november 23, 2017

Pimedal ööl


Ühte hõbehäält ei ole enam meie hulgas - ajuvähk viis meie keskelt 22.11.17
(kuigi pole oluline, aga sellel kuupäeval mõrvati Kennedy)
Dmitri Hvorostovski.
Kunagi oli Venemaal (ja ka meil) ületamatuks baritoniks Georg Ots,
praegu oli selleks Hvorostovski. Temal õnnestus muidugi pääseda ka kõikidele
maailma lavadele.
Georg Otsa võttis ka vähk 55 -ndal eluaastal, seda 1975.
Hoolimata ajakirjanduslikust vahust ei ole vähiravis 1975 - 2017 tegelikult ikkagi midagi
väga revolutsioonilist toimunud. Ehk saab pikendada elu mõne aasta jagu, aga endiselt
niidab vähk tuimalt täies elujõus mehi ja naisi - eriti viimasel aja just ajuvähk.
Kui mingi muu organ on vähiga saastunud, saab selle organi eemaldada. Ajus operatsioone
teha on aga väga raske ...
Vähi üheks põhipõhjuseks on radioaktiivne saastumine muuseas. Aga suured
mehed nagu Trump ja see Põhja Koreakas mängivad oma liivakastimänge edasi
koos kõigi teistega - näiteks hiljutine veiderdamine Ruteenium 106 teemal.

Eile selgus küll ainult minule oluline detail - oleme sündinud täpselt samal päeval.
 Selle laulule ma ei leidnud eestikeelseid sõnu netist, panen lumehelbekestele mõeldes alla ingliskeelse tõlke. 


Dark night, only bullets are whistling in the steppe,
Only the wind is wailing through the telephone wires, stars are faintly flickering...
In the dark night, my love, I know you are not sleeping,
And, near a child's crib, you secretly wipe away a tear.

How I love the depths of your gentle eyes,
How I long to press my lips to them!
This dark night separates us, my love,
And the dark, troubled steppe has come to lie between us.

I have faith in you, in you, my sweetheart.
That faith has shielded me from bullets in this dark night...
I am glad, I am calm in deadly battle:
I know you will meet me with love, no matter what happens.

Death is not terrible, we've met with it more than once in the steppe...
And here it looms over me once again,
You await my return, sitting sleepless near a cradle,
And so I know that nothing will happen to me!

november 11, 2017

Chopini prelüüdid: Sokolov ja Cortot


Chopini prelüüdid on üsna mõistatuslik kogum helindeid. Neid "põhiprelüüde" on 24 nagu Bachil, aga sellega see sarnasus ka piirdub.
Aga lisaks veel on väga ilusad prelüüdid 25 ja 26. 
Prelüüd 25, op. 45, siin kuulake Rubinsteini esitust.
Väga ilus on ka lühike prelüüd 26, kirjutatud 1834, pühendatud Pierre Wolff-ile, vt. ka Walter Klien kus on mõlemad, 25 ja 26 väga ilusti mängitud.
On veel ka sisuliselt mustandina prelüüd 27, mis pidavat olema inspireeritud Tartini "Devil's Trill" sonaadist ja mis taasavastati alles 2002.
Ometi uuris Chopin Bachi "Hästi tempereeritud klaviiri " I ja II osasid väga 
põhjalikult, kuid tegi oma prelüüdide komplekti valmis täiesti omal moel ilma igasuguste fuugadeta.  
Prelüüdidele on antud mitmesuguseid hinnanguid, aga neist kõrgeim ilmselt on
muusikakriitik Henry Fincki oma, kes arvas, et kui kogu maailma muusikaliteratuur tuleks hävitada ja alles saaks jätta vaid ühe teose, siis selleks võiksid olla Chopini Prelüüdid (üksiku saare väite analoog). 
Schumann, kellele kuulus ütlus - mütsid maha, härrased, siin on geenius - Chopini variatsoonide kohta Mozarti teemale - on aga kriitilisem. Ta väidab:
Ma nimetaksin prelüüde veidrateks. Nad on visandid, etüüdide alustused, nii-öelda, varemed - 
eraldiseisvad kotkasuled, sündinud igat sorti segadustest ja haiglastest kujutlustest"
Mina arvan prelüüdid pärlite sekka klaverimuusikas ja iga pianistiks pürgija võiks neid noote olla vähemalt sirvinud ja omale jõukohaseid ka mänginud.
(kahjuks on kõik prelüüdid jõukohased vaid väga suurtele meistritele. Sellest hoolimata ei ole nad etüüdid - nad ei ole kirjutatud eesmärgiga olla keerukad, nad on alati mingite ideede väljendused, mida aga klaveri peal ei saa teisiti teha, kui sõrmi kiirelt jooksutades keerukate heliridade peal)

Algab see C-mazhoorist, iga mazhoorse prelüüdi järel on tema minoorne vaste seega prelüüd 2 on A minoor ja edasi kulgeb kõik kvindiringi mööda päripäeva,
vt. joonist allpool.
Paaritud on mazhoorsed, paarisarvulised numbrid minoorsed. Kuulus 
"Vihmapiiskade prelüüd", millest mul on eraldi lugu pealkirjaga  
"Vihmapiiskade fuuga" (mingit vihmapiiskade fuugat Chopin ei ole muidugi kirjutanud, miks ma nimetasin seda fuugaks - vaadake järgi, - btw. aga üks fuuga Chopinil A minooris on. ) on numbriga 15 ja järelikult Db (või C#) duuris.
Tavaliselt on need lood väga lühikesed (kuigi võivad olla lausa saatanlikult keerukad). Enamasti mahuvad prelüüdide esitajad nende prelüüdidega 35 - 48 minuti piiridesse.
Nooditekstid on lühikesed, kokku on prelüüdide peale alla 40 lk. noote.
Neid saab kätte saidilt

Amatöörpianistile on kõige lihtsam Chopini lugu prelüüd numbriga  
7 ( A-duur). Seda peaks iga muusikakooli laps olema olnud mänginud (aga kas on ? ). 
Siin on lausa õpetus päris alustajale ja kuna selline asi on praegu moes (kes seda nooti viitsib uurida, tehke see läbi - päris uhke tunne on ju öelda - ma mängin teile nüüd Chopini prelüüdi nr. 7 ! Allakirjutanu vaatas seda küll noodist.
Võib olla varieeerin kunagi siia blogisse midagi, mida see prelüüd inspireeris.
Samas on see mingi kokkuvõte kõikidest nendest Poola tantsudest ja selles mõttes peavalu nendele pianismi absoluutsetele tippudele, kes neid kõiki mängivad (sest ainult klaverikunsti absoluutsed tipud saavad neid kõiki mängida).
Mingis mõttes on kogu prelüüdide noodid ja motiivid konspekt kogu Chopini loomingust. Kes Chopini tervikuna ei tunne, järelikult õigust neid kõiki mängida väga ei saa.

Kuna prelüüdid on väga erinevad, on neile antud mitmeid nimetusi ja jagatud mitmetesse gruppidesse. Algselt andis neile nimed George Sand, aga tema nimetamised on kadunud ja me saame tugineda vaid tema tütre meenutustele.
Chopin ise tõrkus neid prelüüde üldse kuidagi nimetamast, isegi kuulsa Vihmapiiskade prelüüdiga oli nii, kuigi see lugu (allpool reprodutseerin lõigu oma kirjutisest) on ikkagi väga kindlalt seotud Mallorcal toimunud tormi ja paduvihmaga...
Aga see ei päästnud prelüüde - neid nimetati ikkagi kuidagi ja üheks nimetajaks on Hans Bülow, teiseks tuntud ristiisaks Alfred Cortot, kelle 1926 aasta esitused ja ristinimed allpool toon.
Et prelüüdid, kuigi varem alustatud, on seotud Mallorcaga (korralik musikoloog peaks seda kõike väga täpsustama), siis nende varieeruvus on seotud Mallorca muutuva ilmastikuga, Chopini tervisega ja Valdemossa kloostriga, kus endiselt hõljus õhus kartuuslaste vaim. 
Toon siin sissejuhatuseks lõigu George Sandi prelüüde käsitlevast leheküljest tema raamatus "Histoire de ma vie" (võetud "Vihmapiiskade fuugast")

Sand ise kirjutab selle ja teiste Mallorca prelüüdide saamisloost oma raamatus
„Histoire de ma Vie“ nii:
Seal lõi ta oma kõige kaunimad lühikesed muusikapalad, nimetades neid tagasihoidlikult prelüüdideks. Need on meistritööd.
Mõned neist loovad kujutluspildi munkadest ja neid saatvaist leinalauludest, kui nad surid; mõned on melanhoolsed ja mahedad; need loodi tundidel, mil valitses päike ja tervis, mil kostus laste rõõmurõkkeid akna alt, kaugeid kitarrihelisid, linnulaulu rõskest lehestikust ja vaadet palistas väikeste kahvatute roosiõite helk lumel.
Mõned jälle on mornilt nukrad, hellitades oma kõlaga kõrvu ja lõhestades südant.
Üks neist loodi ühel lohutult vihmasel õhtul ja see toob hinge määratu masenduse.
Jätsime ta sel päeval maha hea tervise juures, et minna koos Maurice’ga Palmasse laagri jaoks tarvilikke kaupu muretsema.
Vihma sadas ladinal ja kõik ojad ajasid üle kallaste; suutsime tagasiteel keset uputust läbida 3 ljööd 6 tunniga. Jõudsime koju keskööks, ilma jalavarjudeta, ilma kutsarita, enneolematute ohtudega rinda pistes.
Arvestades meie haige ärevust, pidime sundima end kiirustama. Nii tõesti oligi - ta mängis pisarates oma imelist prelüüdi, püsides mingit sorti rahunenud meeleheite tardumuses.
Nähes meid sisenemas, tõusis ta karjatades püsti. Siis ütles ta hullunud ilmel ja kummalise hääletooniga: "Ah, ma olin kindel, et olete surnud."

Kui ta oli ennast kogunud ning ta nägi, mis seisundis me olime, sai ta veel enam haiget, manades enda ette ohtusid, mis meid varitsesid. Nagu ta mulle pärast pihtis, nägi ta seda kõike unenäos ja ei suutnud seejärel enam eraldada reaalsust unest. See muutis ta unelevalt rahulikuks ning nõnda, poolunes, mängis ta klaverit, kujutledes end surnuna.

Ta nägi ennast uppununa järves, rasked ja jäised veepiisad kukkumas rütmiliselt rinnale.
Kui ma viitasin tüminale, mida veepiisad rütmiliselt katusele trummeldades tegid, eitas ta olevat seda üldse kuulnud. Ta koguni solvus, et ma tõlgendasin tema loodut imitatiivse harmooniana, protesteerides kogu oma vaimuga selle akustilise imitatsiooni lapsiku tõlgenduse vastu, ja tal oli õigus seda teha.
Tema geniaalne vaim oli täidetud looduse müstiliste helidega, mis aga olid muundunud muusikalise mõtte subliimseteks kujunditeks ning seda mitte väliste helide orjaliku imitatsiooni läbi.
Selle öö looming oli kindlasti täis kloostri katusel trummeldavaid vihmapiisku, aga tema kujutluses ja laulus muundusid need taeva pisaraiks, mis langesid südamesse.


See lõik Sandi raamatus määraski suuresti minu (põhiesitaja) valiku Grigori Sokolovi kasuks,
kes mängis seda Db prelüüdi nii, nagu see loodi või sarnaselt sellele.
Cortot esitusest ka aimub surma, Cortot sai inspiratsiooni noodist Ab (või Gis,
mdx, kuupaistesonaadi väga tähtis noot, mis ka viitab SELLE sonaadi valele tõlgendusele - nimetamised on üldse ohtlikud asjad muusikas. Ab on surma , kurbust .... tähistav noot).

Cortot esitus aastast 1926 on siin:

Kes tahab järgida jutjuubis nooti, siis sobib selleks Pogorelich -
- igal juhul väga õnnestunud prelüüdide esitus.



Toon nüüd ära nende prelüüdide Bülowi ja Cortot nimetused koos oma tõlgetega ja
mõningate märkustega (peamiselt laenatud 1 -st
I Cortot nimetas seda lugu nii:
“Attente fiévreuse de l'aimée” / oodates kannatamatult armastatut ? mu tõlked võivad 
mitte kannatada kriitikat .... märkused on siin teretulnud.
Viidatakse sarnasusele Schumanni "Piltidele lapsepõlvest" sissejuhatusele.
Natukene jah, aga üsna natukene, möönan. Minu arvates sissejuhatus rohkem
"Pildid näituselt" üleminekuteema stiilis, st. sissejuhatus ? / aga Mussorgski tuli hiljem muidugi.

II
Väga kurb, morbiidne lugu.
Bülow:  
"Surma eelaimus" ("Presentiment of death")
Cortot
 "Piinav mõtisklus, meri, kauge tühjus " - “Méditation douloureuse; la mer déserte, au loin...”
See lugu on ka "Sügissonaadi" üks võtmepala.
ma ei saa jätta seda linki siia kopeerimata. mõlemad versioonid (natuke halb, eks, amatöörlik, ja hea, professionaalne - on sisse mänginud meie
Käbi Laretei 

btw see paistab välja. amatöör ei suuda mängida nii, nagu 
siin tütar mängis ....

See sügissonaat viib mõtted aga millelegi veel - ema taipamas, et
tal on tütar, ja ähmaselt aimamas, et võib olla see tütar võinuks käia
tema jälgedes ja igasuguseid muid mõtteid ka, sest lõppude lõpuks on
see ka arusaamine tütre poolt, mis asi on klaverimäng ... ja
armastus - konarlik, väga konarlik. Ema mängimata lood
kodus. Kes mida tegi ja jättis tegemata ...
 Minu arust on see filmi võtmekoht.

III
Bülow:
"Su kunst on nagu lill" - “Thou Art So Like a Flower”
Siin meenub Sand  -  vaadet palistas väikeste kahvatute roosiõite helk lumel.
Cortot:
"Ojavulin“ - "Le chant du ruisseau”

IV
Bülow:
"Lämbumine" - “Suffocation”. 
Cortot:
"Ühel haual" - “Sur une tombe”
Seda prelüüdi mängiti Chopini matustel Chopini soovil.
Seetõttu vahest sellised nimetused sellele prelüüdile. Aga kogu prelüüdi läbib ääretu nukrus.
vrdl. Chopini üks etüüd on ka nukrusest. vtl etüüd 3 ("Tristesse", "Nukrus")

V
 Bülow:
"Määramatus" - “Uncertainty”  
Cortot:
"Üks puu, mis laulab" - “L'arbre plein de chants” Siin on kusagil peidus mingit sorti ebaselgus - aga nii ongi tunnetega
.... väga ilus prelüüd.

VI
 Bülow:
"Hingekellad" - "Tolling bells"
Seda prelüüdi mängiti Chopini matustel. Imeilus.

Cortot:
"Nostalgia" - “Le mal du pays” // "Koduigatsus". Meenutan Sandi lauset prelüüdide kohta -
Mõned  neist loovad kujutluspildi munkadest ja neid saatvaist leinalauludest, kui nad surid;

VII
See on väga lühike lugu, mida iga muusikakooli laps peaks oskama.
 Bülow:
 "Poola tants" - "The Polish Dance”.
Cortot:
"Mahedad mälestused voolamas kui sulnis lõhn mälus“ - "Des souvenirs délicieux flottent comme un parfum à travers la mémoire...”.
Sokolov on sarnast mõtet suutnud edastada meelega "halva" pedaalimisega, kus kõlad nagu sulavad ühte ... 

VIII
 Bülow:
 "Meeleheide" - "Desperation”.
Cortot:
 "Lund sajab, tuul mäsleb, torm märatseb, aga mu kurvas südemes märatseb veel kohutavam mäsu - “La neige tombe, le vent hurle, la tempête fait rage; mais en mon triste coeur, l'orage est plus terrible encore”
Äkki midagi sarnast Beehooveni 17 sonaadiga? ntx. Kempff

IX

 Bülow:
"Visioonid" - “Visions”
Cortot:
 "Prohvetite hääled" - “Voix prophétiques”

X

Bülow:
"Ööliblikas" - "The night moth"
 (ilmselt lendlemas tule poole, ja siis kusagil peidus
ja siis lüüakse õnnetu putuk surnuks). 

Cortot:
"Langevad raketid“ -  "Fusées qui retombent”
vaevalt et Chopinile sellised imeloomad kusagil viirastusid,
aga Cortot nägemus on moodne. Ilutulestikuraketid äkki?

XI  
 Bülow:
"Kiil" - "Dragonfly" Cortot:
 "Noore tüdruku igatsused - “Désir de jeune fille”
Väga poeetiline miniatuur.

XII 
 Bülow:
"Duell" - "Duel" Cortot:
"Öögalopp" - “Chevauchée dans la nuit”
Tuletab tõesti meelde metsikut kapakut kusagil kõnnumaal öös ....

XIII 
 Bülow: 
"Kaotusvalu" - "Loss"
Cortot:
 "Võõral maal, tähistaeva all, mõeldes armastatule kaugel eemale - “Sur le sol étranger, par une nuit étoilée, et en pensant à la bien-aimée lointaine”
Ma mõtlesin sarnase kujundi peale kuulates Chopini poloneese, üks blogikirje
on selle kohta ("Sõjakas Chopin")...

XIV
 Bülow: 
"Hirm" -  "Fear" 

Cortot:
"Tormine meri" - “Mer orageuse”
 vahest veidi täpsem

XV 
 Bülow: 
"Vihmapiisad" - "Raindrop"

Cortot:
"Aga kusagil varjus peidab ennast Surm"   - “Mais la Morte est là, dans l'ombre”
See on palju täpsem ja Sandi mälestuste kohaselt peegeldab
täpselt vihmapiiskade prelüüdi tegelikku lugu.

XVI
Bülow: 
"Hades" - "Hades" / "Põrguvürst "....

Cortot: 
on sarnane ja vahest tsipa täpsem -

"Teel põrgusse ... - “La course à l'abîme”

Prelüüdi on kõige tipuks ka PÕRGULIKULT raske mängida.

XVII

Bülow: 
"Üks pilt Notre Dame väljakult Pariisis"  - "A scene on the place de Nôtre Dame de Paris"
 Cortot: 
vaatepunkt ühtib minuga -
"Ta ütles mulle - "Ma armastan Sind" - “Elle m’a dit, ‘Je t’aime’” 

Kõige ilusam prelüüd vist neist 24-st, pärlite pärl.

Midagi sarnast, nagu Elgari  ... "Salut d'amour"
https://www.youtube.com/watch?v=tYrj9jgxC8c

XVIII
Bülow: 
"Suitsiid" - "Suicide"
ei sobi minu arvates
Cortot: 
vaatepunkt sobib - sedapuhku prohvetid seal Valdemossa kloostris ei paista
olevat millegiga rahul -
"Needused" - “Imprécations”

 XIX
 Tehniliselt väga raske prelüüd, aga väga poeetiline.
Bülow: 
"Õnn südames" - "Heartfelt happiness"
Cortot: 
"Tiivad, lennutage mind teie poole, minu armastatu - “Des ailes, des ailes, pour m'enfuir vers vous, o ma bien-aimée!”

XX

Bülow: 
"Leinamarss" - "Funeral march"
Tõesti väga ilus leinamarss. Jälle see Valdemossa kloostri mõju?  
Mulle meeldib see enam, kui see sonaadist 2 väljalõigutud leinamarss.
kuigi Chopin ise eelistas sonaat 2 versiooni.
 Cortot: 
"Matused" - “Funerailles”

XXI 

Bülow: 
"Pühapäev" - "Sunday" 
see ei ole see pühapäev, mida meie mõtleme ala "Pühapäev Kadriorus", vaid ka seotud religioosse mõtisklusega -
pühapäeval käis ristirahvas ju jutlusel ... 


Cortot: 
teeb analoogise mõttekäigu, täpsustatune (katoliiklus).
tõlgin umbes: "Üksildane tagasitulek pihitooli“ - Retour solitaire à l'endroit des aveux”
ehk lihtsalt "Pihtimus"

 XXII

Bülow: 
"Kannatamatus" - "Impatience"

 Cortot: 
"Mäss" - “Révolte”

XXIII 

Bülow: 
"Lõbusõidulaev" - "Pleasure boat"

 Cortot: 
"Veehaldjad mänglemas”
 kerge ja ilus pala, õigemini vahepala keerukamate lugude keskel.

XXIV

Bülow: 
"Torm" - “The Storm”
 ( meenub jälle Beethoveni 17 sonaat).

 Cortot: 
on palju poeetilisem -

"Veri, iha ja surm -  “Du sang, de la volupté, de la mort”

Võimas lõpp nendele prelüüdidele!


Viiteid kirjutistele, kus prelüüdidest on räägitud:
1)
http://www.ourchopin.com/analysis/prelude.html

2)
http://culture.pl/en/article/breaking-down-chopins-24-preludes

3) Schumanni - Chopini suhetest, kus Schumann oli Chopini geeniuse
tõeline imetleja, Chopin aga jäi Schumanni loomingu suhtes võrdlemisi ükskõikseks.
http://culture.pl/en/article/unrequited-love-chopin-and-schumann

ja otse loomulikult on see lugu Chopini prelüüdidest vaid  visand visanditest,
mis ometi moodustab Chopini loomingu tuuma, kokkupressitud sõnumi maailmale.

november 08, 2017

Masurkad Jakov Flieri esituses







Chopini masurkade esitajaga mul millegipärast ei tekkinud valikuprobleeme.
Loomulikult on see kõik maitseeelistus, aga millegipärast pärast Jakov Flieri esituste peale sattumist mul rohkem küsimusi pole tekkinud, keda eelistada.
Tõsi, Grigori Sokolovil on erakordselt häid Chopini masurkade esitusi - tema aga vaatleb neid kõiki ühekaupa. Aga Sokolovi kõik esitused on olnud tõelised pärlid.
Nii et otsige lisaks ise üles kõik Sokolovi Chopini masurkade esitused.
Nooti kahjuks jutjuubiga kaasas ei ole, aga kõikide Chopini masurkade noodid leiab
http://sheetmusicpoint.com/composer/c/chopin/piano/mazurkas/
ühekaupa või kõik korraga. Viimased 2 masurkat on Flieril "vales järjekorras", võrreldes nooditekstiga,  kui niikaugele jõuate.

Kes aga oli Jakov Flier?
Tegelikult peaks Flieri nimi olema sama tuntud, kui Gilelsi ja Richteri, nii aga kahjuks pole.
Jakov Flier (1912-1977) sündis Orehhovo-Zujevo nimelises kohakeses Moskva lähistel, kellasepa perekonnas. Tema peres muusikaga ei tegeldud. 7 aastaselt hakkas poiss kuulmise järgi ühte teist klaveril järgi mängima.
Seejärel hakkas poisiga tegelema Orehhovo-Zujevo üks pianist - helilooja Sergei Korsakov.
Huvitaval kombel Korsakovi õpetamise meetodid erinesid klassikalistest - absoluutne EI heliridadele, etüüdidele, ainult reaalsed, ilusad, klassikalised teosed järgimängimiseks.
Mulle meenub Richteri tähelepaniuväärne ütlus - "Ma ei ole kunagi mänginud etüüde. Mitte kunagi!" ("NIKOGDA!")
Flierile see sobis, poiss tegi kiireid edusamme ja 11 aastaselt võeti ta vastu Moskva Konservatooriumi juures töötavasse muusikakeskkooli.
Edasi õppis noormees alates 1928  Moskva Konservatooriumis Konstantin Igumnovi käe all.
Huvitaval kombel hoolimata määratust sisemisest temperamendist ei paistnud noormees konsevatooriumis õppides mitte millegagi väga silma. Võimalik, et see oli tohutu tagasihoidlikkus -
Flier üldse ei olnud mingi karjääriinimene. Noormehelt lihtsalt ei eeldatud midagi erilist. Äkki aga, enne konservatooriumi lõpetamist, esitas ta Igumnovile ettepaneku konservatooriumi lõpueksamil mängida .... Rahmaninovi 3. klaverikontserti.
Oled sa hulluks läinud, olevat Igumnov karjatanud ja ütles:
Tead, et see on jõukohane vaid väga suurele meistrile!
Ootamatult jäi noormees endale kindlaks.
Ka Igumnov jäi - tee mida tahad, õpi mida tahad, aga lõpetad konservatooriumi omal käel.
Kes teab filmi "Shine", seal ka tegeldi Rahmaninovi 3. kontserdiga, omas võtmes. Selline hullumeelne kontsert siis Flieril ette võetud.
Terve suve harjutas noormees kui hull selle kontserdi kallal, sügisel aga suutis Igumnovit veenda, et kuulaku tema esitust. Igumnov oli nõus - ainult 1. osaga, saatis seda kontserti 2. klaveril (orkestriga tehakse sageli nii õppeklassides).
Seejärel aga ütles - oskad ka edasi mängida?
Noormees mängis.
Igumnov ei öelnud esituse kohta ühtegi sõna, väljus vaid ruumist. Flieril tuli õpetaja tagasitulekut
kaua, kaua oodata.
Konservatooriumis aga levis sejjärel uudis - professorit oli nähtud ühes koridorinurgas nutmas - nii mõjuavaldav oli noormehe mäng.
Nii oligi - Flieri tähelend algas tema konservatoorimi lõputööst - 1934 jaanuaris mängis ta Moskva Konservatooriumi väikeses saalis ja tema Rahmaninovi 3. kontserdi esitus oli tõeline sensatsioon.
  Selle lõppemisel oli saalis mõnda aega täielik vaikus, seejärel meeletu aplaus. ...
Stalini ajal oligi 2 noort tipppianisti, kes omavahel konkureerisid - üks oli Emil Gilels, teine
Jakov Flier. Kuulajad olid jagunenud nende vahel.
Flier oli ja jäi romantikuks, nooruses seda enam. Temale sobisid sellised heliloojad, nagu Chopin, eriti Liszt, Rahmaninov ... ja kritiseeriti tema puhul just seda, et näiteks Mozart, Bach jälle nii hästi ei sobinud ....
Rahmaninovi kontserdist on Flieri vanema ea esituses (1966) jutjuubis olemas vaid 1. osa.

Kahe suure konkurendi - Gilelsi ja Flieri koosesinemisest on selline vahva salvestis säilinud -


Pärast sõda algas aga Flieri elus raske periood - tema parema käe 4. sõrmel
tekkis sõlm ja seda sõrme mängides kasutada ei saanud.
Seetõttu ta kontsertidel ei saanud esineda, kuigi kõik tema õpilased mäletavad väga
hästi, kuidas helitööd pandi ümber nii, et neid sai mängid parema käe 1,2,3,5 sõrmega ja vasaku käe kõigi sõrmedega ja Flier endiselt vaimustas õpilasi oma mänguga.
 Flier niisiis pühendus õppetööle Moskva Konservatooriumis. Tema õpilasted paljud on väljapaistvad pianistid, kõige kuulsam vahest Mihhail Pletnev.
Tema õpilane helilooja Rodion Shtshedrin pidas aga oma kohuseks Flierile tema kodus oma uued helitööd alati ette mängida...
1959 aasta sügisel oli aga Flier ootamatult kontserdilaval tagasi. Selja taga oli keerukas operatsioon, taastumine, tehnika taasomandamine.
Nüüd algab Flieri elust uus periood, kusjuures saab käia ka välismaal esinemas (1962). Stalini ajal käis Flier vaid konkurssidel koos Gilelsiga.

Sellest perioodist ongi pärit need masurkad, mida ma ei väsi nautimast. Need on nüüd süvenenumad ja isegi ootamatult tagasihoitud, võrrelduna mõne teise pianistiga.
Kahjuks ei ole Flierist väga palju jutjuubis leida, aga kuulake kindlasti ära kõik, mis seal on.
Vist Flieri masurkadega (ma ei mäleta kas ikkagi oli see Flier) on seotud minu kohtumine ülikooli tollase rektori Koobiga.
Nimelt õppisin tollal ka veidi inglise keelt, vahelduseks aga kuulasin raamatukogu erakabiinis Chopini masurkasid. Ühekorraga prahvatas aga lahti uks - Koop tegi raamatukogus ringkäiku. Surus mul vist kättki, ma olin väga jahmunud ja kandsin ette oma õppetööst ja muusikahuvist.
Peaksin minema raamatukokku (aga ei saa praegu - hüpertippjuhid ülikoolis on orgunninud nii, et raamatukogu on kinni) seda hüpoteesi kontrollima - firma Melodija plaatidel peaksid olema masurkad Flieri esituses ....

Viiteid:
Kahjuks on need venekeelsed, inglisekeelseid on ka, aga venelaste kirjutatud on
põhjalikumad.
1)
http://musicseasons.org/yakov-vladimirovich-flier/
2)
 http://www.belcanto.ru/flier.html

3) On ka film Flierist:
https://www.youtube.com/watch?v=9m_Ab2SMFfw&list=RDg81I4aa0o_A&index=3






november 06, 2017

Need nokturnid



Kui ütleme nokturn, siis enamasti läheb mõte kohe Chopini peale.
Muusika asjatundjad võivad loetleda küll ka paljusid teisi heliloojaid, nokturn
(ja masurka muidugi) on tegelikult Chopini märksõnadeks saanud ja jäänud.
Mul ei ole tegelikult kindlaid eelistusi, kes neid nokturne
kõige paremini mängib. See ongi sarnane küsimus sellele, milline konjak
kõige paremini meeldib.
Valisin täna välja Tsehhi pianisti Ivan Moraveci (praeguseks manalamees).
Ka siin, nagu valssidegi puhul, eelistasin liigse tundlemise asemel väga väljapeetud
hoiakuid.
Need võivad kohati olla vastuolus Chopini enda soovidega - nooditekstis ongi ff, koguni fff ja pp vaheldumisi.
20. sajandi standardesituste tõttu (mis ei ole üldsegi halvad) on aga Chopini romantilised tõusu ja langused vähemalt mind hirmsat moodi ära tüüdanud.
Moravec näitab siin, et saab ka rahulikumalt ja samas väga, väga hästi esitada
nende öölugude taga peituvat hinge nukrust, rõõmu ja ahastust.


november 04, 2017

Rahvas jälle süüdi



















ID kaartidega toimuv tuletab jälle meelde
Kogujat - et pole uut päikese alla loodud.
Kui riigi infosüsteemide võimetus olukorraga viisakalt
toime tulla on liigagi selge, on vaja otsida patuoinast.
Patuoinaks on rumal rahvas, kellel millegipärast pole
aega oodata ja on vaja oma sertifikaate uuendada.
Ka minul oleks vaja olnud seda teha kohe, sest arved tahtsid maksmist
ja ma oleks pidanud selle kadalipu läbi tegema, kui minu ID kaart oleks välja antud
hiljem ja ma oleks väga halvasti öelnud minule nina alla topitud
mikrofoni selle osas, et miks ma pean oma ID kaardi serti uuendama?
Äkki annab kuu aega oma arvetega oodata?

Tänapäevased programmid, mitte programmikäkid/häkid on skaleeritavad.
See tähendab, et kui 1 server ei saa hakkama tõusnud koormusega,
helistatakse arvutifirmasse (kui tahetakse toimetada mitte pilves, sel juhul on
olukord veelgi lihtsam)
toimetatakse kohale võimekam server, tõstetakse programm ka selle serveri peale,
ees on mingi koormust jaotav ja turvalisue muredega toimetav süsteem, mis jagaks toimetamised 2 / või N serveri vahel ära ja seejärel saab kogu Eesti rahvas oma
serdid ära uuendada 1 päeva jooksul ilma probleemideta.
Selgub, et ID kaardiga nii ei ole. Miks riigi infrastruktuuri kriitilises osas toimetavatel
IT inimestel puudub võimekus luua skaleeritav programm, mida saab probleemideta
portida võimekamale serverile, mis saaks näiteks hakkama 150000 serdi uuendamisega
päevas, mitte naeruväärse 15000 serdi uuendamisega?
Ok, aeg ajalt juhtub selliseid muresid. Sel juhul aga ärgem tehkem patuoinaks
rahvast, vaid vaadakem peeglisse.
E-riigi häkkerimentaliteet peab asenduma millegi tõsisemaga.

november 02, 2017

Valsid, mis ei unune




Minu tutvus Chopiniga sai alguse tema valssidest. Mul on kusagil alles
tema valsside noodid ja lihtsameelselt arvasin kunagi neist vähemalt mõne mängitava olevat.
Tegelikult mängisingi ära 2 valssi, aga siis sai hoog otsa. See juhtus siis,
kui olin füüsika õpetaja Missos 30 aastat tagasi. Seal oli koolimajas üks klaver, lasin selle tassida füüsikaklassi ja harjutasin siis. Edasi see tutvus Chopini muusikaga jälle katkes.
Täna vaatasin üle, kes neid valsse siis kõige paremini mängib ja tundub, et
Alice Sara Ott on praegu parim.
Ei forsseerita üle, ei ilutseta oma virtuoossusega (kusjuurs kohati vigaselt mängituna mitmete
suurte pianistide poolt), tempod on mõistuse piires. Iga fraas, iga takt, iga nüanss väga väga paigas.
Noot on ka ilusti juures, kui, kedagi huvitab, kuidas tuleks neid valsse mängida (või vähemalt ühe näitena).  Mulle on see komme Youtubes meeldima hakanud ja vahel tunnen vajadust
lausa mõnel avalikul kontserdil nooti vaadata, õnneks nii kaugele, et näiteks Beethooveni
sonaatide ajal nooti lehitseda ja kontrollida kas näiteks pianist Laul on õieti mänginud, ei ole jõudnud.
Võimalik, et ühel ilusal päeval küsin abi mõnelt klaviiriõpetajalt ja õpin veel mõne valsi selgeks, praegu klimberdan
mõnda motiivi kuulmise järgi lõunavaheajal. Chopini detailitäpsus kahjuks ei võimalda seda eriti edukalt teha.
Alice Sara Ott on tegelikult jaapani päritoluga pianist, sündinud küll Saksamaal 1988. Seal kaugel Jaapanis tõesti väga armastatakse klaverimuusikat. Nii polegi ime, et sealtmailt tuleb järjest suurepäraseid muusikuid.