aprill 26, 2011

Täna 25 aastat tagasi








Käis ära kärakas Ukrainas, Tsernobõli linn lähistel ja muutis selle ümbruse pikaks, vist mitmesajaks aastaks elamiskõlbmatuks.
11. (jah, imelik, 11-ndal kuupäeval) märtsil 2011 liitus selle protsessiga Fukushima jaam. Selle jaama 4 reaktorit käitusid pisut salalikumalt. Jahutuse ülesütlemise järel, tõsi, selle tekitas tsunami, kuumenesid reaktorisüdamikud üle, tsirkoonium reageeris vees oleva hapnikuga, eraldus vesinik, see plahvatas ja lennutas õhku 2 ja 3 reaktori katused.
1. Reaktor vist pääses veidi vähemate kahjustustega. Jahutuse puudus pani kasutatud varraste basseini vee auruma, ka seal käis kärakas, ka seal oli tulekahi ja ka sealt lekkis radiatsioon keskkonda.
Erinevalt Tshernobõlist ei ole Jaapani valitsus eriti agaralt probleemi lahendamas. Ei ole selge seegi, kuidas leket keskkonda peatada, kuidas üldse jätkata. Lõpuks on ümbrusest evakueeritud elanikud, aga paljud tsoonist välja jäävad kohad on saastunud määrani, et seal edasi elada pika aja vältel ei saa…
Ookeani on paisatud suur hulk radioaktiivset vett, osa on otse lekkinud sinna. Jahutama neid vardaid aga peab edasi, iga tund läheb 8 tonni vett selle peale ühes reaktoris. Lõpuks tuleb see radioaktiivne vesi jälle kuhugi paisata, kas jälle ookeani?
Ka sündmuse mastaapide vähendamine, mätsimine, radioatsiooniandmete kinnihoidmine on samaväärne Tshernobõliga. Kõik kordub päikese all, ka need mantrad, mida meile pähe manatakse, kui me tuumajaama ei ehita. See ajupesu ulatus ja nahaalsus võib – olla on kõige parem indikaator selle hindamisel, kas meile on tuumajaama vaja. Sellise suhtumise puhul niivõrd ohtlikku tehnoloogiasse päris kindlasti mitte.
Ka rahvas on muutunud. Kunagine rahvas, kes kui üks mees seisis fosforiidikaevandamise rajamise vastu, on praegu passiivne, küüniline, enda arust pragmaatiline ja teemas lausa harimatu. Kõik see kokteil kokku teeb sellise massi üsna manipuleeritavaks.
Mulle küll meeldiks Tseiloni munkade hoiak, mis maailma asjade uurimise asemel soovitab tegelda oma kirjavahetusega, võõraste kirjade lugemine polevat ilus. Jah, hinajaana koolkond toetab seda hoiakut. Aga Mahajaana koolkond ometi käseb siia planeedi peale sattunul oma ümbruse saastajate vastu midagi ette võtta. Sul võiks olla mingi missioon elus, kuigi ükskõikses ümbruses on seda üsna keeruline ellu viia.
Sageli siiski jääbki potentsiaalne protestihääl välja hõikamata ja pokker tehnoloogiaga jätkub järjest suurema hasardiga. Pidu jätkuvat, kuniks on alkoholi, aga seda paistab lauas veel juurdegi toodavad, väiksed õnnetused vaid suurendavad hasarti, laastude lend vaid suurendab panuseid.


aprill 21, 2011

On kevad Tartu peal



Nii lauldakse Beethooveni tehtud laulu viisidel sageli Tartus.
Täna laulsid ja tantsisid Raekoja platsil aga krishnaiidid. Nii ma neist vähemalt arvasin.
Muidu mornidele ja murelikele eestlasenägudele tekkis üle mitme aja midagi naeratusetaolist.
Kui nüüd vihm selle tolmukihi ka maha peseks ja Emajõele kohale jõuaks , kuhu tuleb viia omad veed, pidasin vajalikuks siiski viriseda.
Täna loobus ta vähemasti edasisest kerkimisest, jäädes meeldivalt ümmarguse näidu, 3.14 peale. Tundub, et sellele daamile on keegi kunagi matemaatikat õpetanud. Huumorimeel on tal aga kuidagi iseäralik.

aprill 18, 2011

Mäng erikoolidega



Igal kevadel teen mõttes ühte ja sedasama matemaatikat. Igal aastal käib Miina Härma kooli sissesaamise katsetel umbes 170 last.
Maksimaalselt see arv iial ei ületa 200. Selle põhjal täidetakse 2 klassitäit lapsi, kokku 48 last, kes siis edaspidi saavad "nautida" rõõmu
keele süvaõppest. Ülejäänutele jääb inglise keele süvaõpe suuremalt jaolt unistuseks.
Kas ei oleks mõistlik luua üle terve Tartu linna korralikud inglise keele süvaõppe klassid, kus kõik soovijad saaksid keelt süvendatult õppida,
nagu Härmaski? Nende klasside arv ei pea olem suur, umbes 8 klassitäit suure linna peale, sest just nii suur on praegu nõudlus, selliste lastevanemate
arv, kelle arvates inglise keele õpe tavalises koolis ei ole nõutaval tasemel.
Ka mina jagan seda seisukohta, tunde on liiga vähe ja alustada võiks juba I klassist.

Igal kevadel käib nende katsete üle juba peaaegu standardiseeritud argumentide põhjal üks ja sama vaidlus. Küll oleks hea, kui saaks selle vistriku,
selle Härma Tartu hariduse maastikult ära pühkida! Ei oleks mingit probleemi enam süvaõppega, lihtsalt ei ole sellist asja enam vaja ja kõik.
Olge kõik võrdsed edasi ja rahul.
Härma kooli suureks puuduseks pean praegu seda, et selle koha on okupeerinud nn. eliit või vähemalt arvatakse, et on. See määrab ära hea hulga suhtumisi,
lihtsalt heast koolist on saanud mingi eliidi taimelava sünonüüm.
Selle hoiaku taga on ära kadunud mitmed teised koolid, kus ka tegeldi kunagi süvaõppega. Mul püsib selgelt meeles näiteks Nõo kool, kuhu isegi minusugust maapoissi
lausa kirjaga kutsuti - tule, õpi matemaatikat süvendatult. Ma pidasin tollal tähtsamaks kaitsta kodukooli au mingis imelikus televiktoriinis ja arvasin ilma hakkama saavat.
Kuid takkajärgi hinnates tasunuks see kool ennast ära, minu mitmed kursusekaaslased on seda kohta meenutanud hea sõnaga.
Praegu on teadmiste tagaajamise mängu asendanud alasti tõusiklus ja tõotatud kooli mittesaanutel või lihtsalt isegi neil, kellel sellist taotlustki pole, alasti kadedus ja ärapanemine. Mõlemad ei soosi meie jõudmist viie enamarenenud maa hulka, nagu ei soosi seda maalastele ärapanemise mäng, mida loodetakse saavutada põhikoolide ja gümnaasiumide eraldamisega.
Mängu praegune faasis pannaks maakoolidele peale nõudmised, mida nad ei suuda täita ja seejärel võime me end kõik jälle õnnitleda - saime maalapse käima 50 km. kaugusel gümnaasiumi, et tema "taset" tõsta. Samal ajal jäi töötuks mõni maakooli õpetaja (paras talle) ning samast asulast lahkusid kümned pered, lähemasse linna või koguni välismaale. Kuid keda see huvitab, jokker nimega põhikooli ja gümnaasiumi eraldamine on juba välja käidud ja tagasivõtmatu.

aprill 09, 2011

Aus enesemääramine






Inimene on hämmastavalt tundlik olevus. Kui millestki liiga palju räägitakse, siis on seda tõenäoliselt meie keskkonnas oluliselt puudu. Kui aga millestki enam õigeid sõnu kasutades isegi ei räägita, on tegemist semiootilise katastroofiga.
Nii on vist lood aususega.
Ausalt ära öelda või mõelda, et ma ei ole siin ehk päris aus, ei ole just meeldiv ja see, kui ütled, ma olen siin täiesti aus, ei ole usutav ja isegi kui on usutav, teeb inimese lihtsalt naeruväärseks.
Sellest saab aga ümber, kui kasutada teisi sõnu. Näiteks praegu on väga populaarne sõna sõltumatus ja see surrogaatsõna natuke nagu asendab puudolevat maitseelamust. Sõltumatuse suhtes valitseb tegelikult samaväärne katastoofiolukord, kui aususegagi, kuid siin on rahval ehk veel meeles aristokraadid, või ka mõni vaba, sõltumatu talumees, või sõltumatud indiaanlsed preerias… Et tegelikult maailmas sõltumatuid inimesi väga, väga napib, on avalik saladus ja seetõttu üritavad sõltumatuse valelehte mängida kõik. Ehk läheb see veel natuke läbi, ehk ei vaadata veel lähemalt, kas mängur ikka on nii sõltumatu, kui väidab ja paistab.
Sõltumatuse valelehte mängivad vanast rasva tõttu eriti agaralt igasugused teadusega seotud tegelased. Teadus on kahjuks nüüd juba üsna vana ja ebapopulaarne sõna sagedasti ja nõuab vahel akadeemilisi kraade ja tegevusi.
Seetõttu asendab teadlase mõistet tänapäevane eufemism ekspert.
Et asi veelgi paremini müüks, pannakse kaks eufemismi kokku ja nii ongi meie maailmas otse enneolematul arvul sõltumatuid eksperte.
Ekspert semiootiliselt on isegi kõrgema taseme sõna, kui teadlane. Teadlaste hulgas on vanamoodsa kasvatuse tõttu ikka veel anomaalselt palju tagasihoidlikkust ja nii ütlevadki paljud, et nemad küll ei ole eksperdid. Eksperdiks aga saab meedia toel igasugune kõneisik, kui tema arvamust saab edukalt müüa.
Loodus aga ei armata siiski valetamist. Aeg ajalt ujuvad valed välja ja siis tekib vajadus natukene põhjendada, miks eksperdid valetasid või lihtsalt ei osanud ette näha.
Näiteks kui mingi saaste tagajärjel tuleb oma elukohast evakueerida (eufemism pagenduse sõna asemel ) terve linn või maakond, võib see tekitada pagendatutes meelekibedust.
Mille muuga veel neid õnnetuid lohutada, kui hirmuga veel suurema ees!
Meile öeldakse, kas te tõesti tahate, et teile räägitaks tõtt??
Kas te suudate kujutleda paanika ulatust, mis järgneks? Kogu maailm põruks ja rappuks, nagu Yellowstone vulkaan oleks purskama hakanud. Inimesed räägivad lõpuks ometi tõtt, seda mida nad mõtlevad ja on või tahaksid olla!
See hirm vaigistab kõige agaramadki protestimeeled, sest tõesti, mis saab, kui äkki tuleb hakata kõike ausalt ära rääkima ja kes seda kuulata jõuakski, eriti siis, kui alustataks algusest!
Tõe mõõk on hirmus asi ja vähemalt sellist apokalüpsist ei ole esialgu küll mitte kellelegi vaja. Olgem siis parem tuumavihmavarju all peidus ja oodakem lõplikku tuumalagunemist.
Nii tulebki üksikisikul appi võtta enesemääramise õigus. Ei, see õigus tänapäeval ei seisne enam selles, et olla vaba, teha seda, mida tahad, igatsed, loodad, ei, ei, ei.
Peamine enese määratlemises on õigus valetada. Kui eelmine abikaasa sind pettis, siis rebid ta pildi oma perealbumist. Kaotad ämma igaveseks mälust. Unustad ära, et koolis käies aktusel kandsid ette luuletuse Leninist…
Kõik ju teevad nii – keegi ei käi ringi riieteta, kõik teretavad viisakalt, kui vaja, ja pööravad näo kõrvale siis, kui vaja. Seda me nimetame tänapäeval privaatsuseks, privaatsuse austuseks.
Mõtluse jaoks vajalikku olu meil lihtsalt ei olegi, sellist seisukorda ei suuda me isegi kujutleda.
Nojah, meie siin valetame väikest viisi.
Aga rahvale on vaja suurt valet. Suurele valele on vaja suurt õigustust. Nii on leiutatud termin emotsionaalne enesemääramine. Enesemääramine aga oli juba ajalooliselt kasutuses ja kolikambris. Selle jäänuki mälestuseks on meil praegu suurel hulgal asju, mida nimetatakse rahvusriikideks…nii tulebki enese määramisele lisandada uudisena mõiste emotsionaalne.
Emotsionaalne enesemääramine on see, et igal rahval on õigus valetada nii palju, kui ta tahab. Et aga rahvas jääb uskuma ainult suuri valesid, peab seda õigust tagama pidev sõjaseisukord, niinimetatud psühholoogilise sõja seisukord ja inimeste arvutite taga toimetama küberkaitseekspert.
Et suure vale kõrvale ei pruugi enam meie väikestele valedele ruumi jääda, ei pruugi igaüks tähelegi panna. Ühel hetkel ütlevad küberkaitseeksperdid, et enam sa ei räägi naisele, et lähed armukese ligi, armukesele, et pead naise juures olema ja ise hoopis tegeled tuumateadusega. Istud hoopis õhtul naise juures ja päeviti käid tööl.
Ma arvan, et ma ei ole siin tahtnud kõikidest asjadest päris nii aru saada, nagu on vaja. Ma kardan, et põhjus on absurdihuumori taju puudumises. Ma püüan maailma endiselt tajuda tõsiselt, nii nagu mõned valgustusfilosoofid meid on õpetanud. Teaduse templite vanades varjualustes võib seda veel proovida teha, reaalses, täpsemini absurdi sürreaalses õhustikus ei pruugi see enam õnnestuda.

aprill 05, 2011

Rikkis lift ja tuumajaam




Laps käis vahepeal matemaatikat lahendamas linnaolümpiaadil.
Seal oli olnud selline ülesanne – lift seisab 13 –ndal korrusel. Projekteerijad – vist arvutiinsenerid - on sinna sisse ehitanud 2 nuppu. Ühele vajutus viib 13 korrust üles (kui viib, kui ei saa, siis ei tee lift midagi). Teisele vajutus viib 8 korrust allapoole.
Ülesandeks ei ole mitte sellisest hullumajast välja pääseda (s.t. sõita 1. korrusele), vaid jõuda 8. korrusele.
Ülesandel oli lahendus täiesti olemas. Kirjutan ainult lõpparvud:
13 – 5 – 18 – 10 – 2 – 15 – 7 – 20 – 12 – 4 – 17 – 9 – 1 (siin tervemõistuslikud kasutajad astuvad liftist välja, viimane võimalus) – 14 – 6 – 19 – 11 – 3 – 16 – 8 . Tehnoloogiline nirvaana on käes, õnnitleme kõiki insenere ja liftikasutajaid!

Vaatasin eile õhtul mingit dokumentaali tuumatehnoloogia arengust ja sama tunne tuli peale, ainult et me oleme korrusest numbriga 1 ammu mööda põrutanud.

Olümpiaad olümpiaadiks. Ülesanded vist olid natuke lihtsad, liiga paljud lapsed (tänapäevane arvutipõlvkond) sai peaaegu maksimumpunktid ja õpetajatel tuli hakata punkte maha nihverdama punktide, komade ja korralikult väljakirjutamata vastuste pärast.
Tänavune Känguru 3-4 klassis näiteks päris nii lihtne ei olnud, üks ülesanne käis omalegi algul üle mõistuse ja loodetavasti pani õieti paika need, kes neid asju parajasti parimini jagas.

Üks näide sellisest matemaatilisest salakavalusest. Olen sellise “otsevidno” tüüpi ülesande kaudne ohver olnud ja tean, millest räägin.

Söönud Puhh ja Iiah mett ja moosi. (Iiah, appi! Moosi, mett?? Kogu klassikaline puhhomaania eeldab sellele eeslipoisile, või tarile, ma ei tea, kumb on moodsam, ohakaid ja mud säärast kraami toiduks pakkuda).
Puhhiga oli asi päris lihtne. 3 potti mett ja 1 pott moosi söödud ära 35 minutiga.
1 pott mett ja 3 potti moosi läks veel kiiremini (mis on loogikavastane, Puhh ikkagi), 25 minutiga.
Vastus on muidugi, et ühe purgi mee peale kulus 10 minutit ja moosi peale 5 minutit

Ja nüüd pane ennast lapse olukorda. Kahe muutujaga võrrandisüsteeme veel ei ole õpitud. Mille abiga sa põhjendad selle asja ära? Issand jumal tuli ja sosistas vastuse??
Ega Iiahigagi asjad paremad ei olnud. 3 purki mett koos moosiga läks 85 minutit, 1 purk koos 3 purgi moosiga 55 minutit.
Mee peale 25 minutit ja moosi peale 10. Otsevidno, nagu Landau oleks ütelnud.

Ja nüüd võrrelge ülesannet sellega, mis oleks tulnud, kui Puhhil oleks kulunud 3 purgi mee ja 1 purgi moosi peale 33 minutit…ja 1 purk mett ja 3 purki moosi endiselt 25 minutit …

Ülesanne ise maksis 5 punkti. Õige vastus andis AINULT 2.5 punkti. Nullirida esimeste kohtade seas peaaegu puudus, s.t. kõik teadsid vastuseid.
Olen matemaatikas eluaeg sellist jama vihanud, kus pead vaatama, kuidas neid vastuseid välja kirjutatakse ja mis vormis seda peab tegema. Elu on õpetanud aga isegi matemaatikas nihverdama, nii et oleksin oma praeguses “tarkuses” hoolega mänginud lolli ja “proovinud” algul väga valede arvudega, näiteks 9 minutit meele ja 8 minutit moosile. Siis oleks veel välja “nuputanud” variandi 11 minutit (ja 2 minutit moosile) ja lõpuks võidukalt kuulutanud vastuse – 10 minutit meele ja 5 minutit moosile.

Oskus mängida lolli maksab meie elus ikka kuradima palju, seda isegi matemaatikas.

aprill 02, 2011

Tsunami


Homme mängib nüüd juba 15 aastane Aimi Kobayashi New Yorgis, Carnegie Hallis.
Mängib Beethoveni Appassionatat ja Pateetilist Sonaati, neid ma veel ei ole tema esituses kuulnud.
Küllap ilmuvad ka need varsti netti, praeguseks on ennast ilmutanud Waldsteini sonaat.

See tüdruk kirjutab ümber kogu muusikaajaloo, isegi selle, kuidas peaks mängima Beethoveni sonaate.
Loodan, et ta suudab aidata oma kaasmaalasi neid tabanud õnnetuses ja jätkata oma teed.
See on midagi müstilist, mida selleski videos võib kogeda. Nii varases nooruses ei ole võimalik niivõrd täiuslik esitus.
Kelle taassünni osalised me siin oleme?
Ma ei tea ja võib olla ei peagi seda teadma.
Tähtis on geniaalsus.
Midagi, mida ei saa sõnades väljendada, mis annab elule mingi
teise, laiema, üldisema tähenduse. Midagi, mis on meist enam.

Sildid: