november 29, 2005

Mõrvatud aega otsimas



















Sirgeldan siis edasi meeleheitekirju, mis ajapuudusel venivad lootusetult pikaks, kuna lühidalt kirjutamiseks ei ole järelemõtlusaega.
Aega niisiis ei ole. 24/7 süsteemis ei ole vabal inimesel vabal maal võtta kusagilt aega.
Spengler ütles aforistlikult ja täpselt: Alates roomlastest ei saa ühtegi ajaloolist sündmust käsitleda, käsitlemata raha. Kreeka ajaloo uurimisel võis rahasüsteemi jätta peaaegu tähelepanuta. See kõik kehtib ka Õhtumaade kohta: alates jänkidest ei saa millestki rääkida, mõtlemata rahast.
Aeg on raha. Niisiis aja probleem ja aja täitmise probleem, võitlus ajaturu pärast.
Nagu vanasti ei osanud kõik vanadele riiete müügile tähelepanu pöörata, ei osatud muistsel orjaajal tähelepanu pöörata VABALE AJALE. Marx avastas selle second hand turu, millest praegu on saanud peaaegu et põhiline ajaturg. Siit võib ikka veel leida mõningaid kasutamata ressursse. Selle pisikese ja üha kiduramaks kuivava ressursi pärast võitlevad omavahel seebiseriaalid, reality showd, kroonikad, hüpersupermarketid, rekreatsioonikeskused (Aura näiteks) ja evangelistid. Kõik võitlevad selle pisikese ahvist arenenud olendi aja pärast.
24/7 süsteemis tõmblev isend on aga erinevalt orjast kõike tegev vabatahtlikult.
Ta valib mittesöömise ja söömise, mittesuremise ja suremise vahel, keskkonnas olemimise ja mitteolemise vahel, seda täiesti vabatahtlikult.
Tõsi, ori vist oleks saanud ka selliseid valikuid sooritada. Ta oleks küll piitsutatud surnuks või näljutatud surnuks, kuid see oleks olnud ka kõik, mis temaga oleks juhtuda saanud.
Kuid see oli vanal ja hallil orjaajal. Siis ta ei töötanud vaimustusega. Ta ehitas oma püramiide vaid vitsahirmu ajel.
Üks tark piiga kirjutas oma essees, et vanal hallil ajal ei tulnud langetada nii palju otsuseid, kui täna. Täna langetab kõige banaalsem inimene ka ühe päeva jooksul sama palju otsuseid, kui mõni pärismaalane terve elu jooksul. Niipalju oleme siis muutnud väärtuslikumaks, umbes 50 korda 365 korda, ehk siis nii 20000 korda väärtuslikumaks. Imposantne areng, kas pole?
Kui see tohutult tark inimene, kes oma otsuselangetamise vahepeal vihatuhinas hakkab äkitselt autosid põletama, panna metsa, sureks ta kohe ära, korjates ja süües ühe vale seene.
Dzhungli metsa pärismaalase iga toiduvalik oli otsus. Tuhandete liikide seast leida see õige. Vaid see, kes seda õppis ja oskas, jäi ellu.
24/7 süsteem, kus kellelgi ei ole kunagi aega, tähendab ühtlasi seda, et K.-de episoodiline mälu võib degeneeruda täielikult. Seda ei lähe enam vaja.
Kõik need hetked olese elust, kus tal ei ole aega, ei vaja salvestamist, või vajab salvestamist selle eluhetke sümboolne pool. Sümbolmälu võib täita selle koha, kus varemalt asus episoodiline mälu. Viimane võib degenereeruda, kuna on sageli isegi kahjulik. Ajatult ajarattas pöörlemine lihtsalt on tootlikum.
Tööpingi taga rabeldes ei ole episoodilisest mälust eriti kasu. Kui aga jõuab kätte mingi püha, on olukord jällegi omamoodi kahemõtteline. Episoodid võivad petta, osutuda petlikuks. K. ajaloomõistmine võib olla piiratud. Ta võib küll viibida Raekoja platsil, kui antakse advendiralli avapauk, kuid tema tunnetuses on see vaid advendiralli. Õige hinnangu annab olukorrale linnakroonik, kinnistades olukorrale mingi sümboli, kasutades sümbolmälu usaldusväärsemat loomust. Iga erakordne jõuluhooaeg koos erakordsete allahindluste, müükide, reklaamide, jutlustega viib umbes 10.-ndal korral selleni, et selle melu episoodide salvestusest loobutakse. Mingid jõulud kusagil 21. sajandi alguses on täiesti piisav selle asja iseloomustamiseks.
Selle episoodilisuse kadu meie maal elas läbi 2 faasi. Kommunismi ülesehitamise faasis oli mõningate episoodide mäletamine lausa eluohtlik. Negatiivsed episoodid tuli tõrjuda eemale, kaugele ära. Positiivsete episoodidega oli olukord kahemõttelisem. Paraadliku poole taga sai elada ka oma elu episoode edasi. Kuid kuna aeg oli siis alati erakordne, ei olnud ajahetkel seetõttu erilist tähtsust. Milline viisaastak, milline löökehitis, milline kongress, see kõik ei olnud väga tähtis. Tähtis oli lõppeesmärgi poole liikumise illusioon.
Konsumerism tuli suure kohinaga ja tõstis kõik ängid ja valud pinnale. Kõik negatiivne paiskus pinnale ja selle aja positiivsed episoodid, mis olid ehk veel elus, hävinesid omakorda. Negatiivsetest episoodidest aga said monstrumid. Nii hävines ajalugu kahekordse loputusega peaaegu täielikult. Vaid väga vana ja kogenud inimene, kes kõik ilmakorrad ja jutlused üle elanud, oskas säilitada oma pea sees kõik need asjad õiges kohas ja järjekorras. Kuid rääkida neist ta vaevalt et enam saab – ei ole lihtsalt leida kuulajaid. Kui ta ei demoniseeri negatiivset ning peale kõige muu veel satub mingisse retrolüürikasse, teda lihtsalt ei kuulata.
Kuid allasurutud negatiivsuse kõrvale kerkisid uued negatiivsused. Mõni varastas, mõni vägistas, mõni tappis, maailmas lõhkesid terroripommid, diktaatorid piinasid oma rahvaid, ajalugu kulges, sedapuhku negatiivse ülevõimenduse saatel ja jälle tuli positiivsel pisikesel K.-l oma pisikesed rõõmud ja mured peita kuhugi ära. Selle suure negatiivsuse kõrvale kerkisid küll vaprate ja ilusate positiivsed teod ja saatused, äpardused ja pisikesed skandaalid. Tuli seltskonnakroonika ja jäi. Oma positiivsed pisikesed päevasündmused jälle ei omanud tähtsust. Ees poseerisid nii nagu peab, comme il faut, mingi seltskond kroonikakaanelt. Jälle ei olnud oma elu episoodidel kellegiga asja. Ülevõimendatud negatiivsus ja väikese grupi positiivsed uudised ilma vahelmise halli tsoonita. Isegi need, vahel südant soojaks tegevad uudised mõnest kombainerist, naabri Villust või Matist, kes kõvasti tööd teha vihtus, ei olnud enam päevakorral.
Nii võibki niruks, aga siiski mõningaseks lohutuseks pidada nii netiportaale kui ka bloge. Siin me siis otsime üles kaotatud aega, mitte nii, nagu Proust seda tegi, hoidku jumal, vaid nii, nagu keegi kuidas oskab.
Selle mõrvatud aja ja episoodidega on paraku lood ühes mõttes kurvad: nende jäädvustamise võime on meile sisse ehitatud. Kui ajastu ka ei soosi episoodide teket ja talletust, siis mälu jätkab oma jonni. Allasurutu surutakse unemaailma, alateadlikesse tungidesse, irratsionaalssesse tumedasse, sihitusse enesehävituslikku depressiooni.
Psühhiaatrite põllu järjest suurem laienemine on selle tunnistuseks.
Freudistlike seletuste ja loitsimistega võib mõnel õnnestuda oma valud mahendada ja neid mõista. Mõni aga jätkab visklemist arusaamatu hullumeelse raevuga.
Siin on aju uurijatel ja inimhinge inseneridel veel palju ära teha: otsida üles need irratsionalismi sigitavad geenid, otsida üles need ängid ja tungid selle aju seest.
Kui need õnnestub tuvastada ja tuimestada, on ehk kunagi võimalik teostada ka poolelijäänud unistus püsivast õnnepõlvest.
Allakäinud utoopiaid on ajaloos palju reas. Kõikide utoopiata põrumise põhiliseks põhjuseks oli tõenäoliselt siiski inimhinge nõrkused.
Jesuiidid kusagil Ladina Ameerikas näiteks suutsid vahest selles kõige kaugemale jõuda: nad saavutasid oma reaalsuseks saanud utoopiariigis, et kõik toimus kindla kella ja plaani järgi isegi öösel, siis, kui kell lõi kesköötundi. Siis, ja just täpselt siis oli lubatud sooritada suguühet.
Iga asja jaoks oli oma aeg ja oma viis.

Kui kuulen jälle järjekordset Koperniku või Trotski revolutsiooni lähenemas, jään kummaliselt ükskõikseks, lausa vaenulikuks uue ajastu prohveti kuulutuste ees.
Erakordsete aegade üks erakorddselt tüütu omadus on erakordne igavus.Erakordne aeg tähistab peaaegu alati erakordset rumalust.
Erakordse ajal ei ole enese kõrval aega tähele panna väikeste laastukeste, ajaloorattaste vahel pöörleva tausta, tegemisi. Erakordse ajal ei ole meie episoodidega, meie ajaga, mitte midagi pistmist. Erakordne aeg elagu oma elu meist sõltumata, meil ei ole temaga asja. Seevastu tühise ajastu täiesti tavaline ja igav aeg soosib erakordseid inimesi, mõtlejaid. Nende aeg on siis avanemas, kui muud kahurid vaikivad. Kahurite kõnelemise ajal muusad vaikigu.
Erakordne aeg soosib vaid erakordselt tühiseid inimesi.
Rääkides erakordse aja tühistest inimestest ma lobisesin välja võimaluse, mis inimese tühisusest jälle inimesekeks tagasi teeks: erakordne aeg peab manduma täiesti tavaliseks ajaks, mitte selliseks ajaks, kus inimesed elavad ajale, vaid selliseks, kus aeg on inimeste jaoks, inimeste teener, inimeste soosija. Alles siis, ajakajalisuse kisa mandumisel saab hakata inimese hing kõnelema enesele ja teistele tähenduslikke jutte.

Erakordne aeg loob ka surnud aja. Kui iga päeva iga sündmus on erakordne, oleme ja ajaloo lõpus, surnud ajas. See surnud aeg tekib erineva kiirusega ja ei jõuagi vist kunagi kätte provintsi. Provintsi aeg võib pealinna efemeersetest rütmidest olla küll mitmeid järke aeglasem, kuid seisma jätta seda on peaaegu võimatu.
Külas toimub ikka midagi, isoleeritus on selle eelduseks.
Seevastu pealinnas millegi kogu aeg toimumine on ju ekvivalent mittemidagitoimumisele. Siin võiks julgeda tõmmata paraleele isegi relatiivsusteooriaga, sest nii nagu Universumiski on meie planeedi kultuuriruumis megaloopoliste saatuseks muutuda lõpuks mustadeks aukudeks.
Ka põhjus on sama: megaloopolise tervikliku struktuuri paneb kollapseeruma sinna voolava rikkuse massi tohutu surve, millele mitte ükski struktuur ei suuda vastu seista.
See omakorda kõverdab aegruumi ära, efemeersed rütmid tunduvad küll jätkuvat järjest ogaramas tempos, kuid ühel hetkel saame neid rütme jälgida vaid teatud kindla sündmuse horisondi peal. Musta augu sees on aeg meie ajaga võrreldes surnud. Meil provintsis toimub sünd ja surm, tekkimine ja kadu edasi, mustas augus aga ei toimu mitte kui midagi. Elatakse mingis vanas tardunud arhetüübis edasi, kui üldse elatakse: informatsiooni sellest struktuuritust kämbust kätte saada ei ole võimalik. Ainukene informatsioon on selle monstrumi lõugade vahele üha suurema kiirusega imenduvate ainetükkide kiirgus enne oma hukku. Lõpuks on vaikus.Selliseks kultuuriliseks mustaks auguks sai Rooma, selliseks saab ka New York. Näeme impeeriumi arengu hilisemas perioodis sedagi, et pealinn kaotab täielikult oma väe, et barbaritest imperaatorid ignoreerivad oma pealinna, välja arvatud nimi, välja arvatud selle musta augu sümbol. Kuid uuendust tahtev valitsejapeab rajama pealinna uuesti. Rooma asemel tuli valida Konstantinoopoltäiesti uues ruumis ja kohas. Inimkonna ajalugu on täis selliseidmustadeks aukudes muundunud võimutsentrite näiteid. Tänane prognoos selles mõttes on New Yorgi jaoks midagi pulsari ja mustaaugu vahepealset. Praegune Uus Rooma on aktiivne ja kiirgav, kuid temarütmide kulg ennustab kollapsi. Tema enese tsentrist toimunud kollaps WTC tornide näol on eelmäng veel suuremale ja sisemisele kollapsile, millelejärgneb täielikult surnud linn ja surnud aeg. Aines imendub ka edasiselle linna poole ja kiirgab, aga linn ise on tühi, surnud, must auk,koht, kus peatub nii aeg kui ka ruum.Perifeerias, provintsis aga saab jälgida kahetist kulgu. Aja rütmidetuimus võib küll petta, kuid provintsis ei peatu aeg tegelikult kunagi.Siin on halle ja ilmetuid aja rütmis võnklemaid tsoone kõrvuti täiestiomapärase ajakäsitlusega.Mingid kohad provintsis on uue pealinna asukohad, uute tsentritetekkekohad. Enamik kohti seevastu on tühjad, kuid automatismini võnkuvadautosüsteemid, mis jätkavad oma pulsse isegi siis, kui tsenter ammu ammuon loobunud funktsioneerimast.Teke ja kadu toimub siin, tolmukogudest saavad tähed ja edaspidi tsentrid,uute kultuuride lähtekohad.

november 28, 2005

Kui seda metsa ees ei oleks
















Olen võtnud nõuks oma “lehte” toimetada nii nädalalehena, üks lugu nädalas minimaalselt. Kahjuks teoorja staatus ei anna alati aega isegi hingamispäeval hingata. Kui muud seljas ei ole, on oma pere tegemised koormisena kaelas ja iga asi on tehtud siin ilmas millegi teise arvel, ei ole ühtegi tegu enam, mida tehes südametunnistust ei saaks piinata – see ja see on jälle tegemata, alates parandamata lapsevoodist, tegemata tööde virnast töökohal, mõtlemata mõtetest kirjatöös, olematust eruditsioonist jpm…
Seda võluvat pilti tõlgendage nii nagu teile meeldib. Näiteks mina tõlgendan seda kuju seal pildil kui oma blogi ideaalidele truuks jäävat võitlejat.
, kes hukkub nagu don Quijote võideldes teadaolevate jõududega: Ei saa, ei ole aega, ei jõua, ei ole ideaale, ei ole eetikat, ei ole tarkust, ei ei ei ei ….
Aga võib ka nii: maailm, millest unistad, tegelikult iialgi ei saabu, kirsasaapad varem või hiljem kõik hävitavad. Või ka nii: hukkusin õige asja pärast, näen tervet karja blogggareid minu teel edasi minevat.
Olen sellessse püüdnud suhtuda filosoofiliselt, kuid varem või hiljem peab puht pragmaatiliselt ka eralduma, aeg on ressurss, mida röövitakse sinu käest veelgi ahnemalt ja õilsamate ideede kattevarjus, kui raha. Rütmi allalöömine, mõttetute sekelduste vähendamine, kasvõi üks minut tunnist, nagu Lasn üritas kätte võita eetriaega, see on praegu küsimuse all. Mitte 10 minutit tunnist, mitte hingamispäev, vaid ÜKS MINUT TUNNIST. Mis siin siis veel allakäigust rääkida. Orjade ühiskonna tuim elu ei võimalda mingitki mõtisklust, põhja läheme just 24/7 sebimise rütmides, mõistmata viimse hingetõmbeni sedagi, et kusagil laevapõhjas oli auk.
Kuid aitab hädaldamisest!
Vara üles, õhtul hilja voodi, nõnda mõistus peast meil viidi.
Sain siiski raamatukogu tungivatele nõudmistele tugindes läbi David Korteni “Maailm suurfirmade haardes”. Selle majandusraamatu korralikuks refereerimiseks mul ei ole piisavalt eruditsiooni. Kuid fragmentaarselt ma seda siiski püüan siin teha, majandusalaste antiglobalistidega peab tegemist tegema edaspidigi, Korten on nendest üks kõige mõjukamaid ja tõsisemaid. Niisiis Kalle Lasni ideede edasiarendus, täpsem vaatlus ja detailsem kirjeldus on siin raamatus olemas. Pilt on halastamatu ja masendav, maailmamajanduse mehhanism on lihtne. Vaesus lükatakse nagu prügi arengumaadesse ja rikkus kooritakse provintsidest keskele. Kui puudu tuleb, võetakse ette vahelmisedki maad, kes suhteliselt veel rikkad ja spekulatsiooni abiga lüpstakse enamik ressursse megaloopolisse kokku. Adam Smithi teooria on viigileheks, kusjuures viimane mõtleja arvatavasti seda röövlibande tegutsemist nähes pööraks ennast hauas ringi. Kõik see nähtamatu käe jutt kehtib kitsastes, rahvuslikes tingimustes. Globaalselt on kapitali ja kaupade vaba liikumine eelduseks vaid megaloopolise kõdumise kiirendusele. Mida kiiremini ja paremini rahamaailma rattad käivad, seda kiiremalt tühjeneb provints ja ka ülirikas tsenter, viimane tühjeneb moraalselt ja eetiliselt, sümboolses mõttes. Rikkuse tänamatuks rolliks tsentris on kultuurimeemide hävitamine, see on sekundaarne protsess.
Laastatud kogukonnad ja keskkond, laastatud rahvused, orjatöö häbenematu kasutus igal pool, korporatiivse Stratose enese moraalne degenerants, taustaks Korteni kuivad konstanteeringud, numbrid, kirjeldused, näited. Võidujooks allamäge on see, mis meidki hõlmab – peame järjest rohkem töötama järjest väiksema tasu eest, sest põhi, minimaaltasu Hiinas on ikka meist veel väga kaugel. Seega hoia suu kinni, ori, võetakse viimanegi leib peost. Õmblejate töö näide Kreenholmis on üks konkreetne näide. Veel olemasolevad ressursid spekuleeruvad välja, näitena raudtee. Praegu on küsimuse all veel suhteliselt kobedad tööjõuressurside tükid, mis vaja kätte saada, välja vedada ja ära kaubastada. Arstid, õpetajad, oskustöölised põgenevad siit maalt välja, andes oma tööjõu võõraste kätesse. Siia tekib vaba maa jälle toob veidi juurde ka võõrtööjõudu. Iga põlvkond eestlasi on juba ette müüdud orjusesse, millest igaüks ennast elu lõpuks välja ostma peab. Sellistes olude kirjelduse majanduslikku külge pakub Korten. Kahjuks jälle poolikult, vaid fassaadi, elevandi lonti ja rinnaesist kirjeldades. Asi muidugi seegi, ega midagi valesti kirjeldatud ei olegi.

Muidugi oleks üheks võimalikuks pehmeks lahendamise katseks püüd korporatsioonide ülivõimu kõigutada. Korteni pakutavad lahendused on paraku väga fragmentaarsed, midagi väga toimivat peale tühja protesti ei anta. Vahel annab kisa ka midagi, kuid see oleks siiski vaid algus, embrüonaalne vorm. Edasi ilmselt tuleb jääda ootama seda aega, kui sauruste poolt tühjendatud maailm jõuab staadiumi, kus teatud multipooluseline struktuur ise jälle tekkima hakates hakkab jälle tootma võimalusi sellest haardest vabanemiseks. Täna oleme liialt seotud, manipuleeritud, ükskõiksed, mittesolidaarsed, et midagi korralikult teha. Siiski saaks isegi praegus süsteemi sees korralike, vastutusndlike majandusnõunike ja riigimeeste abiga ka Eestit säästa nende rüüsteretkede eest vähemalt, hoida elujärg vähemasti talutav. Kuid ka siin ei ole lihtsalt leida seda kihti inimesi, kes seda programmi ellu viiks. Jäme ots on liberalistide peos ja neid on asendamaks kohe rahvaliitlaste tüüpi kolhoosnikud, kes viimasegi vilja ära varastavad. Indiviidi tasemel oleks ehk tõesti parim strateegia siit väljapääsu otsimine, sest vaid hääletavad jalapaarid panevad riigivargadki tegutsema oma magusate palakeste kaitsel – lihtsalt ollakse sunnitud siinsetelegi orjadele veidi enam sente kinkima.
Aga käisime vahepeal lastega Raekoja platsi peal. Seal Jänes jälle rääkis kritlusest ja kohe tahtis laps saada piparkooke: jõulutarbimisralli avagong oli antud.
Seega ärge väga ära imestage, kui selle ralli keskelt antud teated veidi fragmentaarseks kujunevad: oled oma elu teoori ja kogu katku villu karjumised taanduvad vaid tühjal ärplemisele. Vitsad on teiste käes ja metsaski pole puid nii palju, et neist rõõmu tunda.
Polegi metsa, malts vaid jäänud. Ikka on jama.

november 22, 2005

Inimesed, olge valvsad













Lood Viini metsadest jätkuvad. Austria Ungari kafkaimpeeriumid toodavad ikka ja jälle sedasama, mida nad kogu aeg on tootnud: absurdi.

Ajaloolase vangistamine tema vaadete pärast ei jäta mingit kahtlust: 80-ndad ongi tagasi. N e v e r a g a i n …. a g a i n a g a i n a g a i n. See ei ole lihtsalt enam arusaamatus ega väärinterpretatsioon, see on lihtne ja selge tõde, et midagi uut selle päikese all tegelikult ei ole. Korporatiivse Stratose elanikud on avastanud, et mõnele õnnestus natukene avada meile võlur Ozi poolt pähekamandatud roheliste võluprillide lukke kasvõi ajalooürikute põhjalikuma uurimise hinnaga.

Juhtusin just laupäeval raamatukogus käima. Seal antakse mahakantud teoseid laiale rahvale kasutamiseks. Üks teos käsitles Tsehhoslovakkia sündmusi. Seal nõukogude sõdurid aitasid tsehhidel vilja koristada ja üks tsehh uuris mõtlikul ilmel kuhugi plangule kritseldatud haakristi. Haakristid kritseldamise komme 1968-ndal aastal sellelt maalt puhastati kiiresti ja efektiivselt. Tsehhid on tänini internatsionaalse abi eest üdini tänulikud.

Austerlased oskavad ajaloost õppust võtta ja ei lase isegi kahtluse varjul tekkida selles osas, et tehakse kõik ja enamgi veel, et internatsionaalset abi sellele maale ja ka Saksamaale enam ei õuele toodama ei tuldaks: nad valvavad oma maad hoolikamalt, kui seda suudaks teha üksi internatsionalist. Isegi nii hoolikalt, et üritavad luku ja trellide taha toppida iga sinna juhtuvat milleski kahtlevat turisti. Just nii: kahtlevat.

Arvata võib, et ega Eestigi selle kafkaimpeeriumi liikmena milleski alla jääda ei kavatse. Paha haisu on tunda juba ammu ammu. Prelüüd poisikeste kinninabimise näol, kes plangule kritseldavad, on juba esitlemisel ja tormilised ja kestvad kiiduavaldused ei jäta kahtlust, et tõeline arendus ei jää tulemata.

Aga meie kultuuripõllu suurimaks probleemiks ei ole veel labajalavalsiks vinduvad viini valsid, vaid ikka K ja muidugi nüüd ka KT, kelle õnneks kuulutus, mis lubas head kohta kultuurapõllu harimisel, unustas, et esitada tuleks KÕRGharidust tõendav dokument. Peeti vajalikuks vaid haridust tõendav dokumenti esitada.

Väikes samm KT-le, suur samm Eesti kultuurile. Aed väärib oma kärnereid. Kusagil köögis pirtsutavad mõned vanema põlve ei saba ega sarve juttu ajavad nn. „intelligendid” küll kulmu. Aga uus täht on tõusmas nagu tellitud: KT on saanud juba võrdlusi nii oma onu Viidinguga kui Tuglasegagi, kes küll vist ühiseid geene herr Tarandiga ei omavat. Mida meie noorel Vesipruulil veel puudu on, on tema kirjatööd, kuid küllap needki lõpuks sulepeast välja imetud saavad, kui kurjad pensionärid, keskerakondlased ja haukuvad koerad seda loomingulist palangut ei riku. Õnne kultuuriõu puhtaks pühkida siina kogunenud kopitusest ei tohi ometi käest lasta!

Heihoo!

november 16, 2005

Bachi teine ilmumine Tarto linnas



Üks hea uudis jälle: Tartusse on jälle ilmunud Bach. Esimene ilmumine sai teoks möödunud aastal tema WTC teise osa näol. Ostsin ja kuulasin.
Teine ilmumine Keith Jarretti esituses sai teoks novembris 2005. Sedapuhku oli saadaval esimene osa. Teist jälle ei olnud. Kuid Tartu kultuuripealinna staatus on sellest saanud siiski kinnitust. Oleme väga kultuurne rahvas ja Tartu linn on selle kultuuri tipp. Emajõe Ateena, ülikoolilinn, tarkusetemplite asupaik.
Nüüd jääb veel oodata seda aega, kui Bachi mõlemad osad tema Hästi Tempereeritud Klaverist ühekorraga mõnes plaadipoes müügil on. See oleks juba viimase peal kultuur ja edasi jääks vaid vaikselt degenereeruda.

november 14, 2005

Kultuuritõkestus










Praegu on raamatukaupluste ja hüpermarketite poelettidelt saada Kalle Lasni "Kultuuritõkestus". Tõsiselt soovitan läbi lugeda.
Hea, et sektantide sekka, kes praeguse globaalküla imperiaalset hävingut püüavad tõkestada või tulevikku ette näha, on sattunud ka üks eestlane.
Sektante on muidugi erinevaid ja neil kõigil paistab olevat omast kohast õigus.
Imperiaalset elevanti tulebki kirjeldada mitmest otsast. Mõned kirjeldavad pead, mõned kirjeldavad saba. Mõned püüavad pihta saada impeeriumi vereringele.
Sektantluse põhiline häda on universaalsusele pretendeerimine ja samal ajal sügavama universaalsuse puudumine. Meie mõtlemise fragmentaarsus, korraliku haridusliku baasi puudumine, analüütilise, sünteetilise hoiaku arenematus kõik kokku viib alati selleni, et kuidas ka ei püüa, ühel hetkel avastad ennastki unistamas ühe idee või vaate revolutsioonilisest mõjust. See toob alati lippude alla kaugelt enam inimesi, kui lihtne ja kaine, analüütiline ja kuiv, tuhandeid lehekülgi hõlmav analüüs. Viimane aga on tänapäeval ainuvõimalik lähenemine planeedi seisule. Tuleb kokku sünteesida tohutu materjal ja väga erinevate inimeste ja vaadete suhtes püüda olla tolerantne, sest isegi väärates ideedes on sügavaid tõe ivasid leida. Tuleb tõesti hoida pulssi paljude süsteemide peal ja üritada neid sünteesida.
See pulsi idee, laenatud ühest anonüümiku teosest, ei ole tegelikult vale. Pulsi hoidmine on hädavajalik algus selleks, et kõik koos oleksid võimelised alustama sünteetilist tegevust. Kuid seda võib teha ka nii, et lihtsalt taotleda omi madalaid eesmärke, näiteks eesmärk saavutada ülivõim, kontrollida seisu. Sisuliselt on see eesmärk üks tühisemaid, mida võib ette kujutada, ometi on täna nii – küünik tänapäeva, mitte Vana Rooma mõistes (Vanas Roomas olid küünikud tõde taotlev sekt), kes ise midagi ei taotle, saavutab lõpuks kontrolli. See, kes lõunani magab, saab kõige magusama kõhutäie.
Samal ajal sektandid peaaegu alati ignoreerivad ja muudavad võimatuks sellise sünteesi. Nad kehtestavad reeglid, isoleerivad ennast, kalduvad prohvetlusse. Ühe hetkel mängu loogika paiskab nad kõrvale, needsamad, kes õhtuni magavad, ärkavad üles ja võtavad seisu üle. Küünikud vaatavad üle vahepeal ümberkultiveeritud kultuuripõllud ja jätkavad oma mittemidagitegevat kontrollifunktsioonide täitmist.
Elu edasiviivaks jõuks on siiski sektantlus, olgugi lõpuks nende töö tulemid võõraste käes.
Täna on vanad vaated ja utoopiad varem või hiljem ummikus. Ees on sünteetiline töö varemetest kokku panna edasiviivad süsteemid. Üheks selliseks sektantlikuks lähenemiseks, revolutsiooni ettekuulutajaks on ka Kalle Lasn.
Raamatu esimene osa, kriitiline pool olemasoleva seisu osas on täpne, värskendav, silmi avav. Erinevalt keskkonnaaktivistidest on Lasni peatähelepanu all korpotativse konsumerismi sümboolne pool, sümboolse ruumi saastatus ja sellest saastatusest vabanemise vajaduse tunnetamine. Meeldiv, et selle kõrval on Lasni tähelepanu alla ka keskkond üldisemalt, korporatsiooni idee üldiselt, majandussüsteemi üks tuumelemente. Seega piisavalt üldine lähenemine, et anda konkreetseid maailmaparanduslikke tulemeid. Samal ajal on Lasn ameerikalikult kaine, pragmaatiline revolutsionäär. Täna, tunnetades meedia ülivõimu, on oluline isegi minuti kättevõitmine ühe tunni eetriaja seest, et inimesi veidikenegi kainendada,
täna on oluline nihestatuse tekitamine, raskuskeskme nihutamine vaadetes.
Esiotsa võib see tunduda lausa naeruväärne. Mis nüüd mina, mis see väike pirin või nihestatus ikka teeb? Kuid väikeste hiirekeste näriv tegevus on just see vedur, mis lõpuks lahendab sellised lootusetuna näivad vastasseisud.
Raamatu teises osas väljapakutud lahendused niisiis osaliselt on õiged.
Kuid Lasni üldväide, et sellest piisab, et pisikesest nihestatusest piisab, on sügavalt vale ja kui selle vääridee külge liiga klammerduda, on tulemiks vaid lühiajalist kergendust toov utopism. Asjade liikumasaamise mõttes on Lasnil õigus, pikeamajalise ravis suhtes on Las seisu lootusetuseni lihtsustav idealist.
Nagu ameeriklane kunagi.
Korporatiivse maailma tuumelement – rahasüsteem on Lasnil täiesti käsitlemata Sellest aga tuleks alustada. Neoklassikalise majandusmudeli asemele peab pakkuma uue mudeli, seda aga ei saa teha olemasoleva rahasüsteemi toimimist põhjalikult lahti kirjutamata ning uut välja pakkumata. Järelikult on Lasni raamatu kõrvale vaja vähemalt ühte paksu raamatut, kus pakutakse lahendit kõigepealt rahasüsteemi ravimiseks. Korporatiivse mudeli laiutamise jaoks on vaja korporatsioone efektiivselt tõkestavat seadusandlust, kuid spekulatiivse rahasüsteemi tõttu on see vahend väga väikese mõjuga. Samad küsimused kerkivad meedia süsteemi osas:
mida teha, millist meediasüsteemi välja pakkuda? Isiklik (väga esialgne) praegune väljapääs on privaatse taastamine, selle põhjal blogidelaadsest keskkonnast väljakasvava meedia teke, kus uudised on inimeste enda jaoks. Lasni väga hea näide on Kanadas lumetormi ajal toimunud: inimesed võtsid raadiojaama üle ja häda korral see toimis: edastati VAJALIKKE UUDISEID, mittte ajupesu.
Ka on korporatsioonide toimimise sisemine mehhaanika kas täielikult väljaspool Lasni arusaamist, või ollakse sihilikult vait sellel teemal. Globaalse võimu praeguseks efektiivseks toimimiseks on tarvilik hea organisatsioon. See organisatsioon on olemas ja töötab laitmatult. Selle organisatsiooni toimimisest kirjutavad maailmaehitajate tegevust käsitlevad raamatud, paraku ka küllaltki pealiskaudselt. Võimu praeguse toimemehhanismi kirjeldused kalduvad võimu demoniseerima, nagu antikommunistid kaldusid kommunismi demoniseerima. Väga maiseid kirjeldusi asjade seisust peaaegu ei olegi, Anthony Sutton on üks meeldiv erand. Kuid nende maiste kirjeldusteni peaksime jõudma ükskord, nagu võiksime sedasama teha ka juba mineviku demoniseeritud võimusüsteemide osas. Isegi nende, juba ajaloouurimise objektiks olevate võimusüsteemide kirjeldused on demoniseeritud. Isegi monarhiate kirjeldused on sarnased. Seega meie praeguse võimu vereringe mittemõismise alused pärinevad ajalookirjelduste pealiskaudsusest ja moonutatusest. Võiksime selle ülesande enese pealt ära veeretada, lootes, et võimurid vähemasti ise mõistavad, kuidas nende süsteem toimib. Kahjuks ka see on vale. Võimurid ei mõista peaaegu kunagi, vähemalt võimusüstemi kõdumise lõppfaasis, seda, kuidas rattad käima peavad. Ka nemad näevad elevandi välist poolt ja natukene sisemist loogikat, kuid tervikorganismi toimimist nad ei mõista. Nii oli kommunismiga, nii oli monarhiatega, natsismiga.
Sellesse mittemõistmisse nad uppusid ja pididki uppuma.
Paradoks on ka selles, et vaevalt,et süsteemi hauakaevajadki iilagi täielikult seda mõistma saavad, kuidas see elevant siis elas ja oli. Nagu Roomagi, mille kõdumiste sisemist ilu me tänasenigi ei mõista, jäävad ka meie imperiaalne lipulaeva uppumise tegelikud põhjused arvatavasti vaid ähmaselt aimatuteks.
Kuid võib-olla ma eksin, kaldun küll apokalüptilist mudelit pidama üsna tõenäoliseks juba sellel lihtsal eeldusel, et senini pole inimloomad olnud vähmalgi määrral ratsionaaselt taipama oma hävingu tegelikke põhjusi – Lihavõttesaare lihtne mudel on väga hea näide. Võib-olla saab palliatiivse raviga midagi ära teha? Kuid selleks peab taipama tableti toimeainete tegelikku tähendust.
Üheks vältimatuks ravimiks, mis organismile on vaja veel sisse sööta, on taipamine, et demokraatia tänapäeva vormis ei toimi. Imelik, et see lihtne tõdemus – firmat ei sa juhtida mittekompetent, ei jõua riigivalitsemisse. Riiki ei saa juhtida mittekompetendid, järelikult riigivalitsemisse astumise eelduseks on kompetentsuse eksamid. Nõue haridusele, mõtlemisvõimele on eeldus, alles sellest seltskonna keskelt saab hakata valima. Loomulikult kirjutamata reegliks riigivalitsemises on absoluutne ausus, omakasupüüdmatus. Viimane on Õhtumaal viimasel ajal lootusetu unistus juba.
Samas VALIDA EI SAA SAMUTI MITTEKOMPETENDID. Valima pääsemiskes on vaja inimestel sooritada samuti üsna rangetele nõuetele vastav eksam. Otse loomulikult on demokraatliku riigi püha kogus tagada luba selle eksamis sooritusele kõik soovijad.
Madalama taseme demokraatia puhul, kus otsused on lihtsamad – küla, vald, korteriühistu, võiksid nõuded olla lihtsamad. Suurte struktuuride – Eesti, veel enam, Euroliit, valijakriteeriumid peavad olem äärmuseni karmid. Vandemeeste süsteemi taoline toimine. Valimistkastide juurede ei peagi tulema rohkem kui 5% rahvast, kuid valijad peavad olema kompetendid. Järelikult eksamid nii valitavatele kui valijatele, kompentents kõigil riigimehhanismi toimimise tasanditel.
Alternatiive sellele süsteemile on proovitud ja mõlemal on vene ruleti loomus: tarkade valitsejate all on suhteliselt hea elada, lollide all muutub elu põrguks.
Demokraatia praeguses soustis on ka tegelikult samalaadne vene rulett. Demokraatia on alati lahutamatu jesuiitlusest. Jesuiitlus ja demokraatia on lahutamatud. Seda on jesuiidid ise tunnistanud ja nii see ka on. Igal poole demokraatlikes maades on avalikkusest pasundavate poliitparteidel olemas hästi varjatud tagatoad, kus tehaks valmis otsused. Tagatubade ja rahva vahel toimiv meedia ja komplekt ettureid valitavate näol tagavad peaaegu alati selle, et näilise valikuvabaduse tingimustes ettesattuvad isikud täidavad siiski sisuliselt tagatubades väljamõeldud programmi.
Selle mehhanismi läbinägemine ja lammutamine ja asendamine avalikult, ratsionaalselt toimiva süsteemiga saab olema meie või mõne järgneva põlrvkonna tänamatuks tööks Inimliku Rumaluse Augeiase tallide rookimisel.
Eesti Augeiase tallidest ma ei tahaks isegi rääkida. Mõnel pool olgu võimumehhanism kuitahes jabur, ikka on ees targad riigimehed. Soomlased näiteks. Eestlaste puhul on aga alati ees mingi eriliselt jabur tõug aidamehi, kes häbenemata varastavad ja valetavad. Kõige hullem, mis saab ülse olla, on see, kui see aidameeste punt jätta omapäi, ilma mõisnike piitsata. Nimetagu keegi mulle üks aus Eesti poliitik (võimulolev). Ma julgen nimetada Madissoni, kuid tema ei ole võimulolev. Kuid lootus jääb.
Lõpetuseks, parandamatu salaoptimistina, ma tsiteeriks Lasni:
“Järgnevad viiskümmend aasta on tõenäoliselt jõhkrad. Planetaarne lõppmäng, mida oleme esitamas, võib vägagi hästi pöördud kestvaks kaoseks. Ja minu üleskutse mu armsale Eestile on selline: olge taiplikud. Osake näha. Olge kiired. Ärge vahetage ühte saatanat teise vastu. Teil on selline võimalus, mis antakse selles elus ja ajaloos vaid ühe korra – kujundada Eestile arukas ja jätkusuutlik tulevik ning saada säravaks eeskujuks ning lootuse teethäiseks kogu ülejäänud inimkonnale.
Te suudate seda. Ma Soovin Teile selleks hulganisti edu.”
PS! Soovitan läbi lugeda ka Kaplinski 05.11.05 hinnangu Lasnile:
http://www.epl.ee/artikkel_304539.html

november 12, 2005

Hiirte patune laul
















Viimase aja pommuudiseks on olnud avastus sellest, et hiired oskavad laulda.
Hiired laulavad serenaade. Nad laulavad õhtul hilja, siis kui keegi ei kuule. Võib-olla just sellepärast on see jäänud enamikule tähelepanuta. Selle laulu mõistmine aga igaühele jõukohane ei olegi. Hiired ise aga saavad oma lauludest hästi aru.
Miks hiired laulavad? Sellele küsimusele teadlased veel vastust ei tea. Oletada siiski võib. Kõikide laulude igipõhine põhjus paistab olevat oma territooriumi märgistamise vajadus. Oma liigi vastassugupoole ligimeelitamiseks, võõrliigi eemalepeletamiseks, lihtsalt rõõmust või siis kurbusest.
Blogihiirekeste arvu hirmuäratav kasv ja kasvav piiksumisaktiivsus on jõudnud ka meediadinosauruste kõrvu. Nagu igiammusel ajal 65 miljonit aasta tagasi on ka need omamoodi dinosaurused täna planeedil ainuvalitseja õndsas seisundis. Ei ole vaadet, kust sulle vastu ei vaataks mõni kokakoola reklaam, ei ole nurka nisukest, kust kõrvu ei kostaks mõne korporatiivse sauruse reklaamihuik. Nende munetud munad on kõikjal koorumas, kõik sood, mered ja kõrbed on nende üksteisega kisklevate kõrilõikajate kisa täis.
Ka nende jesuiitlike kiskjate mõistus on imetlusväärne ja iga kasvava võrse või mõttesuuna peal paistab oma käppa hoidvat mõne variseri oskuslik näpp. See sajakäeline mõttehüdra on täna hoidmas planeedi kõiki põhilisi mõttepulsse.
Kuid saurused ei oska laulda. Nende kõrvad ei ole kohandatud pool - ja veerandtoonide eraldamiseks, piano pianissimos väljendatud piiksatuste mõistmiseks.
See pisike puudus, esmapilgul nii tilluke ja tähtsusetu, on siiski tasahilju tekitanud sauruste karjetes mõningaid häirivaid dissonantse. Interneti häirivaks kõrvaltulemiks on kiirteede kõrvale tekkiv keerukas koobaskäikude süsteem, mis närilistele on osutunud ideaalseks kasvukeskkonnaks. Nii tobedad ja väikesed, kui need hiired ka ei paista, on nende käikude keerukus teinud võimatuks efektiivse tõrje. Algselt suurte võimusõnumite võimsaks levituseks kavandatud kiirteede võrgustik toimib ka teisesuunalise kommunikatsiooni loojana. Sõnumid ei ole enam ühepoolsed, sõnumitekitajaks on osutunud seesama hall hiireke ise. Seda sõnumit, aga mida loob hiir, mõistab vaid teine näriline, digiajastul aretatud sugulashing.
Ajal, kui kõik pasundavad avatusest ja seesama avatus on kõrbetuule järjekindlusega liiva täis ajanud kõik kaevud, muutnud ühetaolisteks luideteks kõik kunagi erinevaid mõtteid ja taotlusi sisaldava sisuka õkosüsteemi, on suletus ja isegi isoleeritus, kaitsekooriku kasvatamine tee uue ökosüsteemi rajamiseks. Hiired on taastanud oma privaatsuse ja hoivad sellest arusaamatu järjekindlusega kinni. Nende silmile istutatud Ozi rohelised prillid on pragunemas ja pragude vahelt paistvad vikerkaare kõik värvitoonid on hakanud paljastama Ozi petturiloomuse. Tal oleks aeg ehitada õhupall ja minema lennata, otsides uusi kohti, kus teha oma mustkunstitrikke!
Sauruste olukord on õieti meeleheitlik mitmes suhtes. Võim on muutnud kõrbeks kunagise helde ökosüsteemi. Provintsidest kokkuriisutud rikkused on kohale meelitanud provintsidest kiirteid pidi kiiresti edenevad barbaritehordid. Veel suudetakse neid natukene eemale hoida, kuid sisemiselt on barbarid impeeriumi juba omale haaranud. Sauruste kisa omandatud, võtted selged, jääb vaid võtta võim. Ühel hetkel parasiidid kaotavad võimu samasugusele, veel jõhkramale parasiidikarjale. Lõpp siiski on mõlemale seltskonnale ühesugune – oma tsivilisatsiooni ei olda võimelised hooldama. Keegi peab puhastama kaevud, keegi peab oaasides kasvatama vilju. Kisklemine ja võitlemine aga jätab selle tagaplaanile ja impeeriumi võime ennast taastoota väheneb.
Kõige selle peavad ja suudavad hiired üle elada. Urgudes osatakse ennast peita ohu korral, siia osatakse koguda varusid, privaatsus säilitab ja arendab mõtlemise. Kultuuri plakatlikud ikoonid ja amfiteatrid arvatavasti küll hävinevad, kuid isoleeritud koobastes hakkab arenema uut tüüpi, peenendatud ja arendatud mõtlemine. Nende koobastesse peitunud sektidest mõnedele saab saatuseks hiirekogukond välja viia sellest viljatust ja tühjast avarusest, kasvatada välja piiritletud ja tasakaaluline uus ökosüsteem.
Võimalikud on kindlasti ka teistsugused arengud, kuid hiirtest lahti saada vaevalt et õnnestub. Isegi astraalkeha halastuslöök vaevalt, et suudab igasuguste temperatuurikõigumiste ja hädade suhtes hästi kohanenud uruhiirekeste elu hävitada.
Seevastu kõrbekiskjate kõigusoojane ideaalselt kuumale kõrbele kohandatud elu vaevalt, et sellist muutust üle elada suudab.
Võimalik on ka arvatavasti selline variant, kus nii uued kui vanad vormid ja liigid ökosüsteemides hakkavad üksteisega kõrvuti eksisteerima ja üksteisega koostööd tegema. Senised vormid peenenduvad, ühtseid ja totalitaarseid loosungeid ja hõiked tasapisi hääbuvad. Selleks peavad aga saurused õppima laulma. Täna tundub see vist küll üsna vähetõenäoline. Nad peavad omandama selleks selle keele keerukuse ja selleks on vaja arendada aru.
Blogihiirte kurb saatus saurusi vaevalt et ähvardab. Saurustel puudub saatus, nad ei suuda eraldada oma elus ei kurbust ega rõõmu. Müüt enne oma ohvri söömist pisaraid valavast ja kiledalt karjuvast krokodillist on siiski vaid keskaegset munkade väljamõeldis. Kui sauruse saatusest üldse rääkida, siis saab see saatus olla vaid järada ja paljuneda. Saatus laulda laule, kus nii piinad kui pääsemine, kurbus ja rõõm on üks, on omane ainult hiirtele. Nende hääled on küll praegu vaiksed, kuid meloodilised ja ilusad, erinevalt võimukatest kannibalikantaatidest.

november 11, 2005

Ajavebindusest ja nimelisuse pühast lehmast Eestimaal














Räägitakse, et kusagil Tallinnas olevat olnud miski suur seminar ajaveebnikest.
Juba on kohal ideoloogid ja jutlustajad, kes lambakarjale üritavad selgeks teha, kuidas metsikul väljal tuleks käituda. Ja juba lähevadki lambad kuulekalt viikide, tammerkite ja muude sääraste manitsuste saatel oma tarastatud tühjusesse tagasi ja hakkavad mäluma neid rohuliblesid, mis neile kultuurkarjamaal mälumisväärseks on aretatud.
Juba lenduvad repliigid maailmavaluliste, kooliplikade ja kestahes hälvikute aadressil.
Kusagil Pariisis jälle siseminister süüdistab bloggareid selles, et ässitavad lumpenit mässule. Nii ei ole pääsu ei kommertsist ega igipõlistest eelarvamustest. Äkki tuleb teostada kvalifikatsioonieksam, ilma marvetite või tellerite sõnade pealelugemisteta ei saa enam kuidagi hakkama? Pean ütlema veel kord, et isiklikult kuulun selles konsumerismi hullumajas selgelt teise tiiba. Kunagi võis mindki lahterdada marvetitega samas palatis viibivaks. Millal keegi hakkas esimesena blogima, kuidas rohkem ja paremini, kiiremini, kõrgemale ja kaugemale igasuguseid vilesid oma blogile külge saab ja nii edasi ja nii edasi. See aktivism natukene halvab minu hädavajalikkegi liigutusi oma blogi nikerdamisel, kuidagi ära viskab. Ärgu Marvet või teised temasugused solvugu, pean teda asjalikuks tehnokratiks edasi. Kuid just tehnokratiks.
Tehnoloogilisest sebimisest peavad lennuvõimelised varem või hiljem eemale lendama, pole muud pääsu. Sellest järelduvalt võib minu ajaveebis kohata süsteemset tehnoloogilist lollust (mingi link ei toimi, mõne mozillaga ei näe ja explorer avab nii ja nii ja nii edasi). Pean sellelaadilist pirinat oma ameti tõttu iga päev kuulama ja tegelen sellega tööajal. Vabal ajal tegelen mõtlemisega. Annan juba ette andeks endale kõikvõimalikud vormistamisvead, isegi trükivead, isegi lauselohed. Kuid ma ei andesta iialgi enesele iseenesega mittekoherentset enesega rahuloleva loba väljastust, kuigi mõnele ehk nii paistab.
Peaksin ehk kuidagi reageerima ka siinsetele ja sealsetele üleaedsete geneetiliselt programmeeritud kaeblemistele sellel igipõlisel teemal, et miks siis anonüümselt.
Umes 50:50 suhtes oleme me juba 5-ndat aasta niimoodi jagunenud, nagu ollakse ikka jagunenud selliste asjade suhtes, mida mitte mingi ratsionaalse valemiga ei saa põhjendada nagu ei saa ka ümber lükata. Oleme jagunenud nii jumalasse uskumise suhtes, oleme jagunenud poliitparteides mõttes, oleme kõikõimalikel jaburatel viisidel ära jagunenud mitmesuguste elektirkarjuste laadselt toimivate grupipostulaatidega.
See anonüümsus ei ole siin mingisugunegi erand. Ja kui otse ei saa, siis saab ringiga.
Nagu Vargamäel ikka, tuleb appi võtta kohtukullid ja igat sorti vigurid. Kogu küla peab kutsuma kuuldemaie, kuidas selle piirikivi üle jahutakse. Teatud tüüpi netiparasiidid on siin langistidele tõesti hädavajalikuks abimeheks. Kahjuks aga nimelisuse tagaajajad unustavad selle, et ka nime esitlevaid parasiite on, ja mitte vähe.
Nendest paljud kirjutavad iga päev päevalehtedes ja keegi ei kobise.
Nagu vesipruul ja tatikas loopisivad oma koera üle tara, ei lõpe see virin anonüümsusest mitte iialgi. Kahju, et lambukesed ei mõista ühte asja: võim on nimeliste käes, ajalehtede juhtkirju vorpivate nimeliste käes ja juba selles mõttes
kuulun instinktiivselt teise parteisse.
Erinevalt surnud koera laibast ei kulu see asi netis ka mitte kuidagi, kuigi võiks.
Ilmselt ma katsun natukene tõsisemalt vaadelda seda anonüümsuse asja kultuuris ja ajaloos edaspidi. Kuid selleks oleks tarvilik ka ennast harida ja uurida.
Esialgu tundub mulle siin minevat isegi põhimõttelisem veelahe, kui algul arvatakse.
Nimelisus, oma nime tähtsustus, autorsus kerkis päevakorrale alles valgustusajal. Kreekas vististi (aga mitte kindlasti, sest ma ei ole sellel alal väga kompetent) oli kirjutaja, autor ka tähtis. Kuid teiselt juudi kultuuris on kõik põhilised tekstid olnud anonüümsed. Piibel, Talmud – keegi ei tea, kes on ühed või teised lõigud koostanud. On pärimusi ühest või teisest rabist, kuid üldiselt loetakse oma religiooni kollektiivseks tööks. See annab nende teoste tekstidele mingi erilise maagilise selguse. Ka rahva mingi alateadlik hing paistab sellst välja, nii hea kui halb.
Sama traditsioon paistab välja ka budismis. See mina, mina, mina tegin selle, see vastu rinda tagumine on viimase aja leiutis.
Valgustusajast lähtudes on meil siis tagasi see üksiküritajate, geeniuste ajastu. Üksinda aga paratamatult ollaks nõrgem, kui koos tegutsedes, ulatades vahel, kui oma ajast leida ei ole, käe möödunud ajastu mõtlejatele ja kontsentreerides oma mõtte ühe probleemi lahenduste lihvimisele.
Kuid mis veelgi härivama, autori tähtsust on muutunud painajaks, mis enam ei lase teost üldse käsitleda. Tean näiteks, et Mussorgski suri alkoholimürgitusse, või muud sarnast, samal ajal tema muusikat tundmata. Autorsus, autoriõigus on tööd ja leiba andev tervele karjale kultuuriparasiitidele ja nemad sellest magusast leivast nii kergesti loobuda ei taha. Teades, et ilma suurte Autoriteta ei saa oma taskuid täis, tuleb luua kuvandid suurtest geeniustest, suurtest kannatavatest sõnameistritest, ülikõrgel hõljuvatest isiksustest. Siit algab reklaam ja müüdiloome ja müümine ja lõpeb kultuur. Anonüümsus on sellele jälle alateadlik või teadlik vastuhakk.
Kuid praegu on see kaitselalin nõrk, kergelt manipuleeritav ja taandatav just sellele vanale tuntud rajale, kus otsitakse mõni tüütu loll üles, puhutakse tema poolt kirjutatu üles, riputatakse häbiposti ja tõrjutakse lambad tagasi meedia poolt karjatatavatesse aedikutesse. Nimelisuse püha lehma müüt jätkab oma kulturoloogilist hävitustööd oma tasasel, kuid järjekindlal moel Õhtumaade allakäigu vormindamisel.

november 08, 2005

Irratsionaalse Ratsionalismi mütoloogiline Maailm




















Ülaljärgnevate fragmentidega katsun alustada arvatavasti lõpetamata jäävat katset meie ajastut määrava uskumuse, ratsionalismi, kaanonisse kuuluvaid müütide kogumite kirjeldamiseks.

See ülesanne käib praegu mulle selgelt üle jõu, küsimus on pigem selle kivi mäe peale veeretamise alustamises, täies kooskõlas Sisyphose müüdiga, et siis oma küsimuse ogarust mõistes see koorem rahuldustundega lasta jälle kuristikku veereda.Igasuguse tee alustuse puhul jõuab välja tavaliselt sinna, kuhu ei eelda ennast jõudvat.
Ülesanne ise on kahtlemata oma olemuseltki lahendamatu, sest mütoloogiamaailma piisav hägusus ei võimalda tõmmata selgeid piire kanoonilise uskumuse mittemütoloogilise tuuma ja mütoloogilise kesta vahel. Ometi tuleb see tänamatu töö inimestel kunagi kindlasti ette võtta. Ükski õpetus ei ole läbi saanud oma algperioodil tekkivate puuslike eemaldamiseta. Sama kehtib ka ratsionalismi kaanoni kohta. Tõe kõrvale on kerkinud nagu seeni igat sorti puuslikke ja tootemeid, mille kirjus keskkonnas koperdav tõeotsija võib poolkogemata komistades enesele suuri pahandus kaela tõmmata.

Propagandistlike soode ideoloogilised miiniväljad, arhetüüpsed laenatud mõttemallid küll Piiblist, vanadelt kreeklastelt ja vahel koguni ürgjumalusteltki, ahviinstinktide mahavaikimine ja nende ümberkirjeldamine freudistlike deemonitena, näiliselt ratsionalistliku rahamasina rataste kuldvasikana kummardamine ja selle kütkeisse aheldamine, meediamasina pidamine suureks tasakaalustajaks ja korraldajaks, oma ürgesivanematelt pärandatud keelekonstruktsioonide jumaldamine ja nende muutmine olemasolevateks puuslikeks.
Need ja loendumatu arv muid küsimusi ja aspekte tahaksid vähemalt sahteldamist ja kiirkõitjatesse klammerdamist, et graafiteooriast meile pähe määritud ettekuulutus ja saatus kõikide asjade klassifitseerimisest puu erinevate harudena saaks täidetud.
Siis võib täies vastavuses teadusvabriku tänapäevase struktuuriga teema unustada, lootes et, et selline sahtel või lõigukene kunagi lihtsalt oma olemasolu tõttu kellelegi jälle jalgu jääb ja selle hästiunustatud vana keegi kunagi ehk ka kasutusse võtaks.
Googeldus on sellesse paradigmasse löönud õnneks/ õnnetuseks üsna põhjalikke mõrasid ja kogu teadmiste metsamajanduse pea peale pööranud.
Lihtsalt millegi uurimisest ja isegi positiivsest tulemist ei ole mingit kasu, kui ei ole läbi mõeldud tulemi edasine toimimine inimkonna kollektiivses teadvuses.
Rohkem kui kunagi varem vajaksime teaduse ja filosoofia pikemaajalist planeeritud tegevust, mitte Browni osakese stiilis võnklemist kevad-sügis moodide vahel.
Mõtleja peaks jälle võtma julguse rindu ja tegelema prognoosimisega. Kunagine vanatestamentlik kõikenägev jumalik teadmine on paraku asendunud pärast viimast katset Marxi näol midagi ette näha vaid mõnepäevase prognoosimise võimega. Pikema prognooside tegemise katse korral kleepub tegija külge tavaliselt mingi vanatestamentliku prohvetluse arhetüüp, ilma, et uus tõekuulutaja seda ise märkakski. Prohvetlus ja kõrbes mõtisklemine on sellele ülesandele aga tänamatu kaasnähtus kasvõi selle pärast, et tänane paradigma pikemaperioodilisele analüüsile lihtlabaselt raha ei eralda. Pärast meid võib tullagi veeuputus, selline küsimusepüstitus ratsionalistlikku kaanonisse täna lihtsalt ei kuulu.Seetõttu on nende müütide käsitlemine paratamatult perifeerne ülesanne.

Hoolimata sellest ei tohiks Tõde kõige kallimaks pidavale inimesele olla olulisemat ülesannet, kui vanatestamentliku järjekindlusega kõrvaldada kõik teised puuslikud ja jumalad Tõe kõrvalt.

Hetkel on tendents pigem vastupidine – kogu teadus on moondatud osavate kahtlust ja kõhkluste tekitamise näol spekulatiivseks, kuna isegi mõiste Tõde üle ja ümber on niivõrd palju riiuleid kirjutatud tühja targutamist, et isegi 2+2 = 4 postuleerimine on lausa julgustükk. Naivistliku lihtsameelsusega ma siiski eeldan, et samad kriteeriumid, mida rakendas Galilei, eksperiment, mõõtmine, vastavus, või Einstein (mõtteeksperiment, mittevasturääkivus) on kogu oma komplitseeritusest hoolimata rakenduv ka humanitaaria vallas. Lihtsalt eeldus saavutada eukleiline matemaatiline rangus on isegi matemaatikas peale Gödelit täitumatu. Kuid see ei tähenda, et matemaatikat peale Gödelit enam ei eksisteeriks.

november 05, 2005

Kolme K. vahel





















Kolme K. vahel: Kafka K.-d ja nende evolutsioon.
20. sajandi alguse kõige olulisem K. arvatavasti on Kafka K., selgelt äratuntav minategelane Kafka teostes, anonüümne, hall hiireke impeeriumi anonüümses ja hallis, keerukalt kodeeritud masinavärgis. Ka isikud, kellega K. soovib kohtuda, kontakteeruda, algavad sageli K.-ga: von Klamm Lossist on raamatu teine peategelane.
Keskkond, milles K. elu kulgeb, on samuti tähistuv K.-ga: Küla või kogukond.
Järelikult kui kohtad tänaval tähte K., võiksid peas sarnased sümboolsed assotsiatsioonid areneda. K. kasutust anonüümse, massilise, arvuka, kuid allasurutud kogukonna tähistusena kohtasime ka täna, päevapoliitilises kontekstis. Kuid alltekst lähtub ikkagi samadest juurtest, mis Kafkal: nimetu, hall, allasurutud, omale väljundit otsiv, irratsionaalne K. kas koguduse tähistajana, või siis antipoodina K. kui koguduse haardes olev indiviid, võõras, kes otsib kohta teiste K.de sees, sooviga sulanduda ja harmoneeruda kogukonda, kes teda mingil arusaamatul põhjusel ei mõista.
Minu jaoks on Kafka kõige olulisem teos Loss. Lossi põhiline teljestik on taandatav 3-le K-le: Küla – kogukond, K. koos abilistega ja von Klamm oma alluvatega.
K. külvab oma tegutsemisega rohkelt segadust nii kogukonna keskele, ka ekskommunikeeritute leeri. Maamõõtja soov juba mõõta ammu ära mõõdetud maad, näiliselt toestatud ühe üliagara ametniku ekslikust kirjast tekitatud segadusest saab viia vaid lootusetu vastaseisuni kõigi põhiliste kogukonna tegelaste vahel. Soov midagi ära mõõta ei ole kellegi huvides. Isegi ekskommunikeeritud Barabasi suguvõsa liikmed tegelikult vajavad seda status quod, seovad oma õnnestumised ja õnnetused sellesama süsteemiga. Üks kogenematu neiu käitumuslik aps on viinud selle õnnetu pere ekskommunikeeritute sekka ja kogu ülejäänud tegevus on suunatud enese positsiooni taastamisele kogukonnas. Selleks saab abiks olla vaid Loss, Klamm, sest vaid välise jõu sekkumine koguduse anonüümsete, näiliselt ratsionaalsete, sisult irratsionaalsete müütide maailma võiks anda lunastuse. Ka K. kogu energia on suunatud koosmängu saavutamisele, sellele, et Klamm kuulaks tema palve ära ja rahuldaks selle. Küla on irratsionaalse ratsionalismi müütide vangis. Kogu tegevuse aluseks olev protseduurireeglistik vangistab süsteemi vääramatu kindlusega iseenda haardesse.
Kafka aeg oli vana Austria Ungari kõduimpeeriumi aeg ja need kolme K. ümber toimuv masinavärgi roteerimised ei olnud vaid fantaasiasünnitis, haige vaimu haiglane väljamõeldis. Nad olid oma reaalsuses niivõrd halastamatud, et nii tollased kui praegused lugejad oma ego kaitseks sageli keelduvad neid sümboleid reaalseteks tõlgendamast.
20. sajandi edasiarenemisel asendusid impeeriumid uutega, veel absurdsemate ja barbaarsematega. Esialgne raevukas ja kaootiline laperdamine asendus kommunistliku utoopia lõpuajal täpselt analoogse kõduimpeeriumi käitumismustriga, täiendatud „Ühe linna ajaloost” tuntud veneliku groteskiga.
Tänane aeg on vana Euroopa vanade kõduimpeeriumide uues kuues taastärkamise aeg. Eesti pääses ühe kõduimpeeriumi haardest, laperdas veidi siia ja sinnapoole ja sattus seda kindlamalt juba sündides vana ja absurdse kõduimpeeriumi võrku. Mingid utopismi uuendused võimaldavad sellel masinavärgil veel pöörelda, kuid tagasipöördumine Lossi absurdimustritesse on vältimatu.
Kuid tähelepanelikumal silmitsemisel leiame ka nendesamade K-de arengu juures mõned väga olulised nihked.
Tänase päeva K.d, nii K. ise, Küla tegelased kui von Klamm on kaotanud ära episoodilise mälu, oma elu sündmuste mäletamise võime. Tegelaste sümbolmälu on äärmuseni arenenud, nad mängivad innnustunult ja agaralt igat sorti sümbolmänge ja manipulatsioone. Kuid nende enda elu, nende enda elu episoodid on teisejärgulised, nad ise suhtuvad oma ellu kui molekulide ellu, anonüümsete hiirte mõttetusse sebimisse, mis vaid statistiliselt omab mõtet. Tänapäevane K. on Endel Tulvingu avastatud K. analoog. Eesti soost geniaalse mäluurija poolt uuritud isik oli kaotanud pärast mootorrattaavariid täielikult episoodilise mälu. Ta oskas edasi mängida malet, ta oskas teha oma toimetusi, kuid tema enda elu episoodide salvestamiseks tal koht puudus. Selline mälutus, isikliku mälu, isikliku elu degeneratsioon on muutunud valdavaks nii K.de, dissidentlike K.de puhul, kogu Küla puhul ja ka võimu esindavate K-de puhul. Võim Klammid ei ole enam endised aristokraatlikud härrad, vaid nad on Külast väljakasvanud esimese põlve võimufunktsionäärid, Küla enda väärarendid. Neil mitte ainult ei ole kasulik olla mälutu, neile on see eluliselt vajalik oma funktsioonide täitmiseks anonüümses võimu masinavärgis. Dissidentlikud K.d aga enam vaevalt oskavad mõõta maad. Nende vanavaarisad oskasid, vanaisad ka veidi, aga kuna isad enam ei osanud, ei oska ka nemad maad mõõta ja protest on seetõttu hirmunud ja düsfunktsionaalse lapse lalin. Nad oskavad vaid väljendada seda, et neil ei ole Külas hea olla. Vastust sellele, miks see nii on, nad ei oska leida.
Von Klammid on vahepealse saja aasta jooksul suutnud Külale peale suruda oma korporatiivse maailma prillid, korporatiivsed märgid ja sümbolid. Nõukogude impeeriumi vahevariant kommunismi prille kõikidele pähe suruda ei jõudnud, korporatiiivsel konsumerismil on see peaaegu õnnestunud. See mälutus kajastub ka meie aeg kirjeldavates sirgeldustes. Kafka raamatutes on tohutu mitmekihiline struktuur, selle raamatu tegelastel Lossis vähemasti on olemas oma mina, omad kaalutlused, omad keerukad ja pikad kelderkäigud selles impeeriumis toimimiseks.
Kommunism ja konsumerism om maailma üleni lihtsustanud. Oma saatuse, oma CV hangime me juba valmisriiete poest. Oma episoodilise elu valikud on ette antud meedia poolt pähe surutud prillidega ja ajusse pressitud sümbolitega. Seda olukorda kirjeldavad raamatud, Hea Uus Ilm, 1984 on selles mõttes lihtsa ja selge struktuuriga.
Me ei oskagi oma maailma allegoorilist kirjeldust enam muidu lugeda, kui maailma toimimine on selgeks tehtud infantiilile vajalikus vormis. Meie maailma kolme K elu kirjeldab paremini ehk Totu Kuul, kui Kafka Loss. Viimane on siiski eelmise ajastu inimestele lugemiseks mõeldud, mitte meie ajastu inimeste lugemisvara.
Selle kolme K edasise evolutsiooni arengu arvatavateks tulemiteks on despootlike ja totrate imperaatorite esiletõus, mille tõmblemistele barbarite kitsekarjad otsa peale teevad. Pariis ja selles toimuv on prelüüd sellele Uue Rooma kõduprotsessile.
Kas selliste nähtumuste peatamine on meie võimuses, näitab aeg. Iga impeerium sünnitab enese sees enesele ka K.d, oma hauakaevajad. Meie K.-dele on kõigepealt vaja üles otsida oma elu episoodid, taastada episoodiline mälu ja sejärel taasomandada ka maamõõtja oskused. Ajalooprotsessi mõistmise mõttes tähendab see ajaloo mõistmist mitte molekulide liikumisena, vaid oma tegevust mõtestanud isikute koordineeritud tegevusena.

november 04, 2005

VAIMNE KLISTIIR




























Paneksin sellele pildile allkirjaks vaimne klistiir. Varemalt nimetati seda ajupesuks, termini vaimne klistiir tõi Eestisse Rein Veidemann.
Vandenõuteooriaist vaevatu leiab sellel pildil varsti kergendust ja seestunud kurjad vaimud saavad välja lastud. Allakirjutanu leiab, et varsti hakkab Eestis ajukirurgidel töid üleliiagi tulema. Liiga paljud on lasknud enesele sisse istutada kahtluse idusid.
Piisab, kui natukenegi loetleda hulle küsimusi ja kahtlusi:

Kas ameeriklased käisid Kuul?

Kas neid ikka sai nii palju hukka? Mis ainult nendest räägitakse?

Kuidas suured terase ja betooni monstrumid suudavad sulada ja pehmeneda ja kollapseeruda tulekahju tagajärjel?

Kes on Laden miks teda kätte ei saada? Mitu hiberneeruvat terroristi pesitseb Eestis?

Ja lõpuks meie oma laeva lugu ka lisaks.

Tõsi, leiad lõpuks, et nende X toimikute lugemine ei aita, ruineerib vaid.
Saad aru, et tõdemus sellest, et oleme narrilaeval, võib olla õige, aga keegi peab teadma kurssi, võtma kätte kompassi, pöörama laeva vastu lainet ja jõudma mingissegi turvalisemasse sadamasse.

Nendele küsimustele kõigepealt katsun siin blogis omal moel vastuseid otsida.
Vahepeal lehitsen ka neid X toimikuid, niipalju, kui mul Internetist ja kättesaadavatest raamatutest on õnnestunud kokku koguda.

Võimu juurde pääsenud narre narrilaeva tüüri juures need küsimused millegipärast ei huvita. Nad on vägagi rahul sellega, et nad on tüüril ja teised narrid ei tunne huvi nende tegude järele. Võiksid siiski huvi tunda. Asjad kaptenisillal ei ole praegu kaugeltki korras. Nagu Vanas Roomas oli kunagi eesotsas Caligula ja Nero, on tänanegi seis küllaltki nutune.
Ometi on ja leiab nii tollases Roomas kui tänases maailmas piisavalt väikseid, olulisi muutusi tekitavaid jõude. Kõrvuti lagu ja kõduga leiab palju tärkavaid ilusaid lilli.Omamoodi on impeeriumide sisemises loogikas küllalt positiivset. Suured ja sirged teed, suured monumentaalsed ehitised, vaatemängud, mingi, tõsi poolvirtuaalne seadusandlus.Vaba liikumine, ühtne seadusandlus ja palju muid hüvesid omamoodi kompenseerivad järjest suurema totruse laiutamise.
Kusagil Ameerikas võimutses viiekümnendatel rassism. Üks naine ei tõusnud enam püsti, ei andnud valgetele istet. Sellest tärkas oluline liikumine, täna tundub mõeldamatu tollane segregatsioon.
Täna laiutavad meie üle karistamatult pangad, meedia. Avalikumalt kui kunagi varem aetakse terveid miljardeid oma tasku, jagatakse indulgentse kirikus, kaotatakse riigi strateegilisi varusid ja pärast kõike seda mängitakse jälle eetika rahvateatrit edasi. Meie siin võiksime teadmiseks võtta oma narrilaeva asukoha, kursi, lained ja mitte lasta tegelikult kurssi mitte teadvatel inimestele meie üle laiutada. Tegelikult need inimesed oskavadki vaid laiutada. Laevahuku puhul oskavad nad vaid jalga lasta, nagu rotid kunagi. Kui fragmentaarne ka ei paista Internet ja kui huvitu esialgsel pilgul see keskkond, on vaid siit, sellest kõrbest leida kaeve, väljapääse. Võimalik, et see tee on väga pikk. Inimesed nii Roomas kui tänapäeval mõtlevad eelkõige toidule. Esialgu jagub leiba ja tsirkust. Barbarite kitsekarjad on veel kaugel ja neid osatakse tagasi tõrjuda.
Varem või hiljem on vaja ikka ja jälle alustada samade küsimustega, millest üks põhilisemaid oleks:

Miks me ei suuda/suutnud oma lastele tagada ratsionaalselt juhitavat maailma?

Igivana pilt vaimu eskulaapidest on jätkuvalt päevakajaline. Nende näod on jahmatavalt ühesugused.
Hea meelega lõiguksid nad välja kõik iseseisvad mõtted, aga nad ei oska seda teha nii, et igasugune talitlusvõime ei hävineks.
Hea meelega paigutaksid nad pool Eestit/maailma hullumajja, aga kohti ei ole nii palju võtta. Järelikult jääb üle organiseerida Eestist/maailmast tervikuna omamoodi virtuaalhullumaja, ainult et siin on väga raske määratleda, kes tegelikult on palatites ja kes valvavad.
Mõlemad pooled arvavad üksteisest vastupidist.
Kes siis peavad ennast siin normaalseteks inimesteks? Kes on sanitarid ja kes on palatielanikud?

See sõna on minu arvates hakanud tähistama midagi hoopis vastupidist.

Normaalne inimene ei loe pikemaid, kui A4 lehekülje pikkuses lolliformaadis teksti, enam läbigi. Ta pole selleks võimelinegi, fragmentaarus on tema tunnusjoon.
Normaalne filosoof ei haka isegi vastama kirjadele, mis on pikemad, kui A4 ja kirjutab häbenemata vastu, et kirjuta lühemalt. Ta peab täiesti loomulikuks stiili, kus tema mõtetele mittevastavaid tekste saab paigutada jutumärkidesse ja järelikult ignoreerida.
Ta peab loomulikuks, et kui tekst on pikem kui 10000 tähemärki, siis ta isegi ei alusta lugemist. See kiiduväärt mõttelaiskus ei iseloomusta muuseas mitte ainult põhiharidusega jõmme, jutt on doktoritest. 1000 lk. ja enam käib üldse võimatuste lahtrisse. Spengleri tänapäevale kohandatud sissejuhatustes öeldakse otse välja: see tekst ei ole tänapäeva inimestele.
Normaalsel inimesel, kujutage ette, ei ole enam üldse aega.
Ta kiitleb oma ahelatega, ta lausa vajab kedagi, näiteks tööandjat, kes ta aheldaks, kelle ettepandud sekeldused ja askeldused täidaks tema päevad ja ööd. 24/7 on sellise tööorja omamoodi tunnussõnaks. Kui tal tekibki selline moment, mida ta arvab nimetavat vabaks,
siis täidab selle viibimatult mingi ogarus. Näiteks televiisori sarjad baar, lihne elu ja muu seesugune. Pidasin seda võimatuseks, pidasin võimatuseks seda, et nii intelligentne rahvas nagu eestlane, sellise ogaruseni madaldub. Aastakümme iseseisvust aga sooritab imesid. Meie nn. meediariiulite sõnnik saagimlusega on selle ilmekaks illustratsiooniks. Nüüd on omamoodi punktiks sellele sõnnikule saanud reaalsarjad. Kas on veel võimalik kuhugi langeda, mis võimalused ogaruses veel peituvad? Ma ei tea vastust. Inimeste võime ogarusest leida veel suuremaid ogarusi on otsatu. Negatiivne lõpmatus on järk suurem kui positiivne, kuigi matemaatiliselt ei ole see nii. Nullide summa annab kokku veel enam, kui lihtsalt ohtliku arvu ja see hulk ei ole loenduv.
Normaalne inimene niisiis täidab isegi puhkepäevad, täies mittevastavuses Piibliga, mõttetustega. Ometi on Piibli üks esimesi nõudeid hingamispäev. Ta nimetab ennast selle juures veel kristlikuks inimeseks.
Mõtlemine algab ajast. Mõtlemise jaoks on vaja moodustada selline ressurss, nagu aeg. Kaotatud aeg tuleb kõigepealt otsida üles, otsida üles ja puhastada ära. Vaim peab sõnnikmeemid eemaldama, saama vaeseks ja lihtsaks tagasi, sest õndsad on need, kes on vaimust vaesed.
Huvitav, et sellest lausest nii mitmeti aru saadakse. Võimalik, et inimese üks tähtsamaid ülesandeid ongi vaimust vaeseks saamine. Ajus ladestunud kõnts, korporatiivse sümbolruumi sõnnik, meemid ja fragmendid, hälin ja raev tuleb sealt kõigepealt eemaldada, et taastuks normaalne talitlus.
Tänase aja paradoks ilmselt on selles, et sümbolruumist põgenemise üheks teeks on näiliselt seda saasta eriti efektiivselt levitav meedium: Internet. Blogid võiksid olla üks tee normaalsuhtluse, normaalmeedia taastamisele. Ma loen uudiseid siis, kui ma neid vajan. Ma loen just mind huvitavate teemade ja inimest uudiseid ja mõtteid. Ma loen neid uudiseid, mis minule loevad.

Katsun mõne näite varal selgitada:
Võimalik, et kellelegi on väga vajalik teada anda, et palestiinlane lasi ennast bussis õhku.
See tegu kindlasti ei ole ei õige ega vajalik. Sellel teemal on juba 50-100 aastat kirjutatud väga tarku ja asjalikke mõtteid, millest peamine on: tuleb püüda sõlmida rahu, tuleb rääkida läbi, tuleb lahendada mõlemate poolte probleeme ja nii edasi ja nii edasi…
Kuid selle ühe palestiinlase ja kahe rahva traagilise vastasseisu probleem jätab paratamatult valgustamata need tuhanded, keda just vägistatakse, need tuhanded, keda parajasti mõrvatakse kusagil tänaval, need tuhanded, kes parajastu just on suremas kusagil kiirteedel ja need miljonid ja miljardid, kes lihtsalt seetõttu, et inimene peab surema, lähevad looja karja. Me ei ole võimelised parimagi tahtmise korral hoomama kogu inimlikku traagikat, mida kätkeb endas 6 miljardi inimese kannatused.
Järelikult oleks parim tee katsuda pigem kedagi siin Eestis aidata, või siis ka kusagil New Orleansis, Pakistanis, Aafrikas, kuid jätta teiste hooleks miljonid teised probleemid. Inimese võimed ei ole lõputud, ta ei tohi ennast killustada ülearu. Ta ei tohiks ennast selle killustatusega looritades petta ja õigustada, et midagi ei saa niikuinii teha. Selles kannatustemeres peab jätma ruumi ka isiklikule rõõmule, headusele, positiivsusele.
Selle normaalseisu, tasakaalu headuse ja kurjuse vahel peab igaüks ikka ja jälle iseendas leidma. Maailma kogu halba ei võeta oma õlule, head endas ja enda ümber lihtsalt peab nägema. Selle nägemise võime minetanud ei suuda üldse enam mõistlikult talitleda.
Selle nägemise võime taastamiseks on vaja otsustavalt enda silmilt minema visata meedia poole meile vägivaldselt silmadele pressitud prillid ja hakata maailma vaatama oma silmadega.

Ka eile leidsin blogosfäärist võrratuid uudiseid, küllap leian neid tänagi.

Leidsin, et Tiiule „Varju nimi” taha varjuva blogis meeldib pildistada ilusaid pilte ja vaateid, leidsin fantastilise pildi kukest ja kanakarjast. Leidsin, et martin samast suguvõsast püüab müüa klavereid, millega saab parimini mängida pianissimott. Kurvakujuryytel ei paista ikka veel zavoodi tsüklist välja pääsenud olevat, ju siis viinakuu ei ole veel lõppenud.
BC harjutab rahvast hääldama inglise keelt. Harjutamine tegevat meistriks!
Tahaks iga meediasõltlaste kättpidi tuua siia, tuua siia uitama ja ukerdama, ja väidetele ignorantsist, elevandiluust tornidest ja muust säärasest Diocletianuse kombel vastata: vaata parem, millised inimesed siin kirjutavad!
Ja kui tuleb aeg, oskame meie paremini kui saagimlased või kroonikud aidata neid, kes abi vajavad. Ja kui tuleb aeg, peletame oma kapsaaiast eemale ka langid, kes nii nirmsasti sooviksid meie ajudest välja pesta viimased mõtlemise jäänused. Võime olla erinevate kapsaste kasvatajad, aga selles arvatavasti saame olla vaid ühel meelel: neid kapsaaedu tuleks kaitsta.

Maailma muutmiseks peavad olemas olema ka sadamad, kuhu laevad suunata. Ilma nendeta oleks tormides seilamine mõttetu. Internetis väljakujunev blogosfäär võiks olla üks selline koht, kus inimestel oleks hea suhelda, hea öelda üksteisele tegelikult vajalikke mõtteid ja uudiseid.

november 02, 2005

NARRILAEV
































Täna jätkan selle tählepanuväärse kunstniku võrdpiltide esitlemist. Tänase päeva teemaks olgu narrilaev. See peakski olema Boschi kuulsaim teos.
Vanasti nimelt pandi hullud inimesed laevale ja saadeti siis laev merele/jõele. Seal nad siis elasid ja olid, kuni ära surivad. Aga ega nende rõõmsat meelt see ei häirinud. See laev võiks olla samuti võimalik võrdpilt praeguse planeedi seisust.
Kus on kapten? Kes hoiab tüüri? Kedagi ei paista see huvitavat. Kas laev on kreenis või läheb koguni põhja, kus on kompass?
Neil on seal lõbus. Neil on kultuur. Kas see päästab?
Narridest on kirjutanud paljud. Tollal kirjutas neist Rotterdami Erasmus.
Kujundid laevahukust on ka painavalt jälitanud kogu Õhtumaade elu, eriti just valgustusajastu algusest, s.t. ajast, kust see pilt on pärit.
Titanicu huku kaasaegne, Oswald Spengler on arvatavasti üks selline suur prohvet, keda tasuks lugeda. Arvatavsti nii aasta pärast tulen Spengleri juurde tagasi, kui Oswaldi teose läbi saan. Minugi mõtted on käinud sama rada ja tahaksin võrrelda omi mõtteid ja Spengleri mõtteid, et umbes nii, nagu üks ajalootudeng õndsal stalini ajal oli vastanud: sm. Stalin arvab nii ja mina arvan ka nii. Minu eeliseks on see, et saan jälgida planeedi seisu umbes 100 aastat hiljem. Mis on läinud teoks, mis on olnud oluliselt erinev?
Mitmed mõtted viivad vajadusele läbi uurida võrdlevalt ka Rooma impeeriumi tõusu ja languse ajalugu. Järelikult Gibbon. Olen selle raamatu keskel praeguselt, niisiis jälle mõne kuu möödudes selle narrilaeva jutt kindlasti kusagilt sealt jätkub. Noh, ja muidugi Toynbee, kes on koguni eestindatud.
Narrilaeva kujund Eestile ülekantuna sobib meile nagu rusikas silmaauku.
Spengler oli Titanicu kaasaegne. Minu õnn ja õnnetus on olla olnud Estonia reisilaeva huku kaasaegne.
Titanic läks põhja selle laeva omanike ahnusest tingitud kihutamise tõttu ja ülbuse tõttu, lootuse tõttu, et tehnoloogia imed teevad laevad uppumatuteks.
Titanic oli siiski ehitatud hästi ja tema veekindlad kambrid tagasid paljude inimeste pääsemise. Spengleri ajastul naised ja lapsed päästeti kõigepealt. Estonial ei olnud veekindlad uksed suletud ja arvatavasti isegi ei püütud neid sulgeda, see vahest ei olnud võimalikki. Titanicu hukust on meil olemas enam-vähem autentne ajalugu, teame nii huku põhjuseid kui selle inimeste üleelamisi võrdlemisi hästi. Teame võrdlemisi hästi, mida oleks saanud teisiti teha. Teame, et kapten asus kaptenisillal ja orkester mängis sellel laeval viimse hetkeni. See oli sajand tagasi, tollal ei osatud nii hästi valetada.
Estonia kohta on meil olemas absoluutselt vettpidamatu uurimiskomisjoni aruanne, on olemas virn 70 aastaks salastatud dokumente. Kõik, mis vähegi võimalik, on kadunud, salastatud.
Laeva vrakk isegi on imekombel pääsenud betoneerimisest, loodus on säästnud oma merepõhja loomuse tõttu Estoniat sellisest häbiväärsest saatusest. Ometi on selle juhtumi asjaolude uurimise käik ise dokument, selle ajastu häbiväärset madalust ja autust iseloomustav dokument, mis meie 3 riiki, Rootsi, Eesti ja Soome paneb pikakas ajaks järeltulevate põlvedele süüpinki, millest vabanemiseks on vaja jõuda tõeni, olgu see nii valus kui tahes. Nende toimikute uurimisele katsun ka edaspidi veidi aega pühendada.
Niisiis, narrilaev, kuhu oled teel?
Oskab keegi anda rohtu neile inimestele? Mis rohi on seni ravinud arutust?
Mõned Eestis loodavad leida arutusele rohtu. Mina ei looda. Arutusele ei saa olla muud rohtu, kui see aru jälle üles leida. Nagu Võlur Ozi hernehirmutis tuleb eestlastel jälle üles leida oma kadunud aru, kadunud aeg ja kadunud väärikus. Rohtude sissevõtmine saab sümptomeid küll leevendada, kõige painavamad hullud rahunevad maha, panevad suu kinni ja enam ei laula. Kuid laeva triivi peatamiseks on vaja saada võluväega aru jälle tagasi. On see üldse võimalik?

november 01, 2005

Hallo viin ja heinavedu























Bosch Hieronymos oli üks keskaegne kunstnik. Ma ei tea temast väga palju, üleüldse ei teata temast väga palju. Kuid tema maalid piitsutavad tänaseni meeli ja moraali. Need narrid seal narrilaeval, need narrid heinasao otsas ja all või need hullu aju pesevad targad
on tänaseni tegevad planeedil. Kui tahame näha tänapäeva planeedi elu koondit, on mõistlik mudeliks võtta Heinavedu. Kes on need seal all ja pealpool heinu, kuhu viiakse koormat, kes on voorimees?
Kas tunnete enda ära?