november 29, 2009

Oodates oodatud ootamatust




Sureliku ootuse ja lootuse vahel on alati kuristik. Asjad, mis nende alla ei mahu, kukuvad alla ootamatuste orgu.
Mõni ootamatus on tegelikult päris oodatud. Mõni ei ole.
Mõni kord loodetakse, aga enam ei oodata, mõnikord oodatakse lootmata.
Lootuseta inimene on aga elus ahervare.
Ootuseta inimene saab olla vaid surnu. Elavad ootavad alati midagi, isegi kui nad ei oska selgitada, mida, keda, milleks, kuhu, kuidas...
Kui lootuse ja ootuse vaheline sild väga hapraks jääb, hakkab vastik. Meie aeg on vastik, sest oodatakse palju, loodetakse vähe ja seegi on vaid helesinine unistus kaugest kuldrannast.
Ootusi ja lootusi, nagu kõike tänapäeval, saab osta ja müüa. Tasub aga seda teha vaid massiliselt.
Millegipärast avastavad massid ennast pärast seda alati tühjade pihkudega. Sellest hoolimata läheb see trikk ikka veel läbi ja kord juba läbi müüdud kaupa müüakse ikka ja jälle. Tänavuseks müügiartikliks on hirm ja paanika, aga tegelikult on ka see väga ammu läbi müüdud kaup.
Kui aga massikaup ei lähe peale, siis hirmu üksilduse eest annab sulle ikka süstida.
Ja et mitte erineda, leiad end ikka mingi hüpermarketi riiuli ees ekslemas.
Mis oleks, kui aga masse ei olekski, oleks vaid inimesed? Mis oleks, kui olekski rahvas kunsti omand?
Mis saaks siis kunstist ja selle kuuluvusest?
Lootusega koos pesitsevad samas arhipelaagis ka usk ja armastus ning võib-olla teadmine ja jõud.
Et aga sinna jõuda, peab oskama oodata õigemaid aegu. Neid, kus olemas ongi vaid praegu.

november 27, 2009

Kitsed kärneriteks





Ülaltoodud pilt illustreerib meie riigi praegust seisu.







See pilt aga näitab seda, mis mõne kitsega võib juhtuda, kui ta teiste omasuguste kärneritega hästi läbi ei saa.
See sümboolne tegevus, paokitse pakkusaatmine, toimus ennevanasti Azazeli mäel Yom Kippuri nimelisel patulunastuspäeval. Tegelikult läkitati kõrbesse 2 kitse, ( täpsemalt, tõugati järsakult alla, nii et kitsedel suurt elulootust polnud) üks Jehoovale ja teine Azazelile pühendatud.
Vana Testamendi tõlkes läks Azazel ez ozel-ks, mis eesti otsetõlkes kõlab nii: PaoKits. Nii sigineski inglise keelde sõna (e)scapegoat.
Meie Piibliversioonis muudeti kits ümber (patu)oinaks, ilmselt mõeldes Mihklipäeva peale, mis oinastele sama, mis kitsedele Yom Kippur.



Siin aga näeme jäämäge. Jäämäe pealmine osa moodustab 1/8 jäämäe mahust. See on puhtalt füüsika abiga põhjendatav. Jää tihedus on umbes 1/8 võrra väiksem vee tihedusest.

Tegelikult võiksin siia lisada veel pika ja pateetilise jutluse, aga teema on selleks liialt tõsine, et sellest tõsiselt kõnelda.
Mis sellise olukorra on loonud?
Ma arvan, et kõigepealt ükskõiksus. Seda illustreerib teisalt hästi lugu Õhtulehest, kus üks õnnetu joodik Tapa raudtejaamas, koperdanud perroonil ja sadanud otse rööbastele, sealt küll üles upitati.
Aga seda tegid kaks hakkajat naist, suur summ samale rongile minejaid vaatas asja rahulikult pealt.
Kui oleks juhtunud nii, et rong jõudnud õigeaegselt jaama, võinuks see lõppeda mitte enam ühe joodiku surmaga, vaid kolme inimese hukuga.
Selle uudise Õhtuleht oleks kindlasti palju paremini müünud.

november 25, 2009

Karjapoiss ja hunt




Tegelased: jutustaja, karjapoiss, hunt, külarahvas (2), lambad (2)

Karjapoiss karjatas lambaid küla lähedal ja mõtles veidi nalja teha. Ta hüüdis: “Hunt, hunt!”

Külarahvas jooksis kohale, aga karjamaalt leidsid nad ainult naerva poisi. Karjapoiss kordas oma nalja mitu korda.

Ühel päeval tuli aga tõesti hunt lambaid murdma. Poiss karjus: “Hunt, hunt!” Inimesed arvasid, et tegemist on naljaga ja ei tulnud enam kohale.

Hunt murdis maha terve karja.

Elan maailmas, kus mõni päev võib olla nagu halb unenägu. Nii jätkus halb unenägu tänaselgi hommikul, sest meie laste klassijuhatajad helistasid üksteise järel meile ja teatasid tulistamisähvardusest Tartu Kommertsgümnaasiumile. See olla üles nopitud ühest foorumist ja see olla "väljastatud" kella kolme paiku eila. Loodan, et meie küberkaitseseltskond ehk on tasemel ja kui on jälgi, suudetakse nende järgi ka tuvastada see, mis IP-lt, mis Mac aadressilt selline jutt laekus ja ehk suudetakse ka midagi ette võtta.
Karjapoisside naljadele peab tulema ükskord lõpp, kaudses mõttes just selline suhtumine õõnestab turvalisust väga suurel määral. Pean muuseas tänase päevani oma laste kooli väga meeldivaks ja turvaliseks, selle nimel on õpetajad palju vaeva näinud ja usun, et karjapoisinaljad seda muuta ei suuda.
Usaldus on ressurss. Kui tee ääres hääletab mustlane ja meeleheitlikult palub abi (automootorile õli vaja, veel midagi juhtunud, osta ära see sõrmus v.m.s, et saaksime pukseerida oma auto lähimasse bensukasse etc...), siis see on ka usalduse ressursi kuritarvitamine, sest järgmine kord juht ei usalda kinni pidada ka siis, kui tõesti midagi on juhtunud ja abi hädasti vaja.
Kui rahamaailmas kaob ära raha, siis on selle kuritarvitajateks pangad ja finantsmahhinaatorid. Ka sellise tegevuse tagajärjel ausad ärimehed kaotavad - neid ei usaldata enam üldse, pannakse ühte patta pättidega - kõik ärikad on pätid, mõtleb tavainimene ja see loob ületamatu tõkke normaalse ärikeskkonna tekkeks.
Viimasel ajal on aga sellesse ritta lisandunud ka meditsiin ja eriti ravimifirmad.
Ka siin peaks ausad meedikud tegema selgeks, et on olemas vahe ravimifirmade huvide ja meedikute huvide vahel, et neid ei tasuks segamini ajada.
Lisaks kõigele on vahe ausate ravimifirmade huvide vahel ja ärikate vahel.
Keegi töötab välja tõeliselt hea raviviisi ja tal ei õnnestu seda turustada, sest paanikahoogude levitamise tõttu on ei usaldata mitte ühtegi tabletimüüjat enam.
Nii võiks inimkonna enamusel tegelikult olla huvi laiutava pätikarja tegevust ohjeldada, vähemalt ei pea ta neid oma turjal poputama liiga palju.



Muuseas, see poiss, kes suri seagrippi, suri tegelikult kahepoolsesse kopsupõletikku ja tegelikult teda vaktsineeriti mumpsi, leetrite ja punetiste kolmikvaktsiiniga haigestumise eelsel päeval.
Muuseas, üks firmadest, kust gripivaktsiini ostetakse, Baxter, sai hakkama sellega, et levitas kogemata (või meelega, mis on veel hullem) tavagripi vaktsiini toormaterjali 72 kg, mis oli tuubil täis linnugripi ja inimese gripi surmamata viirusetüvesid.
Muuseas, see juhtum on endiselt laia avalikkuse huviorbiidist väljas ja mingeid põhjusi - vabandusi - karistusi pole järgnenud.
Vaid tsehhid ei osta Baxterilt vaktsiini, kuna nende ajakirjandus kajastas juhtunut ja sealmail seda ka testiti.
Muuseas, pandeemia tänapäevaseks definitsiooni kohaselt ei pea enam kõrget suremust haigusel olemagi. Iga aasta võib kuulutada pandeemiaks, kui WHO-l selleks tuju tuleb, alates juunist 2009, kui müügimeeste suva järgi muudeti ära pandeemia definitsioon.
Muuseas, küüslauk ikkagi oma antiviraalset toimet. Täiesti aktsepteeritavaid uuringuid leiab murdu, kus on näidatud, et keskmine külmetuspäevade hulk kahaneb 3 korda, kui regulaarselt tarvitada küüslaugu toimeainet, allitsiini sisaldavaid tablette. Aga ka vana hea küüslaugu küüs ajab asja ära.
Muuseas, Pandermix, üks müükipaisatav vaktsiin, sisaldab ühe konservandina tiomersaali, mis soodustab neuroloogiliste häirete arengut lastel. Uuringud kinnitavad autismijuhtude mitme (kümne?) kordset suurenemist elavhõbedaga rikastatud vaktsiinide tarbimise tagajärjel.
Muuseas, uuringuid, mis tõestaksid vaktsiinidel küüslauguga võrreldavat efektiivsust haiguse ärahoidmisel, ei ole eriti leida.
Muuseas, need vaktsiinid on täiesti testimata.
Muuseas, nad sisaldavad adjuvandina skvaleeni (squalene), mis võib tekitada ägeda autoimmuunsusreaktsiooni.

Muuseas, ajakirjanduses lahti päästetud seagripiPRpandeemia kestab veel ja veel ja veel. Millal need 300000 doosi saabuvad ja kui palju peab pandeemitsema, et need kõik ära süstitud saaksid?

Aga karjapoisilooga on tegelikult enamus ära öeldud.
Mida hakkata peale siis, kui tõeline häda lahti läheb?

Sildid:

november 24, 2009

Koolide sulgemise aegu




Ülaltoodud diagramm on võetud Postimehe artiklist
"Seadus lööb väikestele koolidele surmakella!" (vt. http://www.postimees.ee/?id=191487 )

Üks tegelane legendaarsest lasteraamatust Totu Päikeselinnas, Kriimik, võtnud nõuks mitte mingite asjade üle imestada.
See ei õnnestunud tal alati, sest Päikeselinna elu oli mitmes mõttes imepärane muinasjutt.
Ka mina olen võtnud nõuks seda tarkust järgida, kuid pean ikka ja jälle tunnistama oma allajäämist.
Kahjuks ei ole see tingitud elu muinasjutulisusest, vaid sellest, et mitmed asjad kulgevad meil kui halvas unenäos ning nagu unenäoski tavaliselt, ei näe isegi jõudu, mis oleks võimeline midagi peatama.
Kõik see asendustegevus, kuigi tervitatav, kasvõi eelmise kirje teema - see korrektorilint roppude sõnade pääl, ei hakka iial korvama selle laastustöö tagajärgi, mida Lukas praegu Eesti koolisüsteemiga teeb.
Ning nagu halvas füüsikaski ei võrdu jõud vastujõuga. Kõik need lõppematud haridusfoorumid ja hariduse edendajad ja arendajad oleksid nagu ühe korraga suu vett täis võtnud, kui jutt läheb koolide sulgemisele.
Kõik targad eesti keele edendajad, kõik lapsevanemate liidud, kõik muidu targad ja edumeelsed tegelased on kokku leppinud ühes asjas: vait olla siis, kui käib meie rahva jaoks ülioluliste institutsioonide lammutamine.
Väga veidi on häält teinud koolidirektorid, kelle haldusala lammutamine vahetult käib, väga veidi veidi on häält teinud mõni maapedagoog.
Aga isegi nende kõne all olevate 100 maakoha rahvas paistab kas olevat nii tümaks tehtud või passiivne omaenese maakoha saatust puudutava otsuse vastuvõtmisel, et ei ole veel märganud ühtegi vähegi kõlavamat protestihäält.
Põllumehed jõudsid oma lehmadega küll Toompeale, aga kooli puudutav neid ei puuduta.
Rohelised ei jõua isekeskis kokkuleppele, kui palju ikkagi tuleb tuulikuid toppida merre ja maale ja millise imevahendiga saab sellise elektrivõrgu energia stabiliseeritud.
Kliima ja ökolooogiline jalajälg on probleemid, oma laste tulevik ei ole, vähemalt 10000 last lähiaastatel koos tuhandete teiste inimestega vahetult puudutav suurotsus ei häiri
suurt kedagi. Muidu nii vaidlushimulises Riigikogus on letargia. Vaid Kreitzberg teab tähtsa häälega rääkida, kui oluline on muudatus.

Vaid ametnikke on tabanud lõbus elevus. Jälle saab kolida, jälle saab luua uusi struktuure, jälle saab sõita õpetajate seljas.
Kes sõna võtab, saab kinga. Palgast ärgem üldse enam mölisegem, lõuad pidada ja edasi teenida on päevakorral.
Jälle saab laiutada ja leiutada uusi kinnisvara haldamise viise, ehitada uusi õpilaskodusid, leiutad uusi programme ja sarjata vanu.
Reformi varjus saab ära teha ka reformarite ammuse unistuse: jõuda sobiva proportsioonini kutseharitute ja muidu haritute vahel. Pidada olema nii, et kutseharituid peab olema 70 protsenti ja 30 protsenti muidu harituid. Veel peab see kutseharitute armee mistkitpärast oma kutset omandama just nimelt põhihariduse baasilt.
Asjaolu, et selline pagari, koka, õmbleja või koristajaharidus ei maksa tänapäeva maailmas varsti mitte punast krossigi, reformareid ei häiri. Neid ei häiri isegi see, et hoolimata praegusest "valest" haridusest eestlastel on läbilööki Euroopas, seal meie töötegijaid hinnatakse just seetõttu, et nad on haritud, neil on elementaarset taipu uute probleemide lahendamisel ja nad võetakse seetõttu tööle.
Kutseharitutega nii hästi ei pruugi minna, sest peale kutse ei pruugi nad omandada suurt midagi. Vähemalt seni on kutsehariduse lõpetajate riigieksamite tulemid oluliselt allpool tavakoolide omast ja ma ei näe valemit selle muutmiseks. Kasvõi tundide arv, mida kutseõppeasutus saab pühendada eesti keelele, paneb sisuliselt kõik ülejäänud paika.
Mul on plaanis oma selle seisukoha kaitseks otsida välja videosid robootikast. Umbes 10-20 aasta pärast on ette näha lihttööjõu vajaduse järsku vähendamist, üsna suure osa sellest tööst teevad ära automaadid ja robotid.
See, kes natukenegi mõistust nõudvama töö peal ei ole, võib avastada ennast tänavalt koos kõige sellest tulenevaga.
Ühelt poolt võib see leevendada meie äraspidise rahvastikupüramiidi poolt loodud probleeme, teiselt poolt eeldab panustamist haritusse, haritusse ja veel kord haritusse.
Lukase juhitav ministeerium astub aga jõudsalt täpselt vastassuunas.
Aga ka gümnaasiumiõppe tase ei pruugi sellest eraldamisest põhikooliga üldsegi mitte tõusta, isegi mitte linnades, mis sellest sebimisest võib-olla kõige vähem kahjustatuna välja tulevad.
Enamikel koolidel nii linnas kui maal on olnud olemas omad arengukavad ja plaanid, mille kohaselt on ehitatud ja planeeritud. Nendesse plaanidesse kindlasti ei ole mahtunud kava kooli ülemine ots kinni panna ja seetõttu on kõikide nende 110 kooli puhul äkitselt tegemist ruumi ülejäägiga. On palju klassiruume, mida tuleb kütta, aga klasse sisse panna ei ole. On võimla, mis liiga suur.
On liiga palju õpetajaid siia maakohta meelitatud mingite imenippide ja lubadustega. Nüüd tuleb öelda paljudele - vaadaku mingi muu töö või konkureerigu maakonnakeskuse gümnaasiumi.
Kellel elamine selles kohas aga sisse säetud, neid on enamus, hakaku nüüd 40-50 km. taga tööl käima koos selle maakoha õpilastega suures mammutkoolis. juhul muidugi, kui peetakse sobilikuks.
Igal juhul tõstab see tööpuudust maal ja mitte mingil juhul ei too see noori õpetajaid praegu tööle. Vaid 5-10 aasta möödudes, kui reformid on settinud, võib alata mingisugunegi noorte liikumine maale,
kui siiski, sest tööpuuduse hirmus on õpetajad nõus ülimadala töötasuga edasi rügama...
Erinevate kooliosade vahel kaob suhtlus, ka pedagoogide vahel, Üks kooliosa ei tea, mida teine teeb või nõuab.
Olles kord olnud maakooli füüsikaõpetaja, võin öelda, et tegelikult on kõige raskem ja arendavama õpetada just süsteemis, kus iga aste on kaetud, iga astme jaoks üks klassikomplekt.
See tähendab ka seda, et õpetaja valdab kogu kursust, kogu teemat. Põhikooliõpetaja puhul pole see enam vajalik ja sinna saab sokutada edaspidi loodusainete üldõpetaja kvalifikatsiooniga inimesi
füüsika aluseid õpetama. Midagi head see füüsika õpetamisele aga ei too.
Pikemas perspektiivis viib aga see migratsioonile linna. Maakohas, kus pole korralikku kooli, ei saa ka korralikult elu sisse sättida. Selle asemel, et vireleda õpilaskodudes või igapäevaselt mitmekümnekilomeetriseid sõite maakonnakeskusse ette võtta, on lihtsam kolida ja lõpetada maa soola mängimine ära. Seda protsessi on uuritud ja leitud see mitte eriti hea olema meie regionaalarengule.
Veel laiemas plaanis tõenäoliselt lähevad inimesed siit maalt üldse ära, kasvõi Soome, Norrasse, ikka selleks, et saada lõpuks ometi oma lastele mingisugunegi konkurentsivõimeline haridus, sest pange tähele - see 10 aastat segaduste aega saab õpetajate palgamured täitsa unustada ära. See aga tähendab konnatiigistumist, igasuguse noore põlve pealetuleku peatust ning umbes 10 aasta pärast ka tõelist tööjõu kollapsit - hoolimata praegusest tööjõu "ülejäägist" on ühekorraga maakohad tühjad kõigist, kes oleksid võimelised midagigi õpetama.
Isegi põhikooli jaoks ei pruugi seetõttu jaguda lapsi ja kunagise koolimaja asemel, kus kilkas mitmesajapealine lastekari, on nüüd tondiloss või äärmisel juhu askeldab ringi mõni komisjonikauplus, baar või remonditöökoda.
Sellised kohad on jälle aluseks uutele rändetsüklitele ning hea osa noori pühib tõenäoliselt üldse oma jalgadelt Eestimaa tolmu...
Mõtlesin pikalt, millega lõpetada see lugu. Ei mõelnud välja. Kui mingi reform tegelikult on mõistusevastane, siis ta seda ka on ja mõistusepõhisele analüüsile ei allu.
Miks ikkagi laseme sellel unenäol toimuda?

Sildid:

november 23, 2009

Karje




Malle Pärna sõjakäik on tegelikult ilus. See on selle kaks tuhat aastat tagasi elanud vaimutervendaja käigu kordamine vähendatud kujul ja otse loomulikult leiab ta mõistmatu massi raevunult kive loopimas.
vt. ntx. delfi.

Ettekäände leiab muidugi alati ja ettekäändeks on see äraneetud korrektorilint, inkvisitsiooni tööriist, raamatute põletamise sünonüüm.
Käsikirjad ei põlevat, võib mõni veel üllam karjatada.
Jah, Mozarti käsikirjad ei põle, Mozarti muusika ei hävi.
Igasuguse koerapolka klimberdamine ei pruugi olla hävimatu ja selle adumine ei pruugi olla jõukohane ei loojale ega kuulajale.
Tegelikult märke sellest on olnud varemgi, et midagi on õhus, et osadel inimestel on ikka veel teatud refleksid säilinud.
Näiteks kui meie suurloojad Märka, Kontra ja vist veel keegi ühel kaunil hetkel kohtumisel lapslugejatega leidsid ennast üksi, sest õpetajad arvasid, lapsukesed lihtsalt eemale toimetada kaunikõlalise, pisut liiga kaunikõlalise luulesõna juurest.
Ma ei tea, mida Märka luges, vist oma surematut oopust kellestki onust Kaljust,
kes armastanud lapsi palju, liigagi palju...
Mõistmatutel pedagoogidel sai sellest korrast kohtumisest kirjameistritega igatahes küll.
Kahju ainult, et see korrektorilint ei päästa eriti. Ei saa korrektorilinti ette panna hommikustele vikeruudistele kadunud rahast ja finantskriisist, või sellele, kuidas kõik patsiendid on vaid õnnelikud sellest, et "lobisejad" arstide juurest eemale jäävad ja tõeliselt haiged - need, kellel taskus 50 EEK on alati olemas, saavad segamatult oma häda kurta.
Või juba eelmiseski kirjes mainitud Amy Winehouse lekkivate rindade teatisele, piinatud kassipoja pildile, seagripi hüsteeriale oma 1000 surnuga ja tuhandete haavatutega lahinguväljal ILUS ELU.
Tahaks karjuda, aga keegi ei kuule niikuinii, sest müra on kurdistanud kõrvad.
Ma tean tegelikult, et korrektorilint ei ole lahendus ja see ilusa elu rindejoon ei jookse alati siit.
aga nende sõnadega on võimatu mitte nõustuda:
Igal rahval peab olema oma aristokraatia. See ei tähenda mitte rikkaid inimesi, kellel on toredad majad ja kallid uhiuued autod. See tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta. Inimesi, kes ei tooda ega tarbi rentslikultuuri, kes teavad, et igal teol on tagajärg ning kes vastutavad oma sõnade, mõtete ja tegude eest.
Selle veelahkme küsimus ei ole nii triviaalne. Ühel hetkel võib leida ennast ihust ja hingest võitlemas sõnavabaduse ülla ideaali eest. Teisel hetkel aga avastada, et seesama vabadus lämmatab sinu enese püüde väljendada, et semiosfääri labastumine teeb võimatuks mõne peenema mõttearenduse, sest selleks puuduvad juba sümbolid, sest need on mutta tambitud. Kultuuri instrument on lootusetult häälest ära ja vaid mingi väga veidra, häälest ära plõnnatamisega saad anda märku, et pill on tuksi keeratud.
Inimmõttele ja kultuurile omane lõpmatu plastilisus siiski avab akna muundumisele.
See võib olla allergiline, teravalt väljendatud okserefleks teatud ümbritseva suhtes, autistlik enesessesulgumine, hamletlik hullumeelsus, paaniline klammerdamine mõne kaduva sümboli külge, olgu see siis kasvõi korrektorilint. Kunst õigupoolest ongi selline valukarje, hullumeelne püüe ümber öelda keeles, mille sümbolid ehk ei allu hävinemisele.
Võrreldes kunagiste 60-ndatega on seda veelahet kultuuri ja mittekultuuri vahel aduda isegi raskem. Tollal tundus piisavat vastuseisust rividrillile ja kasarmukommunismile.
"Korraldus muusale
labidas puusale,"
kirjutas kunagi sellest irooniliselt Alliksaar. Aga ta kirjutas ka kunagi nii:
(tsiteerin üle juba kunagi tsiteeritut)
Üllaim pärand, mille võime ulatada maailmale, mille kodanikuõigustele me pretendeerisime nii palju kordi, on võitlus mõtte kvaliteedi eest.

Täiendusi juulis 2010
käisin oma blogis ja avastsin hämmastusega, et varemalt siia pandud link oli katki, Mitsuka Ushida suurepärane Mozarti "Kerge sonaadi" 2. osa ...
Praegu sain kätte selle osa ilma videota.
(jaanuar 2011 )


november 21, 2009

Ilus pakend




Ilusa elu eelduseks on pakendamine. Umbes nõnda tõdeb Evi Arujärv on suurepärases veerus "Elust formaaditud maailmas" Päevalehe veergudel.
Informatsiooni pakendamise pappkarpidele on antud nimi formaat.
Pakendid aga ei põle ega hävi. Kord kasutatud, kasutud, on nad ometi nagu viirused-bakteriofaagid karjatamas omi mikroobe, kes valvavad uute mõtteidude järele ja isegi lagunud kujul, semiosfääri prügimägedel, võtavad oma hõlma kõik mõtestatu.
Meedium on sõnum selles mõttes küll.
Elu ja mõtete ringkäigu uue elavdamise eelduseks on vanade pakendijäätmete utiliseerimine nende algkomponentideks, nende tühistamine, irdmeemide konserveerimine, et nad enam ei ärkaks ellu meie mõtteid ja ajusid ahistama.
Tsivilisatsiooni hääbumise aluseks on prügimägi, millega ei olda võimelised toime saama.
Üheks prügi tänaseks vormigeneraatoriks on saanud klikimaania.
Kliki mind! karjuvad blogid, artiklid, reklaamiposterid ja isegi soliidsed teadusajakirjad. On iseenesest mõistetav, et elus olemiseks on vaja vähemalt ühte mesilast, kes mõtteõie üles leiab ja levitab, aga on igale õiele vaja igasugust sumisejat?
Ehk jagaks oma tööpõllu ja talitletaks "igaühele oma" põhimõtte järgi, nagu juba vanad kreeklased tegid?
Tänase päeva vaikne ellujäämiseeldus on klikiviljakus. Et klikk võib ka lämmatada, et pealiskaudne kuulamine on heliteose surm, et rumala läminaga saab lämmatada mistahes sõnumi, on selle juures varju jäänud.
Nii on ka Arujärve veerud kahjuks mitte hüüdjaks hääleks kõrbes, mis oleks veel kuidagi talutav. Kahjuks kleepub teema veerule külge aga alati kutsumata kosilaste kamp, nagu ühes Kreeka eeposes....kunagine aeg, kus ehk pääses arvamust avaldama ilma mull mollitamise ja muu säärase spämmita, on praeguseks möödas.
Ka kõik meie kirjakastid, nii materiaalsed kui virtuaalsed, on nüüdseks spämmeeritud ja me ei suuda enda elu enam ettegi kujutleda ilma abipalveteta Nigeeriast, Estoouri reisikutsungiteta või uskumatute loteriivõitude teadeteta.
Aga selle lauskommenteerimise seast leiab ikka üles ühte kui teist ja sedapuhku osutus kõige sobivamaks ehk jutustus eksperimendist, mida teinud Washington Posti ajakirjanikud (vist 2007). Nad palganud maailma ühe parema viiuldaja mängima metroosse, hommikusel tipptunnil ja jälginud inimeste reaktsioone.
Otse loomulikult ei pööranud inimesed mingile viiuldajale mingit tähelepanu, v.a. mõned mündid mütsi sees. Ka mõned lapsed jäänud kuulama. See on loomulik, sest ei saa määrida pähe Bachi kui avalik naine, ei saa mängida Bachi metroos, nagu ei saa hommikuse tipptunnil teha kaassõitjale abieluettepanekut esimese pilgu põhjal.
Ometi võib kunsti idu istutamine isegi nii viljatule pinnasele panna aluse mõnele tammele. Nii võis sellest kohtingust metroos areneda mõne uue viiuldaja saatus.
Kunsti ülesanne ei ole koguda klikke. Sõnum võib oodata sajandeid, mõistmatule meelele ei ole iialgi mõtet midagi pähe määrida. Kuid kui on üks, kasvõi üks hing, kes saab aru, kellele jõuab kohal, on tekst oma ülesande täitnud.
Pudeliposti asemele pole inimkond tänaseks ikkagi suutnud midagi muud asemele leiutada tegelikult olulise edastamisel.
Kõrbe pidavat ilusaks tegema see, et kusagil peitvat ta kaevu.
Kasutatud informatsioonipakendite prügikõrbe nii ilusaks mõelda ei saa, selleks peab see mattuma liiva sisse, laguma ära algosakesteks, sama süütuteks ja ükskõikseteks, nagu liivgi. Siis tõesti võiks jälle hakata otsima kaevusid.
Prügi aga võiks ka lihtsalt koristada ja vältida kõrbestumist, harida ja kultiveerida kultuurilisi aedasid.
Kas aga selleni ikkagi jõutakse ja kas me ikkagi peame jälle läbi tegema tsivilisatsiooni hääbumise, barbaarsuse faasi ja alustama kõike kusagilt poeetilisest lihtsusest? Seda ei ole võimalik ennustada, võib aga loota.
Lootuse õlekõrs aitab hoida aga ennast elus kõige selle keskel, mis algab kusagilt kuuldud pealkirjaga Amy Winehousest, kellel rinnad olevat lekkinud, uutest pandeemia müüginumbritest, mõnest selgeltnägemisest ja arvutist, mis teeb rebooti sinult küsimata ja sust hoolimatagi.

november 09, 2009

Kui ma peaaegu ei oleks Saraatovi jõudnud




Loo kirjapaneku põhjuseks on proosaline vajadus - lapsele antud koduülesanne uurida välja mõni veidram elujuhtumus oma esivanema eluloos, lasta see tal kirja panna ja see siis ümber jutustada.
Väga veidraid ja kompromiteerivaid luukeresid ma ei kavatse siia üles riputada.
Aga selline lugu küll teistele hoiatuseks ja õpetuseks.
Kuna tegelesin oma varases nooruses päris aktiivselt matemaatikaga, käisin hoolega vabariiklikel matemaatika olümpiaadidel. Minu kodukooli profiili arvestades oli suhteliselt lootusetu käia keemia või füüsika omadel. Aga matemaatika omadel võis käia küll.
Aga siin, kahju küll, ei vedanud mul mitte alati kõige paremini. Kaks korda õnnestus jääda teiseks ja mitte esimeseks ja nii ei pääsenud kuidagi võimalikku tolleaegsesse tippu - üleliidulisele olümpiaadile. Nõukogude matemaatikatraditsioone arvestades sealt edasipääsemine oli suhteliselt lootusetu, vähemalt minu jaoks.
Aga eks elamus oleks olnud seegi, üleliiduline olümpiaad.
Aga ühel korral vedas mul tõeliselt viltu. Kas suudate kujutleda, et võib istuda maha ja lahendada ära mitte õige klassi ülesanded, täpsemalt neli, üks ei tulnud miskipärast välja ning sisaldas logaritme, mida me polnud veel õppinud, ja siis avastada õudusega - vale leht, vale klassi ülesanded sai ära lahendatud!
Järelejäänud tunniga ei suutnud ma kuidagi kaotatut tasa teha ja nii see jälle läks.
Järgmine aasta aga lihtsalt ei tulnud üks ülesanne nii hästi välja, kui pidanuks.
Ja siis, just lõpuklassis, kuidagi kõik õnnestus. Ei olnud seegi kerge - kohalikul rajooniolümpiaadil õnnestus parandajal minu üks lahendatud ülesanne tähelepanuta jätta - oli olnud teisel pool lehte ja jäänud "tähele panemata". Päästis vaid veendumus, et kõik ülesanded olid lahendatud õieti.
Muuseas, see tähelepanuta jäänud ülesanne oli kõige raskem ja teised neli olid lihtsad.
Vabariikliku vooru omad tundusid aga veel lihtsamad olevad.
Eks kõik olegi ju suhteline
Ning nii asusin ma ühel ilusal hommikul ühest kohaliku tähtsusega alevikust K. teele Tallinna linna poole, lõppsihiks Saraatov.
Tartus tuli aga noorel matemaatikul pähe mõte minna ajalehte ostma. Oleks noormehel olnud oidu sügavalt tähele panna märkust - peatus 15 minutit, oleksid asjad olnud OK. Aga ei! Saanud oma ajaleheostu suhteliselt kiirelt vormistatud ja jõudnud enda arust kiirelt bussile tagasi, avastan aga bussi reeturlikult lahkununa.
Bussil tulnud nimelt pähe mõte tankima minna ja kui mul oleks olnud veidigi mahti järele mõelda, oleks kõik lõppenud hästi. Aga peaaegu samal hetkel, kui buss nurga taga kadus, leidsin ennast esimese takso pardalt ja käskisin hakata taksol bussi taga ajama. Bussi see takso aga muidugi enam ei näinud, kuigi sõitsime ju enda arust õiget rada pidi, Tallinna poole. Lõpuks jõudsime linnast välja ja mida ei olnud, see oli buss. Taksoraha mul rohkemaks aktsioonifilmi tagaajamise lavastuseks enam ei olnud.
Nii jäingi õnnetult tee äärde hääletama ja pidin loo puändina lehvitama veel samale bussile järele, mille tagaajamise varem olin lavastanud.
Tarmuka noormehe meeleheitlik vehkimine teel äratas tähelepanu ja pärast korduvat ümberistumist jõudsime sellest äraneetud bussist mingi imeliku Willise pardal koguni veel kord mööda sõita. Siis aga triivis saatus mind läbi Paide ja edu haihtus.
Tallinnas Fortuna lõpuks andestas. Seni, kuni bussi bussijaamast taga ajasin, oli üks hea inimene kohast K. minu kohvri toimetanud pakihoidu, kust ma ta pärast mõningast sekeldamist kätte sain.
Kell 18:15 leidsin aga ennast õnnelikult Saraatovi poole teel.
Seal ma kõiki ülesandeid enam ära ei lahendanud. Mäletan, et mingi jama tekkis veel eesti keeles lahendamisega - ajapuudusel ma kõiki asju rahvaste suhtlemise keelde ei jõudnud panna ja nii lõpetasin ühe ülesande eesti keeles, alustanud vene keeles. Kuid see lõppes mulle hästi, sain sealt omad punktid. Geomeetrias põrusin õigustatult ja rahvusvahelisel olümpiaadil jäigi käimata.
Üleliiduliselt olümpiaadilt edasipääsemise ainsaks võimaluseks sai olla vaid veatu kõigi ülesannete lahendus.
Mäletan veel, et kaugelt käis meid oma pilguga õnnistamas akadeemik Kolmogorov.
Mul jäigi talle ütlemata, et ka mina, jah ka mina leidsin kunagi päris ise üles valemi, kuidas geomeetrilise rea liikmeid summeerida.

Loo moraaliks võiks ehk sobida tark lause tasa sõudmisest.
Seda tarka lauset oleks mulle ilmselt ka edasises elus tasunud meenutada, sest randa loksutatakse meid nii ehk nii, nii kiirelt kui tasa sõudjad.

november 03, 2009

Meditsiin ja rahavahetajad



See hooaeg annab võimaluse kõigil, kellel kõrvad ja silmad kuulmiseks ja nägemiseks alles on, paljud asjad selgemaks mõelda. Põhjus on pandeemiline PR kampaania, mis tänavu on sildistatud seagripi sildiga.

Õiged haigused käivadki meid mööda praegu veel ainult kampaaniate korras. Valed haigused käivad, nagu nad ikka käivad ja viivad meid siit, nagu nad alati on viinud.
Aga valesid asju ei ole õige väga tähele panna ja kui pannagi, siis vaid siis, kui õige aeg on. Näiteks jalutasid meedikud tühja kirstu ja loosungitega korra Toompeale ja tagasi.
Nii saime kohe nagu võluvitsa abiga sobiva juhtumi sellest, kui ebainimlikult meedikud käituvad nendega, kes haiged.
Doktorid ja spinnid on kõik lootusetult segamini.
Ennevanasti oli nii, et algul oli tõbi ja siis vaktsiin. Praegu lähevad isegi tõved kindla peale välja: algul tehakse valmis vaktsiin ja siis tuleb tõbi ja isegi siis eelneb tõvele PR pandeemia ja siis, kui siiski, jõuab tõbi ka kohale.
Mitte iga haigus ei vääri sissekannet statistikute ja epidemioloogide raamatutesse. Kui haiguseks on vähk, diabeet, artriit, või lihtsalt surm, siis ei kanta neid esialgu mitte mingisugustesse tähtraamatutesse,
Tjah, seniks, kuni aeg käes. Kui on käes diabeedi hooaeg, kui käes on vastava kampaania aeg ja letil ootamas vastav ravim, siis otse vastupidi, otsitakse need vanad koltunud kanded kõik üles!
Kui aga haigus on tänavusel hooajal tõeliselt moes, nagu see juhtus kogemata seagripiga ja ei juhtunud gripiga, siis on igal juhtumil sõna otseses mõttes kulla hind. Eriti kaaluvaks saab kellegi surm ja eriti suure kaaluga oleks see siis, kui sureks mõni ikoon, või lihtsalt mõni noor inimene, kelle ümber saaks puhuda väga ilusa looritatud loo.
Surma veel ei ole. PR kutsarid aga juba ootavad ja seni, kui ei ole, otsitakse üles lugusid mujalt maadest, kus juba on. PR sõnumile on praegu võimalik appi tuua ühe hokimängija laip.
Ma ei teadnud enne seagripihooaega mitte ühtegi haigust, kellel oleks nõnda väikse "valijate" arvu abiga õnnestunud saavutada pandeemia staatus. Seni on Eestis neid olnud 70 jagu, kellel oli õnn ja rõõm köhida välja seagripi viirust, ja ikka veel ei ole seda kõige tähtsamat asja, mida kõik nii väga, nii väga ootavad ...
Kui aga õnne ja rõõmu olla moodne ei ole - oled tavalises gripis ja saad tavalise kopsupõletiku ja täiesti tavaliselt moel lahkud meie keskelt? Siis ei ole midagi hullu lahti. Tavaline surm, tavaline ots,
millest minu teada ei ole pääsu kellelgi. Tuhanded moest läinud grippide haiged ja nendest tulenevate tüsistuste nimetud ohvrid ei oma maises epidemioloogilises ilmas enam sellist kaalu.
Veel vähem kaalu omad aga siis, kui lihtsalt kopsupõletikku kooled. See on peaaegu kaalutu surm.
Seagripiga on niisiis nii läinud, et superstaar tehti valmis enne seda, kui laulja oma noka lahtigi jõudis teha. Mis teha, aeg on selline.
Kõik haiged oleksid nagu võrdse häälega, aga mõned hääled ikka on veidi võrdsemad. Kui vaid neist häältest PR kampaaniate vankri ees oleks kasu siis, kui haige lõpuks teele läheb teise vankri peal, kaasas hoopis teine, palju tõsisem kutsar...

Need kõige võrdsemad haigused on need haigused, mis märgitakse haige lõpliku lahkumise lahtrisse, exitus letalis lahtrisse. Sest vaadake, see, mille kätte inimene sureb, seda haiguse käest teada ei saa.
Seda saab teada arsti käest ja arsti otsusest sõltub, milline haigus pääseb püünele, kellest räägitakse, kellele vastav google epideemiline analüütika annab punkte oma tegevuse eest.
Vanasti surdi vahel lihtsalt kopsupõletiku kätte ära. Tänapäeval enam nii ei ole, sest on avastatud lõputu dialektiline ahel, põhjusa ja tagajärje veniv kett. Ka liblikalöök võib vallandada surma, kui liblikas on õige.
Gripihaigused kuuluvad nende haiguste sekka, kes hooajalisteks staartegijateks said alles viimastel aastakümnetel. Surdi ka varem nende vaiksete nohikute kätte, aga siis ei olnud veel vaktsiine.
Nüüd aga on olemas vaktsiinid ja ennäe imet - gripihaiguste statistika hakkab muutuma. Kopsupõletikest ei räägi enam keegi, gripisurmade arv aga muudkui kasvab.
Ameerikas olevat see arv 40000 aastas. Tõsi, isegi selle arvuga võrreldes on muu suremus täiesti tühine fakt - need mõned miljonid, mis igasugustel asjaoludel lahkuvad...
Iga päev surmahirmu õhkkonnas kasvanud inimesega võib toimuda aga kummaline metamorfoos: ta lakkab üldse igasugust surma kartmast, nii õiget kui valet.
Mina näiteks võib-olla varsti ei karda enam üldse midagi.
Kui aga see päev ikka jõuab, siis tahaksin, et minu lahkumise põhjuste koht jääks täiesti tühjaks.
Vaadake, ei ole ilus ilma tasuta nõuda PR kampaaniates osalust. Aga on kellelgi neist marketingiinimestest mulle sinna midagi kaasa anda?
Kasvõi mõni T särk või raamat, olgu selleks kasvõi "Minu elu" ja olgugi see hoopis kellegi teise poolt kirjutatud.

Sildid:

november 02, 2009

Arvutite minevik ja tulevik



Täna sain nostalgitseda TÜ arvutuskeskuse arvutite muuseumis, sest just 2 novembril 1959 hakkas tuksuma arvuti URAL 1 ning selle, Ülikooli esikarvuti 50 aastapäeva puhuks oli muuseum täitsa avatud.
Imelik küll, aga esimene asi, mis mulle silma hakkas, oli sama kast, mille taga vaevlesin oma elust hea mitu aastat, kirjutades jupikesi ülijuhtivuse ja vastavate tabletikeste spektrite mõõtmiseks.
See riistapuu, mida ülal näete, see töötas FI-s selle töö peal üsna mitu aega, kusagil 1985 kuni 2005 orienteeruvalt ja liigutas oma töise eluea jooksul loendamatul arvul kordi edasi monokromaatori sammmootorit, mõõtis temperatuuri ja luges andmeid selle jaoks kohandatud salvestuskastist.
Pilt ise on minu kastist, mille ma nostalgiliselt oma vanast laborist ära sikutasin ja kodugümnaasiumi viisin, aga täpselt samasuguse leiate ka muuseumist kõrvuti kõigi teiste väljapaistvate arvutusajaloo esindajatega. Isegi superarvuti aastast 2000, niisiis kunagistele arvutiveteranidele nagu imearvuti tulevikust, on sinna (lähistele) veetud ja veel käitluskõlbulik.
Ja mängida saab ka. Tetrise käimapanekuks ei jätkunud mul söakust. Aga mingite helikopteritega sai lennata küll.

Kuid jätkem nostalgia - kõrgemaks ajendiks kirjutamisele sai ikka see vana küsimus - mida need kastid eile tegid, täna teevad ja mida kõike veel hakkavad tegema.
1959 oli tegelikult sümboolne aeg, sest täpselt samal aastal pidas oma teedrajava kõne Richard Feynman, 29 detsembril 1959.
vt. http://www.zyvex.com/nanotech/feynman.html
Kõne pealkiri oli intrigeeriv:
"Põhjas on veel palju ruumi"...
("There's plenty of Room at the Bottom).
Hea idee oleks see tekst ka eesti keelde panna.
Jutt rääkis aga kummalisest ideest - mahutada Briti Entsüklopeedia nõelateraviku suurusele pinnale, ning sarnastest tegevustest ja kõigest sellest, mis sellest veel saada võiks.
Jutt osutus prohvetluseks - füüsikageeniusi tasub vahel ka kuulda võtta. See on see areng, mida mööda tehnoloogia on viimased 50 aastat käinud ning mis tollal tundus unenäolisena.
Praeguseks Briti Entsüklopeedia on kusagile nõelapea suurusele pinnale mahutatav küll. Ehk on natuke ka puudu või üle.
Kuid peamine juhis kehtib - minna oma tehnoloogiaga üha väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks ja selle läbi saada arvutid üha kiiremaks ja kiiremaks ja võimsamaks ja kirjutada üha väiksemale pinnale üha suurem hulk informatsiooni - ja on igale koolipoisile arusaadav.
Kui täna Feynman kuidagi õnnestuks sealt vaimude juurest tuua siia ja ta peaks uue kõne, kas ta pealkirjastaks oma kõne teksti ikka samasuguselt ?
Tõenäoliselt küll. Tõenäoliselt umbes nii:
"Põhjas on ikka veel paganama palju ruumi, millal küll see jama lõpeb?"
Kuid varsti, võib-olla 2029, kui ta jälle vaimude juurest välja kutsutaks, võib ees oodata üllatus.
Kõne pealkirjaks võiks tulla:
"Kui nüüd ehitaks mõne superavuti ka valmis!"
Sest ruum põhjas võib-olla tolleks hetkeks hakkab ammenduma ja selleks, et seda veel leida, et leida tehnolooogiat, mis veel pisemal pinnal või ruumiosas rehkendaks veel ulmelisemaid asju, on vaja välja arvutada palju komakohti ja selleks arvutuseks on vaja kasutada olemasolevaid arvutusvõimsusi ja panna nad kokku, ehitada üks või paar VÄGA SUURT ARVUTIT.
Seega ollakse ringiga jälle tagasi jõudnud aastasse 1959, kus täpselt nii mõeldigi. Mõeldi, et Feynman ja teised füüsikud võivad siin unistada küll nõelapea otsa inglite mahutamisest, aga meile on ikkagi täna teostatav natukene suurema superavuti ehitus ja seda me ka teeme.
Tegelikult võib see üleminek kolakaehitusele toimuda ka juba 10 aasta vältel, sest nii tuleb lihtsalt odavam. Enamikele planeedil ringijalutavatele inimestele ei ole oma tänapäevase eluparadigma järgselt vaja mingeid erilisi arvutusvõimsusi ja kui ongi, siis mitte 24 tundi ööpäevas. Koondanud need kõik kokku ühte suurde hoonesse saab neid sealt jaokaupa ja otstarbekalt välja jagada, nii et igaühele tunduks, nagu oleks selline suurkolakas ainuliselt tema programmi käes, arvutaks tema suurt supertabelit.
Veel aga on kvantmaailma tagahoovini minna jupp maad. Üks füüsilisi piire on küll käes - valguskiire lainepikkus, millega saab sisse kõrvetada vagusid mikroskeemidele. Nende ületamiseks on välja mõeldud omapärane viis kasutada DNA (jah, te kuulsite õieti), DNA punutisi ja nende abil joonistada välja palju väiksemaid skeemikesi, kui muidu võimalik. Veel kuidagi õnnestub ehk põhjale lähemale jõuda, tõenäoliselt. Aga ükskord lõpeb pidu ja siis osutub otstarbekas jälle hakata paisuma, ehitama üha suuremaid ja suuremaid kolakaid.
Ühesõnaga, ma ei ole nõus Leo Võhandu täna väljaöeldud arvamusega, vähemalt on nii teda tarbijate ööpäevauudistes refereeritud:
http://www.tarbija24.ee/?id=182456
Pealkirjaks on pandud: "Informaatik ennustab arvutitele peatset kadu!"
Ma kontreeriks. Mina kui (eks)füüsik ei saa ennustada arvutitele peatset kadu, sest just just hakkavad praegused superkolakad petaflopside kaupa (kogus tehteid sekundis, see on arv kus 1 järele kirjutatakse 15 nulli) ragistama välja seda, kas Maa ikka soojeneb ja kuidas soojeneb.
Biokeemikud suutsid alles viimasel ajal hakata välja rehkendama seda, milliseks väändub kokku üks valgu molekul ja sellel on otsustav tähtus sellele, millist funktsiooni see valk organismis täidab.
Raku molekulaartasemel mudelid veel ootavad arvutit, mille peal seda saaks seda simuleerida!
Astronoomid saavad alles nüüd lähemalt hakata testima seda, kuidas võiks välja areneda meie Päikesesüsteemi sarnane, stabiilne planeedisüsteem.
Neuroniuurijad Sveitsis suutsid alles nüüd panna kokku arvutimudeli, et simuleerida 10000 neuroni koostööd.
Kuid neuroneid on meiesuguste ajus rohkem, vähemalt miljon korda võimsamat arvutit läheks vaja, et kuidagigi hakata aduma oma aju olekut...
Põhjas aga ei ole enam nii palju ruumi ja isegi Moore'i seaduse kiirusest jääb väheks, et seda kõike selgeks saada. On vaja ka paisuda ja siit vajadus VEEL SUUREMA KOLAKA JÄRELE, kui seni ehitatud.
Ei üllatuks, kui 2030 või 2050 oleks meie suure hadronite põrgutiga võrreldava suurusega superarvuti numbreid ragistamas.
Mitte ainult numbreid, sest kusagilt sealt tagant paistab välja ka meist võimekama intellekti loomine.
Ma ei pea füüsiliselt otstarbekas meie praeguse arvutiehituse taseme juures robotitele kaasa panna nii palju ajusid, kui tal vaja oleks. neid oleks lihtsam hoida kõrvalehitises, mida hoiaks töös aga kohalik tuumajaam!
Kolakas ise juhiks võib-olla tuhandeid ja miljoneid RUR-lasi, kõrvuti homo sapiensi pisiprobleemikestega - salvestada tema mõni mõte, mõni sõnum, mõni pildike, otsida üles vahepeal jälle ära kadunud asi arvuti arhiivikettalt...

Nüüd aga tuleksime alla Maa peale tagasi.
Ehk teeksime järeldusi "kui A siis O " stiilis.
Ükskõik missuguse tehnoloogia esimeseks väärkasutajaks saab alati inimene. Senini ei ole tehnoloogiate arengus olnud ühtegi positiivset näidet, kus avastusega poleks kaasnenud peaaegu kohene väärkasutus.
See teeb aga tõeliselt murelikuks. Viimane aeg on asuda riske analüüsima ja mõõtma, veel enam - riske ka ohjama. Kui riskid osutuvad aktsepteerimatult suureks, tuleb inimkonnal nii miniaturiseerimisest kui ka suuremate kolakata kasvatamisest mõneks ajaks loobuda ja teha selgeks, kes seda hakkavad juhtima ja kontrollima. Kas see on meie kõigi huvides või on tehnoloogia lihtsalt mõnede egomaniakkide mängukann?
Kahjuks pole seni teadlastel kunagi selliseks analüüsiks jätkunud ei tervet mõistust ega ka aega!

Sildid:

november 01, 2009

Teadmine - jõud




Meie mõistus on meie meeleorganite meelevallas. Isand on oma orjade ori.
Mõne meeleorgani kaotanul teised meeled terituvad. Kõik meeleorganid kaotanud isikust ilmselt saab kiiresti täielik idioot.
Karjaline eluviis on ainukene põhjendus meie ajule. Elamine sugukonnas ja kõikide selle suure pere liikmete igapäevaste hierarhiate ja meeleolude jälgimine oli oluline, et ellu jääda ja edeneda. Koos jõuti rohkem, koos said nõdrad inimesed jagu kasvõi mammutitest. Lõpuks koguni lõplikult.
Selle kauge kogukondliku aja järelkajana on meile tänaseks olemas ajalehed, ajakirjad, blogid, kommentaarid, televisioon ja raadio...
Õiget küla või kogukonda ei ole enam, pere piirdub vahel vaid ühe vanema, mõnel heal juhul kahega, kusagil kaugel on olemas kauged vanaemad ja vanaisad, kellega kord aastas või kaks kohtutakse.
Minul õnneks on olemas veel sundus oma suure suguvõsa kõiki hõimlasi meenutada meie suguvõsa igaaastasel kokkutulekul. Kuigi korra aastas kohale veavad ennast vahest 1/4 olemasolevaist, nii 50-100, on meid hirmuäratavalt palju ja see hoiab mõned ajurakud elus. Peab meeles pidama neid tädisid - onusid ja nende järelpõlve ja uuendama mälurakke, kuna neid hõimlasi tuleb ka pidevalt juurde (ja õnnetuseks läheb ka ära).
See on minu arvates see alus, millest lähtub uudise vajalikkus - kunagised hõimu-sugukonnasuhted. Kui ei ole hõimu enam elus, olgu siis vähemalt uudisedki!
Et see on praegu enamasti vaid meelelahutus, meele eemalejuhtimine tõelisuse eest, et oma globaalsuguvõsa tegevuse enamik aspekte ei oma oma isikliku eluvõitluse seisukohalt mingit tähendust, see on muidugi tõsi.
Tõsi on ka see, et need uudised ei ole enam otsestest allikatest koku kogutud, vaid ainult varjuteater koopaseinal.
Uudiste edastuse on usurpeeritud teatud müügimeeste-merkuriaanide poolt ja nemad edastavad seda, mida on vaja ja enamasti ka seda, mida küll pole vaja, aga mille absurdsuse järjepidevus loob voo, uudisevoo, mis uputab, orjastab, vangistab, naelutab üllatuse ja shoki ootuses ja samas jätab rahuldamata, ühesõnaga, on narkootikum, nõel, mille otsas me juba mitu sajandit oleme.
Selline teadmine ei ole enam jõud, vaid jõuetus ja seda just ongi vaja.
Ajuti uudistevoo joobest toibunud isik võib ennast vist peaaegu õigusega pidada peaegu geeniuseks - kui tal oleks vaid energiat tekkiv tühjus ajudes täita omaenese mõtete, ideede, teostustega ja need ellu viia. Näiteks Edisoni tüüpi tegelased ei vajanud uudiseid, nad olid ise uudisevoo autoreiks ja need asjad, mis lähtusid sellistelt isikutelt, olid reaalsed, vapustades inimkonda oma lihtsuse ja suurusega. Olgu näiteks hõõglamp, millest nüüd lõpuks tahetakse vabaneda...

Mis juhtuks, kui maailmast kaoks kõikjal elekter mõneks ajaks? Ilmselt iibetõus. Mis aga juhtuks, kui kaoksid uudised?
Kas pole äkki nii, et teadmise saamiseks millekski enamaks, kui eufooriaks, peab katkestama projektori töö, lõpetama slaidiseansi ja paluma kõigil huvilistel minna oma uudishimu rahuldama välisilmast?
Kusagil siin peitub huvitav paradoks, sest uudistevoogude paljususe keskel ehitab oma ruumi üles ka mediaatorirollis kogenematute isikute seltskond - blogardid ja kommentaatorid. Nende uudise võlu on moonutamatus, võimalik moonutamatus, sest kõige paremaks propagandistiks on tavaliselt see, kes ei ole teadlik oma rollist. Kui õnnestuks sellest võrgustikus välja rookida stereotüüpsus, võiks tulem olla vähemalt huvitav.
Aga isegi kõige siirama vahenduse puhul jääb ikkagi küsimus varjuteatrist püsti. Maailma määratus, meie eneste eluuniversumi arvutus, sest mõnisaja isiku eludest saab põhimõtteliselt ülevaadet omada, mitte iial aga kuue miljardi eludest, on ületamatu tõke, mis võimaldab ainukese siira tee infotungi tegelikuks rahulduseks - oma maailma vähendamine, piiritlemine. Aia ehitamine, valitud peenarde harimine.
See on see järeldus, millele peaks tulema iga meediateoreetik. Tühisus, tühisus, tühisus, kõik meedia on ikkagi tühisus. Mis loeb impeerium minu kapsapõllu kõrval?
Nii peaks igal nõela otsast põgenejal olema julgust öelda.
See tänane jutt on tõtt öelda inspireeritud Ilmar Raagi artiklist
Päevalehes:

http://www.epl.ee/artikkel/481462

Pasteerisin häbenematult selle teksti ka Raagi artikli kommentaatorite ühendkoori lõppu, eks nende tegevus illustreeri ka sama asja, millest artikkelgi rääkis - kordamine on tarkuse ema. Kui ka midagi öelda ei ole, ütle ikka. Midagi ikka on, kui ka midagi ei ole, sest kunagi pole nii olnud, et midagi ei ole olnud, kui ühte kuulsat filosoofi järgi ahvida...