Beethooven ja kassid

„Me kõik oleme rentslis, aga mõned vaatavad tähtede poole“

(Oscar Wilde, „Leedi Windermere’i lehvik“)

Mul pole aimugi, kas Ludwig üldse armastas kasse. Siin aga, jumaliku
sonaadi 31 II osas on ta kasutanud järgmist laulukest:

Ka selle laulukese ülaltoodud nooditekst on saanud geeniuse pitseri, Beethooveni loomingust leiab selle Willy Hessi kataloogimissüsteemi järgi number 133 alt.
Aga nagu sellest veel vähe oleks! Ka teine tolleaegne lööklaul on siia sisse kirjutatud:

Noodiasja tundjad võivad veenduda, et sonaadi surematus skertsos läheb kassi teema sujuvalt üle rahvalikuks lauluks „Ich bin lüderlich, du bist lüderlich“ (Mina olen liiderlik, sina oled liiderlik).
Saksa keeles on lüderlich-l natuke laiem ja pehmem tähendusvarjund, seda võiks ka nii tõlgendada,
mina olen lohe ja sina oled ka ).

skertso enda noot aga on siin:

Imelikul kombel avastas enamik muusikaasjatundjatest need veidrused selle sonaadi skertso seest alles mitmed ajad hiljem.

Tegelikult märkas veidrust esimesena muusikakriitik Adolf Bernhard Marx 1824 avaldatud kirjutises, kus ta tagasiholidlikult märkis, et sonaati on veidralt rahvaviisi sisse põimitud. Kuid ka tema jaoks oli oluline pigem sonaadi mütoloogiline tõlgendus. See tähelepanek aga tasapisi üldse unustati.
Rahvaviiside olemasolule pööras uuesti tähelepanu alles Martin Cooper aastal 1970 oma raamatus "Beethoven: the Last Decade 1817-1827"

Seda mittemõitmist võib kergesti mõista - eriti Beethooveni viimaste sonaatidega käib kaasa teatud pühakuoreool ja see lihtsalt välistas variandi, et Ludwig oma pühalikes ilmutuste vahepalaga sedasi võinuks naljatada.

Hans von Bülowist, 19 sajandi tuntuim dirigent kinnistas seda arvamust veelgi, öeldes, et pianistile on Bachi muusika on nagu Vana Testament, Beethooveni sonaadid on aga Uus Testament, tulevikku suunatud muusika. Mis imelik – mõni asi on tulevikusmuusikaks jäänudki tänase päevani!

19. sajandil, kui usk oli inimeste elu loomulik osa, seda on ta katoliiklikes maades täninigi, võis selline vaatenurk sobida. Tänapäeva jõudnuna on see teinud tõenäoliselt nii Bachile kui Beethoovenile karuteene, ühtlasi süvendades ja kinnistades kuristikku, mis on nn. "kerge" ja "raske" muusika vahele tekkinud.
Üldse on minu jaoks ütlemata arusaamatu asi see "kerge" ja "raske".

Kui ma jälgisin selle skertso surmtõsiseid esitusi muidu geniaalsete pianistide poolt, meenus see võrdlus. Vanas ja Uues Testamendis puudub huumor. Nii Bachil kui Beethooveni loomingus on see täiesti olemas.

Naljadega aga on nii, et kui neid ei mõisteta, tuleb nalja pidada ebaõnnestunuks.
Seetõttu kaldutakse praegu, 200 aastat hiljem, arvama, et tegelikult ei teinud Beethooven sellega nalja, sest ta nägi ette - seda nalja nad ei mõista.

Natuke nalja ehk sellest tollase konteksti tundjale sai. Praeguses muusikaliselt lõhestatud maailma selline nali üldse ei sobi, kontserdisaalis naerda oleks ju lausa napakas.
Ehk peitub selles lookeses hoopis meelekibedus. Ükskõik mis ilmutused meid ka ei lumma, lõpuks saab see läbi. Meid kistakse tagasi rentslisse, jõuga, kätt- või koguni ninapidi ja mida kõrgem vaim, seda masendavam võib see igapäevase sansaara sisse sukeldumine olla. Läbi vangla trellitatud aknavõre näed sinist taevast ja siis ... jälle igapäev oma sekeldustega.
Meelekibeduse üheks põhjuseks võis olla Itaalia ooperi esiletõus. Beethooven oli küll sonaadi kirjutamise aegu pühak, aga enam mitte muusikaedetabeli tipus. Viini aristokraatia uueks edetabelijuhiks muusikamaailmas sai Rossini.
Mis imelik lugu: ka minu vaimu jaoks see skertso sellesse sonaati lihtsalt ei sobi. Ilma selle skertsota oleks see minu Beethooveni edetabeli esisonaat, eriti Edwin Fischeri 1938 aasta esituses:

I-me-li-ne

Fischeri ja kõigi teiste õnneks te jutjuubis selle sonaadi teist ,kassidele pühendatud liiderlikku osa tema esituses ei leiagi.
Mingil põhjusel arvas ka selle sonaadi üleslaadija, et teine osa ei sobi. Mõne teise esitajaga seda muret ei teki, Fischeriga küll.
Kasvõi natukeseks võiksime rentsli ära unustada!
Mis aga laulukeste eraldi kuulamisse puutub, siis võib seda vahel ikka teha, hoolega jälgides, et jumaliku III osani ei jõutaks. Esimeses jutjuubikus muuseas mängib seda liiderlikkuse laulu noor andekas Ukraina naispianist Olga Monakh, s. 1982.

Mõned viited, kust olen otsinguga Beethooven & kassid jutte ja muusikat üles noppinud:

1. Kassilaulu noot Beethooveni poolt säetuna:

http://lvbandmore.blogspot.com/2010/07/727-das-liebe-katzchen-dear-kitten-hess.html

Blogi teised kirjed tasuvad ka läbilugemist – kuulamist!

2. Sellise kirjutise võtsin kasside ja Beethooveni käsitluse aluseks
http://bf.press.illinois.edu/view.php?vol=14&iss=1&f=drabkin.pdf

3. Hans von Bülowist võib lugeda Wikist:
http://en.wikipedia.org/wiki/Hans_von_B%C3%BClow
4. Wiki kirje mulle tundmatust muusikakriitikust Adolf Bernhard Marxist. Oli olnud 19.
sajandil kõva tegija muusikakriitika ja õpetuse vallas:
http://en.wikipedia.org/wiki/Adolf_Bernhard_Marx
5.

Kusagilt sain kätte ka Beethoveni 31. sonaadi noodi, drabkini pdf-st õngitsesin välja aga
„Ich bin lüderlich“ noodi.

Laulu sõnad on saksa rahvas pika ajaloo jooksul täielikult unustanud. Nii ei saagi me enam teada, mis selles liiderdamise laulus edasi juhtus.
6. Keda need sonaadid - Uus Testament klaveriõpetuses siis - tõeliselt huvitavad,
need peaksid läbi kuulama Andras Schiffi fenomenaalsed loengud Beethooveni sonaatidest.
Loengud on vabalt allalaaditavad ja need saab kätte
http://music.guardian.co.uk/classical/page/0,,1943867,00.html
( või google: Andras Schiff Beehoven lectures, 1. valik )