Astudes Veevalaja ajastusse

Olen vahepeal tundnud tarvidust vaikida ja hoiduda päevakajalise müra tekitamisest.

Mingi aeg koos vahepealse mulle tänini veel hoomamatu juubeliga – 50 ikkagi - on ümber saanud.

(see oli juba sügisel, aga tunnetuseni, mida see kõdunemise alguse kuulutus TEGELIKULT tähendab, tuleks veel jõuda)

Ma arvan selle perioodi kestuseks endale olevat olnud 10 aastat ja see aeg on kulunud maailma valede uurimise peale.

Otsustasin sellele uuel kümnendil, s.t. Mao aastast alates, 2013 üldiselt lõpu teha. See ei tähenda, et müüride lammutamisest tahaksin kõrvale jääda, aga praegu vist ei ole veel see aeg.

On kõdu ja mädanemise aeg. Rahvas jookseb tasapisi verest tühjaks ja teha ei oska selle vastu midagi, sest need nupud, millele vajutamine tundus kunagi oluline, ei toimi. 

Ja kaua sa pressid tuksikeeratud masina peal push nupule. Demokraatia masinavärk, nii nagu kapitalismi masinavärk on praegu väga toimimatus seisus ja mõlemad vajaksid hädasti uuendamist. Ilmaparandamise meeleolu nautijad vaadake ja uurige filme, jutte ja raamatuid, näiteks ulmefilm.ee –d.

Mul on see enamasti tuttav teema, ei midagi tunnetuslikult uut. Ainult seesama mitte kuhugi 

kaduv vaikne kurbuse tunne meie näruse olu pärast. 

 Õnneks on mulle kõige tähtsamaks saanud väga pikaajalised, peaaegu igavesed, eksistentsiaalsed teemad inimkonna elus. Need  ehk tulekski järgneval kümnendil lahti kirjutada ja mõelda. Meie tänases ajastus ( Kalade aja lõpp siis) ei pruugi need kõigepealt silma hakata ja ei tundu tähtsatenagi. Hädaldagem igapäevast asjade, hetkel puuduva mõistuse või aususe või mõne sellise asja pärast ja ärgem vaadakem aegade taha. Kui aga vaatama satud, näed väga pikka, väga aeglast toibumist ja ärkamist ometigi toimivat ja see siiski turgutab. 

Sinu elu ehk ja sinu laste ja lastelastegi elu ei pääse need muutused veel ergastama. Võib isegi tunduda, et just eelõhtul on asjad eriti masendavas ja lohutus seisus. Ometi on teadmine sellest, mis võib tulla, pigem rõõmustav.

Selle teadmise üks kinnitus aga peitub paradoksaalselt väga kauges ja hoomamatus ajas: antiigis. Kõiges, mis oli kusagil enne meie, Kristuse ajaarvamist.

Teine ilmselt sama vajalik võti võib peituda meie kaasajas, kuid selleks peame hakkama tõsisemalt võtma oma kaaskodanike tunnistusi meie külaliste osas.

Need tunnistused on paljuski kokkulangevad ja viitavad võib olla ka meie „üksinduse“ põhjustele. Ptolemaiosest alatest oleme pidanud ennast Universumi nabaks ja Koperniku revolutsioon sisuliselt ikkagi ei ole toonud meie enesekesksusse suuri muudatusi.

Vaadakem peeglisse, seal näeme kõigi probleemide juuri. See ajastu või aeg, tinglikult Kalade tähtkujus kulgenud, on toonud kaasa kuupvõrrandite ja diferentsiaalsete võrrandite lahendamise oskuse, statistikate ja molekulaarteooriate võidukäigu, isegi kvantimiseni on jõutud. Aga ta on toonud ka lõputu sõja ja orjuse jätku, moraalse võõrandumise ja sama religiooni allakäigu, mis ometi juba ajastu alguses sündis.

Ta tõi siiski kaasa suuri muutusi, hoolimaa allakäikudest. 

Rooma pidigi hävinema ja uuele teed andma, kuigi alguses see uus oli vaid labase barbari laiutamine antiigi varemetel.

Kuid barbaarsus taandus ja andis siiski teed uuele vaimsusele. See – pimedaks keskajaks ristitud periood tundub takkajärele küllaltki huvitav – eriti ajas 1000-1500  aastat pärast Kristuse sündi on piisavalt huvitavat leida.

Kuid kord pidi loojuma keskaeg.

See hull üleminekuaeg tõi kaasa meie barbaarse TEISTE kultuuride hävitamise ja õnneks natuke kübemega teadmisi.

Mingil ajal, näiteks 19. sajandil võis see olla aluseks peaaegu uskumatule optimismile meie tuleviku osas – lugege Jules Verne’i näiteks.

Kuid 20 sajandi kataklüsmid on piisavalt kainestavad, et tänaseks jõuda tagasi jällegi umbes sama pessimistlikku seisu, kuhu alati jõuab hindav vaim.

Lahkume sellest ilmast sama rumala ja pahelisena, kui siia saabusime …

Nii umbes ültes Voltaire …

Kaalukausid käivad üles alla ja minu arvates ei tea keegi, kuhu nad lõpuks võivad jääda, kas meie uue hävingu ja alles aastatuhandete pärast uue tõusu kuulutamise seisu, pöial alla, või annavad nad võimaluse tõusuks ka siin, moraalse hävingu varemeil.

Maakera telje liikumine on kevadpunkti praeguseks viinud Veevalaja märki. Kui kõik tõeks osutub, mida astroloogid on selle märgi suhtes kuulutanud, toob ta ehk kaasa tõe kuulutajatele uue võimaluse ja vale varingu. 

Oleks ammu aeg valede jalgu kärpida natukene lühemakski.

Iga päev toob ja viib palju asju. Enamasti tühiasju. Äkki annab teadmine astroloogilisest muutusest võimaluse kõikide võimatuste kiuste tegelda natukenegi sellega, milleks oleme loodud.

See pole lihtne. Kui sa võtad kätte ja loed või sirvid meie Interneti avarustel kirjapandut, saad aru, kui võõrandunud on inimesed. Ei ühtegi mind tõeliselt huvitavat mõtet, olukorda, tegevustki. Kõik toimetaksid nagu kusagil teisel planeedil, teises elus, sündmuste ruumis, millel pole mingit tähendust. Mõttevaramu käseks sellisel puhul endasse vaadata – midagi on sinus endas viltu.

Ma siiski jagaks vastutuse. Midagi on meie meedias väga vildakat, kui kogu otsimise vaevast pead sageli ütlema: ei ühtegi mõtet. Need, kes võiksid rääkida, on vait jäänud ja need, kellel midagi öelda ei ole, mulisevad ja täidavad tühjuse oma rumalusega.

Kuid kevadpunkt on varsti käes ja saame vahetult veenduda, et Päike on uuele märgile päris lähedale jõudnud.

Mees ja naispoole vaheldumises praegu tundub olevat naisjumalannade aeg.

Nii kuulakem viiuli – ja klaveri)virtuoosi Julia Fisherit kevadekuulutajana.

Hoolimata külmaperioodi kestmisest linnud juba laulavad...