Kaks enese eest põgenemise katset: „Minu Alaska“ ja „Minu Mongoolia“

Olen viimasel ajal hakanud arvuti eest konutamist käsitlema samamoodi, nagu kunagi käsitlesin suitsetamist. Sellest pahest ma  lõpuks sain jagu.

Arvutist ja arvutiajastust nii „jagu ei saa“ – „sundarvutlemine“ jääb ja seetõttu tuleb siin järelejäänud elupäevad suuta vahet teha sellel ajal, mil teed midagi kasulikku ja sellel ajal, mil lihtsalt klikid ebaolulisel uudisepahnal, lootes, et sinu kriitiline mina ei märka enesepettuse katset, enese eest põgenemise katset.

Aga sõltlane ravib sõltlust vaid teise sõltlusega, tema aju on juba nii programmeerunud.

Mõnikord võib ju mõnest sõltlusest kasugi olla, oleme nii ehk teisiti loodud millestki saama dopamiini või mõne teise ajuaine laksu ja seda nautima. Raamatusõltlus tundus mulle sobiv viis arvutisõltluse vähendamiseks ja nii leidsingi ennast jõuluajal Petrone prindi „Minu xxx“ raamatuid lugemas.

Sain neid jõuluajal läbi koguni 4: „Minu Island“, „Minu Alaska“, „Minu Amazonas“ ja lõpuks Roy Strideri „Minu Mongoolia“. Praegu loen sellele järjeks tema „Mongoolia memuaare“. Ja mis huvitav asi veel – enne seda olen ma läbi saanud vist ainult ühe „Minu“ raamatut. („Minu Nepaal“, on võimalik, et eksin, et üks minu raamat on veel, aga aeg on siis selle nime mälust kustutanud ja aitaks vaid virgutav uurimine raamatukaupluse letis ehk)

Tekkis isegi plaan neid „Minu“ raamatuid blogis natuke vaadelda.

Üllataval kombel sattus see plaan heasse kooskõlla „Petrone prindi“ kampaaniaga, kus arvustuse eest saab koguni valida raamatu. (Ma ei salga, Remsu „Minu neenetsimaa“ tundub küllaltki ahvatlev valik.)

Aga esimene impulss oli siiski soov mõista, miks inimesed lähevad igasugustesse imelikesse kohtadesse mingeid imelikke töid tegema, nagu näiteks Alaska koertehändleriks, või veel hullem – Amazonase ürgmetsas kolajaks. 

Ega Mongooliagi mingi väga mugav valik ei ole.

Ja minu vastus vähemalt nende nelja raamatu põhjal oli ikkagi seesama igavene enese eest põgenemine. Tavaliselt tingib põgenemise aga meie põhivajaduse – armastuse mingit sorti defitsiit. Võimalik, et ka midagi muud, uudishimu viigilehena kindlasti kõige ette asetatud. Näiteks „Minu Islandit“ ma ei suuda käsitleda armastusromaanina inimeste vahelise suhte mõttes (kuigi omamoodi armastusromaan on see selle müstilise saare mõttes). „Minu Amazonase“ autor andis oma otsingust aimu vaid vihjamisi, nii ei saa sellest raamatust ka selles natuke sentimentaalses mõttes kirjutada. Seevastu temal (ja ka Minu Islandi autoril) paistis lõpuks armastuse mõttes kõik korda minevat.

„Minu Alaska“ autoril vähemalt selle romaani kestel armastusega kõik korda ei saanud.

Guugeldades (loe allpool) selgub, et nüüd peaks asjad olema mäel...

„Minu Mongoolia“ aga illustreeris üsna selgelt tõsiasja, et nii nagu kristallvaasi ei saa kunagi kokku liimida, ei õnnestu see enamasti juba korra purunenud suhte puhul.

Võtaksin siis arvustada 2 raamatut: „Minu Alaska“ ja „Minu Mongoolia“.

„Minu Alaska“

http://petroneprint.ee/raamatud/minu-alaska/

Maria Kupinskaja raamat on õigusega üks loetavamaid raamatuid „Minu“ sarjast – nii ongi ka minu (laenatud) raamat juba teises laenus, tütar soovib lugeda.

Huvitaval kombel ma Alaskast väga palju ei saanudki teada, pigem rohkem koertest ja kohaliku turismikeskuse „Skagway“ sisemisest elust ning kahe kelgukoerafirma tööle asunud inimestest ja koertest. Aga see ei ole mingi raamatu puudus, vaid hüve, ei saa rääkida kõikidest asjadest korraga, pea keskenduma enda jaoks kõige olulisemale.
Näiteks vastus sellisele lihtsale küsimusele – kas 55 aastane inimene, endine teatridirektor, võib armuda? Raamatust selgub, et võib küll, kui leiab endale hingesugulase. Selliseks sugulaseks sai sellele kummalisele teatridirektor Billile aga ... Maria. Aga hingesuguluse puhul ei loe vanuse barjäärid.

Või siis selline praktiline soovitus – kui tahad teada suhte püsivust, mine kaaslasega reisile. Ja kui siis selgub, et midagi välja ei tule, on ikkagi see pisut parem vahest aastatepikkusest koosolust, kus ikkagi selgub – ei, ei ole koos sellega, keda vajad, hingesugulasega. Nii ma järeldasin liustikul veedetud nädalate põhjal Maria reisipäevikust.

Ja kui isegi selgub, et sobite, siis ikkagi on hea teada, mida teise puhul tuleb arvestada, kus on teise inimese konnasilmad, kus ei tasuks tallata.

Koerad aga tunduvad olema Manni kirg, ta suudab nende hingeelu väga hästi mõista ja üsna tõenäoliselt jätkab oma koostööd nende suurepäraste loomadega. Sageli aga mõistavad need loomad meid paremini, kui meie neid.

Et need targad loomad ei vaja rakendis isegi ohjasid (ja kes suudakski neid välja mõelda), et 10 looma suudavad kooskõlaliselt joosta koerterakendi juhi häälkäskluste põhjal, kõik see tundub mulle näiteks üsna üllatav. Nagu seegi, kuidas 300 koera vahel vahet teha saab. Ka suurte kruuisilaevadega sinnaläinud turistidele oli see üllatavaim tõik.
Samas see koerterakendiäri tundus küllaltki tehtud – vaid paarsada meetrit rada ja tohutu turistidevool päevad läbi mõlemas firmas. Kas need turistid tõesti loodavad selle paarisaja meetri läbimise järel midagi mõista sellest Alaskast, mis seal kunagi oli, selle Alaska kullapalavikust, külmast, traagikast, ellujäämisvõitlustest? Minu Alaska tekitas siiski tahtmise Jack Londoni mõni Alaska alane jutt üle lugeda....

Raamat ise on ilmutatud  juba 2008 (ja nagu laenutusjärjekorrast selgub, väga loetav raamatukogudeski).

Uuematest arengutest:

Nagu guuglist selgub, jätkas Maria oma õpinguid ajakirjanduses ja asub praegu hoopis ... Uus Meremaal. Läks sinna aga raamatu „Minu Alaska“ honorari eest.

Vist juba aastast 2008.

On olnud langevarjuinstruktor, kuigi vist tegeleb seal hoopis videote „mudimisega“.

Praegu vist kasvatab väikest põnni ja vist on leidnud oma „õige“.

Miks ma a ei üllatu, kui edaspidi teada Mann enesele veel tuhat ja üks tööd leiab? Tõenäoliselt on need kõik aga piisavalt kaugel õigusteaduskonnas omandatust…

Võite temast lugeda blogis

http://suslikute-uus-meremaa.blogspot.com/

Minu Mongoolia, Roy Strider

http://petroneprint.ee/raamatud/minu-mongoolia/

See raamat osutus ka mitmekihiliseks põimituseks armastusest, budismist, tingimatust armastusest (Mongooliast toodud bankhar „Häirä“) ja ninjadest. Ninjadeks kutsutakse Mongoolias kullakaevureid, kes enamasti töötavad illegaalselt ja kelle teenitu läheb põhiliselt mingite kahtlaste tegelaste kukrusse.

Nagu me raamatust aru võime saada, Mongoolia riik ei ole praegu „suurem asi“.

Väga sarnane tunne tuleb peale, kui Eesti riigi peale mõelda!

Hoolimata kõigest oli raamatu esimene poole üheks juhtmotiiviks „Lõunaristiks“ kutsutav naine, kes autorile ootamatult ka ennast Mongooliasse reisima pakkus. Ega see nii väga ootamatu ei olegi, Mongoolias on palju huvitavat avastada, näiteks loodus, kõrb, ratsutamine. Ainult et „Lõunarist“ oli autori kunagine eks ja sellest kaotusest ta ikka polnud veel üle saanud, kuigi arvas ennast olevat. Ja algas põimitus, kus naiselik soov endiselt meeldida, kuigi valik on langenud juba kellelegi teisele, viib romaani ühe pingelisema hetkeni – Mongoolia kõrgeima mäetipu Ich Bogdi vallutusretkeni. Ma usun, et seda vallutusretke peale kõige muu tingis soov näidata eksile, vaata, mida ma suudan. Ja muidugi ei osanud Roy ette näha, et tal läheb vaja mitut veepudelit (seal polnudki liustikku), et tal hädavaevu õnnestub pääseda huntide käest, sest liivatorm puhub sõnnikust toituva lõkke laiali ja vaid väike hõõgub tulease on kõik, mida tormi eest saab varjata seal mäe tipus.

Ja sedagi, et kohutav janu viib vahest kriitilise mõtlemise ja ta laskub alla hoopis teist teed pidi (aga äkki see siiski oli õigem, mine tea, hundid seal ümber võinuks jah, võtta oma osa), ja siis eksib ta ära Gobi kõrbesse.

Mingi ime või ingel viib ta oma ekslemises siiski just selle auto juurde, kust ta lähtub ja nii, exupery-likult poolsurnuna ja ilmselt õnnelikumana, kui kunagi varem vaarub ta oma laagrisse.

Tõeline armastaja võtaks oma kangelase vastu, toibutaks ja hellitaks igati. Aga meie kangelannast Lõunarist võtab oma kangelase vastu sõnadega:

„Miks sa niimoodi tegid?“

Jah, miks? Jah, miks mehed vahepeal lähevad naiste peale sõgedaks kätte ära. Keegi ei käse nii teha, keegi ei käse hullul kiirusel ratsutada, mägesid vallutada ja huntidega võidelda, ei käse juu….

Kuid see lause minu arvates pani selle loo paika. Romantilisest sentimendist olid alles varemed ja sedagi vaid meie raamatu autori peas.

Sa oleksid, Roy võinud seal vedeleda ja sind võinuks pista nahka hundid. Kõige selle moraaliks olnuks ikka sama kohtuotsus: „Miks sa niimoodi tegid?“

Ja oma väidetava narkodiileri kohta ei oleks iial nii öeldud, kui ta oleks ehk midagi sarnast olnud võimeline korda saatma.

Tegelikult on see õnn, et loodus ei lase kahel inimesel täiesti suvalistel eeldustel kokku saada ja karistab neid karmilt, kes ikkagi tahavad suvalistel eeldustel kokku saada.

Kusagile tõmbab ta karmi tõkke ette ja ühel hetkel kaugenevad korraks lähedale põrkunud taevakehad üksteisest pääsmatult ja mitte ükski vägi ei ole võimeline tekkinud tõukejõude ületama. Ja see on hea, sest päästab pikaldasest ja veel tapvamast rutiinist kooselu nime all sellega, keda ikka ei armasta, nagu lõpuks selgub või kes ei armasta.

Raamatu teise poole kangelaseks on nagu kompensatsiooniks kutsikas Häirä. Vahest on see seetõttu nii, et inimese ja koera vaheline suhe on alati tingimatu, eriti nende mongoolia bankharite puhul. Ühegi vaese nomaadi koer ei ole läinud rikkuri juurde üle, tema armastus oma peremehe vastu on tingimatu. Koerad ei reeda.

Aga selline tingimusteta truudus tähendab ka seda, et koer on võimeline vermuma oma peremehe nägu. Hea peremehe koera tunneb seetõttu ära, kiusliku peremehe oma ka.

Koeral ei ole niivõrd teravaid sobivuse probleeme oma peremehega, kui mehel ja naisel on. Ja see on hea, sest natuke siluvad meie sõbrad, koerad, meie vajakajäämisi omavahelises suhtes.

Tahaksin rääkida ka Mongooliast, ninjadest, aga see viiks jutu pikale. Tegelikult saab siit raamatust ikkagi palju teada ka Mongooliast ja tema inimestest, muidu ma seda arvustust ju ei kirjutaks. Ainult et ma tõstsin välja selle nurga selles raamatus, mis minu jaoks oli olulisem.

Aga et teada saada rohkem Mongooliast, sobikski ehk edasi lugemiseks Roy teine raamat Mongooliast – „Mongoolia memuaarid.“

Seal enam ei ole traagilisi suhteid eksiga, vaid on juttu ikkagi Mongooliast ja vist jub paratamatusena Strideri raamatutena ka koertest. 

PS!

See raamat on praegu mul käsil ja ma tõsiselt loodan raamatute taga hakata veetma 9 korda enam aega, kui arvuti taga molutades.

"Minu xxx" seeria vist saab selles võitluses sõltuvusega olulise koha.

See ei tähenda küll minu blogi sulgumist, vaid seda, et kui ma arvuti lahti teen, siis ma kirjutangi mingi jutu, mis mulle oluline ja ei guugelda kusagil tühja tähjast linke kokku….

Ja loodan ikka oma marsside lugudega ka edeneda. Lihtsalt kutsun kõik üles mõttetult arvuti taga molutatud aega otsustavalt kokku tõmbama ja alati aru andma: aga mida erilist sa siis selle molu taga täna ära tegid?