Wanda Landowska ja klavessiinimuusika
Pildil poseerib Leo Tolstoi 1907 koos noore Landowskaga Jasnaja Poljanas.
Landowskat saatis 1907 aasta ringreisil Venemaal tohutu menu ja tema mängust Moskvas on kunstnik Leonid Pasternak, Boris Pasternaki isa, jäädvustanud ka sellise pildi.
Wandal oli ringreisidel Pleyeli poolt valmistatud klavessiin(id), mis oma „liigsete“ võimaluste pärast on nüüdseks pälvinud „puristide“ kriitika. Ajaloolised uurimused on siiski näidanud, et kuninglikud õukonnad ja näiteks ka Händel, ning nüüdseks selgunud, ka Scarlatti õpilane, Hispaania kuninganna Maria Barbara, omasid sarnaseid pille, nii et natuke lihtsama aadli jaoks ehitatud pillide ainuõigeks pidamine ei ole õigustatud….)
„Rahutuvide“ toimetamised tõid kaasa minu jaoks veidi positiivset – olin sunnitud oma kokkukogutud lingid Wanda Landowskast üle vaatama, sest kavatsesin tõtt öelda juba 2 aastat nendest kahuripaukudest kirjutada.
Sõja ajal sündinud kunstiteosed on ainuke lohutus sellele koledusele.
Kultuuriajalugu ainukesena õigustab valedest kubisevat, sageli fabritseeritud „suurte sündmuste“, „keeriste“ või „tormide“ ajalugu, millega meid tegutsemisinnust nõretavad psühhopaadid õnnistavad.
Tõsi, ka seal on õukonnaööbikud segamini tõeliste loojatega, aga tavaliselt on neil võimalik kergesti vahet teha.
Ka I MS andis meile raamatu võrratust dr. Doolittlest. Natuke kõrge hind sellise lasteraamatu sünniks, aga mis parata.
Nüüd aga Landowska elust lähemalt.
Wanda Alexandra Landowska sündis Varssavis 5 juulil 1879.
Isa oli jurist, ema aga tõlkija (valdas 6 keelt), tõlkides näiteks Mark Twaini poola keelde.
Wanda on juudi päritolu, mistõttu oli seletatav vajadus kiiresti Prantsusmaalt 1940 põgeneda...
Imelaste võimed avalduvad varakult, nii oli ka Wandaga.
Ta õppis klaverit Michalowski käe all. Aga õnnetuseks tema sõrmede ulatus tikkus 16 eluaastaks jääma väikeseks, nii kavatses Wanda isegi lauljaks hakata, siiski siirdudes õppima komponeerimist.
Käsi siiski kasvas ja nii säästis see maailmale ühe geniaalsema klavessinisti ja pianisti.
Tema mängustiil oli seejuures äärmiselt omapärane, aga loomulik.
Juba väga varasest ajast tundis Landowska huvi just varase muusika vastu ja see määras tema edaspidise saatuse.
Kusagil 1900 paiku omandas ta Pleyeli firmalt tellitud klavessiini, koos paljude vanade pillidega, mida ta siit sealt oli leidnud.
Pärast abielu Henry Lew-ga 1900 siirdus paar Pariisi, kus Landowska hakkas õpetama Schola Cantorum-s.
See oli õnnelik valik, sest seal tegutsesid paljud musikoloogid ja peale klaveri – ja klavessiinimängu oli Landowska ka erakordselt suur huvi muusika ajaloo vastu.
Nii kirjutas ta 1909 legendaarseks saanud raamatu Musique Ancienne (Mineviku muusika) 17 ja 18. sajandi klavessiinimuusikast, mis pikka aega oli üheks tähtsamaks allikaks Landowska õpilastele ja õpilaste õpilastele klavessiinimuusika alal.
Raamat aga peaks pakkuma huvi igale muusikahuvilisele. Mina kahjuks ei ole saanud mahti seda RVL kaudu väljamaalt tellida.
Kuid mõned katked raamatust viitavad, et see oleks äärmiselt huvitav lugemismaterjal. Landowska oli juba 20 sajandi alguses „progressiidee“ vastane muusikas.
Tema jaoks oli muusika kõik üks suur tervik. Ei ole olemas surnud muusikapala, tasub sellele vaid pöörata tähelepanu ja see tõuseb kui fööniks tuhast…
tal on väga ilus, tõsi, veidi utreeritud, idealistlik ütelus selle kohta, umbes nii,
et "Ei ole olemas vananevat naist, ta uueneb, kui talle pööratakse tähelepanu ja samamoodi ei ole olemas vana muusikapala, see on kohe uus, kui teda jälle mängida"…
Võib –olla kuulsaim ütlus Landowskalt pärineb vaidlusest tsellisti Pablo Casals-iga 1941:
Teie mängige Bachi oma moodi, mina mängin Bachi tema moodi.
"You play Bach your way, and I'll play him his way."
1913 sattus abielupaar Berliini, mistõttu pidid seal veetma 6 aastat.
Henry Lew hukkus 1919 autoõnnetuses Pariisis.
Landowska aga alustas Pariisi tagasipöördumise järel väga energilist tegevust vanamuusika propageerimisel ja teda saatis suur edu.
Tõsi, see ei olnud lihtne, selleks pidi olema omama Landowska visadust ja tahtejõudu, et valitsevast klaverikultusest läbi murda.
Mis veel hämmastava, ta suutis oma leeri pöörata ka mõne kaasaegse helilooja, ühe klavesiinipala kirjutas temale näiteks Francis Poulenc.
Ka Pariisi konservatooriumis valitses tollal õhkkkond, mis eeldas pianistilt 8 tunnist orjust klaveritoolis, Wanda lähenemine oli üsna erinev sellest ja see tõi tema leeri paljud endised pianistid.
Ta asutas Pariisi lähedal Saint Leu –s Vanamuusika kooli (“Ecole de Musique Ancienne”) 1927, mis tegutses kuni 1940.
1933 novembris salvestas Landowska esimesena klavessiinil Bachi Goldbergi variatsioonid.
1940 oli Landowska koos Denis Restout-ga (tema elukaaslane tollal) sunnitud Pariisist põgenema, sellest hetkest pärineb Landowska salvestis Scarlatti sonaadist K 490 (Longo 206) koos kahuripaukudega (vt. eelmist lugu).
Tema Saint Leu maja koos paljude klavessiinide ja käsikirjadega rüüstati täielikult, vaid üks maal Madonnast jäi sinna mingi ime läbi alles.
Landowska oli sunnitud aga siirduma 1941 Ameerika Ühendriikidesse.
Tema kuulsus käis temaga kaasas.
1949 Landowska esitusest on meil näiteks selline kirjeldus Landowskast: Harold Schonberg, Toivo Nahkuri rmt. „Vestlusi Bruno Lukiga“, lk. 85
„Kui ta (Landowska) 1949 aastal New Yorgis, „Town Hall’is“ mängis Bachi WTC I osa, oli ta, ameerikalikele arusaamadele harjumatult, lava, nagu elutoa sisse seadnud: tsembalo keskel, sellest vasakule põrandalamp, ruum oli peaaegu pime.
Veerand tundi enne kontserdi algust olid kuulajad juba oma kohtadel. Proua Landowska laskis ennast pisut oodata, enne kui ta nähtavale ilmus. Lõpuks avanes lavale viiv uks ja Tema Kõrgus astus sisse.
Kakskümmend sammu instrumendini näis võtvat aega mitmed minutid.
Ta pani oma käed kokku palveks a la Dürer, vaade suunatud üles ja igaüks tajus, et ta on ühenduses Johann Sebastian Bachiga ja saab just viimast õpetust ja julgustust.
Ta oli … lainetavasse, musta rüüsse rõivastatud, jalad omamoodi tuhvlites (mis osutusid balletikingadeks)
Nii hõljus ta tsembalo juurde.
See oli üks suurepärasemaid etteasteid, mida kunagi nähtud“.
Aastast 1949 aga salvestas Landowska Bachi „Hästi tempereeritud klavessiini“ oma klavessiinil. (kuulake kindlasti ära ülal 4 linki nendele salvestistele)
Landowska oli aga peale klavessiinimängu, kus teda ei ole ületanud tänini keegi, ka hiilgav pianist.
Kuna Mozarti ajastu klaver oli tunduvalt pehmem, vähem forsseeritud, oskas ta eriti hästi mängida Mozartit. Meie ajal tapetakse Mozart sageli ära, moodne Steinway klaver ei ole hästi kohandatud selleks mänguks ja ka meie pianistide stiil selleks ei sobi.
Siin on näiteks sonaadi K 333 suurepärane esitus.
Steinway on
suurepärane pill aga Beethoovenile.
Mängida Scarlattit Steinwayl on peaaegu sama, mis mängida Beethooveni
Pateetilist sonaati klavessiinil.
Seda on muuseas tehtud:
See ei ole siiski takistanud suurepärastel pianistidel Scarlattit väga hästi esitamast.
Landowska suri 1959 Ameerika Ühendriikides.
Tema pärandiks on ka väga paljud temalt
õpetust saanud legendaarsed klavessinistid, kellest nüüdseks küll kõik on juba manalateele läinud.
Nende õpilased aga jätkavad klavessiinimuusika kuulutamist.
Tõsi, nüüdseks on siis läbitud purismi etapp, kus Landowskat, paavsti, eitati, kuna tema pill ei olevat olnud päris originaal.
Klavessiini populaarsus kahjuks on ka üsna madal, vaadake nende esituste kuulajate arvu ja võrrelge näiteks Horowitz-iga.
Sellest on kahju, selle ajastuga tegelemine on äärmiselt kasulik.
Minu suhtumine on sellest vanemasse muusikasse täielikult muutunud ja olen hakanud hindama neid väärtusi, mida 18. sajandi loojad enmi hindasid ja mille tappis romantismi pealetung.
Landowska mõned Scarlatti esitused
K 423 ( Longo
102)
K8 (Longo 488)
K 20 ( Longo 375 )
K 124 (Longo 232)
K 141 (Longo 422)
etc…edasi otsige ise
( jutjuub landowska scarlatti, kõrvuti tabeliga google
Kirkpatrick Longo)
Ajapuudus (õppetöö algus tähendab ka kõva rabamist IT vallas) ei võimalda mul pikemalt jätkata.
Loodan, et sellest ülevaatest oli kasu.
Kellel lähem huvi, otsige ja ostke dokumentaal Landowska elust,
tellige tema Music of the Past (kes prantsuse keelt ei valda) ja nautige olemasolevaid salvestisi:
Mozart, Bach, Rameau, Scarlatti ....
posted by Sekeldaja at 12:52
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home