema lugu oli, on ja jääb, nagu Buddhagi või mõne teise sõnumitooja oma.

“Ma tean nüüd, et nagu loomine on igavene, lakkamatu, lõppematu ja KOHUTAVA

(minu rõhutus)

järjekindlusega kordub Keetsemani müsteerium, ei ole loodu päriseks krooniks mitte inimene kui niisugune, vaid süda, mis kestis katsumusi.”

Nii kirjutas Alliksaar laagrist oma sõbrale...

Paremini mina ei oska.

Tahtsin õigupoolest täna vaikida ja lugeda. Lugesingi, neid laagrikirju.

Kahjuks aga ei olnud päeva kajas isegi mainimisväärseks loetud seda rändjutlustajat, mille auks ometi orjamisest katkestus on antud.

Inimesed võiksid kasvõi imestust tunda selle üle, et nad TÄNA orjama ei pea. Võiksid mõelda, miks seistakse järjekorras, et osta valgeid, just valgeid mune, või miks mõnel pool varsti kelli helistatakse...

Või üldse elu üle, väga lühikese elu üle.

On öeldud, et kaevikus ei ole ühtegi ateisti. Ka elu teises pooles enam väga ei ole ja needki, kes on, on kuidagi hirmus turris, kui nende käest otse küsitakse, mida ta arvab sealpoolsusest.

Aga isegi kui seal teisel pool ei ole muud, kui kõdu, lagunemine ikka neiks igikestvateks aatomiteks, mis juba miljardeid aastaid on olnud ikka samasugused algtellised, isegi siis võiks jääda elu imelisuse üle mõtlema, kasvõi siis, kui mingil imelikul ajel, äkki kevadpüha pühitsuse tõttu, ei pea orjama.

Juba tuhandeid aastaid on pühitsetud päeva, kus päev jälle pikeneb, talve külmus ja karmus kaob, kus linnud ärkavad ja isegi vananevas kehas jälle tärkab iha millegi uue järele...

Ja öises taevas kumab Kuu, luues oma tõmbejõudude tõttu looduses kaost ja loomist, tõuse ja mõõnasid, uue elu orgiaid.

Ja rumalad võiksid sulgeda suu, kasvõi korraks, et tänase karmi talve järel esimesi  arglikke linnuhäälitsusi kuulda.

Targad vaikivad niikuinii.