Hernesupp

Köögitüdruk otsustanud piltniku juurde minna. Et pildil ilusat nägu saada, tuleb öelda hernesupp. Siga aga läks mööda ja köögitüdruk hüüatanud höhöö. Ei tulnud ilusat pilti, ei tulnud.

See oli väga vana lugu, mida rääkis mulle juba vanaema, ja ka neid sigu piltniku fotoka taga jalutamas peab otsima Johannes Pääsukese aegadest.

Aga lõppeva aasta iseloomustuseks sobib hernesupi kujund päris hästi.

Meie kultuuritus jookseb igalt poolt ahastamaajava järjekindlusega välja.

Ka uuel aastal tulevad valimised ei tõota mingeid muutusi. Ülbus ja laiamine juba enne kirikuehitamise lugu on mitmed aastad käinud ja tekib lausa hüpotees, ega ei omata tagataskus täiendavaid hääli, mida ID kaardi abiga treida kavatsetakse? Ükskõik, mida oravapartei ka teeb, tema toetus rahva laiade hulkade keskel on vääramatu. Kas tõesti ongi nii, et enne valimisi peab midagi teisaldama ja on järgnevatel aastatel muretu elu kindlustatud?

Alternatiive kipub ka nagu väheks jääma. Kui kõik opositsioon on tõrjutud või nõrgendatud, jääb järgi üsna kesine kimp võimalusi. Mingi mõttetu üksikkandidaat, väikepartei, võimuvõitluses lahustunud roheline ilmavaade, suurte parteide jopeks muutunud sotsiaaldemokraat, need ei vii ka kuhugi. Parempoolsete nagu ausamad rahastusallikad ei ole ka küsimus, nemad võtavad kõikjalt, kust antakse ja küsivad pealegi, ei tea miks siis ei kehti võrdse kohtlemise põhimõte muudegi parteide peal?

Ühesõnaga, väljakäidud jokkeri mõju nõrgeneb mitmel moel. Ka süüdistuste tõendatuse argument on oluline. Kas see lugu ikka on tõendatud või ei ole? Mina luban enesele õiguse kahelda, miks ei jõuta sama kaugele, kui Reiljaniga jõuti? Kus on avalikustatud lindid?

Kes seal Venemaal asjad linti võttis?

Reaalpoliitikas on aga nii, et Halonen sõitis koos Putiniga Moskvast Peterburi, rongiga sõitis, ja ükski soomlane ei protesti, nagu ei protestitud seal ka Kekkoneni vastu. Neil seal põhja pool on olemas teatud reaalsusetaju, mida meil aastakümneid ei ole ja mida võimuerakonnad raudse loogikaga ära kasutavad, nagu usufanatismi kasutati ära Ulsteris.

Vene kaart aga kasutatakse ära vaid sisepoliitikas, sest sama president, kes Edgari shansid välistab järgnevateks inimpõlvedeks, käis ise Moskvas pärga panemas.

Lätlased leppisid kokku isegi viisavabaduses ja peab olema ülilihtsameelne, et uskuda, et meil teisiti läheks. See jokker kehtib vaid 3 kuu ulatuses, nagu selle kujugagi oli.

Muuseas, kes veel ei tea – meie raudtee käibest suure osa moodustab naftatransiit – Venetsueelast Valgevenesse. Raha ei haise.

Peaksin tegelema õigupoolest ilusaid kokkuvõtteid ja filosoofilisi vaatlusi - eks ma tulevikus pigem jätkagi selles liinis. Kuid ka mina olen selgeks teinud, et kui akna taga käib pidev seakisa, ei ole võimalik rahulikult mõelda ja olla. Selle kisa on meile kinkinud parempoolsete kavatsus ka järgnevad aastakümneid meie rahva teadvusel parasiteerida, kasutades edasi vene kaarti segamini mingi imeliku rahvuslusega. Sellise rahvuslase jaoks näiteks sada tuhat ja varsti vist mitusada tuhat eestlast välismaal ei ole mingi mure, nagu ka töötus, muu sotsiaalia.

See kõik aga ei muuda tõsiasja, et elatakse vaid üks kord ja langevatel aegadel on võimalik ja vajalik luua eeldusi tulevasteks tõusudeks.

Kui moraalses plaanis inimkonnal praegu ei ole parimad ajad, siis teatud praktilises plaanis ei ole märgata teadmiste juurdevoolu peatumist. Seda võiks ära kasutada, silmi ja kõrvu lahti hoides. Uued arenevad rahvad võtavad võimu - Jaapan ja Hiina ilmselt saavad olema tulevikumaad, kellega arvestada. Nemad ei küsi enam mitmete selliste asjade järele, mida siin pühalikeks dogmadeks peetakse. Ega Venemaastki üle ega ümber pääse, sest naftarahad voolavad veel sinna, seniks kuni seda kraami jagub. Selle reaalpoliitika jaoks juba demokraatia on suures osas minevik, võimalus hääletada eurolaulu või seksikaimat “poliitikut”. Üleminek demokraatia ajastult imperaatorite aega on toimumas ja seda ratast ei suuda ükski vandenõulane väärata. Roomas tõid esimesed imperaatorid pärast üleminekuaja segadusi aga püsiva rahu, see hingetõmbehetk võiks inimkonnale väga ära kuluda!

Kui riigid saavad enesele korralikud peremehed, siis on võib eeldada näiteks korra tõusu. Intressidest vaba raha, laenuorjuse kadu, püsiv majanduse areng kooskõlas tehnoloogia arenguga. Suurärimeestele pandaks ehk päitsed pähe.

Kasvõi näiteks meditsiiniäri praegu seis on äärmiselt hale ja siia oleks hädasti vaja tuua korda.
Et terve maailm väriseb mingite vaktsiiniärimeeste poolt loodud hüsteeria kütkes, on ülimalt ebanormaalne ja ebamoraalne, kui näiteid tuua.

Mis ei meeldi ja kohe silma torkab, on muidugi sõnavabaduse piirangud, aktiivsemate ja sõnakamate inimese ahistused, nagu Valgevenes praegu käib, isikukultuslikud tendentsid, kõik see on nähtud nii Roomas kui mujalgi.

Aga tunnistan ausalt, ma ei näe alternatiivi. Turvatunde kadu, anarhia ja omovoli, maffialaadne võim, milles puudub igasugune loogika, oma kodanike vastu suunatud vandenõud (nagu Ameerikas 911, meil Estonia), lõputu hüsteeria, ajupesu, varjatud üheparteisüsteem (kes saab aru, see saab, kellest jutt). Need kõik loovad eeldused selleks, et maad, kus on olemas peremees (kto hozjain küsimusele vastus olemas) saavad eelise nende maade ees, kus seda peremeest ei ole, kus selle asemel laiutavad mingid kuritegelikud grupid.

Ja tõestagu demokraadid mulle, kuidas demokraatia süsteem suudab tõusvat korralagedust ohjata! Näiteks Itaalias. Või Ameerikas – näidake mulle seda jõudu, kes suudaks 911 tõelised tekitajad kohtulaua ette tirida? 2001 aastast on kulunud varsti 10 aastat ja ikka veel levib müüt, nagu võiks pilvelõhkuja tulekahju tagajärjel kokku kukkuda?

Kes kaitseb keskkonda geenisaaste, mürkkemikaalide eest, toitu sinna mittekuuluvate konservantide vohamise eest, lastele söödetavaid komme tehismagustajate vastu? Selle kõige vastu turu “nähtamatu käsi” ei aita. “Nähtamatu käe” toimimise ongi sisuliselt summutanud väga suur raha, väga suures plaanis iseregulatsioon lihtsalt ei toimi.

Lisaks on tehnoloogias robotiseerumine algamas ja see loob igas impeeriumis tohutu suure hulga inimesi, kellele ei ole tööd anda. Need inimesed aga nõuavad leiba ja tsirkust. Seda saab anda vaid imperaator, mitte mingi nähtamatu käsi.

Eks ma uuel aastal katsungi robotitest rääkida, praegu vihjan vaid klipile, kus robot korjas maasikaid. Varsti jagavad nad toitu, veavad kaupa laili, pakendavad, komplekteerivad kojukandeks kaubakorve, juhivad autosid, lennukeid, jagavad laiali posti. Need kõik, kes seda tööd teevad, on varsti töötud või mingi muu vähetasustatava asja peal.

Ka minu erialal, IT vallas käib sektori töökohtade pidev vähenemine. Kõik need kohalikud itimehed on praegu löögi all, kes kusagil Raplas või Võrus oma andmebaaside taga istuvad, seda asja saab väga ilusti kamandada Tallinnast. Serveriruumi saab rentida näiteks Ameerikast. Iga ettevõte ei pea oma keldris omama suurt oma kolakat. See käibib ka minu tööandja, Ülikooli suhtes, kui näidet otsida, mistõttu isegi püha Alma Materi juhtidel võib sarnane mõte pähe tulla. Kui muidugi ei tule mõtet hakata ükskord ometi omale ka kolakat ehitama seoses tõusva vajadusega teadusarvutuste järele (see tõesti on uus turg, kus võib veel tööd leida).

Kõik arvutitöö käib tulevikus ilmselt kaugdesktopi kaudu, meie ees on vaid terminaali pilt, mida tekitav aju asub … Ameerikas. Ei pea uuendama omi läptoppe iga 2 aasta tagant, uuendad vaid rendilepingut ja pilt lähebki kiiremaks, ainukene asendus toimub kaugel mere taga, seal uuendatakse protsessoreid, mälu, kolakat ja linna toitvat elektrijaama. Selle kolaka ja meie vahel peab aga juhe muutuma kiiremaks, et pilt kiiremini liiguks…
Ka pisividinaid võib hakata vaja minema, selle pildi vahendamiseks sobib tõesti ka mobiili suuruseks karbiks kokkupakitud või volditud asi. Ekraani asemele võiksid tulla hoopis 3D prillid, kus võimalik veel inimese asukohast sõltuvaid lisapilte genereerida. Näiteks sõidad kusagil Eestis ringi ja sinu prillide ülemisse nurka tuleb teade, et see asi seal metsa taga on bensiinijaam.

See tähendab aga uute arvutite ostu vajaduse vähendust, selle turu kokkukuivamist, uusi töötuid omale kohta Päikese all otsimas.

Kõik need töötud või pooltöötud inimesed vajavad aga oma eluks … leiba ja tsirkust.

Kes muu, kui imperaator võiks seda meile pakkuda?

Kindlasti võivad arengud tuua ootamatuid pöördeid, seesama tehnoloogiagi ehk avab võimaluse mingiks demokraatia – diktatuuri vahepealse hübriidse valitsusvormi tekkeks. Kuid see kõik siiski praegu on vaid soovmõtlemine, kasvõi valijameeste süsteem, mille kunagi ammu, 5 aastat tagasi välja käisin. Meiesuguste viginat ei võeta niikuinii kuulda, võimu juures olevad oligarhid eelistavad oma valitsuse jätku niikuinii ja sellega rajavad teed just sellele, et mingi tseesar nende keskelt ise võtab võimu. See on lihtsam ja kindlam, kui aeganõudvate pikaajaliste sotsiaalsete reformide tee, mida demokraatia putitamine eeldaks.

Lõpetan sellega oma aastalõpuloo, blog.tr.ee lugejatele ka juba uue aasta loo.

Seetõttu ütlen ühtedele ilusat vana aasta lõppu ja teistele, kes seda juba uuel aastal loevad, ilusat algavat aastat!

Las ajaloorattad teevad oma tööd, pöörleme nendega koos ja naudime edasi elu üürikesi rõõme!