Jaak, jalad põhjas!

Kas laulo ‘allikas
Külmas pohja tules
Minno rahva melesse
Omma kaste ei valla?


Kui siin lummises pohjas
Illosa ‘aisoga mürtike
Villoses kaljoorros
Ei voi öitseda kauniste:


Kas siis meie maa keel,
Mis kui tassa oiake
Omma illo ei tundes
‘Einama läbbi, sinnise
Taeva kullases tulles
Rahhoga on jookslemas;
Egga torreda ‘eälega,
Omma rammo ei tundes
Taeva mürristamissega
Kui merri on ‘üüdmas:


Kas siis selle maa keel
Laulo tules ei voi
Taevani toustes ülles
Iggavust ommale otsida?


Siis ma vottan teid
Selge, sinnise taeva
Tähhed, maa peält
Körge issamaa pole
Römoga vadates, laulda:
Siis ma laulan sind
Öse kunningas, kuu!


Kes sa pilvede süllesta,
Ni kui pungasta lillike,
Löbbusa valge pallega
Üllestoused taeva al,
Kus tullised tähhed
Mahha on langemas
Sinno eest musta
Pimmeda uio sisse.
Nenda innimeste vaim!

Olled sa uios uiomas
Kui so mötte on otsimas
Jummalat tähhede alta!


Nõnda kaunilt kirjutas Pii päeval, 3/14/1801 sündinud Kristjan Jaak.

Tema rahvuskaaslane Juhan kirjutas aga jutus "Peipsi pääl" 1893 loo kahest mehest, kes jäämineku aegu Peipsit pidanuvat ületama.
Lubanuvad mehed jumala päästva käe ulatamiseks igusuguseid asju kokku, Rein lubas kroonlühtri, Jaak lubanud üldse pühakuks hakata.
Aga loo lõpp on kriitiliselt realistlik:

"Lühter on lühter," mõtleb Rein ja kingib kroon lühtri asemel veikese küünlajala.
Kui Jaak nädala pärast kaupmehele linu läheb ära viima, liputab ta vihaga igale leisikale natukene kastet pääle: "Maksud suured, - kaupmehel see üks kaks rubla enam ehk vähem."


Mille eest meie rahvale on antud selline kaunis keel?
Miks tahavad siit seda keelt rääkivate keskelt minema minna nii paljud - ometi räägitakse ja mõeldakse mujal hoopis teisiti?
Ühes keeles kõnelejaid võiks ühendada ühine meel, ühisel meelel saaks ette võtta aga palju asju.
Praegu tundub küll, et vanast ajast on küll jäänud keel, ühist meelt aga enam ei ole...
Trumm on alles, pulgad, inimesed, aga ei ole need, mis nad olid kunagi ammu ammu, siis, kui seda keelt loodi.
Eesotsas aga sehkendavad isikud, kellel sinna õigupoolest ei tohiks üldse asja olla.

Tänases ja kindlasti ka ülehomses lehes on jutud demokraatiast. Võti olla meie käes. Võib olla on see võti kunagi
meie käes ka olnud, praegu on ta itimeestele palka maksvate meeste käes ja see võti tuleb sealt jälle rahva kätte võtta. Võtta ja hääletada
paberil, saada mugavusest jagu ja igasse jaoskonda pandagu vaatlejad. Makstud eksperthinnangutest on selleks korraks kõrini.
Kui mingi eksperthinnangu tulem on prognoositava 100% tõeväärtusega ilma mingeid ekspertteadmisi omavata, mida maksab see hinnang??

Ravimi-, poliitika-, majanduse-, mistahes xxxx ekspertide loba kuuleb kurguauguni. Asjaolu, et nad kõik saavad selle eest raha, ja asjaolu, et seda kätt,
mis toidab, ei hammustata, aga unustatakse alati ära.
Ja kõik need EMORITE ja kõigi teiste reitingufirmade kõrvale võiks tekkida ka üks selline firma, mis tegelikult rahva arvamise järele küsib.
Ja nii edasi ja nii edasi, nagu Vonneguti raamatutes sageli tavaks on.

Ja ma ei varjagi kibestumust, minu arvates me täna ei vääri seda keelt, mida kõneleme,
veel vähem väärib see keel seda, kuidas selles keeles kõneldakse ja mõeldakse, vastastikku vannutakse ja vaetakse.