detsember 27, 2008

Tähtis ja vähetähtis



Pildil musitseerib Glenn Gould. vt. veel

http://www.youtube.com/watch?v=qB76jxBq_gQ

Kui tähtis on vaid parim kook või esitus või pilt ja ülejäänud on vaid vähetähtis, ei jää ka sellest tähtsast enam suurt midagi järele. See tähtis kaob ära sinna, pilvepiiri, kus lõpeb inimlik eksitus, ebatäius või emotsioon.

Kogu kultuuriikoonide kaubandus põhineb aga sellel illusioonil - üks, vähene, üks miljoni hulgast, ebatõenäoline, et olla üldse olemas, on tähtis. Ülejäänud on tähtsad vaid kui publik, häiriv peakeerutajate-vangutajate kamp, kelle tähtsus võib ilmneda vaid oma maitse sättumuses või peenuses.

Kirjutamata reegel on järelikult, et oma käega ei tehta enam midagi, oma hääl ei kosta enam kuidagi ja oma pilli mängimine on veidrike eralõbu.

Kui aga ikkagi seda teha, on sellel mingi muu mõte, kui pilli mängimine või luuletuse lugemine - näiteks see, et seda tehakse televisioonisaates, mida vaatab N vaatajat ja see, kes laulab, kogub oma kontole mingeid tähtsaid plusspunkte.

Isegi see varem puutumatu iga, kolmandast eluaastast kuni kuuendani, enne kooli, iga ajastul tingimatult lapsepõlveks loetud aeg, on praegu juba määritud ja enam ei julge öelda, see on tähtis, sest see laps tegi seda ja tundis rõõmu sellest, vaid et ta tegi seda NII HÄSTI, kas te kõik nägite seda! Kuhu me küll nii võime areneda??

Nii pannakse kinni selline suukene varem või hiljem ja kunagi tulevikus ta enam ilma tasuta ei laula. Kui püüabki, tabab teda kõõrdpilk. Vaadaku parem seda, kuidas laulab TEMA, keegi, kes ikka lõpuks osutub terake või kolme tera võrra paremaks, kui see lapsuke, noor kuueaastane vanainimene.

Kuid see kaotab ära selle lihtsa võlu, mille saab kätte iga aerutaja, kui ta istub paati ja võtab kätte aerud. Seda ei saa vaadates tajuda, selleks peavad sul olema rakus käed, paat, mis tunnetab su iga käevõnget, kiirus, või aeglus, millega paat libiseb, pritsmed, mida kogenematud käed tekitavad, ja palju muud säärast, mida peab tegema, mida ei saa ainult vaadata.

Mulle meeldivad sellepärast võimlemispeod, kus igaüks on veidi osaline, või muusikakooli väiksed peod, kus lihtsaid lugusid esitatakse lihtsalt nii, nagu nad veel paistavad ainult klaverimängutoolilt, kus jalad veel maha ei ulatu - lihtsatena, mitte ikoonidena.

Meie laulupidu võiks olla teerajaja selles vanas uuesti üles leitavas maailmas, kus olemas olla tähendab olla osavõtja, mitte publik. Publiku sünd saaks sellises meediumis tõeliselt teoks vaid osavõtu kaudu.

Meie tehnoloogia on ühe sellise väikese iga päev toimuva ime loonud, selleks on Internet ja vahel on võluv vaadata sinna riputatud pilte, miljonitest juhuslikult valitud, mingi otsingusõna või fraasi kasutades sinu haardesse jõudnud pudelisõnumina.
Vahel aga leiad sealt nii üles ka muid mõtteid, pilte, videosid, vahel mõttetusigi.

Vahel astud üle selle nähtamatu piiri, mida see riputaja või tegija ei märka - ta arvab endiselt ennast toimetavas mõnes väikses külas või kõrtsis, mitte laias ilmas, kus tema tegevus nagu klaasmajas on vaadeldav läbi paljude miljonite teleskoopide, kui nendel selleks on vaid tahtmist.

Kuid need lood klaasmajakestes ei ole müümiseks. Kui nad müümiseks välja pannakse, ei ole nad enam need lood, vaid supermarketi vaateakna väljapanek, millel on oma hind täna, veidi väiksem hind homme ja hoopis olematu ülehomme, kui vaateaknal kodanik A väljapanek on sujuvalt asendunud kodanik C tootenäidisega.

Kui A on visa ja väga püsiv, õnnestub tal ebaõiglast kadu supermarketi kaubaletilt kohe kompenseerida ja uuesti edetabelisse pürgida järgmiselgi nädalal. Kui ta seda küllalt kaua teeb, teda vahest enam kohe homme kõrvale ei lükata. Väikesest vaateaknast on saanud suurpoodi suur vaateaken, tähekesest supertäht või staar.

Ime sünnib siis, kui see staar või täht endiselt jääb täpselt samasuguseks lapseks, kellele näiteks meeldib klaver ja kes ei oskagi teisiti mängida, kui kaasa ümisedes. Selline ime, üks imelik mees, oli minu jaoks Glenn Gould. Ainukesena klaverimaailma nõudlike kuulajate silmis on tema plaatidel lubatud alati mingi segav ümin. See on Glenn, kes laulis alati, kui ta mängis, hinnaalanduseta, kelle hing alati laulis.

...

Suured ja väiksed staarid on niisiis Internetis koos ja neid ei pea enam esitlema selleks, et nad oleksid nähtavad - nad ongi koos kõik nähtavad, miljonid väikesed ja suured tähed, millele tuleb pöörata oma pilk. See tähendab aga ühtlasi seda, et VÄGA SUURED langevad.

Mõne inimese jaoks võib selline kultuuriikoonide langus tunduda samaväärne apokalüpsisena. See on nii ja see ei ole nii. Me ei saa vist kunagi tagasi seda aega, kui haritud inimene sai üles lugeda mingid 10 või 100 nime, ning see oligi kõik, kogu 19. või 20 sajandi kirjandus, ja ülejäänud 1000/10000/???? võisid olla vaid parandusliikmed selles kultuurivõrrandis.
Ühekorraga on nad kõik jälle laval, kasvõi ühe vaataja, ühe lugeja, ühe sirvijaga. Nad on olemas, nagu nad tegelikult olid ka varasemalt olemas, nagu peaaegu iga inimene võiks olla olemas, olla mingit sorti väike looja, väike täht paisuvas Universumis.

Nii oli ju tegelikult ka siis, kui see lugude vestmine algas, suulise kultuuri valitsuse ajajärgul. Siis võis igaüks olla suur jutuvestja, kui ta vaid tahtis ja viitsis, ja teda ka kuulati, vähemalt tema omas suguharus. Aga see lugu pidi olemas olema - see on puudu paljudel, kes täna Internetis enda arust küll räägivad, aga väga tinglikult, nimelt seosetut või äärmiselt lihtsustatud juttu kellegi vihkamisest või põlgamisest...

Nii sõlmib Internet meid jälle kokku kummaliseks külaks, sedapuhku väga paljude, paljude miljonite osalejatega.
Ainult mängureeglid on uued, s.t. äraunustatud vanad - räägib see, kellel on rääkida üks lugu, mitte see, kellel vanas meedias on ainukesena õigus rääkida TEGELIKULT - vaateakna superstaaril. Isegi see staar saab rääkida vaid juba selliseid asju, mida on ette räägitud ja oodatud-reklaamitud ning mis toob supermarketi omanikule sisse tulu.

Nii õpetatakse inimesed äkki jälle kuulama ja ka muusikaline stratosfäär, kuhu ikka vähestel on asja, saab tagasi oma tõelise tähenduse. Seesama Gould loobus lõpuks kontserditegevusest ja piirdus helisalvestustega. Ta ei tahtnud olla ikoon elututes kontserdisaalides, kus inimesed käivad motiividel, millest üks viimaseid on kuulamine. Ta lootis taasleida selle kuulamissideme kaudselt, oma helisalvestise abiga.

Sildid:

detsember 23, 2008

Ilusaid jõule!

video

Soovin selle väikese klaverilooga kõigile häid ja rahulikke jõule.

Sildid: ,

detsember 14, 2008

Jäljed liival




"Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest
ja palja käsi püüdis ogarulle,
on ammugi surnud,
ammu ja aegamööda.
Ja see rand, mis kord oli noor
ning lõhnas esimest korda,
kevade rand oodates suve laineid,
pehmed linnupesad jahedail kividel,
võrgud, mis helkisid särjesapist,
esimene vesikaare tuul
üle lõpmata lageda maa -
see rand on vana ja hall,
isegi kivid on surnud.

Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

Aga nii kaua kui hingab meri,
sünnivad alati uued rannad."

(Autor: Ristikivi)

Mälu taasavastamine, eriti episoodilise mälu, selle imelise leiutise,
mis iseenese elu jäädvustab kiiresti hääbuvale lindile,
ja meenutamine ja kuulamine tuleb rahvale tagasi anda.
Jõhkrad ideoloogiad ja utoopiad on selle ära risustanud ja suigutanud.
Inimesed ei julge mäletada, nad põletavad kirju ja mälestusi,
omavahelisi suhteid, lootes tulevalas leida õigustusi.
Mine tea, mis teise inimese teadmine kaasa toob? Äkki on hull?
äkki rahvavainlane, äkki toob toored mõtted pähed,
äkki häirib hingerahu...
Inimesed kardavad üksteist ja iseennast, nende hingeraamatu võtmed on kaevu
visatud ja häda neile, kes neid üritavad sealt jälle välja õngitseda.
Uued rannad siiski ei jää sündimata
kõige risustatum rand saab ka ükskord jälle puhtaks
meri kannab peale uue uitliiva
ja alles jääb puhas, rikkumata meretuul.

Kirjutasin seda kunagi Marju Kõivupuu jutule "Paigavaimu kutse", PM, sept. 2006) täienduseks.

Aga see passib ka tänasesse, kui ühed blogid pannakse kinni ja teised jälle alustavad, ikka ja jälle hoolega mõeldes, mida teised meist arvasid ja arvavad, või ei arvanud.

Meie ei ole selle maailma naba. Liiv teeb oma töö meist sõltumata, nagu ka tema nimekaim, vana vikatimees Hannus. Meie asi on jätta jälgi, liiva ja tuule asi neid kustutada.

Vee peal oskavad kõndida vaid pühakud.

Vanal heal ajal ei tulnud külas küll kellelgi mõtet pähe oma elu vaateaken kinni panna. Vaid vene õigeusu mungad sulgesid ennast vahel koopasse, kuna nende arvates kõik väline häiris sedavõrd, isegi kõige süütum suhtlusakt oli nende vaimu jaoks kui vägistus.

Vahel võib-olla vajame sellist paastu või puhastumist, kuid see kõik ei tohiks kesta liiga palju, sest vaakumis elamine ei ole võimalik.

Virtuaalmaailma virtuaalkohtingud meenutavad sageli Alice imedemaa teelaudkonda. Igaühel on oma asi ajada, jutupuuduse üle just kurta ei saa, küll ei pruugi laudkonda sattujad üksteisest eriti aru saada.

Vahel päädib see mingite virtuaalsõdadega ja vahel lendavad peadki, virtuaalselt.

Kuid mõnikord lõpeb uni ja keegi tunneb, et tema jäljed liival ei tahagi kuhugi kaduda ja ta tunneb ennast kahjustatuna. Öö hajub ja päevavalgusesse liivahiirte sebimised ei sobi.

Poeme urgu, elades seal oma "tegelikku", "reaalset" liivahiirte elu edasi, kuni järgmise korrani, järgmise virtuaalunenäoni.

detsember 11, 2008

Lugu iiri seast



Ülal on pilt sellest, mis võib juhtuda dioksiinimürgituse tagajärjel järeltuleva põlvega.
USA kasutas Agent Orange nimelist "herbitsiidi" oma sõjas 10 aastat. Tohutu hulk inimesi Vietnamis kannatavad seetõttu dioksiinikahjustuste käes.

...

Räägitakse, et juba 3 kuud tagasi olla mõned Prantsuse ja Itaalia tervishoiuametnikud olnud murelikud: mõnes liha / toidu proovis sisaldus liialt palju dioksiine, aga allikat kindlaks määrata ei suudetud. Üheks võimalikuks kandidaadiriigiks olla olnud ka Iirimaa.Sahinad räägivad, et see info siiski edastati ka iirlastele, kes sellega aga midagi peale hakata ei osanud (tahtnud).
Kindlalt on teada see, et samad tulemid said Taani tervishoiuametnikud septembri keskel.
Kuid informatsiooni sellest, et nad midagi säärast leidsid, andnud nad iirlastele edasi vaid siis, kui need juba avalikult häire välja kuulutasid.
Kuid sellest tuleneb kuupäev 1 september 2008, millest tahapoole Iiri sealiha tuleks lugeda ohutuks ja millest edasi saastunuks. Vaid sellest! [1]
Kes tahab, uurigu seda sahistamise lugu edasi.

Dioksiinidest ja nende sugulashingedest katsun rääkida lähemalt järgmisel aastal. Praegu ütlen vaid, et "tulemuse" (vähk, käitumishäire, invaliidne või ebaadekvaatne järeltulija) saavutamiseks piisab äärmiselt väikesest kogusest, nimelt PIKOGRAMMIDEST kg. kehakaalu kohta päevas. Vähemalt ohutud limiidid on just nii madalad ja keda huvitab pico tähendus, see tähendab 12 nulli, sedapuhku koma järel.
See tähendab ühte ainepiisakest raudteetsisterni või veel vähem, ma tõesti ei hakka neid populaarteaduslikke üliväike-ülisuur arvutusi järele tegema. Võimalik, et usinatel teaduritel õnnestuks mõõdetavate efektide saamiseks minna veelgi allapoole, kuid kusagilt ei ole leida kontrollgruppi - just nii madalad dioksiinide / PCB-de sisaldused on juba igapäevane nähtus.
Dioksiine ja nende sugulasi on arvukalt, nagu tavaliselt orgaaniliste ühenditega ikka juhtub - nagu jänese ja tema sugulastega Puhhi raamatust. Kuid loodus neid ise ei valmista.
Dioksiinid tekivad siia ilma meie plastmassimaania tagajärjel siis, kui me neid aineid põletame. Dioksiinide sugulasi, PCB-sid valmistati aga täiesti teadlikult 50 aasta vältel ning selle taga seisis meilegi hästi tuntud nimi: Monsanto. (Ühte toodet teame me eriti hästi: Agent Orange.)

Kuigi normid nende ainete osas on ülikarmid, eeldades pidevat testimist, saab nende määramiseks kasutada vaid väga kalleid meetodeid. Ühe proovi tegemine maksab vähemalt 1000 dollarit (täpse hinnagu peavad andma vastavat ametkonnad).
Odavamaid meetodeid on küll välja arendatud, kuid neid kõiki peetakse millegipärast ebausaldusväärseiks. Häda äkki ajab EU sellele teele, et selliseid kiirtestimisi siiski hakata sooritama?
Eestis neid proove teha ei saa. Praegu tehakse dioksiinide määranguid vajaduse korral mitte Eestis, vaid Soomes, Kuopios. Sellel aastal testiti Läänemere räimi, piima, silmu konserve, aga mitte liha, möödunud aastal lihatoodetest veiseliha.

Päris lugu sai alguse siiski 19. novembril, kui FSAI (Iirima Toiduohutusameti) rutiinsest proovist searasva kohta leiti normist 200 korda (!!) ületav kogus dioksiine.
Ka Iirimal tehakse järelkontrolli hoopis Inglismaal, nii saadeti analüüs Central Science Lab-i, Yorki.
Taustaks - neid rutiinseid kontrolle liha dioksiinisisalduse kohta tehakse Iirimal mõnesaja ringis aastas, s.t. 100000 tonni sealiha kohta 1 kontroll 500-1000 tonni liha kohta. Tulemused selguvad umbes nädala jooksul. Seetõttu loota, et dioksiiniga saastumisel see tuleks kiiresti ilmsiks, on praeguseks utoopia - suureulatuslikud, kogu Euroopat hõlmavad skandaalid on siia sisse kirjutatud. (kontrolle ise on rohkem, kuid erinevate ainete-kahtluse peale jagunevad nad ilusti ära, Iirimaal tehtud toiduaineteproovide arv on mõnikümmend tuhat).

8 detsembril nägigi ilmavalgust pommuudis:
Iiri sealihatooted tuleb kõik müügilt kõrvaldada, kuniks olukord selgub.
[4]. Ajastus oli tõesti suurepärane ning ka suuremad sealihapartiid kõikjale välja saadetud.

Iiri sealiha eksporditakse 25 riiki, 113000 tonni liha jaguneb umbes nii: pool läheb Inglismaale, ülejäänud pool EU-sse ja teistesse maadesse (Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa ..Hiina ... Eesti)

Robert Hoggile oli see teine suurem ebameeldivus tema elus. Esimene saatuselöök tabas teda siis, kui Iirimaad tabas suu- ja sõrataud. Seetõttu tuli tal jahikirg asendada mõne muu meeldiva ajaviitemoodusega ning selleks sai polo. Tema korraldatud suurejoonelistel poloüritustel ja grillpidudel on osalenud ka Inglise kuningaperekonna liikmed.
Tema achilleuse kannaks aga sai tehas nimega Millstream Power Recycling Limited, mis tegeles toidujäätmetest loomasööda valmistamisega. Väidetavalt kasutas mr. Hogg selleks, et kuivatada toidujäätmeid, mingit litsenseerimata õli, mis saastuse põhjustas.
Mesinädalate asemel tuleb Hoggil nüüd anda vastust küsimusele, kuidas see õnnetu õli suutis saastada sedavõrd suure koguse sööta ja luua kaose meie tänavusse jõulumuinasjuttu.
Õli suutis aga tekitada lõputu õuduse Iiri lihatööstusesse: 10% sigadest on söönud sellest õliga "rikastatud" sööta. Farmidest tähendas see 38 veisefarmile, 10 seafarmile Iirimaal ning 9 -le seafarmile Põhja Iirimaal surmahoopi, kuna need tarvitasid seda sööta.
Kuhu ja kellele see liha on läinud, ei suuda isegi Holmes & Watson ilmselt välja selgitada, sest EU seadused ei võimalda seda. Kui sea sünni ja surmamaa võibki olla Iirimaa, ei pruugi nii juhtuda selle tootega, mis sellest saab. Tootjamaa muutmiseks piisab viilutusest. Nii ei maksa liiga tõsiselt võtta juttu sellest, et Iiri liha vaid 120 tonni Eestis liigub.


Dioksiinid Eestis

Eestis on dioksiinid jäänud küllaltki vähetuntud aineteklassiks, mis vaid vähestele keskkonnaametnikele episoodiliselt akadeemilist huvi pakuvad. Proove võetakse vähe, ohud on teoreetilised, proove tehaksegi hoopis Soomes.
Nii tunduski veel teisipäeval, ilmselt tundub veelgi, et tüütud euroametnikud on eestlasest ärimehe ja ostja elu vaid keeruliseks ajanud. Pärast mõnda päeva või nädalat võib selle sealiha kõik ilusti müüki tagasi panna ja ega sügavkülmas nendega seal midagi paha juhtuda ei saagi. Sellist klassikalist suunda väljendab parimini Postimees (Hindrek Riikoja kirjutised sealiha teemadel, [7b]).
Veidi ettevaatlikumalt läheneb teemale Päevaleht, kelle arvates ehk oleks õigustatud selle info levik, mis lasteasutused Iiri liha on tellinud. Meie Veterinaar - ja Toiduameti direktori Pärteli arvates on see ilmvõimatu. Ta küll omab seda paberit, kus info kirjas, kuid seda sisestada ei pea võimalikuks. Nii naeratatakse meile, lapsevanematele ja laiutatakse käsi, ei saa, pole võimalik, ärge paanitsege, ärge külvake paanikat. Kõik nagu 22 aastat tagasi, Tshernobõli päevil ja rohkemgi veel: radioaktiivseid autosid näiteks keegi ei kavatsenud uuesti töökorda sättida.

Kutsun üles toetama siin Eesti Lastevanemate Liidu tegevust ja üritada võimalikult kiirelt see nimekiri siiski avalikustada. Siin on tegemist põhimõttelise probleemiga, siin taganeda ei saa. Ei saa nii, et mingid normid on täitmiseks, teised niisama seinalt lugemiseks vaatamiseks, kuna pole seadmeid, millega sodi analüüsida, kolmandad võivad saada ületatud 100 ja 1000 kordselt ja ikka interpreteeritakse neid vastavalt ajastu poliitilistele tuultele.
Et aga nii tikub toksikoloogias olema, näitab ühe Iiri tervishoiuametniku väide - selleks, et tekiks mingi mõju dioksiinide söömisel, peaks neid väidetavalt sööma 40 aastat.
Et nii ei olnud näiteks Ukraina presidendivalimistel, näitab president Justshenko juhtum, aga ka Vietnami sõja ajalugu.

Suhtelisusprintsiibist dioksinoloogias


Normid toksikoloogias on väga dialektilised asjad. Kõik sõltub sellest, millal neid rakendada või mitte rakendada. President Justshenko puhul näiteks oli tegu eluohtliku situatsiooniga, nagu selgub Lippmaa analüüsist [7d].
Ka teised sarnased juhtumid (Agent Orange kasutuse tagajärjed) ei ole rõõmustavad.
Tõin oma loo illustratsioonis ühe pildi sellisest võimalikust tagajärjest.
Efektide tekkimiseks ei pea tarbima dioksiinidega immutatud liha 40 aastat järjest.

Bibliograafia:


1. Food Safety Authority of Ireland kodulehelt leitud:

http://www.fsai.ie/industry/hottopics/industry_topics_dioxins_pcbs.asp

2. Eesti Veterinaar - ja Toiduameti koduleht, kust selgub
et infot selle kohta, kes Iirimaa sealiha said-sõid, ei jagata.

http://www.vet.agri.ee/

Saab aga teada, et 2008 liha dioksiine ei määratud, küll aga räime d. sisaldusi

http://www.vet.agri.ee/static/body/files/573.DIOX2008_aruanne_kodulehele.pdf

ja et 2007 mõni proov siiski on võetud veiselihast.

http://www.vet.agri.ee/static/body/files/554.Dioksiinide_seire_aruanne_2007.pdf

3. Iiri toiduainete dioksiinide ja muude ainete kontrollimisest dokumente,

1998-2006

- http://nfrd.teagasc.ie/study_main.asp?caller=9&StudyID=190

4. Uudis, kus teatatakse Iiri sealihaproduktide eemaldamisest käibest:

http://www.iht.com/articles/2008/12/07/europe/irish.php

5. Väidetava saastunud sööda tehase omanikust

http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/europe/ireland/3684927/Irish-pork-contamination-The-feed-supplier.html

6. Mis farme see puudutab, mis tehas valmistab sööta:

http://www.eubusiness.com/news-eu/1228847521.31

7. Eesti ajakirjandus dioksinoloogilises valguses

( "dioksiinid" otsing googlest Eesti saitide peal).

a) Luup artikkel

http://luup.postimees.ee/luup/99/13/teadus1.shtm

b) Hendrik Riikoja optimistlik prognoos liha kohta, mis oma saatust ootab

http://www.tarbija24.ee/?id=56336

ning rahustav julgustav "Põrsapaanika"

http://www.postimees.ee/?id=56275

c) Päevalehe juhtkiri

http://www.epl.ee/artikkel/451673

d) Lippmaa eksperthinnang Jushtshenko dioksiinisaagale

http://www.epl.ee/?artikkel=283594

e) ERR afterparty

http://uudised.err.ee/index.php?0588057&print=1

f) Jushtshenko juhtumi kirjeldus:

http://student.bmj.com/issues/05/02/education/58.php

Sildid: