august 29, 2013

Landowska, Scarlatti ja kahuripaugud



Mme. Wanda Landowska esitab siin Scarlatti sonaati re mazhooris, K 490, Longo nummerduses 206.
See peaks olema salvestatud just sakslaste sissemarsi ajal Pariisi, sest salvestises kõlavad kahuripaugud!

Kuulake seda tähelepanelikult, kusagil peale 2. minutit on kuulda 2 tuhmi mütsu või pauku. See on sakslaste kahuripaukude (või pommituste, ma ei ole päris kindel) kõla.
Helitehnikud ilmselt kükitasid ehk juba kusagil keldris, Landowska mängis aga selle sonaadi lõpuni.
Mitte et ainult mängis lõpuni, ta mängis selle VÕIDUKA lõpuni.
Tema klavessiini bassipaukude löök jäi selles esituses võitjaks!

Seejärel tuli Wandal kiirelt põgeneda Prantsusmaalt, enamik klavessiine ja manuskripte ja muid väärtusi jäi maha ning tema vanamuusika keskus Pariisi lähistel rüüstati.

Kirjutan Landowskast pikemalt nädalavahetusel. Meie psühhopaatidest sõjardid aga valmistuvad juba uuteks kahuripaukudeks ja kahjuks kuulun ma riiki või liitu, kes seda terrorit täie rauaga toetab.
See sonaat võiks meenutada kõigile: TE EI VÕIDA, "rahutuvid".
Ehk teete küll ühe Lähis Ida riigi teete järjekordselt maatasa ja varastate paljaks koos oma terroristidest abilistega, aga see asi saab kord otsa, iga "pidu", pigem sõjaorgia, saab kord läbi.
Terve mõistus, inimsus peab võitlema ja võitma.
Andku see sonaat kõikidele normaalsetele inimestele siin planeedil jõudu jätkata oma asju just nii, nagu Landowska seda tegi.





august 27, 2013

Harimatuse võidukäik

"Harimatuid inimesi on kergem valitseda"

See tõdemus paistab olevat kinnistud praeguse planeedi eliidi peades, kuigi see on ennasthävitav tõdemus. Kui hävitatakse meie sotsiaalne sidusus, hävivad ka need valitsejad, kuigi esimesel pilgul on neil "kergem".
Aga meie eliit ei oska enam ammu mängida malet, kus arvestatakse 5 käiku ette.
sahh ja matt, sellest paistab piisavat, mida rohkem kaost, seda rohkem kasumit.
Et see selle planeedi sisemise sidususe lõpuks kukutab, koos selle "ülitarga" eliidiga, seda ette ei nähta.
Ja seesama orikari, kes praegu telekatest seebikaid vahib, peab selle oma turjal välja maksma....

Kahjuks meie orikarja etteotsa roninud inimesed tahavad olla veel paavstilikumad, kui paavstid ise, nemad isegi ei söandaks igusuguseid asju nii avalikult ette võtta...

 Kui varemalt piirduti vaid meie kapitali röövimisega, siis nüüdseks on asutud "inimkapitali" kallale.
Ongi juba aeg, meie õpilased endiselt veel saavad Pisa testis mingeid tulemusi, see tuleb likvideerida.

Õnnetuseks on likvidaatorite etteotsa asunud isik, kelle isiksuseomadused sobivad ettepandud tööks ideaalselt. Ta nimelt ise usub vist tõeliselt sellesse, et parendab haridust.
Või on siiski tegemist teesklusega, üks füüsikat õppinud isik ei saa ometi olla nii võhiklik?

Viimane pärl ettepandud hariduse lammutustegevuses, mis juba on tipnenud maaasulate lammutamisega, taandades sealt kooli põhikooliks... on ettepanek õppekavu vähendada KAKS (kuulsite õieti, KAKS) korda.
See pärl on omakorda krooniks kõikidele neile viimastel aastatel igasugustel hariduse edendamise konverentsidel esitlenud lobasuudele, kes ei väsi korrutamast ühte ja sama mantrat: õpilased on kohutavalt, oi kui kohutavalt üle koormatud.
Uurisin oma tütrele ettepandud looduseõpetuse õpikut, juba praegu on seal ainult puder ja kapsad.
Mis siis sealt veel järgi jääb, kui seal olevat vähest ja kõikidest asjast korraga ja ühteaegu vestlevas õpikust pool välja roogitakse.
Mida hakkab peale ülikooli selliste sisseastujatega?
Selle koormatuse küsimuse puhul aga on selge üks asi:
Kool tekitab õpilastes stressi ja stressi allikaks on õpetajad.
Stressis õpetaja tekitab ka stressis õpilased, nii lihtne see on ja ometi tegeleb meie harminn peamiselt sellega, et seda stressi veelgi enam suurendada, kõvendada, veelgi võimatumaks teha korraliku hariduse andmise.

Üldises plaanis on terve 20 sajand tegelenud 19. sajandi hariduse hävitamisega, ma olin kunagi shokeeritud, kui uurisin 20 sajandi alguse gümnaasiumi matemaatika lõpueksamite ülesanded, need olid tõelised pähklid ja ette nähtud tavagümnasiumi lõpetajatele.
Tollal õpiti mitut keelt, s.h. ladina, kreeka keelt, teati antiiki, tunti kultuuri ja kellelgi ei tulnud pähegi mõte, et midagi võiks vähendada, sest teadmiste ja mõtlemisvõime omandamisel peeti ennastmõistetavaks pingutuse vajalikkust.
NL tõi meile kutseharitlaste põlvkonna, kelle hulka ka mina kuulun. Nõukogude ajal peeti vähemalt oluliseks teatud põhiliste oskuste omandamist ja ma olen selles mõttes oma füüsika haridusega enam-vähem rahul. Ka keskkooli õpikute üle ei tulnud pähe kurta, kuigi nad on tänapäevastest KINDLASTI kordi raskemad.
Kooli kõige suuremad põmmpead seda kindlasti ei omandanud, aga ka seda peeti loomulikuks, nii lihtsalt ongi. Ükskõik millise õppekava puhul leidub keegi, kes isegi korrutustabelit ei omanda.
Nüüdseks on jõutud pärlini ka korrutustabeli osas - viimase õppimine vist ka kaob koolist varsti sootuks, nagu üldse elementaarsete aritmeetiliste oskuste omandamine.
Ma ei kujuta ette inimest, kes deklarleeriks, et nagu tunneks matemaatikat ja ei teaks, mis asi on teoreem.
Praegu vist juba ollakse jõudmas sellesse faasi ka matemaatiliste aluste lammutamisel.
Kas siin on meie esiminister pärlitega maha saanud, jõudes ironiseerida kõõlude teoreemi üle.
Kuid tulemus, mis tagant paistab - kvalifitseerimata lumpeni loomine, keda on lihtne valitseda, ilmselt innustab paljusid tagant niiditõmbajaid.
Sellistel otudele on imelihtne seletada ükskõik mida. Näites sinisilmselt pajatada sellest,
kui lihtsalt kukub maja kokku tulekahju tagajärjel.
Mina oma õnneks või õnnetuseks olen korraliku kutseharitlasena omandanud koolis teatud algtõed ja sellist jama ei usu.
Tuleviku või vast juba oleviku lumpenharitlane ilmselt usub kõike ja seda ju ongi vaja.
Kahjuks on meile õnnestunud leida üle aegade kõige väljapaistvam haridusminister Elsa Gretskinast alates, ka sellele naisele ei oleks iial tulnud pähe geniaalne mõte õppekavu poole (POOLE) võrra kärpida.
Loogika selle taga on ometi olemas, siis saab tunde ka kärpida ja siis saab jälle õpetajatele vähem palka maksta. Mingid füüsikalise-matemaatilise mõtlemise alustõed on akadeemik siiski omandanud ja järgib neid hoolega.

Mulle üldiselt ei meeldi enam polemiseerida ühiskonna ja poliitika teemadel, meie olukord on üldisel masendavamast masendav. Asi pole vaid ühes ministris, asi on terves dalmaatslastest poliitikute põlvkonnas, kes seda rahumeeli õndsalt pealt vaatab, kuidas meie rahvuse selgroogu, meie HARIDUST murtakse.
Moonakad juba hõiskavad igal poole ja küllap varsti konverentski korraldatakse, kuidas jälle midagi lihtsustatult õpetada (või pigem õpetamist simuleerida, sest näiteks matemaatikat EI SAA LÕPUTULT LIHTSUSTADA). Seda loba üritan aga mitte lugeda.
Palun, eestlased, ärge ronige enam laulupeole oma lollust deklareerima. Selle asemel et laulda, tuleks õppida, aga seda te enam ei oska. Teie moonaklus on lihtsalt kohutav.
Järgmine põlvkond ilmselt taipab selle moonakate põlvkonna, kes ennast veel võitjaks tituleerib, kuritegeliku lolluse ära ja suudab ehk selle rahva veel uueks luua.
Sellest põlvest ei ole midagi loota, ainult lollust, lollust ja veel kord lollust.


august 24, 2013

Suvi Scarlattiga


Kommentaariks lingile - 
Siin näete mängitavat ühte Scarlatti raskemat sonaati, K 120. 


See suvi niisiis möödus jälle Scarlatti seltsis. 
Algas see aga 2011 suvel, õieti kevadel, kui lugesin läbi Toivo Nahkuri „Muusika läbi vaimu“. Seal on palju huvitavat klahvpillimuusika ajaloost ja eriti huvitav osa oli klavessiinimuusikat puudutav. 
Klavessiinimuusika alal aga oli Domenico kahtlemata suurim korüfee. 
Seejärel hakkasingi otsima Domenico sonaatide erinevaid esitajaid ja selgus, et selliseid nimesid, kes oleksid ära mänginud kõik (!) 555 sonaati, väga palju ei olegi. 
Meil Tartus on esindatud plaatidel Pieter Jan Belder, Internetis on enam-vähem olemas Scott Ross. Veel on Scarlattit mänginud tema praeguseni ehk tuntuim uurija, Ralph Kirkpatrick. Scott Ross, väga huvitav isiksus, keda on võrreldud Glenn Gouldiga, on praeguseks kahjuks manalamees (1951-1989). Kirkpatrick muidugi ka, tema elukaar aga oli pikem (1911-1984), kuid temal (vist) sai salvestatud „vaid“ 60 Scarlatti sonaati. Seevastu oli tal kannatust 10 aastat oma elust pühendada Scarlatti ajastu ja elu uurimisele ja peamine info allikas Scarlatti kohta on mul endiselt tema Scarlattile pühendatud raamat. Ka tema Scarlatti sonaatide nummerdus on suhteliselt, ma rõhutan SUHTELISELT kõige paremini põhjendatud, kuigi mitte alati. 
Muuseas, Kirkpatrickul on olemas ka Bachi „Hästi tempereeritud klavessiini“ esitus, mis peaks olema autentsem, kui klaveril mängitud esitused.
Natuke oli leida ka Wanda Landowska Scarlatti esitusi, tõeliselt legendaarne naine, kellest ka tahaksin natuke kirjutada. Temast ju see moodne klavessiinimäng jälle alguse sai. 

 Ja siis oli palju imeilusaid esitusi klaveril, iga pianisti poolt nii 10-20 sonaati keskmiselt. Kõige rohkem on neid leida Horowitzil, natukene, aga väga head kõik Ivo Pogorelich-ilt, veel vähem, aga legendaarsed esitused Michelangelilt, Gilels on kindlasti ka üks parimaid, 
seejärel Maria Tipolt...

Eraldi peab ära märkima salvestised  ühelt väga perfektselt isiksuselt ja pianistilt, Clara Haskili-lt. Tema on üks inimene, keda Charlie Chaplin nimetas geeniuseks kõrvuti Churchilliga (kes minu arvates ei olnud seda) ja Einsteiniga. 

2011 eelistasin koguni klaverimängijaid klavessiinimängijatele, 2013-ks tundub Scarlatti imeilusaid pärleid sisaldav muusika klaveril nagu tapetuna.
Ilus, aga rafineeritud, puhas, valge. 
Tavaliselt tapetakse juba meeletu tempoga, aga ka dünaamikaga. Natukene vähem tapvalt mõjuvad Horowitz, Michelangeli, Pogorelich, Gilels, Haskil... noored pianistid tikuvad aga Domenico muusikat endiselt tapma oma oskustega. 

Arusaamise sellest aga tõi mulle minu loo ja suve peategelane - klavessiinimängija- Fernando Valenti
Tõsi, tänapäeval oleks ta ilmselt saanud mängida natukene puhtama ja originaalile lähedasema kõlaga klavessiinidel, aga see ei muuda asjaolu, et tema esitustes on alati energiat, väga raskesti järeletehtavat nüansseeritust ja peaaegu alati „õige“, „veenev“ tempo, mis enamasti on paljudele „tänapäeva“ ässadele nagu liiga aeglane. 
 See on just see asi, miks pianistid, kes tahavad Scarlattit mängida, peavad kuulama mõnda head klavessiinimängijat, miks ka siis mitte Fernando Valentit. 
Vahepalana ma siiski toon veel ühe sprinterliku Scarlatti jahilkäigusonaati K 96 esituse, see vist on ajaloo konkurentsitult kiireim pianist Chiffra:




Seda isegi ei ole püüdnud keegi järgi mängida.
Kas sellised tempod on aga vajalikud, on iseküsimus.

Scarlattile meeldis naljatada käte ristiajamisega, seda sporti vaadake siin 1. lingilt klavessiinil ja see võis omal ajal vapustada kaasaegseid ja küllap temagi vahel nii spordi huvides mängis meeletu tempoga oma lugusid...ja pianistid ja klavessinistid (ma ei ole selle pilguga neid uurinud, kuna minu mänguoskused piirduvad noh klaverikooli 3. klassiga) neavad tn. neid nippe, mis järgi tuleb teha. Ja siis muidugi tulebki tahtmine näidata, „milleks ma võimeline olen“ ja arutu tempoga ongi järjekordne mõrv sooritatud baroki ajastu muusikas.
Kuid räägin siis lõpukas ka minu põhitegevusest 2011 ja 2013 suvel. 
Nimelt ilmus netti 2011 sait www.scarlattivalenti.com koos viidetega juba ülalnimetatud Fernando Valenti (1926-1990) jutjuubi üleslaetud salvestistele. 
Väga ilusa kujunduse Fernando esitustele tegi Marshall Yaeger
Kuid oh häda – puudusid Kirkpatricku numbrid, salvestised olid üles pandud mingite säilinud lintide pealt ning nummerdatud, nii nagu need lindid olid, sellises järjekorras. Kuid esitused olid suurepärased.
 Fernando Valenti on Scarlatti jaoks sama, mis Schnabel Beethoveni jaoks - seda lauset tasuks Scarlatti uurijatel tähele panna, eriti selles mõttes, mis tempoga midagi mängida.

 Otsustasin võhiku enesekindlusega seda viga parandada, lisades puuduvad Kirkpatricku numbrid. Mul vedas, puhkusel olles polnud mul küll kaasas ühtegi muusikariista, aga leidsin netist Valenti tehtud CD-de loetelud ja sealt oli suhteliselt lihtne esimese 100 salvestise jaoks numbrid kätte saada. 
 Edasi aga olukord muutus ja kuigi lubasin enesekindlalt suve lõppedas selle väikese jäänud 180 sonaadi määramise ära teha, tundus asi ikkagi lõpuks päris lootusetu. Unustasin oma hobi aga järgmisel puhkuse ajal sootuks ja meenus see mulle alles 2013, kui baroki ajastuga uuesti tegelema hakkasin. 
Ainuke hea, mis oli selle töö puhul , mul on kodus veel hääles Ukraina klaver ja ka süntesaator, mille pealt sai määrata helistikke. Lisaks kopeerisin ära veel Belderi salvestised ja Kirkpatricku tabeli, kus ka helistikud sees. Nii hakkas asi edenema ja nüüdseks saab öelda, et see asi on tehtud, vähemalt leiate kommentaarides augusti lõpuks (pean veel istuma ja need kommentaaridesse panema) need õiged numbrid üles ja saate seeläbi teiste esitajatega võrrelda. 
Kuid lihtne see ei ole, sest ka klavessinistid võivad tappa Scarlattit oma vale tempoga, vahel on see presto ka seal väga üle pakutud, nii võib erineva esitaja poolt esitatud pala täiesti võõrana kõlada ja sonaat tikub määramata jääma. Eriti olin millegipärast hädas sonaadiga K 495, tuli kõikide sonaatide algused mitu korda läbi kammida. Kahjuks on saidi looja Marshall Yaeger loobunud muusikaga tegelemast ja nii peabki see info nende numbritega ilmselt jääma kommentaaridesse, kust on indeksiga palu raske üles otsida.

 Miks Fernando ei jätnud mingeid märkmeid maha, seda ma ei tea. Ehk kadusid need lihtsalt ära? Teinekord ma selliseid asju enam ei luba ja ei tee, sest on väga suur vahe määrata näiteks korrektselt Beethoveni sonaatide numbreid, 32 neid oligi, või sellise kohutavad koguse, nagu 275 sonaadi numbreid 555 seast. 
 Võimalik, et sellise professionaali jaoks, nagu Fernando, see ei olnud aga probleem ja seetõttu ei olnud tal ka mingeid vajadusi märkmete tegemiseks, mida ta mängis. 
 Mõtlen praegu aga, et need numbrid Kirkpatricku poolt on tegelikult üsna suvalised. Scarlatti sonaadid on KOPEERITUD tema elu lõpuaastatel, mis sugugi ei tähenda, et ta neid tunduvalt varem valmis ei komponeerinud (ja võimalik, et üles ei kirjutanudki, lihtsalt ei olnud vaja). 
Selliste muusikaliste geeniuste mälu võib olla meile hämmastav, neile aga fakt. 
Mozart kõigepealt komponeeris oma asjad PEAS valmis ja kui tal puudus vajadus asju üles täheldada, ta seda ei teinud. 
Scarlattil võib-olla ei olnud ka luba oma teoste laiemaks avalikustamiseks ja seetõttu alles enne oma surma hakkas ta neid tohutu energiaga üles täheldama. 
 Need originaalid aga on kaotsi ja meil on kättesaadavad vaid Scarlatti märkmete kopeerijad, kes sageli aga kopeerimisel tegid vigu... 
Kuna enamasti tegeles ta klavessiini taga ka improvisatsiooniga, võib olla, et nii 1500 sonaati või improvisatsiooni on meil tänini (ja igavesti) puudu. Et Scarlatti muusikat (ja ka Mozarti oma) ei ole vaadeldud improvisatsioonilisest vaatepunktist ja tänapäeva muusikakool närib sõna otseses mõttes nooti, ühtegi asja ei tohi seal teistmoodi teha, siis on Scarlatti ka selles mõttes üsna tapetud – seda muusikat tuleks mängida ka tänapäeval ise improviseerides ja täiendades... 
Päris lootusetu asi ei ole, mõned Scarlatti dzässi töötlused on netis olemas


Lõpetuseks:
Püüan edaspidi nüüd Scarlatti ja tema esitajatest mõne loo kirjutada, aga siis võtan ette ja hakkan jälle „marssima“. Jäin kusagile Mozarti ajastusse pidama, nii et vaeva tuleb näha kõvasti, marsse on pärast ikka päris kõvasti valmis vorbitud...
Ongi juba aeg, niisama lorutamiseks ja klavessiinimuusika nautimiseks enam ei anta aega.