Ilus tuumajaam

Tees:
Ilus väike kompaktne tuumajaam on tuhat korda ilusam ja ökonoomsem kui ridade viisi huugavaid tuulegeneraatoreid.
(tsitaat pärineb delfi rahvaluule osakonna üleskirjutustest…)


Kunagi kiusas Ain Kaalep avalikkust aruteluga sellest, kas on olemas geniaalseid koristajaid. Et nagu on olemas geniaalseid filosoofe, teadureid, heliloojaid, poeete, näitlejaid, kunstnikke, lauljaid, isegi mustkunstnikke - nii võiks olla olemas ka koristusgeenius.
Arutelust kojamehegeeniuse olemasolu üle midagi ilusat välja ei tulnudki. Minu alateadvusse jäi kummitama sellest kolearutelust mõte, „mitte selles maailmas“.

Mõned erialad aga saavad enesele aeg ajalt lubada geniaalsuse aupaistet. Siis aga äkki jälle ei saa, mingite muutunud paradigmade (ka mulle meeldivad moodsad kolesõnad, mis vihjavad erudeeritusele) tõttu ühiskonnas.
Huvitav on olla eestlane selliste paradigmade murdumise ajastul – näiteks saab irvitada kaaskannatajatest patsiga poiste suunas, kellest paljud endiselt arvavad, et nemad määravad ettevõttes, mida järgmisena peab tegema. Kui ikka on failide korrastamise aeg, siis muuga, näiteks ettevõtte põhitööga, ärge väga lootke tegelda. …
Ühel hetkel aga avastab patsiga poiss ennast söömas ühises lauas elektrike ja teiste tehnikutega. Tema poole pöördutakse juba küsimustega, kas ta ei võtaks seda kohvikannu parandada või muu säärase teotusega. Kõige kaunim, mis minu erialal on meelde jäänud, on palve lift ära parandada…

Elektrikel aga on kätte jõudmas jälle moodsad ajad. Praeguseks on ka nende seast lubatud esile kerkida geeniustel.
Kahjuks aga ei ole elektrike seas väga sõnavõtlikke inimesi ja nende äkki avanenud turunishi on ootamatult okupeerinud isikud, kelle minevikus ei ole ette näidata erilisi kredentiaale energeetikas, küll aga ollakse harjunud vana taaga põhiselt võtma vastu „raskeid otsuseid“. See tähendab seda, et ekspertide asemel võtavad sõna ja teevad otsused isikud, kelle otsustamiskriteeriumid põhinevad konjuktuuril, mitte füüsikalisel reaalsusel põhinevail nõudeil.

Aga aeg nõuab meie seast jälle inimesi, kelle rolliks on olla „nejurodivõi“.

Et me oma lapsi ei jätaks ilma nende saavutistest, mida ise oleme juba vähemalt 100 aastat nautinud, on vaja ükskord jälle ausust.
Fukushima tuumajaamas toimunu sundis ja sunnib inimesi, peenema sõnaga „avalikkust“, esimest korda küsima ausa eksperthinnangu järele. Esimene kord, Tsernobõli päevil, aitas
muinasjutust, nagu sarnane asi saaks toimuda vaid Venemaal. Praegu ei lähe see enam läbi.

Kuid kogu meie ühiskonna toimimise alused on päevast päeva, vähemalt 100 aastat selle aususe aluseid igati lõhkunud. Ühelt poolt diktaatorid, kes ometi aeg ajalt oma helgematel momentidel kõiki ausaid eksperte EI saatnud orjatöölaagritesse, teiselt poolt aga veelgi hiilivam, kapitalistlik ärimudel.
Ärimudeli, spekulatiivse kapitalismi „nähtamatu käe“ lammutustegevus on aga olnud tõesti tähelepandamatu, aga siiski põhjalik, lausa laastav.
Juba praegu peaksime lasteaias korraldama igas rühmas eksperimente magusa ja soolase pudruga. 10 –le lapsele antagu putru, 9-le magusat, ühele soolast, aga enne peab laps ära nägema 9 lapse hinnangu – kes kõik väidavad loomulikult, et puder on magus…
Kui leitakse üks selline, kes ausalt ütleb 9 teisiti arvava lapse järel, et see puder, mida ta sööb, on SOOLANE, tuleb selline laps eraldada ja võtta erivaatluse alla.
Temast võiks saada 30 aasta möödumisel ekspert, kui tema arenguks loodaks mingisugusedki tingimused.
Muuseas, 10 aasta möödudes võib mõni soolase suhkruks nimetanud laps ütelda meelega soolane, ütelda soolane koguni siis, kui puder ongi magus, et tõmmata tähelepanu, et võita opositsiooni ahvatlev turunish.
Ähmaselt hakkame taipama, et ainult selline, aus ekspertlus või insenerlus on tänapäeva ühiskonnale vajalik ja oraaklid, kui sellised leiduvad, tuleb võtta erilise kaitse alla.
Peavad olemas olema isikud, kes ütlevad ebameeldivaid asju KÕIGILE.
Praegu selliseid gruppe ühiskonnas peaaegu ei ole olemas ja kui ongi, siis nende HÄÄL EI OLE KUULDA.
Kuid sillaehituses ei loe konjunktuurlus. Sild kas kukub kokku või ei kuku. Et meil ei ole veel iga jõe peal sildu, mis murduksid, selle eest võrdleme tänu 19. sajandi aristokraatidele - nende aususele ning vastav hoiak kandus iseenesestmõistetavalt üle ka teadusele… Sillaehituses ei ole praegu vaja tehnoloogilisi murranguid, saame põhineda vanadel, väljatöötatud mudelitel ja eksperdi ülesanne on ammu ennast õigustanud mudelitele takka kiitmine. Selliseid eksperte meil jagub.
Seevastu tuumajaamade tehnoloogia ei ole tänase päevani tegelikult läbinud neid teste, mis saaks garanteerida selle tehnoloogia ohutuse.
Seetõttu on siin hädasti vaja inimesi, kes läheksid läbi tulest, veest ja vasktorudest, et selle tehnoloogia ohutus tõesti tagada…
Ja nendele lisaks oleks vaja hoiakuid, mis neid inimesi VÄÄRTUSTAKS. Mingis blogis, huvirühmas, kusagil nurga taga võib ju neid inimesi ehk leida. (Saame koguni väita, et
võrreldes vanade aegadega on igasuguseid eksperthinnanguid lausa 100 korda enam. Kuid mis kasu on 99 –st väärast eksperthinnangust??)
Aga esiplaanil, eksperdi aupärgi taotlevad meil igal pool inimesed, kelle jaoks puder on alati magus, kui ta peab olema magus 9 eelmise eksperdi hinnangu järgi, ja soolane, kui ta on soolane eelmise 9 eksperdi järgi. Ja kui on olemas veel „vastuolu“, s.t. eksperdid on jaotunud kahte vastandlikku parteisse, on elu veel mugavam. Oma grupi ekspertarvamusega vastuollu minek on käsitletav ebaeetilise teona, reeturlusena.
„Tasakaalustus“ nõuab, et 9 eksperdi vastu on olemas 8 või 10 eksperti vastandarvamusega ja dialektika seadus arvab, et nii leitakse üles tõde…
Nii aga ei leita mingit tõde üles. See, kes rohkem maksab, maksab selle ekspertarvamuse kinni ja võidab, ja maksta saab siis, kui on olemas turg, on olemas konjunktuur. Konjuktuuri haistavad aga meil praegu 2 vastandlikku ärimudeli järgijat – nii need, kelle arvates läheb soojemaks, kui ka need, kelle arvates ei lähe. Mõned panevad koguni munad mõlemase korvi ja ei kaota kummagi võidu korral sentigi…
Nende ärikiskjate kisklemise nahka aga on läinud kogu tõeselgitus kliima soojenemise üle.
Ka tuumatehnloogiline kisklemine ei ole kummaltki poolt soodustanud edasiliikumist ohutuse alal. Avalikkus on jäetud lambukese seisusesse ja ta naudib siin meeleldi oma lambukese rolli. Uute tehnoloogiate kõige suurem varjatud oht on just inimeste sattumine lambakarja rolli. Vaid paar juhtoinast „teavad tõde“, mis meie tänases keeles tähendab mingi huvigrupi eestkõnelejaks olemist…
Mulle tundub, et olukorras, kus sellised äripiraadid on juba ette kaaperdanud iga uue tehnoloogia, ei saa garanteerida ühegi tehnoloogia ohutust. Pigem otse vastupidi: IGA TEHNOLOOGIA on meie vastu. See ei ole loodusseadus ega tehnoloogia omapära, see on meie süü, et me ei oska tehnoloogiat arendada viisil, mis vastaks selle tehnoloogia poolt tekitatavatele ohutusnõuetele.
Mis tehnoloogiat aga siiski oleks eelisseisundis ja mis kõige ohustatumad??
Kõlab paradoksaalsena praeguse tuumakatastroofi tingimustes, aga mingisugune lootus mõningasele ohutusele saab meil olla ehk veel keemiat ja füüsikat kasutatava tehnoloogia osas, sest nende tehnoloogiate poolt loodud riskid on vähemasti teadvustatud. Moodsat füüsikat on meil nüüdseks umbes 100 aastat olnud, kui aluseks võtta vesiniku aatomi mudel Bohri järgi või kvanthüpotees. Geneetika ja arvutiteadusega näiteks nii ei ole ja siin on meie võimetus hallata riske veelgi ahastamaajavam.
JÄRELIKULT teistkordne põrumine tuumaohutuse vallas, peale Tsernobõli, peaks tegelema meid veel murelikumaks. Äripiraadid on oma teerulliga suutnud üle rullida kõikidest kriitilisi hääli tegevatest rühmadest ning üsna tõenäoliselt see poliitika jätkub, sest elektrit on kahjuks ikka vaja.
Lausa saatanliku osavusega on osatud ka nn. „ohutu energia“ alased huvigrupid suunata teele, mis ei ole produktiivne, näiteks tuuleenergiaga jahmerdamine, nii ei ole meil ka kusagilt võtta alternatiivi. Ja nii jätkamegi tuumalobistide lõa otsas.
Erinevalt Lääne väljakujunenud süsteemist, kus siiski mõningane triiv tuumaohutuse suunas on toimunud, oleme me siin Eestis silmitsi meie jaoks täiesti uue tehnoloogiaga. Uus tehnoloogia ja vanad juurutusvõtted aga loovad siin eriliselt ohtliku kokteili, kalduvuse vastu võtta tüüpilisi idaeuroopalikke otsuseid odavuse ja ohutuse ignoreerimise suunas. Kiusatus avalik arvamus lihtsalt surnuks tümitada „tuumaakadeemikute“ lobiga on selleks liiga suur, raha ei kulu selleks peagu üldse, meedia teeb seda, mis kästakse, EMOR joonistab ka küsitlustel seda, mida vaja ja avalik arvamine ise ka loob selleks soodsa pinnase. Neid inimesi, kes kasvõi poole kõrvaga oleks midagigi kuulnud radioaktiivsusest, on liiga vähe. Arvamust tahavad aga omada paljud ja lihtsam on omandada arvamus, mille omandamiseks ei pea vaeva nägema.
Nii on hea sellisele avalikkusele ette sööta stereotüüpe mõlemale poolele. Seejärel aga, käiguga 2 tuleks ette sööta kergelt haavatav rohekõneleja. Nüüd on asi väga lihtne: ootame, kuna rohekõneleja vääratab ja nautigem tehtud töö, PR investeeringu vilju…
Selliste PR mängude läbiviimise oskused on meie eliidil täiesti olemas, jälgigem kasvõi valimiste mängu enne märtsi. Nii ei ole ka põhjust kahelda, et tuumalobistide töö edukalt kulgeb, ilme ekspertide kaasamisetagi, kes KUMMALEGI POOLELE teevad vaid tüli.
Rohekõnelejad ei taha tõenäoliselt midagi kuulda ahelreaktsiooni eripäradest, tuumalobistidele on ekspertlus ka vaid 5 ratas vankri all…
Kuna eksperdid tuleks pealekauba sisse osta, sest tuumainsenere meil ei ole, siis saab ekspertide mittekaasamist ka kenasti põhjendada rahvusliku eneseuhkusega …
Kas sellest tuumaparanoiast üldse on mõistlikku väljapääsu??
Jah, on, aga sellel on hind. Me peame korrastama oma sotsiaalseid struktuure, taaslooma ekspertluse traditsiooni, ausa teadurite rühma, kelle arvamust ei oleks võimalik ära osta..
Peaksime järk enam eraldama rahasid tegelikule innovatsioonile ja eraldama sellest hoolikalt ärikad, andes neile võimaluse alles siis, kui tehnoloogia riskid on selgitatud (mitte vastupidi, lasta riske väljaselgitada ärikatel ja siis süüdimatult käsi laiutada).
Kuid siin ähvardab kogu süsteemi üks oht: tehnoloogia on jõudnud tasemele, kus mõni uus radikaalne tulem või ohtu seada kogu meie spekulatiivse kapitalismi ärimudeli. Näiteks robotid rikuksid kergesti kogu tarbimisühisknna alused. Ka mõni radikaalne võimalus energiat genereerida vaakumist ei ole vist kellegi huvides, sest on liiga odav, ei genereeri kasumit ja järelikult tuleb elimineerida igasuguse ärigrupi poolt…
Sellesama spekulatiivse kapitalismi konkurentsimudeli võimalikud tõkendi ka kaoksid. Ei pea olema enam üliriik, et maakera õhku lasta.
Ainuke, mis hoiaks inimahvlasi seda tegemist, aga oleks habras moraal ja eetika.
Äkki need tuumaõnnetused siiski aitaksid inimestel isiklike kibedate katsumuste läbi selleni jõuda?
Millised katastroofid oleksid tarvilikud, et veenda inimesi parema sotsiaalse süsteemi vajalikkuses?