Aus enesemääramine

Inimene on hämmastavalt tundlik olevus. Kui millestki liiga palju räägitakse, siis on seda tõenäoliselt meie keskkonnas oluliselt puudu. Kui aga millestki enam õigeid sõnu kasutades isegi ei räägita, on tegemist semiootilise katastroofiga.
Nii on vist lood aususega.
Ausalt ära öelda või mõelda, et ma ei ole siin ehk päris aus, ei ole just meeldiv ja see, kui ütled, ma olen siin täiesti aus, ei ole usutav ja isegi kui on usutav, teeb inimese lihtsalt naeruväärseks.
Sellest saab aga ümber, kui kasutada teisi sõnu. Näiteks praegu on väga populaarne sõna sõltumatus ja see surrogaatsõna natuke nagu asendab puudolevat maitseelamust. Sõltumatuse suhtes valitseb tegelikult samaväärne katastoofiolukord, kui aususegagi, kuid siin on rahval ehk veel meeles aristokraadid, või ka mõni vaba, sõltumatu talumees, või sõltumatud indiaanlsed preerias… Et tegelikult maailmas sõltumatuid inimesi väga, väga napib, on avalik saladus ja seetõttu üritavad sõltumatuse valelehte mängida kõik. Ehk läheb see veel natuke läbi, ehk ei vaadata veel lähemalt, kas mängur ikka on nii sõltumatu, kui väidab ja paistab.
Sõltumatuse valelehte mängivad vanast rasva tõttu eriti agaralt igasugused teadusega seotud tegelased. Teadus on kahjuks nüüd juba üsna vana ja ebapopulaarne sõna sagedasti ja nõuab vahel akadeemilisi kraade ja tegevusi.
Seetõttu asendab teadlase mõistet tänapäevane eufemism ekspert.
Et asi veelgi paremini müüks, pannakse kaks eufemismi kokku ja nii ongi meie maailmas otse enneolematul arvul sõltumatuid eksperte.
Ekspert semiootiliselt on isegi kõrgema taseme sõna, kui teadlane. Teadlaste hulgas on vanamoodsa kasvatuse tõttu ikka veel anomaalselt palju tagasihoidlikkust ja nii ütlevadki paljud, et nemad küll ei ole eksperdid. Eksperdiks aga saab meedia toel igasugune kõneisik, kui tema arvamust saab edukalt müüa.
Loodus aga ei armata siiski valetamist. Aeg ajalt ujuvad valed välja ja siis tekib vajadus natukene põhjendada, miks eksperdid valetasid või lihtsalt ei osanud ette näha.
Näiteks kui mingi saaste tagajärjel tuleb oma elukohast evakueerida (eufemism pagenduse sõna asemel ) terve linn või maakond, võib see tekitada pagendatutes meelekibedust.
Mille muuga veel neid õnnetuid lohutada, kui hirmuga veel suurema ees!
Meile öeldakse, kas te tõesti tahate, et teile räägitaks tõtt??
Kas te suudate kujutleda paanika ulatust, mis järgneks? Kogu maailm põruks ja rappuks, nagu Yellowstone vulkaan oleks purskama hakanud. Inimesed räägivad lõpuks ometi tõtt, seda mida nad mõtlevad ja on või tahaksid olla!
See hirm vaigistab kõige agaramadki protestimeeled, sest tõesti, mis saab, kui äkki tuleb hakata kõike ausalt ära rääkima ja kes seda kuulata jõuakski, eriti siis, kui alustataks algusest!
Tõe mõõk on hirmus asi ja vähemalt sellist apokalüpsist ei ole esialgu küll mitte kellelegi vaja. Olgem siis parem tuumavihmavarju all peidus ja oodakem lõplikku tuumalagunemist.
Nii tulebki üksikisikul appi võtta enesemääramise õigus. Ei, see õigus tänapäeval ei seisne enam selles, et olla vaba, teha seda, mida tahad, igatsed, loodad, ei, ei, ei.
Peamine enese määratlemises on õigus valetada. Kui eelmine abikaasa sind pettis, siis rebid ta pildi oma perealbumist. Kaotad ämma igaveseks mälust. Unustad ära, et koolis käies aktusel kandsid ette luuletuse Leninist…
Kõik ju teevad nii – keegi ei käi ringi riieteta, kõik teretavad viisakalt, kui vaja, ja pööravad näo kõrvale siis, kui vaja. Seda me nimetame tänapäeval privaatsuseks, privaatsuse austuseks.
Mõtluse jaoks vajalikku olu meil lihtsalt ei olegi, sellist seisukorda ei suuda me isegi kujutleda.
Nojah, meie siin valetame väikest viisi.
Aga rahvale on vaja suurt valet. Suurele valele on vaja suurt õigustust. Nii on leiutatud termin emotsionaalne enesemääramine. Enesemääramine aga oli juba ajalooliselt kasutuses ja kolikambris. Selle jäänuki mälestuseks on meil praegu suurel hulgal asju, mida nimetatakse rahvusriikideks…nii tulebki enese määramisele lisandada uudisena mõiste emotsionaalne.
Emotsionaalne enesemääramine on see, et igal rahval on õigus valetada nii palju, kui ta tahab. Et aga rahvas jääb uskuma ainult suuri valesid, peab seda õigust tagama pidev sõjaseisukord, niinimetatud psühholoogilise sõja seisukord ja inimeste arvutite taga toimetama küberkaitseekspert.
Et suure vale kõrvale ei pruugi enam meie väikestele valedele ruumi jääda, ei pruugi igaüks tähelegi panna. Ühel hetkel ütlevad küberkaitseeksperdid, et enam sa ei räägi naisele, et lähed armukese ligi, armukesele, et pead naise juures olema ja ise hoopis tegeled tuumateadusega. Istud hoopis õhtul naise juures ja päeviti käid tööl.
Ma arvan, et ma ei ole siin tahtnud kõikidest asjadest päris nii aru saada, nagu on vaja. Ma kardan, et põhjus on absurdihuumori taju puudumises. Ma püüan maailma endiselt tajuda tõsiselt, nii nagu mõned valgustusfilosoofid meid on õpetanud. Teaduse templite vanades varjualustes võib seda veel proovida teha, reaalses, täpsemini absurdi sürreaalses õhustikus ei pruugi see enam õnnestuda.