Suvi Scarlattiga

Kommentaariks lingile - 
Siin näete mängitavat ühte Scarlatti raskemat sonaati, K 120. 


See suvi niisiis möödus jälle Scarlatti seltsis. 
Algas see aga 2011 suvel, õieti kevadel, kui lugesin läbi Toivo Nahkuri „Muusika läbi vaimu“. Seal on palju huvitavat klahvpillimuusika ajaloost ja eriti huvitav osa oli klavessiinimuusikat puudutav. 
Klavessiinimuusika alal aga oli Domenico kahtlemata suurim korüfee. 
Seejärel hakkasingi otsima Domenico sonaatide erinevaid esitajaid ja selgus, et selliseid nimesid, kes oleksid ära mänginud kõik (!) 555 sonaati, väga palju ei olegi. 
Meil Tartus on esindatud plaatidel Pieter Jan Belder, Internetis on enam-vähem olemas Scott Ross. Veel on Scarlattit mänginud tema praeguseni ehk tuntuim uurija, Ralph Kirkpatrick. Scott Ross, väga huvitav isiksus, keda on võrreldud Glenn Gouldiga, on praeguseks kahjuks manalamees (1951-1989). Kirkpatrick muidugi ka, tema elukaar aga oli pikem (1911-1984), kuid temal (vist) sai salvestatud „vaid“ 60 Scarlatti sonaati. Seevastu oli tal kannatust 10 aastat oma elust pühendada Scarlatti ajastu ja elu uurimisele ja peamine info allikas Scarlatti kohta on mul endiselt tema Scarlattile pühendatud raamat. Ka tema Scarlatti sonaatide nummerdus on suhteliselt, ma rõhutan SUHTELISELT kõige paremini põhjendatud, kuigi mitte alati. 
Muuseas, Kirkpatrickul on olemas ka Bachi „Hästi tempereeritud klavessiini“ esitus, mis peaks olema autentsem, kui klaveril mängitud esitused.
Natuke oli leida ka Wanda Landowska Scarlatti esitusi, tõeliselt legendaarne naine, kellest ka tahaksin natuke kirjutada. Temast ju see moodne klavessiinimäng jälle alguse sai. 

 Ja siis oli palju imeilusaid esitusi klaveril, iga pianisti poolt nii 10-20 sonaati keskmiselt. Kõige rohkem on neid leida Horowitzil, natukene, aga väga head kõik Ivo Pogorelich-ilt, veel vähem, aga legendaarsed esitused Michelangelilt, Gilels on kindlasti ka üks parimaid, 
seejärel Maria Tipolt...

Eraldi peab ära märkima salvestised  ühelt väga perfektselt isiksuselt ja pianistilt, Clara Haskili-lt. Tema on üks inimene, keda Charlie Chaplin nimetas geeniuseks kõrvuti Churchilliga (kes minu arvates ei olnud seda) ja Einsteiniga. 

2011 eelistasin koguni klaverimängijaid klavessiinimängijatele, 2013-ks tundub Scarlatti imeilusaid pärleid sisaldav muusika klaveril nagu tapetuna.
Ilus, aga rafineeritud, puhas, valge. 
Tavaliselt tapetakse juba meeletu tempoga, aga ka dünaamikaga. Natukene vähem tapvalt mõjuvad Horowitz, Michelangeli, Pogorelich, Gilels, Haskil... noored pianistid tikuvad aga Domenico muusikat endiselt tapma oma oskustega. 

Arusaamise sellest aga tõi mulle minu loo ja suve peategelane - klavessiinimängija- Fernando Valenti. 
Tõsi, tänapäeval oleks ta ilmselt saanud mängida natukene puhtama ja originaalile lähedasema kõlaga klavessiinidel, aga see ei muuda asjaolu, et tema esitustes on alati energiat, väga raskesti järeletehtavat nüansseeritust ja peaaegu alati „õige“, „veenev“ tempo, mis enamasti on paljudele „tänapäeva“ ässadele nagu liiga aeglane. 
 See on just see asi, miks pianistid, kes tahavad Scarlattit mängida, peavad kuulama mõnda head klavessiinimängijat, miks ka siis mitte Fernando Valentit. 
Vahepalana ma siiski toon veel ühe sprinterliku Scarlatti jahilkäigusonaati K 96 esituse, see vist on ajaloo konkurentsitult kiireim pianist Chiffra:




Seda isegi ei ole püüdnud keegi järgi mängida.
Kas sellised tempod on aga vajalikud, on iseküsimus.

Scarlattile meeldis naljatada käte ristiajamisega, seda sporti vaadake siin 1. lingilt klavessiinil ja see võis omal ajal vapustada kaasaegseid ja küllap temagi vahel nii spordi huvides mängis meeletu tempoga oma lugusid...ja pianistid ja klavessinistid (ma ei ole selle pilguga neid uurinud, kuna minu mänguoskused piirduvad noh klaverikooli 3. klassiga) neavad tn. neid nippe, mis järgi tuleb teha. Ja siis muidugi tulebki tahtmine näidata, „milleks ma võimeline olen“ ja arutu tempoga ongi järjekordne mõrv sooritatud baroki ajastu muusikas.
Kuid räägin siis lõpukas ka minu põhitegevusest 2011 ja 2013 suvel. 
Nimelt ilmus netti 2011 sait www.scarlattivalenti.com koos viidetega juba ülalnimetatud Fernando Valenti (1926-1990) jutjuubi üleslaetud salvestistele. 
Väga ilusa kujunduse Fernando esitustele tegi Marshall Yaeger. 
Kuid oh häda – puudusid Kirkpatricku numbrid, salvestised olid üles pandud mingite säilinud lintide pealt ning nummerdatud, nii nagu need lindid olid, sellises järjekorras. Kuid esitused olid suurepärased.
 Fernando Valenti on Scarlatti jaoks sama, mis Schnabel Beethoveni jaoks - seda lauset tasuks Scarlatti uurijatel tähele panna, eriti selles mõttes, mis tempoga midagi mängida.

 Otsustasin võhiku enesekindlusega seda viga parandada, lisades puuduvad Kirkpatricku numbrid. Mul vedas, puhkusel olles polnud mul küll kaasas ühtegi muusikariista, aga leidsin netist Valenti tehtud CD-de loetelud ja sealt oli suhteliselt lihtne esimese 100 salvestise jaoks numbrid kätte saada. 
 Edasi aga olukord muutus ja kuigi lubasin enesekindlalt suve lõppedas selle väikese jäänud 180 sonaadi määramise ära teha, tundus asi ikkagi lõpuks päris lootusetu. Unustasin oma hobi aga järgmisel puhkuse ajal sootuks ja meenus see mulle alles 2013, kui baroki ajastuga uuesti tegelema hakkasin. 
Ainuke hea, mis oli selle töö puhul , mul on kodus veel hääles Ukraina klaver ja ka süntesaator, mille pealt sai määrata helistikke. Lisaks kopeerisin ära veel Belderi salvestised ja Kirkpatricku tabeli, kus ka helistikud sees. Nii hakkas asi edenema ja nüüdseks saab öelda, et see asi on tehtud, vähemalt leiate kommentaarides augusti lõpuks (pean veel istuma ja need kommentaaridesse panema) need õiged numbrid üles ja saate seeläbi teiste esitajatega võrrelda. 
Kuid lihtne see ei ole, sest ka klavessinistid võivad tappa Scarlattit oma vale tempoga, vahel on see presto ka seal väga üle pakutud, nii võib erineva esitaja poolt esitatud pala täiesti võõrana kõlada ja sonaat tikub määramata jääma. Eriti olin millegipärast hädas sonaadiga K 495, tuli kõikide sonaatide algused mitu korda läbi kammida. Kahjuks on saidi looja Marshall Yaeger loobunud muusikaga tegelemast ja nii peabki see info nende numbritega ilmselt jääma kommentaaridesse, kust on indeksiga palu raske üles otsida.

 Miks Fernando ei jätnud mingeid märkmeid maha, seda ma ei tea. Ehk kadusid need lihtsalt ära? Teinekord ma selliseid asju enam ei luba ja ei tee, sest on väga suur vahe määrata näiteks korrektselt Beethoveni sonaatide numbreid, 32 neid oligi, või sellise kohutavad koguse, nagu 275 sonaadi numbreid 555 seast. 
 Võimalik, et sellise professionaali jaoks, nagu Fernando, see ei olnud aga probleem ja seetõttu ei olnud tal ka mingeid vajadusi märkmete tegemiseks, mida ta mängis. 
 Mõtlen praegu aga, et need numbrid Kirkpatricku poolt on tegelikult üsna suvalised. Scarlatti sonaadid on KOPEERITUD tema elu lõpuaastatel, mis sugugi ei tähenda, et ta neid tunduvalt varem valmis ei komponeerinud (ja võimalik, et üles ei kirjutanudki, lihtsalt ei olnud vaja). 
Selliste muusikaliste geeniuste mälu võib olla meile hämmastav, neile aga fakt. 
Mozart kõigepealt komponeeris oma asjad PEAS valmis ja kui tal puudus vajadus asju üles täheldada, ta seda ei teinud. 
Scarlattil võib-olla ei olnud ka luba oma teoste laiemaks avalikustamiseks ja seetõttu alles enne oma surma hakkas ta neid tohutu energiaga üles täheldama. 
 Need originaalid aga on kaotsi ja meil on kättesaadavad vaid Scarlatti märkmete kopeerijad, kes sageli aga kopeerimisel tegid vigu... 
Kuna enamasti tegeles ta klavessiini taga ka improvisatsiooniga, võib olla, et nii 1500 sonaati või improvisatsiooni on meil tänini (ja igavesti) puudu. Et Scarlatti muusikat (ja ka Mozarti oma) ei ole vaadeldud improvisatsioonilisest vaatepunktist ja tänapäeva muusikakool närib sõna otseses mõttes nooti, ühtegi asja ei tohi seal teistmoodi teha, siis on Scarlatti ka selles mõttes üsna tapetud – seda muusikat tuleks mängida ka tänapäeval ise improviseerides ja täiendades... 
Päris lootusetu asi ei ole, mõned Scarlatti dzässi töötlused on netis olemas

Lõpetuseks:

Püüan edaspidi nüüd Scarlatti ja tema esitajatest mõne loo kirjutada, aga siis võtan ette ja hakkan jälle „marssima“. Jäin kusagile Mozarti ajastusse pidama, nii et vaeva tuleb näha kõvasti, marsse on pärast ikka päris kõvasti valmis vorbitud...

Ongi juba aeg, niisama lorutamiseks ja klavessiinimuusika nautimiseks enam ei anta aega.