aprill 15, 2006

Noa Noa ehk Take life easy
















Yeates-il on selline imelihtne/imeilus luuletus:

Down by the salley gardens

Down by the salley gardends my love and I did meet;
she passed the salley gardens with little snow-white feet.
She bid me take love easy, as the leaves grow on the tree;
But I, being young and foolish, with her would not agree;

In a field by the river my love and I did stand.
And on my leaning shoulder she laid her snow-white hand.
She bid me take life easy, as the grass grows on the weirs;
But I was young and foolish, and now am full of tears.

Tõlge (Märt Väljataga):

Pajude Alleel

Kord armsamaga kokku sain paljude alleel;
Ta lumivalgeil jalgel käis pajude all teel.
Ta ütles, arm on lihtne kui vitsast paju tõus;
Kuid olin noor ja rumal ja ma ei olnud nõus.
Kord arsamaga seisin ma luhal ääres jõe,

Mu õlale ta toetas siis lumivalge käe.
Ta ütles, et elu on lihtne kui rohu kasvupüüd;
Kuid olin noor ja rumal - on nutt mul varuks nüüd.


Take life easy, see võis olla ka Paul Gaguini püüe, kui ta
Tahitile läks ja Noa Noa päevikut kirjutas.
Aga ta ei leidnud enam sealt seda lihtsat elu päris üles. Päevikus see veel
oli olemas ja tema elus ka natuke aega. Siis tuli haigus, tuli vanglakaristus valitsejaga tüllimineku pärast, mida kandma hakata ei ta ei jõudnudki, enne tuli surm, ühesõnaga, ei läinud kõik nii lihtsalt midagi.
Ometi peame selle juurde tagasi jõudma. Seda ei saa teha sümboolse manipulatsiooni verbaalse vahuga ennast puhtaks küürides. Seda me oskame. Ükskõik mis kirikus või pühapaigas võib ennast ka tuhaga kokku määrida, võib aga ka ilukõnelise aupaistega ümbritseda. Mida ilusama sõnaseadmise anniga on inimene, seda suurema tõenäosusega peab teda ikka ja jälle manitsema võõraste lambakarjade loendamisest hoiduma. Kuid kui ta seda teeb, siis õnnestub tal endast tõenäoliselt teha hea inimese ikoon ja mõne teise võib ta oma rituaalset võimu kasutades sama sõnavahuga kattes muuta deemoniks.
See nimetamatu, kergelt võtmine, kerge hingamine on võimatu ilma alandlikkuseta selle suure ajajõe ees, kust me tuleme ja kuhu läheme. See aga on võimatu ilma nende väheste momentide tajumiseta, mis elus on tõeliselt olulised. Oma elu tajumiseta ei saa tajuda ka seda suurt jõge, oma elu, episoodilise ja tühise elu tajuta ei taju midagi muudki. Seda muud, sümboolset ja tarka, kohiseb meil uksest ja aknast, aga meie ise, ometi oma jutus nii isekad, oleme tegelikult vaid eikeegid. Selle muu surve on omaenese elu suretanud. Selle omaenese elu surnud olek teebki võimalikuks maatriksid. 4-6 aastaselt on see kõik veel elus. Sümboolne ruum ei ole matnud kõike enese alla, mõne ta lömastab oma mõistete omistamisele sundimise läbi, mõne ta lömastab selle läbi, et laps talle pähetaotavat ei mõista. Ikka lömastab.
Lapsest saab kaamel, kui veab, siis saab ka lõvi. Kui väga veab, saab tast jälle laps ja ta võtab oma elu jälle kergelt ja loomulikult, nagu kasvav rohi.
Selle nimetamatu tunde tajumiseks lähevad alpinistid kusagile kõrgele üle 8000 meetri. Võimalik, et nad ka seal ei taju midagi. Nad vahest teavad rohkem kui keegi teine, et see sõnavaht, see on vaid vaht. Tegelikult on kõik väga lihtne, kusagil keegi hoiab kinni samast köiest kui sinagi. Oled seotud sel hetkel, oleme seotud ka hiljem, aga all orus me seda enam ei taju. All orus tegelema tühisustega edasi, nagu neid köisi poleks olemas. Tegelikult on, alati on.
Muuseas, seal üleval, hapnikuta ruumis, elu kriitilises osas, mõttevaeses, meie poolmõtete jaoks liiga külmas ja karges ruumis, seal, kus isegi mõttetuse mõtleminegi nõuab pingutust, lumel, kõikuval karniisil on kõik hoopis teisiti, kui all on õpetatud.
Paljudel juhtudel on seda teadmata kukutud kuhugi lõhesse või prakku, võimalik, et igaveseks. Filmides, seepides, raamatutes seal kõrgel, elu kriitilistest punktides vaid turnitaksegi. Tegelikult ei tohi seal viibida kaua. Tuleb tulla alla, hapnik saab otsa, jõud saab otsa. Kangelane üheks ainumaks korraks ei tee tõusu-langust uut tõusu- langust läbi, ta jääbki sinna. Ometi turustatakse meile igap äev lihtsate õpetuste asemele näiteid jumalasarnastest olendeist, kes päästavad kõik viimseni, alati võidavad, alati jäävad plekita pärast suurimatki kaklust. Ja kui jääbki plekita, kas pole tegu lihtalt hea tehnikuga?
Meie vaimu ja ihu vahekorda testitakse harva. Mõnel ööl või päeval seda ikka tuleb ette ja siis tuleb ikka ja jälle peaaegu igal surelikul, nagu Peetruselgi, tunnistada - vaim küll valmis, aga ihu nõder. Või vastupidi. Ja kukk kireb ja sa nutad haledasti.
...

aprill 13, 2006

Gagarini katkenud lend




















Gagarini kosmoselennu kohta on viimasel ajal tekkinud tõsiseid kahtlusi.
Kõigepealt polnud ta vist mitte esimene, enne teda lendasid, aga hukkusid kusagil 7-11 vene kosmonauti. Tegelik esimene ellujäänud kosmosekangelane olevat olnud keegi Iljushin, kes tegi oma lennu 7 aprillil, sai maandudes tõsiselt viga ja seetõttu ei kõlvanud maailmale näitamiseks. Olevat olnud suure lennukikonstruktori poeg.
Ta olevat saadetud Hiinasse ravile ja ühe versiooni järgi elavat rahulikult Moskvas /versus olevat lavastatud autoõnnetuses 1961 surma saanud. Link intervjuust Iljushiniga on kadunud, aga vene nimede trankriptsioonide tõttu on võimalik, et ei leidnud Ilyusini kohaldatud nimekuju üles. Venekeelsetes saitides ei viitsinud kaevata.
Üldiselt teades vene süsteemi, tuleb pidada neid kõlakaid päris võimalikeks.
Isegi ETV-s tollal diktorina töötanud on avaldanud (kommentaarisabast juhtusin lugema), et 8-ndal öeldi ette, et mingi väga väga tähtis sündmus on kohe kohe tulemas. Ei tulnud, tuli hoopis 12-ndal. Versioone on ka kaks: esimene, et käis Ilysin kah ja seejärel pandi teine rakett kohe järgi. Teine versioon, et teist raketti polnud tollal kusagilt võtta.
7 aprill oli tollal Suur Reede. Venemaal hoolimata võimu tagakiusamisest peeti neid pühi ikkagi olulisteks ja just selleks ajaks oli loogiline eeldada kosmoselendu.
Ka Gagarini surm ei ole vaba kahtlustest. On avalikustatud arhiive, kust kahtlustele võiks tõendeid otsida, kuid Läänemaailma uurijaid need eriti ei huvita, seetõttu ei ole ka erilisi pikki uurimusi ilmunud. Väidetavalt hukkumise aeg - 27 märts 1968, väidetakse ka koomaseisdis zombi olekut kuni viimase ajani välja.
Kust pärineb arvamus, et Gagarin 1968 tõesti kosmosesse tahtis, ei tea.
Veel on tuvastatud:
Gagarin väitis oma maandusmikostüümi oleva oranzhi, mõned ajalehed aga sinise.
Gagarin ei teinud ühtegi pilti oma lennust. Gagarin eksis Lõuna Ameerika kohal oleku aja suhtes ja tundus sogavat üldse selle kohta, kuna Lõuna Ameerika kohal pidi ta jõudma pisut hiljem, mitte 15 minutiga (olla olnud Lõuna Ameerika kohal 9:22), nii kiirelt see aparaat kah ei lennanud, selline tempo oleks viinud hoopis Kuule!
Aga mine sa võta kinni, see vene mätsimissüsteem on tõeline läbitungimatu padrik.
Ameerika süsteem ilmselt saab varsti samal tasemel töötama ja siis tuleb blogimise amet maha panna - niikuinii ei ole võimalik isegi mitte mingi tõenäosuslikkusega mingit jama välja selgitada.
Gagarini kodulinnas olen teinud lööktööd ja kaugelt kaugelt näinud Jura ema tema ausamba juures istumas (selline miiting oli). Ehitasime seal veehoidlat. Kõht oli hele, makaronide kõrvale midagi suurt muud süüa ei antud ja mulle saadeti nagu minu isalegi Vorkuta päevil kodunt pakikene pekiga kosumiseks. Vist (no ei mäleta täpselt) pidime isegi laupäeval tööd vihtuma, et asja veel põnevamaks ajada, olid pühapäevakud kah. Meie põhiline panus linna veevärgistamisse oli suure ja vägevatest paneelidest kokku aetavate aiale aukude tegemine.
Rühma komplekteerimisel olin vist mina üks väheseid selliseid, kes Venemaa avarusi tahtis tundma õppida puht uudishimust. Ülejäänud kogusid midagi, kes malevastaazhi, kes üritas algaja ajakirjanikuna alustada, kes komandeeriti havi käsul (et muidu ei saa seda ja teist kohta).
Sain oma staazhi küll sealt kätte, aga tolku sellest küll ei leidnud. See linnake hajutas kiiresti mu lihtsameelsed uskumused kommunismi ehitamise võimalikkusest, mida maalt ja hobusega päritolu tõttu tollal, esmakursuslasena, veidi veel põdesin.

Refereeritud saite:

http://www.biblebelievers.org.au/gagarin.htm

http://www.astronautix.com/astros/ilyushin.htm

Pravda. 12.04.2001 teatab kolmest kosmonaudist, kes hukkusid 1957,1958,1959.

(Mihhail Rudenko, Ledovkihh, Zaborin, Mitkov).
Asja kohta on olemas ka raamat, kes valdab Ungari keelt, tõlkigu ära:
Istvan Nemere "Gagarin: kozmikus hazugsag" ("Gagarin: Kosmiline vale")
Leidsin soomekeelse versiooni ka üles,
"Gagarin - kosminen valhe"
Pokkari Mendoservo OY AK
ISBN 9529602014

aprill 12, 2006

Välisest ja sisemisest põhjuslikkusest



















Maailmas on lihtsaid ja keerulisi süsteeme ja selle osiseid. Meie arusaamine maailma masinavärkide toimimisest põhineb lihtsatel mehhaanilistel masinatel, igiliikuritest alates ja lõpetades praegust hammasvärkidega. Mehhanilist parti kirjeldavas kirjatükis ma sellest probleemist juba veidi mõtisklesin. Minu eeldus, et meie põhiliste eksimuste põhiline põhjus on mehhaaniline arusaamine maailma toimimisest, on süvenenud.
Mitmed vaatlused kinnitavad seda hüpoteesi. Nüüd võin oma uhkelt toetuda ka Pitirim Sorokinile – tema põhjuslikkusekäsitlus on praeguse kirjatüki tekkimise eelduseks.
Sain tema Social & Cultural Dynamics taskuväljaanet 1000 lk. läbi lugedes mitmes mõttes oluliselt targemaks.
Niisiis väga lihtsate vaatlustega on võimalik tuvastada, et vee keemahakkamise põhjuseks pliidil on tuli. Süvenemum vaatlus viib pikemate ahelateni, nagu näiteks hommikune aeg ja see, et hommikul tuleb hakata mune keetma.
Kuid põhjuslikkuse ahel tuli- vesi hakkab keema ja iga, absoluuselt iga nähtuse taandamine sellistele lihtseostele on sügavalt eksitav.
Kultuurilined põhjused selleks, et igal homikul vesi pliidil keeb, on traditsoon, mis kandub sajandist sajandisse, kunagi Kolumbusest siia saabunud ja kinnistunud kohvikultuur.
Ei ole olemas vaatlusviisist sõltumatut põhjust. Termodünaamiline vaatlusviis jätab välise üldse kõrvale, tema jaoks on vee keemise hakkamise põhjus rõhul 1. atm. temperatuur, mis saavutas 100 läve.
Sisemine, üldistatum ja põhjalikum vaatlusviis ütleb, et vee molekulide keskmine kiirus on sellel temperatuuril piisavalt suur, et algaks intensiivne faasisiire. [Füüsikas olen ma selle kõnepruugi omandanud, nii et võiksin kirja panna hundi ja Punamütsikese loo füüsikalise variandi, vähemalt oleksin võimeline seda naudinguga lugema. Keda huvitab, ma spämmin selle lookese filosoofilise jura lõppu, et äkki siis mõni veel loeb läbi?]
Väline, kultuuriline-filosoofiline põhjus 100 kraadil keema hakkamiseks on aga mugavus, sest see lihtsalt on selline definitsioon. Vee järgi on hea termomeetreid kalibreerida.
Jumalik põhjus võib ka mängu tulla. Ju tal oli selline tuju oma väljavalitul või mitteväljavalitul lasta tuli põlema panna ja kann tulele paigutada. Või gaasikraan kinni keerata ja mitte lasta sellel plaanil teoks saada.
Põhjuslikkuse ahelate puhul oleks päris otstarbekas kasutada teatud kihtmudelit. Siin ma arendan analoogiat informaatikasüsteemidest tuntud kihtudelitega. Kõige allpool, kõige lähemal rauale on füüsika-keemia seaduste põhiselt liikuvad molekulide ja aatomite kirjeldused.
Hunt on näljane, sest tal on mahuti nimega magu tühi ja näljatunnet tekitavad hormoonid aktiveerunud.
Järgmine tase on bioloogiliste süsteemide tasand. Ei saa mõista Maal toimuvat ilma rakkude siseelu ja nende sisemist arengut uurimata ja see vaateviis on oluliselt erinev füüsika uurimisviisidest. Hulkraksete organismidega läheb veelgi segasemaks, peab uurima elusolevust kudede, organite etc... tasandil.
Mingil hetkel on vaja hakata seda süsteemi ka sisemiselt ja üldistatumalt.
Olid ajad, mil bioloogilise elu uurimine taandati puhtalt välisele. Suu on selleks et mäluda ja on otstarbekas, et suus on hambad. See oli oma aja mõistes suhteliselt produktiivne, muu poleks ilmselt tulnud kõne alla. Praeguse otstarbekuse põhjenduse avastas muidugi Darwin. Seega välistelt vaatlustelt liiguti sisemiste seaduspärasuste leidmisele, hakati elu enese sisemisi põhjusi ja arenemise seadusi mõistma.
Selline nihe, väliselt sisemisele ja seejärel ülalt alla, kõige kõrgemate kihtide pealt alla madalamatele, toimub mujalgi. Füüsikud läksid aineosakeste uurimisel järjest sügavamale ja praegu jõudnud piirile, elementaarosakest juurde, millest allpoololevaid asju ei võimalda uurida meie Universumi liiga suur vanus, ainult esimesed nanosekundid ehk andsid selliseks uuringuks võimalusi. Enam nad Universumi võrrandit ei otsi ega tea, maailma matemaatilise kirjeldamise võimalusi on lihtsalt liiga palju.
Bioloogid redutseerivad oma teadusharu sageli molekulide liikumise peale, biokeemiaks kutsutud maagia abiga.
Selle väliselt sisemisele ja kõrgemalt kihilt allapoole liikumise tuhinas on ühe kihi sisemised, horisontaalse liikumise seaduspärad jäänud kahjuks alati unarusse ja kõrvale.
Mõnes teadusharus siiski reduktsionismi tuhin taandub. Hea näide on siin mäluurimine. Tänu Eesti soost uurija Endel Tulvingu tegevusele, saime palju selgemaks selle, mis asi meie mälu on. Ikka aga on selgusetu see küsimus, kus füüsiliselt, või koguni kas mitte terve aju ei täida mõni fakt, näiteks see fakt, et mees armastab naist.
Ma arvan, et selles suunas, järgides lihtsalt loogikat ja tehes mõistlikke vaatlusi, saavad ka evolutsionistid tagasi oma ürgdarvinliku puhtuse. Geneetika kindlasti võimaldab väga keerukas keeles kirjeldada neidsamu asju, mida saab kirjeldada palju lihtsamalt ja vahel anda ka produktsiooni. Sageli aga see hägustab üldpildi mõistmist.
Nüüd jõuame ülemate kihtide juurde. Kuidas ka inimene ei püüa, tema endaga toimuvaid asju on tal endiselt kõige keerukam mõista. Siin on internaliseerumine sageli täitsa toimumata, kõik põhjuslikkuse ahelate tuvastust toimub välisel, seejuures enam-vähem soolapuhumise tasemel.
Kuidas tekkis, arenes ja areneb keel? Meem, märk, sümbol, kuidas ja mis seaduspärasuste järgi sümbolsüsteeid arenevad? Semiootika, memeetika, lingvistika on küll seda asja veidi selgitanud, ometi ei ole praegu saadud selliseid seadusi, mis annaksid häid, verifitseeritavaid tulemeid. On koolkonnad, on kõrgteaduslik soolapuhumise keel ja „pseudoteaduslik” soolapuhumise keel. Kuigi ma tegelikult endiselt pean midagi psühholoogiast, on mul ometi empiiriliselt kasu olnud vaid raamatu „Päikesemärgid” läbilugemisest teiste kahejalgsete tundmaõppimisel. Seda empiiriat aga tõsiteadlasest, kõrgsoolapuhujad põlastavad.
Täieliku ringi on teinud ajalooteadus, ta on pärast Marxi olnud pikka aega reduktsionistlikul seisukohal. Pärast sellise reduktsiooni taandumist absurdini tekkinud pohmeluses ei ole
sellel teadusel peale ennast täis häma midagi vastu pakkuda.
Kõik tõsisemad küsimusepüstitused naerdakse välja (maailma valitsevad vabamüürlased ja juudid stiilis lobaga), ise aga keskendutakse millegipärast propagandistlikeks miiniväljaeks muudetud faktide ja faktikeste, vahel ka pseudofaktide esitlemise ja eksponeerimisega täiesti suvalisel viisil. Mingid töölaagrid Maailmasõjas, olgugi kosmaarsed ja ohvrirohked, hõlmab selle seltskonna täielise tähelepanu. Et jumala eest keegi midagi muud välja ei mõeldaks, selle hirmus on hereesia koguni kriminaliseeritud.
Loomulikult käib teisele vaatele pseudo külge liimimine täiesti automaatselt.
Praegu ma tean 3 vaala, kes on üritanud mingeid internaalseid põhjusi ajaloos postuleerida ja uurida: Spengler, Toynbee ja Sorokin. Kindlasti on neid veel, kuid sellised ürituse on ajaloouurimise umbteedeks kuulutatud. Kellegi või millegi demoniseerimine on palju moodsam.
Sorokin üllatab meeldivalt, postuleerides internaalse, sisemise põhjuslikkus uurimise tähtsust ja eksternaalse, välise põhjuslikkuse absoluutset ületähtsustamist.
Midagi tõest tema uuringus ideatsiooniliste ja meeleliste faaside vaheldumisest kultuuride elutsüklis kindlasti on. Kuid ka siin selle faasisiirde sisemisele lammutamisele ta ei jõuagi.
Sorokini on lihtsalt suhteliselt edukas empiirik. Spenglerit võib ka selliseks empiirikuks lugeda. Sügavamat põhjust ja loogikat, miks kultuurid surevad, ma ei suutnud leida. Seda lihtsalt postuleeritakse ja sellelt postulaadilt tulenenud vaatlused ongi tõesti väga ehmatavad. Nende kaitseks saab öelda, et ega ka bioloogid ei tea hästi, miks organismid surevad. See on ka sellel kihil ikka vaid postulaadi tasemel. Seega see ülesanne kindlasti ei olegi lihtne ja vastust sellel võib oodata veel sajandeid. Ega seniilist Õhtumaalgi veel letaalne lõpp käes pole, pensionipõlv on küll veidi dementne, aga mõni sajand eluaega peaks täitsa võimalik olema!
Lihtlababe reduktionism marksismi näol on õnneks põrunud. Popperi halastuslask tegi sellele lõpu. Ometi ei teinud ta lõpu püüdlusele mingi sarnane tont jälle ellu äratada.
Ökofashims on selleks päris hea kandidaat, kuna selle võimu varjus saab finantseliit edasi parasiteerida. See on jälle välise või mingi madalama kihi loogika pealesurumine kõrgemal kihil toimuva seletamisel. Ökoloogiast on motiivide rännete uurimises vähe kasu. Kuidas sümbolid arenevad ja teisenevad, lagunevad, degradeeruvad, nende asjadega tegeleb jätkuvalt veidigi rahuldavaid seaduspärasusi selgitavalt vaid religioon. Religiooni peangi ma paradoksaalselt, ise mitteusklikuna süsteemiks, mis praegu on mõnda asja võimeline paremini seletama, kui mistahes reduktsionism. Religiooni asendavat sümbolsüsteemi ei loodud, loodi pseudoreligiioonid (marksism, freudism, sionism markantsematena).
Mind hämmastab ikka veel vanade religioossete tekstide mõtteküllus ja kontsentreeritus.
Dhammapadat oln nüüdseks lugend vist umbes 10 korda. Kuid nagu võõrate lammaste lugemine oma karja ei aita, olen siiski vaid kiibitseja.
Ratsionalismil peaks olema võimalik olema nende vanade religioonide põhjal tuletada suhteliselt vettepidav väärtushoiakute süsteem. Selle asemel valitseb peades vaid tühjus.
Kuidas saada meel puhtaks ja kaasa võtta uude, Sorokini mõistes ideatsioonilisse aega läptop, guugel ja veel mõni mõnus asi, see on aga lahendamata küsimus.
Jõudsingi oma mõtetega vähemalt hetkel lõppu. Hapnik sai otsa, mäelt tuleb alla laskuda, orus omad mured ja hädad ootamas.
Kui omi mõtteid enam ei ole, tuleb kopipeistida, seega lubatud juriidiline shedööver Punamütsikesest ja Kurjast hundist.
„Käesolevaga edastame teile informatsiooni juhtumist seoses eelkooliealise alaealisega, keda vastavalt kohalikule tavale nimetatakse tema ebatüüpilise peakatte tõttu Punamütsikeseks.Eelnimetatud Punamütsikese emale toimetati kätte lihtkiri tema emalt, millega viimane teatas enda haigestumisest ja hooldusvajadusest, mille põhjal Punamütsikese ema otsustas vanaemale kätte toimetada saadetise, mis sisaldas toiduaineid ja ravimeid. Enne saadetise kättetoimetamise alustamist keelati Punamütsikesel tema ema poolt vanema õigustele toetudes kõrvale kaldumine saadetise kättetoimetamiseks kasutatavalt jalgteelt. Jalgteel astus Punamütsikesega kontakti looduses vabalt elav metsloom, kes kallutas teda ema poolt rakendatud keeldu otseselt rikkuma, mahitades teda metsasaaduste korjamisele. Uluk nõudis Punamütsikeselt õigusvastaselt selgitusi temal kaasas oleva toidu veoks kohandatud kandevahendi sisu kohta ja tegi Punamütsikest küsitledes kindlaks tema vanaema alalise elukoha. Toidunappuse tõttu sisenes uluk seepeale identiteedipettust kasutades vanaema eluruumidesse ja neelas eelnimetatud haiguse tõttu liikumisvõimetu isiku alla tahtlusega ta ära seedida. Punamütsikese jõudmisel eluruumi sooritas uluk taas identiteedipettuse esinedes seekord vanaemana ning pani seejärel toime teistkordse allaneelamise luues niiviisi teoobjekti paljususe. Elamu vahetus läheduses viibinud jahipidamisõigust omav isik sisenes ehitisest kuuldud heli peale, tehes kindlaks selle pärinemise ulukist. Seejärel tulistas jahipidamisõigust omav isik ulukit registreeritud tulirelvast tiheasustusalale tunginud uluki surmamiseks sätestatud korras.Surmatud uluki ebatavaline välimus andis alust arvata, et selle sees võib leiduda inimmaterjali. Selle kindlaks tegemise eesmärgil avas jahipidamisõigust omav isik torke-lõikerelva abil surmatud uluki kõhuõõne, misjärel pääses sealt välja veel elusolev Punamütsikene, samuti eelnimetatu vanaema. Kui asjassepuutuvate isikute kohta ei ole välja antud arstliku surmatõendit ega koostatud surmaakti perekonnaseisuameti poolt, tuleb eeldada nende elusolekut.”

aprill 10, 2006

Vandenõudest


















See kirjutis peaks olema sissejuhatuseks minu edasistele tekstidele 911-st, Estoniast ning
ka ameeriklaste kuundumistest, ometi mitte ühestki neist oluliselt midagi ütlemata. Nii imelik kui ka pole, olid just need teemad ajendiks minu blogi moodustamisele. Tänaseks on blogis aga ainult kaks kirjutist, uudis sellest, mis toimus Apollo usuga Ameerikas kusagil Pennsylvanias ning selle kommentaar.
Põhjuseks on ilmselt see, et püüdsin üldistada ja vastata küsimustele laiemalt. Miks inimesed teevad selliseid asju, miks nad usuvad ja milviis nad usuvad valesid? Seetõttu nende krimitoimikute juurde jõuan tasapisi, teema sisemise loogika kohaselt. Aeg tõsi, kohati käib kiiremini, kui minu mõtlemine ja kirjutamine, seetõttu vähemalt Estonia osas uuritud-refereeritud faktid üritan lähiajal blogi panna.
Kui nüüd edaspidi tuleb ette minu kirjutis, mille võiks lahterdada „vandenõuteooria” alla (kellele meeldib, lahterdagu juba kõik niimoodi, on endal lihtsam), siis pean eelnevalt vajalikuks määratleda mõned põhimõtted ja hoiakud, mida ei hakka enam üle kordama.
Termin „vandenõuteoreetikud” on arvatavasti valmis vermitud massimeedia jaoks, võimalik, et psühholoogilise ja ideoloogilise sõja katselaborites. See on üks meetod juba algselt verbaalse sildistamisega luua inimkonnast toimuva üle kriitiliselt arutlevate kodanike suhtes teatud eelhoiak. Järelikult selle termini kasutusevõtja võtab juba sellega omaks ka võimule teatud kasulikud hoiakud.
Tänase terminoloogia järgi „vandenõuteoreetikuid” esines ka vanal ajal, keskajal, ning ka uuel ajal, 17-20 sajandi algus, aga puudus selline silt. Nende kohta kasutati siis adekvaatsemaid mõisteid, tollase ideoloogilise sõja kontekstis, nagu hereetikud, küünikud, usutaganejad, ketserid, jesuiidid jpm... Ei ole olemas tänapäeval ega ei ole olnud olemas ka minevikus mitte mingisuguseid ühtseid või mõistlikke kriteeriume, mis võimaldaks välja eraldada need nn. „vandenõuteoreetikud” ja mittevandenõuteoreetikud. Kes väärib seda silti ja kes ei vääri?
Igal ajal on leidunud küll õuelaulikuid, kes neid kriteeriume püüab kehtestada, aga need kriteeriumid lendavad seejärel kõik jälle pidulikult uppi ja see teooria, mis varemalt oli hereetiline, muutub ametlikuks ja vastupidi. Praegu üritatakse selle terminoloogia otstarbekust põlistada mingisuguste asjasse absoluutselt mittepuutuvate psühholoogiliste süvaanalüüside abiga, aga ka „rangelt” teaduslike teooriatega võrdlemisega. Vahel juhtub, et see õnnestub, igasuguse kogumi teooria hulgas leidub nii õigeid kui valesid ja vahel juhtuvad valed teooriad ka vandenõuteooriate hulka, nagu ka „tõeliste” teooriate keskele.
On isegi õige, et valesid teooriaid on vandenõuteooriate keskel ilmselt enam. On õige ka see, et nagu igasuguste teooriate puhul on palju fanaatilisust, oma eksimuste mittetunnustamist ja muud säärast inimesele sügavalt omast. Ometi leiame kõike seda ka „tõeliste”, „rangete”, „tõeliselt teaduslike” teooriate seast.
Miks seda mõistet siis üldse kasutada? Ma näen ainukese mõistliku põhjusena võimu soovi saavutada juba ette teatud vaadete põlistus, kinnistus ja teatud vaadete hereetilisus.
See on psühholoogiliselt mõistetav, kuid samas ka sellesama oksa saagimine, millel me vähemalt sõnades ise istume. Teadus sai omale põhja alla raskes, pikas ja visas sõjas, kus ta võitis tänu dialoogilisusele, ratsionaalsusele, argumenteeritusele järjest paremaid positsioone. Praegune kisa-kära küll hiromantide, küll astroloogide, küll kuuskeptikute etc... aadressil ei näita ratsionalismi positsioone sugugi enam heas valguses. On see nõrkuse tunnus?
Kas enam ei osatagi täpselt nii, nagu Newtoni aegadel, võtta kätte sirkel ja joonlaud ja mõõta, võrrelda, valida välja parim hüpotees ja teooria ning konstateerida – ei, ma ei pea seda vaadet võimalikuks, siin te eksite, paraku siin on teil õigus.
Ratsionaalse teadmine on saanud võimutäiuse, mida kuritarvitatakse ja see kuritarvitus toob kaasa ka võimu enese korrumpeerumise, teadmise võimu mädanemise. Enam ei peeta vajalikuks iga väidet, hüpoteesi või teesi läbigi lugeda, rääkimata arvesse võtmisest.
Kui muidugi teooria on omaks kuulutatud, siis tema arendamine ja kontrollimine on põhjalikum. Siit ka hereetiliste teooriate suurem haavatavus, arendamatus ja võimalus hereetikute esinemistest leida üles hulganisti vasturääkivusi. Ometi ei tõenda see laiemas kontekstis siiski veel midagi.
Kui tavaliselt, poliitikaga ja võimumängudega mitteseotud teemade puhul vandenõuteoreetiliste vaatekohtade arv on suurem, nende veaprotsent aga ilmselt suurem, siis poliitiliste hereetikute teooriate seis on enamasti vastupidine: peaaegu alati saavad ühel päeval hereetikutest vähemalt mõned võimu ja hakkavad tümitama vastaspoolt. Kommunism-antikommunismi vana paar on näitesüsteem, õnneks hääbumas.
Kommunismi selle klassikalisel kujul siiski enam ei ole, on vaid mälestused.
Mina niisiis sellist sildistust enda ja ka teiste inimeste poolt esitatud teooriate või teoorialaadsete moodustiste üle ei pea otstarbekaks kasutada. Otstarbekas on aga vana hea ratsionaalne teooria väidete läbilugemine, kontrollimine, õige-vale eraldamine ja kontroll, kas on olemas mingi vastavus maailmaga. Vahel see vastavus on, vahel on üsna konstrueeritud.
Kui teadus tahab jätkata oma edukäiku, peab ta oma turjalt ideoloogid raputama maha. See on võimalik ainult ausa teaduse reeglite järgi mängides.
Siin on aga 20. sajandil tehtud väga ränki eksimusi, mis ilmselt ühel päeval saavad saatuslikuks ka teadusele enesele.
Vahel võib hereetiline teooria olla üsna vigane ja üsna kahtlane, aga isegi selle teooria sees on leida imelikke tõeivasid. Näiteks olin enne „Päikesemärgid” läbilugemist absoluutne astroloogiavaenulik kodanik. Sellest hoolimata leidsin ma oma tähemärgi kirjelduses kummaliselt hea kooskõla enese iseloomuga, olen märgilt Kaalud. Teine kooskõla ilmnes kaksikute kirjelduses. Kas saab olla juhuslik, et just Kaalud kirjeldusest leian lõigu, kus räägitakse, et Kaalud laps võib saada vitsa, kuna ta ei oska riietumisel valida, kumba sokki panna esimesena. Minu lapsepõlve ainukene (seegi sümboolne) vitsutamise kord (muidu tegin oma sigadusi täiesti karistusvabalt) on seotud sellega ja ma mossitasin vist terve päeva selle järel, kuna see oli nii ebaõiglane. Mäletan üliselgelt, et ma täiesti siiralt tahtsin riided selga saada, aga see kõik vajas KAALUMIST. On see juhuslik, kui ma tean ühte naist, kellega koos käimine oli väga raske, ta kõndis lihtsalt nii kiiresti. Ta oli loomulikult kaksik. See tähelepanek on jälle Päikesemärkidest. Tunnen ühte kaksik paari, kes hiljaaegu otsustas lahku minna. Ma ei võtnud seda eriti tõsiselt. Mul oli õigus, Päikesemärgid jälle aitasid. Minu laps on jääraplika ja ma ei tea ühtegi tõsiseltvõetavamat lahknevust tema iseloomu üldkirjeldusest. Jäärade ja kaalude üks ühine omadus, hoolimata vastandmärgilisust, on see, et kumbki tähemärk ei pea viha. Ka siin on mul enamasti õigus. Nii kaalud kui jäärad on alati tigedad asjaolude peale, eriti jäärad tigedad kaalude laiskuse ja mugavuse peale. Kuid alati olen leidnud, et erinevalt teistest märkidest jätkame koostegevust ja lepime (mõni eksistentsiaalne asi välja arvatud, loomulikult on ka mul jääradest vihamehi ja osalt isegi õigusega) ära.
See kooskõla ei saa olla väga juhuslik, ometi head selgitust ma tänini sellele ei tea. Kuhjakaupa leiab küll astrolooge lihtsalt põhjavaid kirjutisi, ometi pole kusagil kohanud seda lihtsat ja selget küsimust: kas seose postuleerimine sünniaja ja iseloomuga on põhjendatud või ei ole.
Ma ei näe kogu tänapäeva teaduse ranguse valguses mitte ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust sellise seose võimaluse eitamiseks, absoluutseks eitamiseks. Ometi pole selle küsimuse uurimisele tänapäeva teaduse meetodite abiga, k.a. korrelatsioonianalüüs, kuigivõrd tähelepanu pööratud. Olen kuulnud mingitest suhteliselt pealiskaudsetest analüüsidest, mille järeldused muidugi on ette teada, aga tõsisemat probleemipüstitust ja sellele vastamise katsetest pole kuulnud.
PS! Sain kuulda ühe nime, Michel Gauqelin, kes on selliste uuringutega tegelenud. Loomulikult on saanud tast astroloogide päästeingel ja paaria teadusmaailmas. Ometi peaksin selliseid mässajaid tarvilikuks, hoolimata sellest, mida ta tekitab inimeste rumalusest sünnitatud herilasepesas.
Teine samasugune kiusteema, mida ma meeleldi mõnede teaduseusksetega suheldes esitlen, on hiromantia.
Iseenesest ei pruugi vanas mõttes käejoontel neid tähendusi olemas olla, mida hiromandid omistavad. Ometi võib selles empiirias sisalduda oma tõeiva. Lihtsalt on olemas empiiriline seos, kasvõi geneetilise läheduse järgi, käejooni määravad valgud võivad olla lähestikku mõne olulisema valguga? Või siis lihtsalt määrab organismi teatud biokeemia teatud tüüpi käejoonte väljakujunemise. Näiteid võiks jätkata. ...
Kui ma suudan selle jutuga mõne tõsiteadlase välja vihastada, on see natukene tabanud sihtmärki. Ma arvan jätkuvalt, et avatud meel ja meie leiutatud ratsionalistliku teaduse kaanonid pärast mõningast kriitilist inventuuri on kandvad, aga teaduses ei ole vajalik kehtestuda tabudel. Pigem mistahes tabud ainult takistavad edasist uurimistööd.
Vandenõuteooria tähttäheline tähendus on teooria mingist vandenõust. Ka siin on selle mõiste rakendamine enamike selliste teooriate kohta lausa eksitav.
Näiteks minu poolt analüüsitavad ameeriklaste Kuul käigu pettus, 911 ja Estonia katastroofi kohta käivad teooriad ei ole mingit väidet vandenõust. Tegemist ei ole mingi vandenõuga, kui ma väidan, et Ameerika võim, tollal võimupositsioonil olevad isikud lavastasid pettuse inimeste kuundumistest, et jätta muljet venelastele oma suurest üleolekust.
Mingit vandenõu siin ju ei ole, tegemist on võimu sigaduse paljastamisega, kui teooria peaks õigeks osutuma. Ja vastupidi, kui valeks, siis on kõik kõige paremas korras ja ameeriklasi valitsevad õiged juhid.
Võim on suutnud juba ette selle teooria tõlgenduse pöörata selliseks, et see seab kahtluse alla võimu pühaduse aupaiste. See oleks siis tõesti nagu vandenõu, mingid väga kurjad isikud tulid kokku ja rikkusid ülimalt püha asja nimega Ameerika demokraatia ära.
Sellele liimile lähevad ka mõned hereetikud ise, kes küll ehk võtavad võimalust Kuu käigu lavastusest tõsiselt, aga tõsiste Ameerika patriootidena seda visamalt kaitsevad seda suurvõimu teiste sigaduste suhtes. See on natuke loomulik, aga väga eksitav. Kogu inimkonna ajaloo jooksul on võimud tegelenud masside petmisega ja sigatsemisega, et saavutada omi poliitilisi eesmärke.
Ka WTC ehk 911 puhul, kui teooria osutub õigeks, on tegemist võimupositsiooni kuritarvitamisega ja see ei oma midagi ühist olemasoleva korra, võimu või institutsiooni kukutamisega. Jälle on mõned hereetikud sellele liimile läinud ja nimetavad 911 mingiks eriliseks vandenõuks. Tegemist on lihtsalt ühe äärmusliku võimugrupeeringu sigadusega, kuid mitte mingil juhul vandenõuga, kuna võim on nendel nn. vandenõulastel ju kindlalt käes.
Estonia katastroofi kohta kehtivad samad sõnad – enamustes „vandenõuteooriates” Estonia huku põhjuste kohta ei kukutata midagi ega kedagi. Tegutsevad võimupositsioonil olevad isikud. Järelikult ka Estonia katastroofi komisjoni aruande kriitikuid ei saa kuidagi nimetada vandenõuteoreetikuteks.
Üksikud hereetikud muidugi jälle lähevad sellele liimile ja lasevad ennast nii ristida ja isegi kasutavad mõistet vandenõu. Kohati tekib mulje, et just sellised teooriad on mõnes ideoloogilise sõja laboris välja mõeldud selleks, et seisu segasemaks teha, suitsukatte loomise eesmärgil.
Pakun välja, et vandenõuteooria mõiste ei ole produktiivne, vaid ainult ideoloogiline stereotüüp ja selles mõttes kahjulik, kuna tekitab vaene ja vihkamisi rohkem, kui ravib.
On olemas ekslikud teooriad, väga ekslikud teooriad, õiged teooriad, osaliselt õiged teooriad, kaheldavad teooriad. Peaks olema piisav kogus omadussõnu, et iseloomustada teooriat.
On olemas mitmesaja aastane traditsioon, millega teadus on võimeline toime tulema igasuguste teooriatega, nende kontrollimisega ja tõestamisega või ümberlükkamisega.
Kui seda rutiini enam ei rakendata, küll aga produtseeritakse palju ideoloogilist põhku, on teadusel enesel midagi viga. Järelikult ei maksa ohkida, kui leiate, et jälle on juurde tulnud nende või teiste „ebateaduslike”, „pseudoteaduslike”, „vandenõuteooriate” pooldajaid.
Kui teadus ei ole võimeline adekvaatseks analüüsiks, aga minu kirjeldatud juhtumitel on adekvaatne uuring olnud puudu (tingituna poliitilisest seotusest põhiliselt, kuid mitte alati ei ole nii), siis on vaja teha ikka nii, nagu teaduslik ausus nõuab: vastata lihtsatele ja selgetele küsimustele. Oma emotsioonid tuleb jätta kõrvale, intuitsiooniga selliseid asju ei lahenda.
Kõigi 3 juhtumi puhul on küllalt palju lihtsaid ja selgeid küsimusi:
praegu ainult mõned näited. Inimeste kadumise küsimus Estonial on ilmselt üks lihtsamaid ja selgemalt sõnastatud. Sellise eksituse, nagu 9 inimese kadumine nimekirjast, tuvastamine on väga oluline, tegemist on siiski inimeludega.
WTC tornide kollapsite põhjuste väljaselgitamine on väga oluline pilvelõhkujate ohutuse küsimus.
Apollo Kuulkäigu kahtluste hajutamiseks oleks vaja selgitada, miks ei omanud mingit tähtsust Maa pildistamine, elementaarne tähtede pildistamine, küll aga osutus võimalikuks Kuul mängida golfi ja loopida vasarat? Sarnastele küsimustele mitteadekvaatsete vastuste saamine või teema taandamine mingiks eriliseks psühholoogiaks, mis valitsevat vandenõuteoreetikute peades, vaid suurendab kahtlusi. Ei ole olemas mingeid väga erilisi teooriaid ja erilisi paranoiasid. On täiesti tavalised inimesed on võimalike arvamiste ja hüpoteeside ja teooriatega, millest mõned võivad olla ekslikud.
NL ajal elanud inimestele peaks mõtlemisainet pakkuma ka vandenõuteooriaks ristitute pidev seostamine mentaalsete häiretega. Tegemist on võimu tüüpkäitumisega oma kriitikute suhtes ja iga inimõigusi ja vabadusi austav kodanik peaks hoiduma sellise käitumise heakskiidust või sellele kaasajooksmisest. Ekslike teooriate esitamine pigem näitab inimeste mentaalse seisundi head taset. Teadlane, kes oma elu jooksul ei ole suutnud välja mõelda midagi ekslikku, tuleks töölt vallandada. Eksimine on meie tunnetusprotsessi sisse kirjutatud. Ideoloogide sekkumine selles vallas on teinud „tõsised” teadlased seetõttu äärmiselt ettevaatlikuks ja ma kardan tõsiselt, et see võib kahjustada ka nende põhitööd.
Kuna hoiak hiromantia suhtes on see või see, võib jääda tähelepanuta mingi seose otsimine käemustri ja genoomi vahel, või millegi sarnase vahel. Kuna kõik põlgavad ära astroloogia, jäävad olulised, tugevad seosed iseloom – sünniaeg tähelepanuta ja elame teadmatuses edasi, postuleerides inimese iseloomu sõltuvuse vaid oma pärilikkuse komplektist, mitte sünni- või kasvuajast (või ka eostusajast).
Kuid hereetikuid tekib. Üheks selliseks hereetikuks on näiteks Enn Kasak ja küllap varsti näete, et tema piltki kustub teadusannaalidest ära, hereetikuid karistatakse alati karmilt.
Juba on Jaan Kaplinski pahandanud hereetiku peale, siin ja seal käib ohkimine ja hala selle üle, kuidas Pauksonid ja Mangid Eesti valitsevad. Kulla teadlased, see ei aita! Halamine Pauksonite üle ei aita näiteks Estonia aruannet parandada! Aitab ainul seal leiduvat küsimuste uurimine ja võimalik, et uue uurimise toimetamine, kus need küsimused oleksid vastatud. Minu senised kogemused kriminaalselt käituva seltskonna suhtes viitavad selgelt võimalusele, et väga olulised jõud on väga huvitatud katastroofi asjaolude varjamisest ükskõik mis hinnaga. Valedel ei ole väga pikki jalgu, lõputult ei saa valetada.
Pisut laiemas kontekstis võttes on nn. ideoloogiline võitluse terminite vohamine märk ajastu vaimsest kriisist. Dialoogilisuse asemele on tekkinud mingid erilised teooriad või vaated, mida ei kritiseerita, isegi kriminaliseeritakse. Vaimuelu mädandumine jätkub. Ma arvan, et kui tähelepanelikult jälgida, leiab selle peegeldusi isegi tõsiteaduse töömailt. Enam ei ole vaja teadusartiklis käsitleda probleemi kõiki külgi, enam ei ole vaja oponentidele põhjalikult vastata, neid austada.
Piirduda võib telegrammistiilis mõningate asjade postuleerimisega, jättes põhitulemid kuhugi lauasahtlisse, patenteerida asjad nii, et konkurent ei saaks piisavalt infot väite kontrollimiseks. Et taotleda raha, on täiesti lubatav bluffimine oma tulemuste osas ja oodatavate saavutuste osas. Ja nii edasi ja nii edasi....
Ikka ja jälle, kui mõni teadusdoktor tunneb meelehärmi Pauksonite ja Mangide suhtes, palun tal oma õu kõigepealt pühkida puhtaks. Endise füüsikuna ma tean, kui ideologiseeritud seegi teadusharu on olnud ja on jätkuvalt. Füüsikute, inseneride hulgast leiab kõige suurema protsendi hulga võimu aupaiste kaitsjaid. Mitte juhuslikult peeti meie kursust sõjalise kateedris omamoodi pailapseks. Need neetud humanitaarid, eesti filoloogid, ajaloolased olid aga kaafedra valulapsed. Mässajaid oli ka meil, kuid mingi märk see on:
reaalala valinud inimestel on hea võimalus elada om elevandiluust tornis. Humanitaaridel see võimalus sageli puudub. Hereetilisel füüsikul, milleks ka mina ennast pean, aga on raskem, kuna minusugustele valetada on keeruline. Kuidas organiseerida laeva põhjalaskmist ja leiutada teooria, mis ei ärataks kahtlusi, kuidas tolmustada pilvelõhkujaid, nii et taga ei paistaks traagelniidid? Mind on õpetatud vähemasti viis aastat otsima asjade toimumise õigeid põhjusi ja mind on ka õpetatud mitte valetama oma teadusharus. Seetõttu hereetiline füüsik kujutab endast kahtlemata ohtu, seda tõendab ka Andrei Sahharovi saatus Nõukogude Liidus.
Vandenõuteooriate vastase võitlus on sigitanud hulganisti fanatismi ja vaenu ja peab omama suurt kannatlikust ja empaatiat, et seda vähendada.
Mitte kõik ei visku muidugi kohe võitlema teooriatega, mis neile ei meeldi ja ei kuuluta ka kõike ohtlikuks või hukatuslikuks, koguni kriminaalseks. Enamik valib vaikimise. Kohati on see mõistlik, isegi mõistev või vähemalt mõista püüdev. Ka ma mõistan enam-vähem ja ei nõua tingimusteta tutvumist inimestelt sellega, mida nad ei taha, milleks pole võimeid, milleks pole aega. Ometi on asju, mis peaks ehk ületama inimeste valuläve. Estonia on üks selline juhtum, meil kõigil on tuttavaid, kes kaotasid seal oma lähedase. Ka Ameerika valitsuse oma kodanike mõrv, vähemalt hüpoteesi mõttes peaks seda olema.
Kõige tähtsam oleks ausalt mõelda ja keskenduda veidi nende sündmuste asjaolude uurimisele, samuti teie seisukohast erineva seisukoha aktsepteerimisele. Hea oleks, kui meie üle ei lööks pea kohal kokku emotsioonid, sellesse sohu olen sattunud ise ja ka mind on rünnatud sellel põhjusel. Teie ego otsib enesele kaitset. Teda on õpetatud, et inimesed on väga targad, väga head, väga hoolivad, et meil on ülimalt turvaline ühiskond. See turvaline lasteaia kujutlus vajab kaitsmist. Need kõik on valed, müüdid. Inimene ei ole väga tark, ta on vaid natukene targem, kui puu otsas banaane otsiv ahv. Empaativõime on väga hiline leiutis, kindlasti natukene omane ka ahvidele, kuid ta pole valdav. Nagu inimeste, nii ka ahvide hulgas leidub julmi ja hoolimatuid. Sageli sattuvad nad karja liidriteks. Juba 2500 aastat tagasi väljendas neid vaateid Buddha, seda tegid ka Kristus ja teised prohvetid: peaaegu alati on ühes või teises vormis tõdetud, et rumalad on meie inimkonnas ülekaalus ja peab tegema väga suuri jõupingutusi, et seda ületada.
Oma ego kaitse on väga visa. Otse uskumatu visadusega jätkab meel otsinguid, et saaks vanaviisi jätkata. Kogu ajaloo vältel on inimesed peaaegu alati olnud oma müütide ja uskumuste vangid ja meie aeg ei ole erand.
Mida võimekam ja tundlikum on inimene, seda parem on tal ka ego kohastumismehhanism. Järelikult ei ole midagi üllatuda, kui meie eesotsas on enamasti inimesed, keda on kõige raskem ümber veenda. Nad on oma edu muinasjutu vangid. Nagu Buddha nooruses, keda ei lastud tutvuma inimeste kannatusega, on üks keskmine eduinimene äärmiselt egoistlik, muretu ja konformistlik, kuna konformsus tagab talle hea kõhutäie, seevastu mässamine toob vaid kepihoobid. Julgeda eemale kõndida sellest edu vangikongist on määratud vähestele. Leidub häbiväärseid, ja üsna palju, kes oma käitumist lausa õilistavad. Nende arvates edu vangikongis kõik peavadki olema, et on lausa ohtlik sellest eemalduda.
Häbitult võetakse kivid ja loobitakse ausaid, häbitult laimatakse ja mustatakse kõigiti.
Järgmises ringis kujutatakse ennast vabadusvõitlejana ja dissidenti musta lambana.
Järgmine ring vaikijatest ei ole lihtsalt enam ego kaitse turvalises kongis. Nende kaitsemüüri lisandub meie-nemad vastandus. Nähes vaest või süütut kannatamas, arvab, et see on selles ise süüdi, tema enese edu on tema edemuse tõendus. Ta on ellujääja ja need, kes kannatavad, peavadki hukkuma. Meie evolutsiooni kõige olulisem jõud, koostöö ja empaatia, karja ühtehoidmisvõime viskab see jõhkard kõrvale ja arvab, et üksik suur nuiaga isane on see, kes üle jääb. Hukkutakse paraku karjakaupa, ellu jäädakse ka karjakaupa. Nagu ka vanal ürgajal, peab kari selliste liidrite vastu tõstma mässu. Neid ei saa usalda, nad on juhi rolliks liialt rumalad. Juht, kes tõstab käe oma karja vastu, mõrvab süütuid, tuleb võimult kõrvaldada. Ahvikarjades tavaliselt sinnani jõutakse, Jane Goodalli filmides on näha selliseid kunagisi liidreid lindpriina ja õnnetuna üksi dzunglis.
Ilmselt on peatselt käes see aeg, kui peame põhjalikult üle vaatama, kes ja millise moraalse ohiakuga inimesed on sattunud meie etteotsa. Eestis on liigagi selgelt näha, et sellise hallituse juhtimisel ei ole rahval mingit lootust jõuda hästi elavate rahvaste kilda.
Lõpetuseks: Vandenõuteooriaid tuleb käsitleda samamoodi, kui mistahes teooriaid, uurida, tõendada, verifitseerida neid kogu praeguse teaduse ja ka kriminaaluurimise kõigi vahendite ranguse ja järjekindlusega. Seni on ajalugu näidanud, et piisavalt põhjendatud uurimise ja ümberlükke korral pooldajate hulk väheneb alati, seevastu vassimised ja valed või ignorantne ülbe vaikus vaid suurendab teooria poolehoidjate hulka.
Küllalt sageli juhtub ka nii, et nii paljastub mõni oluline pettus või sigadus. 20 sajand paistab neist olevat pungil. Kõige suurem vandenõuteooria rahva vastu on väita, et praegused võimud planeedil käituvad inimestega ausalt, hoolitsevad nende huvide eest, üritavad parandada nende olukorda.

aprill 06, 2006

Tuljakust ja vaiba kloppimisest Kanepis

















Et osa saada tantsuetendustest, ei pea ostma alati ei tea mis piletit kuhugi Estonia saali. Tuleb olla lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Kanepi on nüüd üheks selliseks kohaks saanud, kus muidu normaalses koolis IGA NELJAS ÕPILANE TANTSIB. Poleks seda mitte uskunud, kui poleks ise sinnakanti sattunud ja ennast sellele etendusele kohale vedanud. Muidugi, balletitrupi taset oleks ehk kooliõpilastelt eeldada paljuvõitu, kuid mis imelik - mul ei hakanud selle pooleteise tunni vältel kordagi igav, kui kooliõpilaste tantsu jälgisin. Süüdlaseks oli ilmselt süüdimatult Viljandi kultuurikolledzi lõpetav, sama kooli kasvandik Andre Laine, kelle diplomietenduseks see oli. Ja mis imet - üsna huvitav sai. Loodan tõsiselt temast tõsist tegijat Kanepisse, sest 3 inimest 4-st seal koolis veel ei tantsi. Küllap nemadki varsti tema pilli järgi tantsima pannakse. Busse enam Kanepi tantsutruppidele igat sorti esinemisteks alati ei jätkugi, ühest juba vähe ja sellest ka murekortsud direktori palgel.
Kui poiss sõjaväkke läheb, ehk saab siis sellest hullusest üheks aastaks priiks, aga seejärel ei ole vist midagi teha - tuleb kool ümber nimetada tantsukooliks. Hullused käivad seal kandis ikka hooti, aga praegune paistab olevat tõsine.
Ühe vana lubjaka jaoks oli päris hea näha selles manduvas maailmas absoluutselt entusiastlikke nägusid ja tegusid, eriti noorte nägudel.
Muuseas, meie Tartus on iga tüdruk varsti pandud iluvõimlemist tegema, ka siin oh hullustel omad põhjused. Jaanika Mölderi tõttu on iga teine veidike kursis iluvõimlemisega, tegusa võimlesmisklubi tõttu ei saa Vanemuises enam ühe etendusega kevade- või talve võimlemispeol kunagi läbi.
Meil on kusagil siin ja seal ikka ja älle tulemas tagasi see entusiastlik aeg, kus iga küla teeb kas rahvateatrit, jalgpalli või veel midagi. See on rõõmustav, sest teeb teed ka sügavamatele nihetele.
Sellesama nähtus varjupoolena aga tulevad ilmsiks ka tekkinud pinged ja stereotüübid.
Üheks stereotüübiks on see kadakatele ikka jaj älle peale minev mall, mille kohaselt tõelised tegijad istuvad seal kusagil Tartus ja Tallinnas ja muu küla ei ole midagi.
Kui rahvas vaatab ja plaksutab ogaruseni, siis on see populism. Kui rahvast ei ole, aga 10 kriitikut kiidab, siis see ongi tippkultuur. Kohati nii ongi, aga see on harv nähe. Imelik küll, aga väga heas saavad need asjad kokku, sulatatakse kokku. Selleks peab tugevam - kogenum pool oma ülbitsevat maske eemaldama ja hakkama normaalselt suhtuma nii rahvatantsu, laulu, pillimängu, vaibakloppimisse ja paljudesse muudesse asjadesse, mida külades ja kõrtsides entusiastlikult tehakse ja mille mudeliks on meie laulupidu, kus kõik need asjad kokku saavad. Kui aga tekivad avaldused sarnaselt Tuljakule, siis on midagi mäda. Minu arvates noorte tegevuses ei olnud midagi mäda, hoiakutes on midagi mäda.
See laieneab ka muudele aladele. Kas Pärt on elitaarne, küsiksin. On ja ei ole ka. Aga leidke üks innustunud muusik, kes teda mõistaks ja armastaks ja teisi innustaks, ja me saame sama asja ka "elitaarse" Pärdiga - tead tullakse kuulama. Aga siis on jälle päris elitistidel, keda mitte iialgi üle 10 kuulama ei tiku, häda käes ja vesi ahjus.
Eesti on hajaasustusega maa. Seetõttu tekivad siin üksikud kultuuri elemendid ka hajutatult, siin ja seal, ajuti, kohati, eraldatult. Seetõttu üks külamees naabrimehe tegevuse suhtes on alati häiritud, vaenulik ja võimutsev. Kui sellest naabrimeest omavahelisest kemplemisest saada üle, võib kultuuri hajaelementidest kokkus saada ka midagi kultuurilaadset.

aprill 05, 2006

Sõjast ja rahust





















Olev Vaher on kirjutanud kahest mulle olulisest teemast: uutest sõdadest ning 911-ks ristitud sündmusest. Lisaks on Eesti riigis toimunud tõeline IME, nimelt on hakatud veidikene ka Estonia uurimisraportist kriitiliselt rääkima.
Hea, et Olev otsa lahti tegi, Eesti keeles on hakanud WTC-ks nimetatud teema veidikene jõudu koguma. Katsun ka oma kunagised netiuuringud välja kaevata ja uuringuid jätkata.
Kuid esialgu siis ilmasõjast ja ilmasõja lävel olemisest. Ma arvan, et esialgu, lähikümnendil toimuvad lokaalsed sõjad ikka edasi. On täiesti imelik, et inimesed isegi uue sõja alguse künnisel ei tiku uskuma seda, mida näevad. Keda pole õpetatud laevu nägema, need ei näegi. Iraagi sõda ei olnud väljamõeldis. Afganistani sõda ei olnud väljamõeldis. Iisraeli sõjad ei olnud väljamõeldis. Iisraeli praegune poliitika on purustada Iraan ja Ameerika järgib kuulekalt seda poliitikat, kuna ka tema suurriiklikud huvid on otseselt mängus. Tegelikult maailm on väga „Hea uue ilma” sarnane, ainult meid pole õpetatud seda nägema. Meid pole õpetatud nägema, et rahu maailmas on fiktsioon, seda polegi viimane sajand ühtegi hetke olnud.
Küsimuse all pole see, kas tuleb sõda, vaid see, millise ulatuse see sõda võtab. Praegu julgen arvata, et rahvaste taluvuspiiriks on lokaalsed sõjad ja alles pärast lokaalseid sõdasid juletakse suuremaid ettevõtmisi sooritada, kui vajalikuks peaks olema. Kõige murettekitavam seis saab olema kahe pooluse vastasseis – Vene + Hiina ühelt poolt ja juhmistuv Ameerika impeerium teiselt poolt. Mitmes mõttes võib siin kõik sõltuda juhusest, nagu Nikita-Kennedy aegadel: kas saadakse kaubale või ei saada. Kuuba kriis peaks ajalugu tundvale inimesele siiski midagi hoiatama.
Samas just Vene-Hiina faktor on see tundmatu, mistõttu ei saa surmkindlalt öelda, et Iraani sõda kohe kohe tuleb. Sõjapropaganda kõrghetked kõrvuti vaikusega on ilmselt märgiks, et erinevalt Iraagist on tegemist kõvema pähkliga ja Venemaa ja Hiina on ärganud ja hakanud omi huve kaitsma.
Ameerika finantsimpeerium on kokkukukkumise lävel ja see asjaolu ainuüksi on ülimalt murettekitav. Nii et kui maailmasõda ei tulegi, siis suuremat sorti finantskriis on vältimatu. Lihtsalt Hiina-Vene poolel pole ühel hetkel mingit mõtet dollarites kauplemist ja Ameerika nuumamist jätkata ja tootmine on ju ka sujuvalt Ameerikast juhmilt välja kanditud.
Pikemas ajalises lõikes need nähtused minu arvates (järgin siin ka veidi Sorokini diagnoosi) peegeldavad inimkonna praegust vaimset kriisi. Vaid väga vaimust vaevatute üle saavad hakata valitsema imperaatorid, kes jõhkralt oma alamaid mõrvavad. Nerod ja Caligulad on jäämäe tipp, moraali hävingu peegeldus.
Pessimistlikuna see ehk näib, aga lähemad 3-4 aastakümmet ei saa olema kerged kellelegi.
Massidemokraatia eksperiment hakkab lihtsalt lõpusirgele jõudma ja selle toel võimule pääsenud parasiidid on ühiskonna kontidelt piisavalt kaua liha mädandanud.
Konkreetseid stsenaariume on palju. Parasiitseid mängurid Õhtumaa tsivilisatsiooni kontidel on palju. Nimetame mõnda neist:
Suurjõud:
Ameerika, nõrgenev, jaburduv, finantsiliselt suuresti mõjutatav pisiriik Iisraelist ja pankuritest, kellest paljud on juudi rahvusest, kuid mitte ainult, eliit Ameerikas on mitmekomponendiline keerukas segu.
Venemaa-Hiina telg, rõhuga Hiinale. Hiina on suur küsimärk. Kas jätkuvad kultuurirevolutsioonid, despotismid, absurdid, või tekib ratsionaalne moment arengutesse?
Enne Hiina saamist liidrikohale peab Ameerika võimalikult palju punkte kontrolli alla saama, et sõlmitaks „rahu” temale parimatel tingimustel, sellest surve lokaalseteks sõdadeks.
Sama surve teine komponent on lagunev finantssüsteem, mis on seotud sionistlike utoopiatega samuti, seega mängur 3 selles mängus on Iisrael ja selle riigi fundamentaalsed utoopiad. See komponent on kõige plahvatusohtlikum üldse!
Euroliit: Üritab vahepeal kõdunud seise taastada, võimalik, et osaliselt edukalt.
Barbarid: Siia alla panen ma miljardid absoluutses kirjaoskamatuses ja harimatuses vaevlevat aafriklast, hindulast, eriti ISLAMISTI jt. ülimalt vaesete riikide kodanikku, kes kõik tahavad marjamaale ja kelle võimalused seda teha legaalselt on küllalt väikesed.
Barbarite esimene käik on üle võtta tsivilisatsioonid sisemuselt. See lisaboonusena määrab suuresti selle, et vältimatult on varem või hiljem planeedi ülivõimuks Hiina ja need, kes temaga on taibanud liituda. Õhtumaad tabab varem või hiljem Lääne-Rooma saatus.
Hiinat nimelt sellised ülevõtud esialgu veel ei ähvarda.
Kuues mängur on planeedi ökoloogiline seis, mis võib eelnevate mängurite käigud iga hetk mänglevalt põrmustada.
Need 6 mängurit ja nende käigud ja vastasseisud määravad lähiajaloo näo.
Surve mänguritele võib kiirendada massidemokraatia hävingut, kuna viimane pole eriti efektiivne valitsusviis ja lähieesmärgid tingivad totalitaalsemate valitsusviiside jõuga kehtestumise. Halva mänguseisu üheks plussiks võib olla puhtakujuliste kriminaalide ja ilma igasuguste eetikate politikaanide kadumine lavalt.
Koos massidemokraatiaga võib tagatubadest välja lennata ja ilmsiks saada terve kari praegu üsna headel positsionidel olevaid SALAJASI mängureid, keda enam ei vajata.
Tõsi, hinnaks võib olla hüvastijätt näiteks sõnavabadusega. Võib ka päriselt mitte nii minna, mõistlikumad diktaatorid võivad oma võimu otseselt mitte ohustavaid kanaleid mitte keelustada.
Ideaalvariandis võib/vad tekkida mingi reformeeritud massidemokraatlik(ud) impeerium(id), mis realistlikult võttes on vähetõenäoline siiski. Sellest hoolimat ma lähiajal esitan oma vaate, mis vähemalt teoreetiliselt postuleerib ka inimnäolise demokraatia võimalikkuse. Kuid halastamatus olelusvõitluses peab see olema ka efektiivne, mida massidemokraatia, eriti selle praegune korruptiivne variant, mitte mingil määral ei ole.
Kõige ideaalsem arenguvariant, mis ei pruugi siiski realiseeruda, oleks mingi konfutsiaanlik Hiina, kes ei represseeri enam budiste planeedi juhtjõu rollis. Ideatsiooniline pööre ilmselt määrab uue planeedi näo olevat rohkem Ida filosoofiatest mõjutatud, kui kõduneva Lääne omadest. Kuid see on ilmselt soovmõtlenie, praegune hiina on postkommunistlik.
Mõned üritavad väita, et see mitmekomponendiline segu kuidagi segistub, et tekib mingi ühtne suur globaalne Hea Uus Ilm. See ohtlik utoopiline vaade kindlasti segistab ja hägustab tulemeid, kuid lõpptulemiks unipolaarse stabiilse maailma teke ei ole võimalik.
Isegi kui mingitel kümnenditel selline hetk on olemas, kestab see tõenäoliselt paar aastakümmet ning lõppeb verise ja tobeda jagunemisega, kuna osalevate mängurite objektiivne loomus nende ühe mütsi alla paigutumist kuidagi ei võimalda.
Ainukene lähiajaloos suhteliselt stabiilselt kestnud valitsusvorm, tervelt 100 aastat, on koostöölepetega tsementeeritud multipolaarne maailm 19. sajandil ja osaliselt, kuigi sõjakalt kakelnud kahepooluseline maailm (USA-NL) kusagil 50 aasta ulatuses. Kui selle tasakaaluga kaasneb ka eetiline ja kultuuriline muutus, võib see tasakaal kesta üsna kaua, võimalik, et mitu sajanditki. Vastupidi, sisemise kultuurilise nihke mittetoimumisel on see tasakaal üsna habras ja ka 22. sajand, ega ka 23. ei ole sugugi rahumeelsem 20.-ndast ning 21.-st.