Rong see sõitis

Nagu kõik tublid lapsed, armastasin ka mina seda vahvat laulu rongisõidust, kuigi sõit lõppes õnnetult.
Piilupart oli rongijuht ja jäi magama.
Keegi ei jõudnud õigeaegselt sihtkohta.
Praegu ei tea keegi, mis nende rongidega askeldamise juures üldse sihiks võiks olla.
On vaid teada, et see siht on suur ja suurtes sihtides ei tohi kahelda keegi.

Mina oma häbiks pean tunnistama, et mul ei ole paraku Euroopasse praeguste sissetulekute juures niikuinii asja.
Vahel harva on asja Tallinnasse ja selleks oleks päris asjalik mõte neljarealine tee. Seda me aga jäämegi ootama, sest enne on vaja ehitada see suur raudtee, seejärel tuleb Saaremaa sild ja siis juba tunnel Helsingisse. Viimase projekti ulatus võiks tähistada ka meie riigi lõplikku lõppu, meie luigelaulu, tõelist mausoleumi, rahvuslikku kabelit ikka veel poolel teel Euroopasse.
Ainult Kalevipoja rammu väärt püramiidi ehitus võiks selle projektiga veel konkureerida. Aga enne lõpeb vist jaks otsa.
Arvult väike rahvas oskas pisut liiga suurelt unistada.

Kui saaks korraldada konkurss kõige mõttetumate majandusprojektide osas, mida maailmas tehtud, satuksisd Eesti omad kindlasti esiviisikusse.
Võimalik, et kellelegi on sellest tulu. Näiteks sel juhul, kui ikkagi selle fosforiidiga pihta alata, oleks sellest väga suurt tulu oodata. Mitte meile muidugi. Meile jäävad jäätmemäed ja võimalus Berliini vahet käimiseks.
Ka sellel asjal võiks mõte olla ehk vaid siis, kui Saksamaal ka idaeurooplastest tööjõu buum lahti läheks.
Meil piisab paraku Soomest ja Skandinaaviastki ja ei oleks väga tõenäoline et Saksamaaga nii suure ulatusega orjakaubandus lahti läheks. Liiga kauge selleks.