Boston 415

15 aprill toimus jälle asi, mis iseloomustab meie praegust seisu. On üsna tõenäoline või peaaegu kindel, eks igaüks hinnaku enese „rikutuse“ astmest lähtuvalt, et see kõik oli jälle ette planeeritud (ka vastavad teated on imbunud netti, isegi multifilmis on viide toimuvale 6 kuud enne sündmust).

Õppused samal ajal on ka kindel signatuuri märk. Lisaks pildid, mis kipuvad näitama, et pärast reaalseid plahvatusi korraldati lisaks näitemäng, et toimuva tõsidust kinnistada.

Ja hoolimata pommitabamuses vigasaanute suurest hulgast (ehk siiski ülepaisutatud) ei ole ka sellisel juhul vaja tervet linna sulgeda, lisaks  lennukeelutsoon ja tervet armeed peale lennutada, et 2 pätti tabada.

Aga meeldejäävuseks on see väga võimas vahend.

Mida praegu USA-s vajatakse? Relvakeeluseadust tõenäoliselt ja veel õigusi näiteks massiläbiotsimisi teha eriti mingeid formaalsusi järgimata. Nii toimuski Bostonis, esimest korda peale II Maailmasõda lennati elanike kodudesse ilma mingite paberiteta. Käed üles, lojus, kobi majast välja, ei mingeid demokraatlikke tseremooniaid enam!

Ja need tsetseeni vennakesed, ka nendega seotud asjades ei üritatagi olla väga järjekindel, niikuinii ei oma tähtsust.

Võrreldes 911 sündmustega on lavastuse tase, kui nii võib väljenduda, siiski langenud ja ei üritatagi seda hoida – kõik on selgelt polariseerunud apaatseteks parteideks. Üks osa käib netti mööda, aga neid ignroreeritakse. Teine osa ei käi ja ei pööra eriti tähelepanu nendele telekapurgis esitatava kvaliteedile.

Ka meil on selline jaotus teoks saanud. 

Margus Hunt ja Bengals. Super. 

Ei ole tähtsamat asja ilma peal kui selle mehe asjatamised.

ESM, keemiarajad, isegi Statoili salapärased lisaained kütuses, see kõik on meiesugustele, kes teisiti ei oska, aga need las toimetavad isekeskis. „Meie“ (kahjuks ma ei ole see „meie“) poolt tõeliselt läbielatavas tõsieluseriaalis on teised reeglid ja kangelased.  

„Reaalne“ aktivist varsti hakkab jälle prügi koristama…

 Ärge ainult liiga palju prahti kokku korjake – eelmine sats on vist endiselt ka ära vedamata.

Ja hakkan minagi mõtlema, kuidas küll mõnel blogijal  täna seksiga oli. Või misiganes kook jälle leitud, mida küpsetada. Oleme feminiseerunud, isegi need, kellel on formaalselt alles teatud organid. Käitume kui mulisev naised saunas lambakari.

Mingi asi siiski hoiab mind seda tegemast, ma ei oska nii elada. Mu aju on programmeeritud tegema mingeid muid tehteid ja mind ei häiri iial midagi rohkem, kui ajuvabadus. 

See tase on suhteliselt ränk taluda – oleks siis lavastusega vähemalt pingutatud. Ei midagi sellist. Sind lihtsalt ei ole olemas, sind ignoreeritakse täiega ja see toimib, sest enamikku ei huvita, ei koti. 

Hea ehk seegi, et sellest Salzburgi meenutavast pommiaugust põgenevad need, kellel natuke oidu on paremat otsida ja siia jääb tõeline hooldekodu. Igaühele jagatakse hooldust muidugi tema teenetele vastavalt.

See siiski on muutumas, kõige jaburam aeg ongi hetkel vaja üle elada. Jaburuse ulatus ilmselt peab lõpuks silma või kõrva jääma isegi kõige totramale lambale. Kui.

Mulle on siiski silma jäänud telegram.ee peal toimetavad isikud ja ka hingepeegel annab märku, et asjad muutuvad ja jää praguneb. Minu põlvkonnal ei ole jätknud sellisteks murdmisteks kahjuks energiat, pean tunnistama, aga olen jõudumööda teile toeks. Jääb peab minema hakkama, kevad peab tulema, ajuvabadus ei tohi jätkuda.

Mis teil viga on, eestlased, inimesed üldse? Kunagi olid teil ajud, mitte rupskid.